Arhiveeritud - kuu 08.2019

Ajarännak 2019

Esimesel mail korraldas Tallinna Reaalkool järjekordse ajarännaku, seekord aastasse 1869, kui toimus esimene üldlaulupidu. Terve kool oli riietatud rahvariietesse ning tekkiski tunne, nagu elaksime 19. sajandil. Ainult imelikud puutetundlikud vidinad (keegi ütles et neid kutsutakse teletonideks? või telefonideks? mida iganes) andsid aimu, et midagi on ikkagi natukene valesti. Päeva algul kogunesime kõik aulasse, kus me saime näha erakordselt värvikat näitemängu. Auväärt näitlejad olid meie kallid Madis Somelar, Marko Reedik, Reivo Maasik ja Kats. Kõige tõetruum, selleks vähima pingutusega, oli Reivo Maasik, kelle 19. sajandil oleks kindla peale Carl Robert Jakobsoniga päriselt segi ajanud. Kats oli pähe tõmmanud massiivse tumeda paruka, et Lydia Koidulale sarnaneda. Sarnanes väga hästi. Järgnes tund Veskimetsaga, kes rääkis 150 aasta tagustest bioloogiasaavutustest. Peale seda veetsime pool tunnikest Madisega, kes hoolitses selle eest, et me väikestele esimesest laulupeost rääkides midagi ütelda ka oskaksime. Peale seda läksimegi põhikooli oma teadmistega harima. Kuuldupäraselt möödusid kõigi tunnid suurepäraselt, väikesed lapsed olid armsad nagu alati. Peale seda tutvusime veidi Saudi Araabia olukorraga ning siis saime sööklast pruukosti, milleks oli mulgipuder. Traditsioonikohaselt moodustasime staadionile kujundi nagu ka eelmisel ajarännakul, ainult seekord oli selleks aasta 1869. Muide vihma sadas päris mõnusalt. Esimene vihmane päev üle pika aja. Siis toimus vägev rongkäik nagu ka esimesel laulupeol. Marssisime võimsalt Reaali juurest Kalevi spordihallijuurde, pannes kinni enamuse kesklinna liiklusest. Igal klassil oli ka oma lipp, mida nad uhkelt kandsid. Olgugi, et meie lipp polnud suur kujult, aga see-eest oli ta suur vaimult, sest seda kandis just 136.c. Vihma sadas jätkuvalt, tervist neile, kellel mütsi polnud. Kalevi spordihallis saime kuulda Papa Jannseni kõne ning samuti ka Jakob Hurda “Kolm soovi”. Pani mõtlema. Koorid laulsid hästi ning orkester oli tasemel. Kui mõtlesime juba, et jäämegi istuma ja kuulama, ilmusid välja vahvad tantsumehed, kes oma tantsuga mitmed tüdrukud eufooriasse viisid. Lõpetuseks hakkas mängima ansambel ja rahvas kogunes tantsuplatsile simmanit pidama. Rahvas tantsis ja pidutses ja lõbutses, siiski ju esimene laulupidu. Poisid pidid leidma omale meelepärase tüdruku, keda keerutada. Olari ja Stefan olid selles eriti edukad. Esimene murdis maha Piret Karu ja teine Mirja Särje. Pidu ja pralle, tähistama peab, sest me oleme siiski eestlased ja pärisorjust pole näinud tänaseni koguni 200 aastat.

Kirjutas Sirle

22.08.2019

Sveni juures, Hiiumaal

Esimene juuni algas paljude (poolte) jaoks varajase ärkamisega, et toimetada end bussijaama sõiduks Hiiumaale. Hiiumaale otsustasime minna, kuna Sven läheb järgmine aasta Ameerikasse vahetusaastale. Ega siis lahkumispeota ei saa kodumaalt lahkuda. Sass ei saanud varajase ärkamisega hakkama ning magas sisse, mis osutus tema Hiiumaale jõudmiseks saatuslikuks. Veidi alla kahe tunni pärast jõudsime RohukĂĽla sadamasse, kus astusime Tiiu pardale. Laevaga oli muidu täitsa normaalne sõita, kuid pardal asuva R-Kioski hot dog’id olid kuidagi kallid ning tualetipottides oli veetase kuidagi kõrgel – nagu Ameerikas. Hiiumaal Heltermaa sadamas võttis meid peale vanemat sorti kollane buss, millega oli väga tore sõita Käinasse Konsumisse, kus ostsime liha, muidu sĂĽĂĽa (mille eest pole mõned muidusööjad siiani maksnud) ning liitrite kaupa juua. Sellele järgnevalt laadisime kogu krempli bussi ning sõitsime Orjakusse, kus Sven (tuleb välja, et seal kutsutakse teda Aigariks) elabki. Sveni juures paigutati meid kĂĽlalistemajja. Võiks öelda, et see oli päris rustikaalne. Järgnevate tundide jooksul grilliti, söödi ja joodi. Liha jätkus koguni kaheks toidukorraks. Mõned, kes käisid ujumas naasesid kõik punaka päikesepõletusega näol. Peagi peale ujujate tagasitulekut jõudis kohale ka Somelar. Tunni progressiivsel hilinemisel muutusid mõned järk-järgult aina rohkem väsinuks ja emotsionaalseks, mille tõttu oli isegi päris hilja öösel kuulda ĂĽhest toast kaheldava väärtusega muusikat. Samuti hakkas öösel sadama ja mĂĽristama, kohutavalt kõvasti mĂĽristama, kuid see ei seganud und – ilmselt olid nad peale pikka päeva ikka väga väsinud. Nii väsinud, et mõnel oli tarvis ennast õues tuulutada. Neid tabas välk ja vesi ning nad said päris märjaks. Hommik tõi nii mõnelegi peavalu – pikalt magamine võib paradoksaalselt teha väsinumaks. Kell 11 äratas meid Madise hääl, mis kutsus kolme õpilast saare peale ringi sõitma. KĂĽmne minutiga oli lisaks Somelarile autos täitunud hoopis neli kohta: Anni, Marie, Miko, Karmo ja Mia. Esialgne siht oli sõita Kõpu tuletorni juurde, aga kui saime aru kui kaugel see on, siis jätsime selle viimaseks. Etteruttavalt võib öelda, et sinna ma ei jõudnudki.
Kui eile naersime, et Madis hakkab meid vedama mööda Hiiumaa kirikuid, siis täna see juhtuski. Esimene peatus oli PĂĽhalepa kirik, mis on Hiiumaa vanim kiviehitis. Esimene kivikirik valmis enne 1260. aastat. See oli kaitsekirik. Avasime omavoliliselt värva ja läksime hauaplatse uurima. Tipphetk oli, kui Miko suutis vana hauakivi enda keharaskusega maa seest lahti lĂĽkata. Edasi läksime Suuremõisa kohvikusse hommikukohvi nautima. Nagu kohane, tegid härrasmehed tĂĽdrukutele joogid välja. Järgmine siht oli Tahkuna tuletorn. Kuna sõit oli pikk, siis saime arutada Somelari kabineti korrastamist ja disaini. Plaanid on igatahes lahedad. Tee peal käisime Ristimäel, mis uppus inimeste poolt tehtud ristidest. Legende on palju, aga teada on, et need toovad õnne. Riste oli lihtsalt nii palju, et hakkas kõhe ja isegi puujuured olid risti kasvanud. Tegime ise ka mõne risti. Ristidega sama palju oli seal ka sääski, kes sõid meid täielikult ära. Peatusime ka puittangi juures, mida kasutati filmis “1944”. Madisest ja Mikost sai armsaid pilte. Loodushuvilistest saatsime pildi ka õpetaja Veskimetsale.
Ülejäänutele tegi Patrick hommikuks pannkooke. Jõudsime veidi enne kella viit Kärdlasse, et sõita sealt bussiga koju. Oli ka õige aeg; kohe peale meie lahkumist Orjakust hakkas kõvasti sadama ja nähtavus oli nii madal, et liiklus seiskus. Tagasitee möödus vahejuhtumiteta.

Aitäh Sven toreda ürituse eest. Jääme sind igatsema!

Kirjutas Nikita

22.08.2019