136c

Mõnusast vaheaja embusest ning talveunest tuli ärgata, kuna kätte oli saabunud ballipäev. Ettevalmistustega balliks kippus kiireks. Aiko ja Anni kribasid pea 7 tundi külalistelisti, kuhu pidi leidma iga tulija partneri nime. Samuti pidid valmima kutsed. Raskustest hoolimata sai kõik tehtud ning peagi oligi kell 6. Välja otsiti ilusaimad kleidid ning pintsakud ja sammutigi teele. Fred ja George hõikasid välja kõik paarid, kes aulasse saabusid. Avavalsiks jätkus igati vähe ruumi. Peale seda muutus saal tühjemaks ja enamus liikus kolmandale korrusele maiustama. Ballitantse sai vihtuda kuni kella 10ni, vahepausidel sai niisama Somega ringis puusi liigutada. Kui orkester lahkus, tänasid Somelar ja Martin Saar meenetega inimesi, kes balli õnnestumisesse panustasid. Samal ajal valmistus DJ puldis Stefan, kes jätkas muusikalainel kuni keskööni. Kella 10st algas alles pidu. Olime klassiga suurimad Stefani fännid saali ees otsas.

Rahulike jõule soovib 136c

Kirjutas Anni

Paljude jaoks hakkas päev juba hommikul vara. Kell 11 algas tüdrukute kossumäng. Meie klassist tüdrukuid oli kohal 7, kuid teiste klasside tiimid sai vaevu kokku. Nalja sai, Sirle oli vapustav. Kahjuks seekord me ei võitnud – järgmine kord läheb ikka paremini. Kohe peale kossumängu sai mindud aulasse, kus juba käisid meie Madisbändi proovid. Terve päev koos bändiga aulas olemine oli suur peavalu. Kuna püha söömaaeg oli ikkagi meie enda korraldada, tuli terve päev tegutseda. Mia ja Linda tegutsesid usinasti näidendi täiustamisega. Köögis käis tegus töö kella ühest kuueni ning saalis sai 13 lauda triigitud laudlinaga kaetud ning nõudega katetud. Aeg läks kiiresti ja peagi oli kell 6 – saabusid õpetajad. Kenasti istusid kokku laudkonnad oma õpetajatega ning algaski meie õhtu. Õhtu jooksul toimus nii mõndagi. Kohe, kui sai näpistava nälja rahuldatud, algasid näidendid. Sai palju nalja. Meie klassil tuli näidend imehästi välja, kuigi harjutasime ainult ühe korra umbes 10 minutit enne pidustuse algust. Olari nägi välja pimestavalt kaunis ning üheks õhtu tipphetkeks oli meie võluv prints Some. Veel sai läbi viidud jõuluteemaline viktoriin ning saali peal jooksid ringi päkapikud Anni ja Aiko, kes korjasid vastuste lipikuid. Õhtu meeleolu oli hea ja hubane. Toit oli samuti väga maitsev. Suur õnnestumine oli meie madisbändi debüütesinemine. Õpetajatele vägagi meeldis (eriti Mirjale) ning lõpuks viisid nende viisid pea kõigi jalad tantsupõrandale. Esimestena vallutasid tantsupõranda Some koos Egle Pihlapiga ning Anni ja Aiko. Pärast peo ametlikku lõppu esines meie S10 ja nii muud teisedki leidsid end laudade pealt laulmas. Reaali aula muutus 136.c pinnaks. Aula põrand vappus mo bamba ajal. Peaaegu terve klass sai sellega oma pinged, mis päeva jooksul olid tekkinud, maandatud. Tundub, et esimene ürituse korraldamine kukkus meil hästi välja. Some oli meie üle uhke – see juba tähendab võitu! Eriliselt tuleb tänada Rooset, kes oli õhtu eestvedaja, ja ka muidugi kõiki teisi meie klassist ning paralleelidest, kes aitasid selle õhtu ellu viia.

Kirjutas Anni

Kell 7.15 Tallinna Reaalkooli õpilaste mälestushetk Tallinnas Reaali Poisi juures. Kui kõik oli Reaalikooli ees tehtud, kogunesime bussi ja algas gümnaasiumi traditsiooniline õppesõit Narva. Narva sellepärast, et 100 aastat tagasi tungis punaarmee Narva linna ja algas Eesti vabadussõda. Väidetavalt oli esialgne plaan olnud minna sinna rongiga, aga see tegi asja liiga keeruliseks. Niiet kogu gümnaasiumi peale telliti 7 bussi. Ligi 330 õpilast. Vähemalt see kord saime normaalse ja mugava bussi, mitte nagu siis, kui Jõelähtmesse sõitsime. Sõit kestis Narva 3 tundi. Tallinnast väljudes tulid alles Karmo ja Aiko bussi peale. Palju mugavam neile, aga rohkem raskusi korraldamisega. Sellepärast Some ütleski, et reaali ajaloomälu jätab selle meelde. Lisaks klassile ja klassijuhatajale oli bussis veel meie armas direktor Ene Saar, kooli psühholoog Kati Pajuman, Johann Ortin Õun (133 vil!) ning Somelari õpipoiss. Teel olles rääkis Some meile vabadussõja sissejuhatuse, mis kestis umbes 1 tund! Siis kutsus Rooset ja Mirkot ajaloolist tektsi lugema. Teised ei tohtinud magama jääda! Some tõmbas kohe kaamera välja, kui nägi kedagi magamas. Sai häid klõpse ka. Bussi taga toimus aga omaette pidu. Lasti kõlarist valjult muusikat ja karjuti kaasa. Madise kindel soov oli kuulata uut Gin Turbo lugu, et Ene Saar tutvuks ka sellega. 10.30 jõudsime Narva kohale ja võtsime giidi peale. Naisgiid ütles, et kuna kõik eestlastest giidid on võetud, siis meile sattus “Narva aktsendiga” giid. Sõitsime mööda PuÅ¡kini tänavat, nägime Paul Kerese kuju ja endist elumaja asukohta. Ta oli elanud puitmajas. Tegime peatuse vaateplatvormil Eesti ja Venemaa piiril. Vaateks oli meile Narva ja teisel pool piiri asuv kindlus. Sama vaatepilti kujutati Eesti viie kroonisel. Somelar võttis Steni enda kõrvale seisma, sest laps on jutukas. Edasi sõitsime Narva Aleksandri Suurkirikusse. Saime sisse ka minna. Väga võimas kirik. Osaliselt on renoveeritud, aga palju tööd on tegemata. Istuma mahutab 2500 inimest, kokku mahub 5000 inimest! Kirik oli ehitatud Kreenholmi vabriku töötajatele, kes olid lutheri usku. Käisime ka teises piiripunktis, vaatasime Kreenholmi saart ja saime uut ja huvitavat teada kose kohta. Kell 12 toimus Narva-Jõesuus Riigikülas Vabadussõja alguse 100. aastapäevale pühendatud mälestussündmus. Sündmusel pidas kõne Eesti Vabariigi president ja Narva Eesti Gümnaasiumi abituriendi Silver Ilmenski. Pakase ilmaga pikalt paigal seista oli piinarikas. Kõrvad ja varbad olid nii külmunud, et hakkas isegi soe. Riigiküla lahingu mälestusmärgi juurde asetati orkestri saatel pärjad. Sündmuse lõppedes läksime pudireas bussidesse, et keha sooja supiga soojaks saada. Mööda Narva promenaadi jõudsimegi välja vanalinna. Kell 13 pakus Narva Kaitseliidu malevkond Narva raekoja platsil sõdurisuppi.Kell 14 toimus Narva kolledžis päevakohane kõnekoosolek. Tervitusega astub üles Narva kolledži direktor Kristina Kallas. Ajaloost annavad ülevaate tuntud ajaloolased Ago Pajur, Peeter Kaasik ja Merike Jürjo. Reaalkooli õpilased esinevad muusikalise etteastega. Kogu üritus saalis venis nii pikaks, et lõpus vaevu keegi kuulas ja aru sai, mida räägiti. Tagasiteel sai mõnuga puhata ning muidugi tagaosas toimus jällegi pidu. Oli väga tegevusterohke päev!

Kirjutas Karmo

Klassivanem Hugo

President Kersti Kaljulaid

Marakratt Sten