136c

Meie klass käis 18.–20. septembril riigikaitselaagris. Laager toimus Rapla lähedal. Varasemalt tutvustatu põhjal ootasime metsarägastikku, kuid kohale jõudes ootas meid päris kena lage kompleks instruktorite majade, võrkpallivõrgu ning kuivkäimlatega. Kohal olid ka õpilased Raplast, Kohilast, Kivi-Vigalast ja Kehtnast. Saime selga vormiriided ning asusime rivistumisele, millele järgnes õhtusöök. Ka toidukorrad olid oodatust etemad. Seejärel alustasime telkide püstitamisega. Telgis magas ligikaudu 20 inimest ning telgi keskel oli ahi, mida vahetustega valvama hakati. Hämariku saabudes kutsuti iga telgi vanem koosolekule ning peatselt saime teada lipumängust: järgmisel kahel öösel proovivad 20 tegevväelast meie territooriumilt lippu varastada, mida meie kahe telgi kaupa tunniajaste intervallidega valvama peame. Samuti saime teada, et sõduritel on soojuskaamerad meie tuvastamiseks. Lepiti kokku koodsõnu üksteise tuvastamiseks ning universaalne koodsõna “ireen” hädaohu märkimiseks. Olime väga elevil öise mängu pärast. Esimesel ööl aga rünnakut ei tulnud.

Hommikuäratus oli laupäeval kell 7 – rivistuti, söödi, kasiti ning paari tunni pärast valmistuti tegevusteks. Iga tegevus kestis orienteeruvalt 1,5 tundi. Laupäeval läbisime relvaõppe, formatsioonide ja laskeasendite õppe, mängisime air soft’i ning ehitasime metsas kiiruse peale telke. Saime ka isiklikud nimesildid. Õhtu saabudes meenus taaskord lipumäng. Telgivanematele laekus uut informatsiooni: sõna “ireen” tähendab nüüdsest kõigist telkidest perimeetrile kaitsepositsioonidesse jooksmist. Kuna kompleks ise oli täiesti valgustamata, lasid instruktorid taevasse valgustusrakette. Igas telgis oli telgivanema käes nüüd ka raadiosaatja, mille kaudu pidevalt sidet hoiti. Ühtäkki hakkasid aga kostuma veidrad venekeelsed vestlused, mispeale saime teavituse, et vastased on meie raadioside sageduse avastanud ning peame kolima. Järgmisel sagedusel segati meid krüpteeritud sõnumitega morse koodis ning õudusfilmilaadsete helisalvestistega. Pühapäeva hommikuks saadi kätte 7/20-st vastasest, mis instruktorite sõnul olevat olnud seni parim tulemus üldse.

Pühapäeva hommikul oli äratus kella 8 paiku. Sõime hommikusöögiks kartulisalatit ning valmistusime viimasteks tegevusteks, milleks olid paint ball, üldfüüsiline test ning rividrill. Tegevuste lõppedes panime kokku telgid, pakkisime magamiskotid ja madratsid ning andsime ära vormiriided (nimesildid saime endale jätta). Terve nädalavahetus olid ilmad väga ilusad ning enne lahkumist saime pisut veel päikest nautida. Riigikaitselaager oli oodatust palju lõbusam ning üllataval kombel ka leebem. 

Meie klass lahinguvalmis

Reamehed Mengel, Tiit, Jakobson ja Saar

Kirjutas Liisa

Jumalateks olemiseks rebastenädalal on asi, mida enamus on meist oodanud viimased 2 aastat. Paljudki tahtsid pakkuda enda rebastele palju vägevamat ja lahedamat retsi, kui endil oli. Meie klassi teemad olid Metsik Ameerika, 80s Miami, Peaky ja Tulevik. Esmaspäeval pidi peale kooli toimuma teatejooksud ja orienteerumine vanalinnas. Kõik algas väga hästi, sest teatejooksud olid vägagi pingelised. Kahjuks ilmataadil ei olnud hea tuju ning hakkas sadama paduvihma ning mõlemad tegevused jäid ära. Teisipäeval toimus viktoriin, kus Mengel ja Stefan tutvustasid rebastele erinevaid põhitõdesid ning rääkisid erinevaid naljakaid lugusid. Kolmapäeval oli igal grupil eraldi tegevus vanalinnas. Neljapäeval oli millegi pärast nii mõnelgi õpilasel väsinud nägu peas, aga sellest hoolimata toimus peale kooli esmaspäeval ära jäänud teatejooksud. Reedel toimus peale kooli flashmob Raekoja platsil, mis läks äärmiselt edukalt. Paari tunni pärast hakkas juba rebaste ristimine. Algul toimus võimlas nädala kokkuvõte ning seejärel seoti rebastel silmad kinni ning hakati neid erinevatesse töötubadesse viima. Igal rühmal oli eraldi töötuba, kus rebastele mingit tegevust pakuti. Peale seda toimus aulas rebaste ristimine, kust igast ühest täisväärtuslik reaalikas sai.

Vaatamata sellele, et meil oli äärmiselt palju piiranguid, suutsime me korraldada ootuspärasest parema rebastenädala, mis meile kindlasti elu lõpuni meelde jääb.

Metsik Ameerika

Peaky

Tulevik

80s Miami

Kirjutas Joonas

1. september kestis meil sel aastal tunde kauem kui kõik eelnevad aastad. Madis kutsus meid juba esimesel septembrikuu päeval õhtusele piknikule. Kõik sõnad klassijuhatajatunnis peale loetud, läksime meie viimasele aktusele staadionile. Hajutamisest polnud haisugi, kõik klassid olid kokku litsutud ning ruumi oli vähe – vähemalt viibisime värskes õhus. Pärast aktust saime kaheks tunniks lastevanemateks. Leidsime oma 1. klassi jutsu üles ning näitasime meie suurt koolimaja. Direktori kabinetis oli väikesel juntsul tipphetk – sai direktori isiklikul toolil istuda ja seal pilti teha. “Lapsevanemad” aitasid lapsel juttu teha ka tulevaste klassikaaslastega. Julgen väita, et need “lapsevanemad”, kes polnud 1. klassist alates Reaalis õppinud, ei jõudnudki juntsule tutvustada Väikest maja, kus ta reaalselt õppima läheb. Pärast koolimaja tutvustust pidime laskma oma lapsekese pooleks tunniks iseseisvasse maailma – aulasse aktusele, et aabits kätte saada. Meie lennu poolt pidas kõne Eva-Lotta ning hüüe “Üks kõikide” ja “kõik ühe eest” tuli suurepäraselt välja. Pärast aktust saime korraks oma juntsukese tagasi, vaatasime, et ta Poisi juures mütsi pähe saaks, ning oligi lapsevanemakohustused läbi.

Saime hakkama oma viimase esimese septembriga! Ilusat uut kooliaasta algust!

Olari, 1. klassi laps ja Eric

136.c kuldne trio

Kirjutas Aiko-Liisa

Saime paar päeva enne ekskursiooni kinnituse, et kuulujutud vastavad tõele ning meil tuleb ette võtta terve lennuga sõit Vargamäele. Usun, et paljud tulid juba lihtsalt selle pärast, et üle poole aasta oma lennukaaslasi kõiki koos näha.Alustasime siis enda reisiga 26. augusti hommikul kell pool kümme. Sõittu sisustas Some uudiste, mis olid pärit nii tema enda elust, koolist kui ka ERR uudiste portaalist.Kohale jõudes jagunemise klasside kaupa gruppidesse ning nii algas meie tuur. Rääkisime sellest, et pea kõik seal õuel ei olegi Tammsaare isa ehitatud, vaid on ikkagi rekonstruktsioon. Potsa ja giid rääkisid ka, kuidas ikka neidudel öösiti külas käidi ja et selleks puhuks ikka külast pillimängija kaasa võeti, et tüdrukud ikka poisid sisse laseks. Mõistsime, et elame ikka luksuslikku elu, sest tollal elas kogu pere ikka ühes väikses pimedas toas. Tüdrukud pidid kuni murdeeani käima taluõuel ringi pika linasest särgiga. Poisid said püksid jalga, kui nad karja läksid. Kui oli pesupäev, siis said ennast esimesena pesta peremees ja perenaine ja siis sama veega järgemööda kõik teised pereliikmed.Kui rääkida täpsemalt Tammsaarest, siis kordasime sama, mida olime ka varasemalt kirjanduse tundides rääkinud. Saime teada, et meie eesti keele õpetaja Mirja Bluum on kaugelt Tammsaare sugulane. (!) Hiljem proovisime ise Tammsaare tekstide põhjal kirjutatud näidenditest erinevaid stseene ette mängida. Oli päris meeleolukas.Kogule harivale osale järgnes püha söömaaeg. Samal ajal saime Potsa ja Martin Saare infominutite osaliseks. Meile räägiti kui vägev, aga ka vaevarohke aasta meil tulemas on.Nüüd oli lõpuks aeg sohu minna! Pakkisime oma kodinad kokku ning hakkasime kõmpima. Tempo oli päris hea, nii et taha väga vaadata ei tasunud. Sai lauldud ja loodust nauditud.Pärast tempokat rännakut oli aeg minna tagasi bussi ja sõita koju saabuvat kooliaastat ja tegemisi ootama.

Miko ja Tammsaare

Olari ja imeilus raba

Vaade Vargamäe õuele

Kirjutas Annika