136c

8. veebruaril sõitsime kogu lennuga Kõrvemaale suusatama. Usun, et kogu lennu jaoks oli see suur kergendus, et üheks päevaks koolimajast välja sai. Lund oli sellel päeval paksult ja ilm oli ka päikseline – mida veel tahta? Kõrvemaa suusarajad olid terveks hommikuks meie päralt, suusatajaid meie lennus oli palju, nii professionaale, harrastajaid kui ka algajaid. Kõigepealt toimus teatevõistlus ning hiljem sai igaüks valida, palju suusatada soovis. Pärast mäest üles ja alla sõitmist jagas kokatädi Meelis meile maitsvat kolme erineva lihaga frikadellisuppi, mis viis paljudel keele alla. Pärast einestamist läksid osad ka mäe peale tuubitama, kõige pikema lasu tegi muidugi Olari. Meie discgolfarid Hans, Matu ja Sass läksid metsade vahele ketast loopima aga läksid nii hoogu lumistes Kõrvemaa avarustes, et oleksid peaaegu bussist maha jäänud. Lõppkokkuvõttes oli väga mõnus vaheldus tavalisele koolipäevale.

Suusaäss Stefan

Meie klassi teatevõistkond

Kirjutas Joonas

6. novembril jõudiski kohale meie gümnaasiumi kauaoodatud sündmus, meie lõpumärkide kättesaamine. Alates 12. klassi algusest oleme lugenud enda viimaseid sündmusi: viimane esimene september, viimane spordipäev, viimane ainetund ja nii edasi. Kuid nii nagu rääkis direktor Ene Saar enda kõnes, on märgiaktus koos märkidega meie täiesti esimene. 

Aktus algas reede õhtul kell kuus, õhus oli tunda juba enne elevust. Eelnevalt oli kõikidele sõnad peale loetud, et me oleksime õigeaegselt kohal. Seda me ka olime, osad pidid ju enne aktuse algust õpetajate märgid ka ära tooma. Lõpuks võtsime klassiti aula ukse ette Pudi reasse, Madis vaatas kõikide poiste lipsud üle, ja oligi minek aulasse. Aktusel pidasid imeilusa kõne Ene Saar, 136.a klassi klassijuhataja Piret Karu ja õpilane Lee Ann Madissoon. Hiljem sõpradega arutades jäi kõlama, et Pireti kõne oli täiesti Karuliku lähenemisega. Seejärel alustas direktor märkide rindadesse panekuga. Nii nagu mina, nägin ma, et ka teised vaatasid märgile järeleminevat lennukaaslast suurima uhkuse ja õnnetundega. Kõik meie ümber on ju ikka väga kalliks saanud selle gümnaasiumi jooksul. Osad meist on oodanud seda hetke kaksteist aastat. Nii said märgi rinda kõik kolm paralleeli. Vahepalana saime 10. klassi õpilaste poolt kuulda nii emotsionaalset flöödimängu kui ka võimsat klaveriesitust. Kui aga abituurium oli uhked märgid rinda saanud, oli meie kallite klassijuhatajate kord. Meie Madisele pani suure aplausi saatel märgi, mille peal seisab nüüd number 136, rinda Hugo. Järgmisena oli aineõpetajatele aeg tänu avaldada. Me tõusime püsti, pöörasime nägudega õpetajate poole ja osad õpilasted liikusid neile märke rinda panema. Omast kogemusest võin kinnitada, et ega see lihtne tegevus ei olnud. Samal ajal, kui kinnitasin märki õpetaja rinnale, pidin ikka väga korralikult varjama enda värisevaid käsi. Paremini või halvemini, lõpuks olid ka viimased õpetajad märgid kätte saanud. Sellega oli aktuse osa läbi.

Kolmandal korrusel ootas meid kõiki aga pidulik toidulaud, mille kõik oli kokku organiseerinud 11. klassi õpilased. Õhkkond oli nauditav, toit oli väga maitsev ja jagus kõigile. Magustoiduks oli valmistatud küpsisekook, mille kõrvale sai nautida kohvi või teed. Kuumimaks kaubaks osutus MySushist saadud sushi, mille järele tekkis pikk järjekord. Söögipaus oligi aeg, mil sai sõpradega maha istuda ja muljeid jagada, sest neid oli palju. Samal ajal valmistati aula ette traditsiooniliseks tseremoonia osaks, sest lõpumärgi vääriliseks saab reaalikas alles siis, kui need välja lunastada. Peatselt kutsutigi meid tagasi aulasse toostiringi. Ja otseses mõttes ringi, kõik õpilased ja õpetajad moodustasid suure ringi aulas. Meid oli nii palju, et ring oli kohati isegi mitmekihiline. Kõlas tõesti imeilusaid, lahedaid ja otse südamest öeldud tooste, kuid oli ka selliseid, mida Madis meil on keelanud öelda. Igatahes sai naerda ja soove soovitud enda lähedastele. Ei saa mainimata jätta, et pandeemia tõttu ei joonud me ühisest karikast, kus asusid kõik meie lõpumärkide tiivad, vaid igaühele kallati sealt šampanjat isiklikku klaasi. Viimaseks tuli näidend:

„Sein ei ulatu laeni

 laup ei ulatu luuni

 distants“

Näidendi koostamiseks saime klassiga Reaalkooli vilistlase Ilmar Laabani luuletuse. Tormasime kiiresti kõik klassi 111 ja panime ajud tööle, et kümne minutiga see valmis saada. Sten suutis enda superajuga välja mõelda vägagi abstraktse näidendi, või isegi võib seda pidada peformance’iks. Kui enda kolmnurga, ruudu ja ringi saime aulas esitatud, saime enda lõpumärgile tiivad tagasi. Me olime lõpuks oma märki väärt!

Ainuke asi, millest me ilma jäime, oli meie märgipidu ehk tants ja trall. Kuid selliseid järeleandmisi peame ühiselt tegema koroonakriisi ajal. Tähtis on ju ikka, et ülejäänud üritus toimub. Positiivsemast küljest saame öelda, et esimest korda Tallinna Reaalkooli ajaloos oli otseülekande pärast võimalus üritust näha ka vanematel. Ning kokkuvõttes õnnestus kogu sündmus suurepäraselt. Omame nüüd kõiki kolme Reaalkooli sümbolit nagu infinity stone‘e ning saame pidada end täisväärtuslikuks reaalikaks. Kindlasti on see hetk elus, mida me jääme mäletama!

Meie klass märgiaktusel

Klassivanem Hugo Madisele, meie klassijuhatajale, märki rinda panemas

Eric, Joonas, Olari ja Stefan uhkelt oma värskete märkidega

Rahulolevad Joonas ja Hans

Aiko Liisa, Sirle, Karmo, Aile ja Anni

Kirjutas Karmo