136c

Mis on riik? Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et riik on inimühiskonna organisatsioonivorm. Riigil on kolm tunnust: suveräänne riigivõim, rahvas, territoorium. Mõistes „oma riik” on midagi nii erilist, et 102 aastat tagasi otsustasime seda imet kaitsta. Tahtsime olla, mõelda ning tajuda maailma ise – läbi eestlasliku sinimustvalge prisma. Läheme aastasse 1918. Õues on detsembrile omane karge õhk. Artur Sisask istub soomusrong number 2 peal ja mõtleb enda eluaastatele ning eesootavatele lahingutele. Temas leidub sõjahirmust hoolimata soov ja tahe. Koolis oli teda inspireerinud Kalevlaste Maleva loonud Anton Õunapuu. Artur tahab olla osa Eestit vabastavast sõjast. Noore poisi näos peegeldub uhkuse ja vastutustundega segatud hirm. Tol aastal aga tegelikult ei tahetud enam sõdida. Inimesed olid väsinud I maailmasõjast ning ei nähtud võimalust, et väike Eesti võiks impeeriumite kõrval vabaks saada. Siin tulid mängu usku täis ja mõni ütleks, et naiivsed Arturi moodi noored. Nendes oli kirg vabastada riik, mis peakski kuuluma meie rahvusele. Koolinoored tõmbasid kaasa ka vanad sõjaveteranid ning nii suudeti omaalgatuslikult kokku panna inimmass, kes asus sõdima võimatu võidu nimel. Tol ajal lugesid teod, sest ainult selline võitlus lõi ühiskondi. Artur võitles seal soomusrongi peal elu tühisuse vastu ning leidis endas jõu tegutseda, mis ka tema nime igavikku ning marmortahvlile graveeris. Nii me rajasime lahing lahingu järel teed enda riigi poole. Relvad, rindejoon, varahommikused kuulirahed, perepildid ning kirjad. Kogu võitlejate elu keerles nüüd sümbolite ümber, millest oldi juba ammu väsinud. Lõpuks jõuame 1919. aasta Narva kaitselahinguteni. Nõukogude Venemaa tegi viimaseid pingutusi, et mõjuvõimu taastada. Eestlaste kaitsest aga ei suudetud läbi murda ning nii nõustuti allavandunult vaherahuga, mis algas 1920. aasta 3. jaanuari hommikul kell 10.30. Nüüdseks on antud sündmusest möödunud enam kui sada aastat. Oleme suutnud kinnitada eestikeelset haridust ja hoida kultuuri, samas elanud üle 50 aastat kestnud okupatsiooni ning üles ehitanud demokraatliku Eesti Vabariigi. Selleks, et too pärand säiliks, on vaja rahval ühiselt ja ka igal inimesel ise riiki panustada. Siinkohal toon välja novembri lõpul „Plekktrummis“ esinenud Mihkel Oviiri sõnatu. Ta olevat tahtnud 1980. aastate lõpus riigisektorist ära minna ning oli selle mõtte asjalikkust isaga arutanud. Isa oli talle aga kostnud, et kui tema Mihkel seda riiki üles ehitama ei hakka, siis kes seda ikka teeb. Ma arvan, et meis kõigis peaks olema Madis Oviirile ja Artur Sisaskile sarnaseid ideid. Meis kõigis võiks olla usku, tahtmist, ja mis peamine, kirge. Sellist leeki, mis loob ideid ja paneb tegutsema. Ei tohi ja ei saa oodata, et keegi meie eest riiki loob. Igaüks peab olema nagu Artur Sisask – oma riigi tulevikule mõtlev inimene.

See aasta toimus ühiskonnaõpetuse olümpiaad. Olime sügisel terve kursuse seda kõike õppinud ning tänu sellele oli meil mõne võrra lihtsam kui kümnendikel nink üheteistkümnendikel. Meie klassist osales 12 õpilast. Somelar nägi kõvasti vaeva ning hankis ka meile külalisesinejaid selle jaoks. Kahjuks toimusid kõik küll veebivahendusel, kuna olukord kontakttunde ei lubanud. Meile käis rääkimas Eesti Reformierakonda kuuluv Marko Mihkelson Ukrainas toimuvast, Brexitist ning USA ja ja Hiina vahelistest suhetest. Veel käis Eesti riigi peaprokurör Lavly Pering rääkimas meile võimude lahususest ning Siim Kiisler rääkis Eesti Vabariigi pensionisüsteemist ning toimunud pensionireformist. Väliskülalised muutsid õppimise kõvasti huvitavamaks. Olümpiaad ise oli veebipõhine ning selle tõttu olid mõned ülesanded veidi vigased ning raskesti mõistetavad. Õppimise käigus omandamise palju uusi teadmisi ning laiendasime enda silmaringi. Nii mõnigi meie klassi õpilastest sai kasutada ühiskonnaõpetuse olümpiaadi jaoks õpitud teadmisi eesti keele proovieksamil. Lõppkokkuvõttes tasus see pingutamine ning õppimine ennast kindlasti ära!

Kirjutas Joonas

5. oktoobril 2020. aastal tähistati Tallinna Reaalkoolis õpetajate päeva. Õpetajate kohustused võtsid üle paljud gümnasistid ning proovisid toime tulla klassitäie õpilaste juhendamise ning õpetamisega. Initsiatiivi võtsid ka mitmed 136.c klassi õpilased. Algklassidele räägiti füüsikast, keemiast ja filmindusest. Põhikooli valgustati muusika, inglise keele ja kehalise kasvatuse teemadel. Gümnaasiumiõpilased said targemaks keemias ja vene keeles. Aile, Anni, Aiko ja Sirle püüdsid 9.b klassi Kalevi staadionil karjatada. Noortele korraldati joogakursus, täpsusviskamine ning pingeline ukakas. Ülesanne ei olnud gümnaasiumineiudele üldsegi lihtne, sest 9.b osutus küllaltki uhkeks ja iseteadlikuks, kuid kuidagi suudeti kõik planeeritu ellu viia ning nalja sai. Miko, Kõss, Nikita ja Päärson (Fred oli see aeg “Rakett 69” saates) proovisid oma rebastele 10.c klassist keemia selgeks teha. Välja see neil hästi ei tulnud, peale selle, kuidas vetsupaberist puskarit teha ja kuidas oma vanaema kogemata paratsetamooliga mitte ära mürgitada, ei osanud rebased midagi tarka Kangrole öelda, kes eeldas, et me nendega terve töövihiku läbi töötasime. Samuti kõneles noorhärra Päärson dopingust, sealhulgas klostebooli ja kreatiini mõjudest. Vesinikside oli väga teemas. Rebased ei teadnudki, et puhtalt etanooli ja vee segamisel ei saa kohe viina, ning eksisid g konstandiga. Kuigi tunnist tekkis paksu pahandust, oli kõigil meeldiv kogemus ja tunni teises pooles tehtud Kahoot läks kõigile peale!

Kirjutas Sirle