136c

Õhtul viis Henke meid taaskord Kinoteatrisse eriskummalist etendust vaatama: “Gesamtkunstwerk”, autor Paavo Piik. Etenduse nimi on saksakeelne termin, mis kõlab eesti keeles kui “üldkunstiteos”. Gesamtkunstwerk on teos, mis püüab kasutada ära kõik või vähemalt paljud kunsti liigid.
Teater jättis nii mõnegi segadusse, aga saadud elamus oli meeldejääv. Mängiti valguse ja muusikaga ning demonstreeriti skulptuuride loomist. Nägime laval ka juba eelmisest Kinoteatri etendusest tuttavat Sander Rebast. Etendus rääkis erinevate kunstiliikide mõjust inimesele. Näiteks seletas lahti, kuidas raamatud meid targemaks teevad – esitlevad erinevaid olukordi ja kuidas nendega toime tulla, näitavad emotsioonide ja ootamatuse tähtsust, panevad sõnadesse elutõed, mida filosoofia ei suuda üldistada. Tuleb välja, et kunst saab olla mõjuvõimas relv, kui seda õigesti kasutada. Seekord saime saalis ennast väga targana tunda, kuna teadsime laval jutuks tulnud Vana-Rooma faktide tausta, ajalootundidest on selgelt kasu olnud.

Tsirkust ja leiba!

Kirjutas Elina

Lühendatud tunnid, mis kaasnesid aktusega, meeldisid meie klassile ikka väga. Saime teada asjaolu, et märgiaktus koosneb põhiliselt plaksutamisest – nüüd ainult üks märgiaktus veel plaksutamist, kuni saame ise ka märgid rinda. Õhtu poole toimus päeva huvitavam osa – märgipidu, mis kujunes oodatust palju paremaks. Kohe üldse ei tahtnud sealt aulast lahkuda. Linda ajal terve reaali kogukond karjus otseloomulikult “bocki mu bocki”. Lõpuks olid enamus poisid läbimärjad ja kõik jäid vägagi rahule sellega. Kahjuks tuli tõdeda, et tantsukursused väga ei aidanud, kuid sellest polnud eriti midagi, õhtu möödus suurepäraselt. Võisid liikuda aulast garderoobi ja näha, kuidas Olari Mo Bambat blastib ja meie klassi poiste mastaap sõnu kaasa karjub. Anni õhtu läks natukene liiga palju maksma, see õppetund ei unune veel nii pea ning õhtukangelaseks võib lugeda Patrickut.

Järgmise aastani!

Kirjutas Aiko

Pärast pikka koolipäeva toimus Reaalis ikka traditsionaalne Teadlaste öö. Meie klassist olid abiks päris paljud õpilased (ÜKT tuleb ikka täis saada). Sirle, Marie ning Sven võtsid suure naeratusega vastu külalised. Garderoobis abistasid Mirko ja Patrick. Teisel korrusel võis näha füüsikat seletamas Annit. Kolmandal korrusel aga asetsesid Marie ja Linda. Paar tundi vudisid ringi koolimaja peal väikesed lapsed, kes ootasid huviga reaalainete seletusi. Sai lahendada mitmeid ülesandeid kõigis erinevates ainetes. Kui lõpuks külaline kõik õpitoad läbi käib ning leiab lahenduse töölehel, sai aulas auhinnaks Aikolt ning Ailelt diplomi oma nimega ja lisaks veel raamatu. Pidev seletamine ning küsimustele vastamine oli päeva lõpuks kurnav, mistõttu pani see meid väärtustama õpetajate kannatlikkust meid kõiki õpetada

.

Kirjutas Anni

Sümfooniline lõuna VIII: Mozart ja Mendelssohn

Käisime vabatahtlikult kohustuslikus korras ennast kultuurselt harimas. Kogu lend läks Eve Karbi juhtimisel kuulama ERSO kontserti.
Lahkusime koolist peale viiendat tundi. Kõik olid endale selga pannud natukene viiskamad riided ning olid valmis tõeliseks kultuurilaksuks. Liikusime iseseisvalt Estoniasse ning otsisime välja varem antud piletid. Enne, kui me taipasime, olime juba oma kohtadel saalis ning kuulasime Giordano Bellincamp’i dirigeerimisel mõnusat muusikat.
Esimesena esitati I osa Mendelssohni 5. sümfooniast („Reformatsioonisümfoonia“). Lugu pani inimesed kiires tööpäevas kohe klassikalise muusika rütmi ning aitas sisse elada.
Teiseks looks tuli lavale solist Ingely Laiv ning mängis koos orkestriga ette Mozarti oboekontserdi I osa. Laiv mängis oboed väga emotsionaalselt ja oli ilmselge, et see on midagi, mida ta tahabki oma elus teha.
Kolmandaks ja viimaseks palaks oli Richard Straussi sümfooniline poeem „Don Juan“. Lugu sobis viimaseks väga hästi ja tekitas tunde, et kas tõesti sai kontsert juba läbi.
Pärast kontserti liikusime tundidesse tagasi. Järgmisel nädalal arutasime muusikaelamuse üle ka muusikatunnis ning tuli välja, et rahvale meeldis kõige rohkem Straussi lugu.
Jääme ootama järgmist kontserti, kuhu Eve Karp meid viib.

Kirjutas Annika

Veebruaril käis meie klassist väiksem punt teatris. Õpetaja Mirja soovis kõigi huvilistega Vaba Lava loodud “Hamlet” teatrietendust vaatama minna. Õpetajal oli teatris tutvusi ja tema varasemate kogemuste põhjal pidi peaosatäitja Nero Urke olema suurepärane. Teatris puudusid istekohtade numbrid ja kehtis “Kes ees, see mees” põhimõte, seetõttu soovitati varakult kohal olla. Etendus oli üldiselt suurepärane. Autor oli teinud klassikast moodsama ja koomilisema versiooni, keskendudes rohkem Hamleti suhetele ja probleemidele, mis on aktuaalsed ka tänapäeval. Taustaks olev heavy metali stiilis muusika oli esialgu harjumatu, aga see lõi etendusele sobiliku meeleolu ja kummitab veel tänapäevani. Kõik jäid etendusega kindlasti rahule ja Nero oli tõesti hea näitleja.

Kirjutas Kevin

Saabusime suusapäevaks kenasti kella 9 paiku Nõmme Spordikeskusesse. Kui suusad sai laenutatud ja jalga pandud, pidime stardis mõnikümmend minutit ootama, sest tähestiku järgi diskrimineerides on c-klass ikka viimane. Kõik sujus enam-vähem, kuni meie klassiõde Anne-Mari kahetsusväärsel kombel kukkus. Püsti tõustes ja edasi liikudes hakkas teadvus vaikselt kaduma. Peale mõningast abi ootamist, osutati seda õnneks kooli medõe ja hiljem saabunud kiirabi poolt. Anni on nüüdseks elus ja terve. Peale suusatamist saime kosutust sooja tee ja pirukate näol. Tüdrukute vähese esindatuse ja klassi kohatise kasina organiseerituse tõttu ei läinud meil klassidevahelisel teatevõistlusel osalemine kuigi edukalt. Õigel ajal olid stardis vaid Hans ja Annika. Nii jäigi seekord osalemata. Koht, kus saame järgnevatel aastatel end parandada.

Kirjutas Mia

1. detsember

Enne kui Madise lapsed lõpuks paariks nädalaks talvepuhkusele said minna, oli tarvis siiski paar korda veel oma ülimat entusiasmi ja kultuurihuvi üles näidata. Nii algaski päev varahommikuse nö vabatahtliku kirikukülastusega. Juba seal olid mitmed vanemate klasside õpilased segaduses, miks kümnendikud kohale ilmunud on. Vastuseks oli ikka paljuütlev: “No Somelari klass.” Ja kuigi kõigi silmad vist terve kirikuõpetaja loengu ajal lahti ei püsinud, oli tegu siiski väärt külastusega. Järgmisena suundusid meie ülikondades noormehed ja viisakalt riides neiud. Stenbocki majja ringkäigule. Saime külastada kõiki tähtsamaid ruume ja isegi kohti, kuhu väidetavalt tavaliselt külastajaid ei lasta. Ju siis suudame tõesti nii kordumatu ja stiilse mulje jätta. Kuid suurim tõdemus oli tõenäoliselt see, et ühel päeval on Stenbocki majas ka korralik 136.c klassi esindus olemas, sest meie viksid poisid sobisid sinna kui valatult, neist kohe õhkus kõiki korralikule riigimehele vajalikke omadusi. Pressiruumis nende harjutamist vaadates saime ka hea kõhutäie naerda. Päev lõppes otseloomulikult klassijuhatajatunniga, mis seekord aga väga eriline oli. Kuna sellel aastal “Tõde ja õiguse” lugemine just kõige edukamalt ei kulgenud, tegi Madis meile vägagi tähendusliku kingituse- me kõik saime uue 5-osalise köite omanikeks, mis kusjuures 2019 aasta jõuludeks ilmselgelt läbi on. Raamatuid üle andes tegi Madis kõigile ka väikese pühenduse. Tund möödus naerdes, kuid oli ka sõnu, mis hinge läksid. Muidugi tegime ka omapoolse tänuavalduse romantilise kuumaõhupallisõidu kinkekaardi näol. Oleme Madisele ääretult tänulik, selle eest, mida ta meile andnud ja õpetanud on.

Kirjutas Aile

Meie klassi tüdrukuid külastas täna ühe kehalise asemel kolm IT-sektoris töötavat noort naist. Ulla, Iida ja Anna, kõik kolm on lõpetanud Reaali gümnaasiumi: kaks 128. ja üks 127. lennu. Nad tulid meile rääkima, et innustada noori neiusid valima eriala IT-sektoris. Nimelt viimase 30 aasta jooksul on naiste osakaal IT-valdkondades kahanenud 25%, vaatamata tehnoloogia valdkondade populaarsuse kasvule. Nad tutvustasid meile oma isiklikku teekonda informaarikasse. Ühelgi kolmest ei olnud keskkooli lõpetades plaani töötada infotehnoloogiaga. Nad andsid meile edasi kolm peamist mõtet: on okei, kui me veel ei tea mida tulevikus teha tahame; IT-valdkond on meile kättesaadavam, kui tundub; meil pole eelnevalt vaja suurepäraseid erialateadmisi vaid pigem uuenduslikku lähenemist ja loogilist mõtlemist.
Nad pakkusid meile mentorlusprogrammi SheRockets, kuhu 6 tüdrukut kiiruga end regristreerisid.
Kokkuvõttes võib öelda, et meie klassi tüdrukud said hulganisti inspiratsiooni ning tärkas huvi uute erialade vastu.

Aitäh Ulla, Anna ja Iida!

Kirjutas: Anni

10.05.19 toimus meie naaberkoolis G5 vaba lava, kus esindas meie klassi (ja ka kooli) Somä.
SoMä on meie klassi bänd, mis on loodud kalli klassijuhataja auks. Bändis on 5 liiget: esimees, kes teeb tegusid SoundCloudis – S10 ehk Sten;
noor kitarrist – Juki; Kohila muusikageenius ja bassist – Miko; SoundCloudi suurtäht ja trummar – Stefan; pesumasin ja klahvimängija – Liisa Rita. Bänd mängib erinevat muusikat – poprockist metalini. Vaba laval esineti looga “Pumped up kicks” ja see oli lausa nii hästi esitatud, et võideti 3. koht! Palju õnne! Tähistama mindi äsja võidetud kinkekaartide ja erinevate soodustustega otse Härra Mauruse pubisse.

Kirjutas: Miko