139c

NARVA / NARWA

Alustasime oma teekonda Narva Balti jaamast. Rong väljus varahommikul kell 7.55 ja viis meid 2,5 tunnisele teekonnale läbi kauni Ida-Virumaa. Pärast kohalejõudmist oli tunne, et tahaks jalgu sirutada ning hakkasime Johannese juhtimisel liikuma Narva muuseumisse. Tee peale jäi lõvi kuju. ,,Rootsi lõvi’’ kuju on püstitatud Põhjasõja Narva lahingu mälestuseks. Kuju tegi Ragnar Östberg ja see avati 1936. aastal. Lisaks nägime uut promenaadi jõe ääres ja Venemaa. Tundus, et käes oli kalahooaeg, kuna mitmed pühendunud kalastajad olid rinnuni jões. Sattusime ka väikesesse tülli tollipunktiga, kuna see oli meil tee peal ees ja pidime tegema suure kaare. Pärast rasket teekonda muuseumisse jõudes olime väga rõõmsad, et seal oli soe ja kuiv. 

Linnus

Jõudes Narva linnusesse ehk muuseumi ostsime külastuseks piletid. Meile teadmata lisandus piletitele ka audiogiid, mis täiustas meie keskaegse linnuse uurimise kogemust. Kuna muuseumi ala oli suur, liikusime kahes rühmas, sest me ei leidnud üksteist kohe üles ja otsustasime, et nii jääb siis. Audiogiid mainis meile esimese asjana, et Narvat kui asulat mainitakse kirjalikes allikates esmakordselt 1240. aastal. Taani hindamisraamatus nimetatud Narva näol polnud tegemist siiski linnaga, vaid Taani kuningale kuulunud väikese külaga. Narva sai oma Lübecki linnaõiguse 1345. aastal, kuid linnus ehitati juba 13. sajandi teisel poolel. Kohe järgmisel aastal müüdi linn Saksa Ordu Liivimaa harule. Edasi kuulsime, kuidas müür ümber ehitati, mis küll Liivi sõja ajal vastu ei pidanud väga hästi. Pärast Liivi sõda läks Narva Ivan Julmale, siis Rootsile ja pärast Põhjasõda taas Venemaale. 1845. aastal Nikolai I andis välja korralduse, et tuleb säilitada Narva kindlust, kui ajalooväärtust. Parandustega säilitatu kindluse gooti stiili. Eesti ajal jäi see linnus militaarkasutussse ja 1944. aastal sai linnus tõsise purustamise. 1950. aastal avati Narva linnamuuseum. 1953. aastal restaureesis seda meie okupandid. Kuid 1964. aastal lõpetati rahastus ja hakkas ENSV Liidu nime all eestlased seda taastama. 1970.-80. aastatel ning seal avati muuseum, kus oli üheaegselt eksponeeritud Narva linna ajalugu tutvustav püsiekspositsioon ja kümmekond ajutist näitust. 2018. aasta jaanuaris alanud Narva linnuse rekonstrueerimistööde tulemusel avati 2020. aasta juunis täielikult restaureeritud konvendihoone koos uue püsiekspositsiooniga, mis keskendub linnuse enda ajaloole alates esimeste taanlaste tulekust Narva jõe kallastele kuni tänapäevani. Siis lõppes meie audiogiid sees ja lõpuks saime jälle kokku ühes hubases toas, kus vaade Narva linnale oli väga kena. Enne lahkumist käisime veel korra linnuse sisehoovis ja siis oli edasi minek meil.

Muuseum

Muuseumis ei olnud peale meie ühtegi inimest, aga sellest hoolimata oli see väga kultuurne ja hariv kogemus. Anett sai ka kätt suruda Konstantin Pätsiga, keda ta võitis! Peale seda läksime linnuse juurde sööma ja seal nautisime toorest delikatesskana. Liikusime edasi raekoja hoone juurde, mis aga oli kahjuks renoveerimisel ja peatrepi peal olid kuhjas aiad. Siis tuli välja, et väike Stenar oli ma vihmavarju kohvikusse unustanud ja pidi üksi tagasi minema:(. Narva raekoda on ehitatud barokkstiilis ja asub Narva vanalinnas. Käsu hoone ehitamiseks andis Rootsi kuningas Karl XI ja ehitus kestis 1668-1671. Hoone ehitus põhineb Lübecki ehitusmeistri Georg Teuffeli projektil, ehitusinsenerideks on Narva ehitusmeistrid Z. Hoffman sen. ja J. Bischoff ning kiviraidur H. Oracker. Raekoja torni tipus asub kullatud tuulelipp – kurg. Hoone sai II maailmasõjas tugevalt kahjustada ja 1960. aastatel restaureeriti.

Õigeusukirik

Teised läksid vaatama suurt imekaunist õigeusukirikut, kus oli enne just toimunud pühapäevane jumalateenistus. Novembris 1879 otsustati Narva Jaani koguduse õpetaja Friedrich Gottlieb Tannenbergi algatusel Narva ümbruse eestlastele uuesti hakata ehitama oma kirikut. Kiriku arhitekt oli Otto Pius Hippius. 21. juunil 1881 pandi kirikule nurgakivi. Huvitav on see, et kuna kirikusse pidid mahtuma kõik Kreenholmi manufaktuuri luterlastest töölised, pidi kirik alguses mahutama ligi 5000 inimest. Kirik on oma nime saanud hukkunud Aleksander II järgi. Kirik on historitsistlikus stiilis, milles on ühendatud uusromaani ja uusklassitsistlikke elemente. Kirik sai vigastada Narva pommitamise tõttu venelaste poolt 1944. aastal. Peale seda seisis kirik pikka aega tühjalt ja täitis kaubalao funktsiooni. Iseseisva Eesti Vabariigi ajal renoveeriti kirik täielikult.

Käisid Anett, Meriliis, Stenar, Liis ja Johannes.

 

 

VILJANDI / FELLIN

Lossimägi

Viljandisse jõudes sammusime esimesena Viljandi keskaegsesse linnusesse. Viljandi ordulinnus on välja kasvanud muinaslinnusest, mille 13. sajandi esimesel veerandil vallutasid ristisõdijad. 1224. aastal alustati kivikindluse rajamist, selle ehitamine kestis kokku üle kahesaja aasta. Viljandi ordulinnus oli Liivimaa Eesti kõige suurejoonelisem keskaegne linnus – seda juba oma loodusliku asendi tõttu. Kahel põhjapoolsel platool (rahvasuus Kirsimäed) paiknesid peamiselt majandusotstarbelised eeslinnused, lõunapoolsel platool (Kaevumäel) paiknes pealinnus. Kindlustuste keskne ehitus oli ordule tüüpiline riiaendihoone, selle suursugusest arhitektuurist annavad tunnistust väljakaevamistelt leitud kapiteelid ja raidkivid, mida hoitakse Viljandi Muuseumis ja Viljandi Pärimusmuusika Aidas. Viljandi linnuse kaitsevõime tugines oluliselt järskudele mäenõlvadele ja vallikraavidele. Oletatavasti on vallikraavid kõik looduslikku päritolu. Samuti pole selge, kas kraavid olid kuivad voi veega täidetud – arvatakse, et Viljandi järve veetase ei ulatunud keskajal vallikraavideni.Linnus oli orduajal komtuurkonna keskus, 15. sajandi lõpus aga lühiajaliselt koguni Liivimaa ordumeistri residents. 1441. aastast on teada, et Liivimaa ordu kassa asus Viljandis ning mõningail teadetel oli siin ka orduhospidal. Linnuse tähtsusele viitab muu hulgas orduvendade arv või siis meeskonna suurus. 1554. aastal on Viljandi linnusemeeskonnas loendatud ühtekokku 194 isikut, samal ajal kui komtuurkonna teistes linnustes (Põltsamaa, Laiuse, Tarvastu) oli neid tosina jagu. Kuni 1481. aastani jääb Viljandi linnus sõjasündmustest kõrvale. Siis toimub venelaste suurem sõjaretk Eestisse. Viljandi linn põletatakse maha, ent linnust vallutada ei suudeta. Ordulinnus kannatas tõsiselt Vene-Liivimaa sõja ajal 1560. aastal. Linnusele kõige purustavam oli 17. sajandi alguse Poola-Rootsi sõdade periood. Oma lõpliku sõjalise tähtsuse kaotas linnus Põhjasõjas 1700-1710. Linnuse rususid, eelkõige kivimaterjali kasutati sõdades hävinud linnahoonete taastamiseks. 1744. aastast kuulus varemetes linnuseala Viljandi mõisale. 19. sajandi alguses kasutas Viljandi mõis lossiparki karjamaana. Ilmastiku, varingute, erosiooni ning inimtegevuse pikaajalisel koosmõjul linnusemaastik stabiliseerus ning seisis puutumatuna ligi sajandi. Aastal 1826 väljastas tsaar Nikolai I korralduse Viljandi muinasmälestiste kaitsest, mis säästis linnuse varemeid lõplikust hävingust. Alles 1863. aastal said linnakodanikud mõisalt õiguse lossipargis käia. Pargi kujundamine ja linnuse korrastamine algas 1893. aastal. Suuremaid tõid tehti 1920.-1930. aastail. Suure osa töödest tegid arestandid, kes said nii oma karistuse kestust vähendada. Istutati puid, pärna- ja tammealleed, rajati teed ja sillad, paigaldati pingid ning mõisaparki ehitati laululava. Tähtsaimat informatsiooni linnuse kohta on seni pakkunud väliuuringud, eelkõige aastatel 1878-1879 toimunud kaevamised, mida juhendas toonane Viljandi gümnaasiumiõpetaja Theodor Schiemann. Paraku ei kaasnenud kaevamistega konserveerimistöid. Juba kaevamiste ajast on teateid, et nii mõnigi ehituslik sõlm varises. Tänaseks on oluline osa tollal väljapuhastatust hävinud.

Muuseum

Viljandi muuseumis oli näitus kogu linna ajaloost alates muinasajast ~9000 eKr kuni 20. sajandi lõpuni. Seal nägime muinasajast pärinevaid esemeid nagu nooleotsad, ehted, tööriistad jms. Ääretult huvitav oli vaadata, kuidas elati aastasadu tagasi. Seekord ei lugenud me lihtsalt ajalooõpikut, vaid nägime reaalseid esemeid, mida kasutati muinasajal ellujäämiseks.

Linnamüür 

Viljandi linnamüür rajati 1260.–1300. aastatel. Arvatakse, et linnamüür oli ligikaudu kolm kuni viis meetrit kõrge (tegelikult müüri kõrguse ja kaitsekäigu kuju kohta puuduvad andmed), altpoolt umbes kahe meetri paksune, kogupikkusega umbes 1,2 km ning kaitses linna kolmest küljest. Müür oli laotud rändkividest. Esmakordselt mainitakse linnust juba 1553. aastal. Liivi sõjas ning Poola-Rootsi sõjas 17. sajandi algul sai linnamüür tugevalt kahju. Mis müürist säilis, lammutati aga 18. sajandil ehitusmaterjaliks. Siiski on mitmed osad müürist praegugi nähtavad, neist suuremad on eksponeeritud Arkaadia aias ja Raekoja taga. Müüri juures oli neli torni: Moskva torn müüri idaküljel, torn müüri loodenurgas, poolringikujuline torn põhjaküljel ning umbes samasugune torn samal küljel. Sisse- kui ka väljapääsuks oli tehtud kolm väravat: Riia värav linna lääneküljel, Tartu värav põhjaküljel ja värav pääsuks järve äärde müüri idaküljel. Väravad olid tornideta. Lisaks oli müüri ümber rajatud vallikraav.

Rippsild 

Viljandi rippsild asub Viljandi ordulinnuse varemetes Kaevumäge ümbritseval vallikraavil konvendihoone läänemüüri lähedal. Tegemist on 50 meetri pikkuse jalakäijate rippsillaga, mis on malmist portaalidega ja neetliidetega kinnitatud profiilterasest tarindiga, Viljandi lossimägedes ning see on üks märkimisväärsematest sümbolitest Viljandi linnas. Sild valmistati 1879. aastal Riia firma Felser & Co poolt. Lind asus algselt Tarvastu ordulinnuse vallikraavil, kus see kergendas Tarvastu mõisniku von Mensenkampffi pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1930. aastal kinkis mõisahärra Viljandi linnale silla metallosad ja kandetrossid. 1995. aastal rekonstrueeriti sild lõplikult Viljandi Rotary Klubi eestvedamisel ja Viljandi Metall AS abiga.

Käisid Ants, Simone, Tuule, Marii, Karl Marten, Hans ja Shuji.

 

 

RAKVERE / WESENBERG

Meie seltskond valis Rakverre minekuks ühe ilusa laupäevahommiku ning läksime Tallinnast 7.55 väljuvale rongile. Rakverre jõudes jalutasime rongijaamast linnusesse. Tee peal möödusime ka Kreutzwaldi kujust, mille juures lihtsalt pidime peatuma ja pilti tegema. Natuke mäe otsa ronimist ning jõudsime skulptuurini Tarvas, mille autoriks on skulptor Tauno Kangro. Kuju on saanud oma nime Rakvere ajaloolise nime Tarvanpää järgi ning kuju avati 15. juunil 2002, kui tähistati 700 aasta möödumist Rakverele Lübecki linnaõiguste andmisest (puhkaeestis.ee).

Linn

Vanimad jäljed Rakvere linna asustusest on pärit praeguselt Teatrimäelt ning ulatuvad 3. – 5. sajandisse. Ilmselt selle asula kaitseks rajati Vallimäele, praeguse kivilinnuse kohale puitlinnus. Nii asula Teatrmäel kui ka linnus Vallimäel on püsinud tõenäoliselt katkematuna keskajani. Muinasja lõpu, 12. – 13. sajandi linnuse ehitisest andmed peaaegu puuduvad, kuna kivilinnuse ehitamisega on kultuurkiht hävinud. 1220. aasta paiku läks linnus tõenäoliselt ilma lahinguta taanlaste valdusesse, kelle valitsuse all hakati rajama esimesi kivihooneid ja ümbritsema linnust kivimüüriga. Esimest korda mainitakse asulat Tarvanpea aastal 1226 Läti Henriku kroonikas. 1302. aastal sai linnuse juurde kujunenud asula Lübecki õigused. 1346. aastal müüs Taani kuningas Eestimaa, sealhulgas Rakvere Saksa Ordule, kes omakorda andis selle aastal 1347 Liivi Ordule. Ordu ehitas ringmüürilinnusest tornide ja eeshoovidega kaitstud konvendihoone, millest sai Rakvere foogti asupaik. Liivi sõjas oli Rakvere aastail 1558-1581 venelaste võimu all ja sai tugevalt kannatada. Seejärel oli linn rootslaste käes. 1602. aastal läks Rakvere kolmeks aastaks poolakatele, kes aastal 1605 linnuse purustasid.

Linnus

Tarvase kuju juurest edasi läksimegi linnusesse. Peale meie oli seal veel üks Ungari turistide seltskond, kellega koos käisime piinakambris, kus saime ülevaate keskaja olulisematest piinariistadest. Kusjuures kasutati mõnda neist piinariistadest veel ka 20. sajandil (viimane hukkamine Hispaanias toimus alles 1975. aastal). Huvitav on fakt, et tegelikult keskajal timukad tavaliselt maski ei kandnud nagu filmides meile näidatakse. Samuti saime läbida põrgu üheksa ringi. Peale seda saime uudistada ringi linnuse hoovis, kus jalutasid ringi kitsed ja haned ning üks lammas. Meid kutsuti ka püssirohu töötuppa, kus üks muuseumitöötaja näitas, kuidas tehti püssirohtu. Ta ütles naljaga pooleks, et me ei tohi retsepti (ainult kolm komponenti) meelde jätta, sest muidu süüdistatakse teda terrorismi õhutamises. Nagu me teame, leiutati püssirohi (nagu väga palju muid asjugi) kõigepealt Hiinas ning alles mitu sajandit hiljem jõudis see Euroopasse. Kui püssirohi sai valmis, suunduti hoovi, kus püssirohi põlema pandi ning „pauh” – püssirohi oli õnnestunud. Kusjuures püssirohule iseloomuliku terava/hapuka maitse tõttu kasutati seda maitseainena, sest see oli odavam kui sool. Katsest nägime, et plahvatusest jäi alles üks komponentidest, mis määris ja ummistas tulirelvi. Kuna veega ei tohtinud püssirohi kokku puutuda, puhastusvahendeid nappis ja head omadustega uriin oli kättesaadav, siis kasutatigi just viimast relvade puhastamisel.

Käisid Mirtel, Nora, Helen ja Kaisa.

 

 

TALLINN / REVAL

Tallinn ehk ajaloolise nimega Reval sai esmakordselt mainitud kroonikas 1219. aastal. Samal aastal vallutasid taanlased linna ja rajasid dominiiklaste ordu esialgse puukiriku. Seda perioodi saab nimetada ka ajalooliselt Eesti aladel üleminekuperioodiks muinasajast keskaega. Nimi Reval tuleb hirvede kukkumisest Toompea nõlvalt. On kahjuks ebaselge, miks need hirved Toompealt lahkusid, kuna tegu oli sellise kohaga nagu ülalinn. Reval on ajalooliselt jagunenud kaheks: ülalinnaks ja all-linnaks. Ülalinnas resideerusid aadlikud ja üliku ning seaalne elu võis olla vägagi peen. All-linna seevastu kutsusid koduks aga kolmandasse seisusesse kuuluvad linnakodanikud. Siiski võis alllinnast kohata ka rikkaid kaupmehi. Tallinna kohta leidub ka teisi humoorikaid fakte- eks pika ajalooga tuleb ka palju huvitavaid lugusid. 1248. aastal sai linn Lübecki linnaõiguse. Selle tulemusena hakkas pealinnas tegutsema ka kaupmeeste raad. Tallinn on tuntud hansalinnana ning sealt tuleb ka väljend, et Tallinn on ehitatud soolale. Kõige suuremad traditsioonid on keskaegses Tallinnas seotud joogikultuuriga. Arvatakse, et keskmiselt joodi päevas lausa neli liitrit õlut. Ka peeti nelja suuremat pidustusi ehk joodusid. Nendeks olid jõulujoodud, vastlajoodud, maikrahvipidu ja papagoilaskmine. Jääb müstikaks, kas iga päevas joodud liitri kohta peeti ühte üritust või ei. Küll aga on kindel see, et Tallinnas on palju traditsioone, kultuurinähtusi ja vaatamisväärsusi. 

Raeapteek

Tallinna Raeapteek on Euroopa vanim siiani samades ruumides tegutsev apteek. Apteegi täpse asutamisaasta kohta me ei tea, kuid on kindlalt kirjas, et 1442 aastal oli poel juba kolmas omanik. Raeapteek oli raehärrase ja ühiskonna koorekihi kohtumispaik. Kohtumised, mis nende kivist seinte vahel aset leidsid mõjutasid Tallinna käekäiku tohutult.Raeapteegis on müügil nii keskaegne klarett ja väga populaarne martsipan. Poest saab osta ka tänapäevaseid rohte, kuid nüüd on apteek enim tuntud muuseumina. Martsipani kasutati vanasti, et leevendada hingevalu. See on müügil veel tänaseni. Kellel hing valutab see teab, kuhu minna!

Kiek in de Kök

Kiek in de Kök on 15. sajandil ehitatud võimas paekivist kaitsetorn, mille eesmärk oli kaitsta Revalit ehk Tallinnat. Praegu töötab hoones samanimeline muuseum, mis eksponeerib keskaegseid Mustpeade vennaskonna ja Suurgildiga seotud esemeid, piinariistu, timukatööd ja keskaegset linnapilti. Esimene torn ehitati millalgi enne 1475. aastat, see oli praegusega võrreldes palju väiksem ja selle nime ei teata. Uut torni on esimest korda mainitud 1475. aastal, siis nimetati seda “uueks torniks Bolemanni sauna taga”. Torni ehitati 1483. aastani ja see oli Tallinna linnamüüri üks võimsamaid torne. Tornil oli algselt kuus korrust, torni kõrgus oli umbes 38 m. Torn on sõõrja põhiplaaniga ning selle läbimõõt oli jalamil umbes 17,3 m ja eenduvas ülaosas umbes 18,5 m. Kiek in de Kök on Tallinna linnamüüri kõige kõrgem torn. Torn sai kõvasti kannatada, kuiMoskva tsaaririigi väed 1577. aastal Tallinna piirasid, Liivi sõja mälestuseks müüriti tornipaigale suured suurtükikuulid sisse.

Niguliste kirik

Niguliste kirik on pühendatud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele. See ehitati ligikaudu 13. sajandi poole peal. Niguliste kirik pole tegelikult kirik, vaid muuseum. Muuseumiks sai see nõukogude ajal, kui märtsipommitamises kannatada saanud hoonet ei saanud taastada algsel kujul ehk kirikuna, sest kommunistid ei tolereerinud usku ega kirikuid. Enne pommitamist oli Niguliste kirik suursugune barokse interjööriga ehitis. Pingid olid kaunistatud vägevate nikerdustega ning olemas olid rõdud. Nigulistes on praegu eksponeeritavad kuulsad kunstiteosed nagu Rode altariretaabel, hõbekambris olevad väljapanekud, Mustpeade altar, Kristoforuse kuju ja „Surmatants”.Üks hinnatumaid kunstiteoseid terves Eestis on Lübecki meistri Hermen Rode valmistatud peakappaltar. See valmistati aastatel 1478-1481 Rode töökojas Lübecki linnas. Nigulistesse jõudis altariretaabel aastal 1481. 6,3 meetrit lai ja 3,5 meetrit kõrge altar valmis Tallinna Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna tellimusel. Retaabel on hindamatu kunstiteos, see on tammepuidust, ülekullatud ning see on kõige vanem teadaolev teos, mis kujutab Lübecki linna. Altar on kahe tiivapaariga ja kolme vaatega. Tavaliselt võib muuseumit külastades näha retaablit poolavatund, kuid seda on täielikult avatuna võimalik näha kaks korda aastas, lihavõtetel ja nigulapäeval. Rode altar on pühendatud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele ja Tallinna kaitsepühekule Püha Viktorile, mistõttu ongi retaablil poolavatud vaatel kujutatud nende kahe elulugu kuueteistkümne pildiga.Võiks öelda, et Eestis olevatest kunstiteostest on kõige hinnatum 15. sajandil loodud Bernt Notke „Surmatants”. Maali teeb erakordseks asjaolu, et see on ainus lõuendile maalitud surmatants maailmas. Kunstiteos oli algselt 30 meetrit pikk, kuid praeguseks on sellest säilinud vaid 7,5 meetrit. Notke tuntuim „Surmatants” oli Lübecki Maarja kirikus, kuid see hävis teises maailmasõjas. Sarnase teose tegi Notke Niguliste kiriku jaoks. Eestis olev „Surmatants” säilis ainult tänu sellele, et see viidi sõja ajal Järlepa mõisa varjule. Maalil on kujutatud eri seisustest inimesi tähtsuse järjekorras, igaühe vahel tantsib üks luukere, mis sümboliseerib surma. Tantsu juhatab sisse preester, talle järgneb torupilli hoidev Surm. Maali allääres jookseb alamsaksakeelne tekst, mis sisaldab dialoogi inimese ja Surma vahel. Teose põhimõte on see, et pole oluline, mis seisusest inimene on, surm ootab meid kõiki. Surm kohtleb meid võrdsetena. Surmatantsuga on seotud ka mõiste memento mori ehk „mõtle surmale”. Keskajal väga levinud katkuhaigused panid mõtlema, et mis saab inimesest peale maiset elu. Kuna surm võis oodata iga nurga taga, nauditi elu igat hetke.  

Tallinna raekoda

Raekoda on algusest peale olnud linna esindushoone ja linnavõimu sümbol. 1248. aastal sai Tallinna linn Lübecki linnaõiguse, tänu millele sai Tallinna raad alustada tööd. 1404. aastal valmis uuendatud reakoja hoone sellisena, nagu me tunneme seda tänapäeval – esindusliku torni ning teisel korrusel asuvate pidulike saalidega. Tallinna raekoda on Põhja-Euroopas ainus gooti stiilis säilinud raekoda ning see kannab euroopaliku linnavõimu traditsiooni.Raekojas olevad gobeläänid, maalid ja puitnikerdused tuletasid raehärradele meelde, et linna juhtimisel tuleb jääda õiglaseks.Raekoja üks kõige olulisematest ruumidest on kodanikesaal, mis oli keskajal pidusöömingute ja koosviibimiste ruum. Kodanikesaali ehivad 1547. aastast Madalmaadest pärit gobeläänide ehk seinavaipade koopiad stseenidega kuningas Saalomoni elust. Saalomoni kujutamine oli oluline, sest ta sai enda õigluse ja aususe jumalalt. Ühel gobeläänil on kujutatud Saalomoni kuulsaimat lugu tema õiglusest ja tarkusest. Lugu räägib kahest naisest, kes tulevad Saalomoni juurde keerulise küsimusega. Mõlemal naisel sündis samal ajal laps, kuid ühel neist suri laps ära. Mõlemad naised väidavad, et elus olev laps kuulub neile. Selle peale ütleb Saalomon kavalusega:„Selleks, et õiglus oleks jalule seatud, raiume lapse pooleks, nii et mõlemad emad saavad pool last endale.” Lapse tõeline ema ei ole sellega nõus, vaid ütleb, et pigem antagu laps teisele emale. Sellise kavalusega paljastas Saalomon lapse päris ema. Siit tuleb ka väljend “Saalomonlik otsus”, mis tähendab targa ja õiglase otsuse langetamist väga keerulise olukorra puhul. Kodanikesaalis asuvad samuti Tallinna linna suur ja väike vapp. Suurel vapilt on kujutatud kolm lõvi, nagu Eesti vapilgi, ent Tallinna vapil on lõvidel peas kroonid. Väiksel vapil on punasel kilbil hõbedane rist. See ulatub Taani aega ning kujutab niinimetatud Danneborgi risti.Raekoja kõige tähtsam ruum on raesaal. Raesaalis käis koos Tallinna raad ehk linnavalitsus. Sinna kutsuti ainult kõige tähtsamaid külalisi. Raesaali kasutati ka kohtusaalina, seda otstarvet rõhutavad saali seinte punane värv ja kohtumõistmisteemalised maalid. Raesaalis on väga olulised kunstiteosed, puunikerdustega kaunistatud raepingid ning kohtumõistmisega seotud piibliteemalised maalid, mis on täis sümboleid õiglusest, moraalist, tarkusest ja aususest. Raehärrade pinke tullakse vaatama igalt poolt maailmast. 1530.aastal asetati raekoja torni tippu tuulelipp, mis sai hiljem nimeks Vana Toomas. Esimene Vana Toomas sai viga 1944. aasta märtsipommitamisel ning see asendati 1952. aastal uuega. 1996. aastal raekoda renoveeriti ning teine Vana Toomas asendati kolmandaga, mis on säilinud torni otsas tänapäevani. 

Toomkirik

Tallinna Toomkiriku kui ehitismälestise ajalugu ulatub tagasi 13. sajandi esimesse kolmandikku. Riiklikus registris on koguduse esmamainimise aastaks märgitud 1233. Samas tuleb märkida, et ega kiriku asutamise aasta pole täpselt teada, kuid on väga tõenäoline, et 1219. aastal, kui taanlased Tallinna tungisid, ehitati Toompeale kohe ka kirik. Kümme aastat hiljem, 1229. aastal saabusid Taanist Tallinna dominikaani mungad, kelle eesmärgiks oli Toompeale rajada uus klooster. Dominikaani mungad alustasid praeguse toomkiriku kohale kivist klooster-kiriku ehitamist, kuid konflikt Taani kuninga vasallide ning Mõõgavendade Ordu rüütlite vahel pani kiriku ehituse seisma. Alles pärast vaenupoolte vahel rahu sõlmimist valmis uus kivist kirikuhoone. 1240.aastal sai kirikuhoone valmis ning kirik pühitseti Pühale Neitsi Maarjale. Samal aastal nimetas Taani kuningas Valdemar II kiriku Tallinna piiskopkonna peakirikuks ning Tallinna Toomkirikust sai kogu Eesti kirikute emakirik (ladina k matrix eccelesiae). Seda ülesannet on Tallinna Toomkirik täitnud juba aastasadu. Olenemata Eestimaa ja Tallinna isandatest on Tallinna Toomkirik alati olnud kirikupeade kodukirikuks. Kuni Vene ajani olid toomkiriku ülemõpetajateks piiskopid. Vene ajal kaotati piiskoppide amet ja seati sisse kindralsuperintendentide institutsioon ning seega muutus toomkirik ka kindralsuperintendentide kirikuks. Kindralsuperintendent oli ühtlasi ka toomkiriku ülemõpetajaks.

Mustpeade maja

Mustpeade vennaskonda Tallinnas on esmamainitud 1400. aastal ja selle tekke ajaks loetakse 1399. aasta. Vennaskond ühendas noori vallalisi kaupmehi enne nende Suurgildi vastuvõtmist ja välismaiseid kaupmehi, kes viibisid küll pikka aega, kuid mitte alaliselt Tallinnas. Mustpeade vennaskonna nimetus on seostatav nende kaitsepühaku Püha Mauritiusega, kes legendi järgi oli Aafrikast pärit mustanahaline. Püha Mauritiuse pea on ka vennaskonna vapimärk. Vennaskond oli tegev ainult Eesti ja Läti aladel (Tallinnas, Riias ja Tartus), mujal Euroopas on ta tundmatu. 

Tallinna linnamüür

Tallinna linnamüüri vanimad lõigud kuuluvad 13. saj. Kujunedes lõplikult välja järgneva kolme sajandi jooksul, oli see oma aja suuremaid ja tugevamaid kaitsesüsteeme kogu Põhja-Euroopas. Müüri otstarve oli kaitsta alllinna ning Toompead. Sellest võimsast kaitsesüsteemist on tänapäeval maapealse linnamüürina alles üle poole – täpsemalt 1,85 km müürifronti, 26 kaitsetorni(Seegitagune torn, Nunnatorn, Saunatorn, Kuldjala torn, Nunnadetagune torn, Loewenschede torn, Köismäe torn, Plate torn, Eppingi torn, Grusbeke-tagune torn, Renteni torn, Wulfardi-tagune torn, Paks Margareeta, Stoltingi torn, Hattorpe-tagune torn, Bremeni torn, Munkadetagune torn, Hellemani torn, Hinke torn, Assauwe torn, Kitsetorn, Kiek in de Kök, Neitsitorn, Tallitorn, Lurenburgi torn), 2 vaheväravat ja kahe eesvärava osi. Linnamüüri on hea vaadelda Patkuli vaateplatvormilt, paljud tornid on avatud külastamiseks.

Käisid Birgit, Henrik, Allar-Joel ja Monika.

 

 

TARTU / DORPAT

Linn

Teame, et tänapäevase Toomemäe juurde kerkis 6. Sajandil pKr palkidest linnus. Seda tunti Tarbatu püsiasustuse nime all.  Muinasasula kujunes linnuse ja jõe vahelise ala kuivematele kohtadele. Ajalooliselt asus Tartu põhja-lõuna ja ida-lääne ühendusteede ristumiskohal ja seega olid tal tugevad eeldused kujuneda oluliseks kaubandussõlmeks. Tartut läbisid liivlaste ja latgalite kaubad, mille lõplik siht asus Põhja-Eestis. Tartut mainiti esmakordselt Jaroslav Targa sõjakäigu tõttu, mille käigus langes Tartu Vene võimu alla 30 aastaks.Venelastest vabaneti 1061. aastal sõjakäigu tulemusena. Sõjakäigus jälitati venelasi kuni Pihkvani, kuid sealt edasi ei jõutud.Järgmisel perioodil, kuni muinasaja lõpu ristisõja ja muistse vabadusvõitluseni Tartu õitseng jätkus. Arheoloogilised andmed viitavad sellele, et lisaks eestlastele resideerusid Tartus inimesed idast kui ka läänest. Tartust kujunes välja sisemaine keskus, sest ta oli omandanud muinasusundilise religioosse tugipunkti staatuse.  Viikingiajal oli Tartus pidev kaubanduslik läbikäimine, mis omakorda soosis selle arengut.Pärast ristisõdijate vallutuskäike sai Tartust (Dorpatist) Vana-Liivimaa vasallriigi ehk Tartu piiskopkonna keskus. Tartu peapiiskop allus Riia peapiiskopile, kuid aja jooksul oli mitmeid tülisid suurmaavaldajate ja orduga. Tartule avaldas mõju ka Hansa liidu tekkimine. Tallinn oli vitaalse olulisusega kauplemiseks Novgorodiga ning Tartu kaudu liikusid kaubad Pihkva suunas. Seetõttu oli Tartul väga suur roll kaubavahetuses Venemaaga. Tartule anti Tartu konföderatsiooni käigus 1304. aastal vahekohtuniku õigused Riia ja Liivi ordu vaheliste konfliktide lahendamisel. Linna üldilme oli sel ajal kaunis ning peegeldas väga hästi tolleaegsete linnaelanike võrdlemisi häid elustandardeid. 13.ja 14. sajandil olid Tartu elumajad ja tänavasillutised peamiselt puidust, kuid lisaks nendele kerkis Tartusse kividest ja tellistest piiskoplinnus, katedraal ja Jaani kirik. Näha oli ka üksikuid kivist eramaju. Alles 15. sajandil hakati linna maju tellistest ehitama, tekkisid dominiiklaste, fransisklaste ja tsistertslaste kloostrid. Tartus oli ka kaks kreeka-katoliku kirikut, sest Tartus elas tollel ajal ka venelasi. Tartus asuv venelaste linnaosa asus põhja pool ja Tartu eeslinn asus keskusest lõuna pool. Reformatsioon jõudis Tartusse hilinedes, aga see-eest tormiliselt. Alguses saadeti 1524. aastal saabunud evangelistlik jutlustaja Johann Blankenfeldi käsul linnast välja, sest piiskop Blankenfeld oli võimujanus väga ambitsioonikaks muutunud. Piiskop ütles, et kaotab enne oma viis või kümme sõrme kui lubab evangelistliku jutlustajat linna. 1524. hilissügisel oli kõnemees Melchior Hoffmann linnarahvast kiriku vastu häälestanud. Samal aastal läks Tartu piiskop Blankenfeld hoopis Riia piiskopiks. Pinged kulmineerusid mässuga 7. jaanuaril 1525. aastal, kus rünnati kirikuid, aeti kloostritest välja vaimulikke ja rööviti religioosseid institutsioone. Ainsana jäi puutumata Katariina klooster. Pärast ulatuslikke rüüstamisi püüdis raad linna rahustadaning katoliikliku kõnemehe Sylvester Tegetmeyeri abiga see õnnestuski. Selle käigus sai raad omale võimu juurde ning omandas eelnevalt kirikule kuulunud võimupositsiooni. Kirikuhooned läksid ilmalikuks otstarbeks. Esimesed luterlikud jutlustajad olid Heinrich Südert ja Franz Witte,kellest viimane tõlkis 1554. aastal eesti keelde katekismuse.1554. aastal läks Liivimaa delegatsioon Moskvasse, et pikendada endist rahulepingut. Venemaa nõudmised olid karmid ning nende hulgas oli ka Tartu maksu maksmine 45000 taalri ulatuses, millele lisandus 1000 Ungari kuldnat igal järgneval aastal. Sõjaks oli ajend olemas. Sõda algas 22. jaanuar 1588. aastal ning Tartu oli sunnitud alistuma sama aasta 18. juulil. Vallutusest hoolimata jäi luterlik kirik ja sakslaste maaomand püsima. 1571. aastal tegi Poola katse Tartut venelaste käest vallutada, ent tõrjuti tagasi. Venemaa ja Poola jesuiit Antonio Possevino sõlmisid 15. jaanuaril 1582. aastal Jam Zapolski rahulepingu, mille käigus andis Venemaa ära Liivimaa ning sealhulgas ka Tartu. Liivi sõda oli lõppenud ning sellega oli lõppenud ka Eesti keskaeg. 

Käisid Erik, Anna-Liisa, Brigitte, Kretel ja Katarina.

 

 

PAIDE / WEISENSTEIN

1154. aastal läks Liivimaa delegatsioon Moskvasse, et pikendada endist rahulepingut. Venemaa nõudmised olid karmid ning nende hulgas oli ka Tartu maksu maksmine 45000 taalri ulatuses, millele lisandus 1000 Ungari kuldnat igal järgneval aastal. Sõjaks oli ajend olemas. Sõda algas 22. jaanuar 1588. aastal ning Tartu oli sunnitud alistuma sama aasta 18. juulil. Vallutusest hoolimata jäi luterlik kirik ja sakslaste maaomand püsima. 1571. aastal tegi Poola katse Tartut venelaste käest vallutada, ent tõrjuti tagasi. Venemaa ja Poola jesuiit Antonio Possevino sõlmisid 15. jaanuaril 1582. aastal Jam Zapolski rahulepingu, mille käigus andis Venemaa ära Liivimaa ning sealhulgas ka Tartu. Liivi sõda oli lõppenud ning sellega oli lõppenud ka Eesti keskaeg.

Nelja kuninga mälestuskivi

23.04.1343 valisid Jüriöö ülestõusu alustanud eestlased enda seast neli kuningat. Need kuningad juhtisid eestlasi Tallinna piiramise ajal. Järva foogt kutsus ordumeistri, kõrgemad ordukäsknikud, Tallinna piiskopi ning eestlaste neli kuningat Paidesse läbirääkimistele. 4. mail 1343. aastal otsustas reeturlik ordumeister kuningad hukata koos nende kolme sõjasulasega ja nii ka juhtus. Vaid kümme päeva hiljem, 14. mail 1343. aastal purustati Tallinna all Sõjamäel eestlaste vägi. 1965. aastal püstitasid paidelased Vallimäele nende seitsme hukatud eesti saadiku auks mälestuskivi.

Paide Püha Risti kirik

Kivist ehitatud gooti stiilis Püha Risti kirik eksisteeris Paides juba keskajal. 1. jaanuaril 1573. aastal Liivi sõja käigus Paidet piirates lasid Moskva tsaaririigi väed kiriku õhku. Pärast Paides Rootsi võimu taastamist rajati praeguse keskväljaku keskele väike puukirik. 1703. aastal põletasid Vene väed hävitusretke käigus kiriku koos linnaga maha. 1730. aastal ehitati sama hoone kohale abikirik. 1767. aastal algas keskaegse kiriku müüridele uue hoone rajamine. Kirik valmis rahapuuduse tõttu alles 1786. aastal. Kiriku torn ehitati lõuna-, mitte lääneküljele, et kirik sulanduks hästi väljaku ansamblisse. Kiriku müürid ehitati paekivist, võlvimata lagi ja torni ülaosa puust. 10. mail 1845. aastal põles kirik taas ja 1848. aastal valmis korjanduse abiga neobarokne hilisklassitsistlik hoone. Müürid ehitati kõrgemaks ja torni tippu asetati ülekullatud vaskrist ja paksust vaskplekist muna koos tuulelipuga. Oma lõpliku kuju sai hoone 1909-1910 aastatel suuremate juurdeehituste käigus. Erinevalt paljudest kirikuhoonetest asetseb Paide kiriku torn klassitsismile omaselt põhihoone keskel.

Paide ordulinnus 

Liivimaa vanem riimkroonika märgib Paide linnuse olemasolu juba 1265. aasta paiku ordumeister Konrad von Manderni ajal. Linnuse asukoht oli väga hästi valitud. See ehitati Viljandist Tallinna viiva tee äärde soise ala keskel asuvale kõrgendikule. Linnuse rajamine ei olnud vastuolus ka 1238. aastal sõlmitud Stensby lepinguga, mis keelas ordul rajada Järvamaale linnuseid ilma Taani kuninga nõusolekuta. 14.sajandil oli Paide linnus kastellilaadne nelinurkne hoonekompleks, mida ida poolt kaitses neljatahulise torniga eelõu koos vesiväravaga. Läände jäi peavärav kahe tõstesillaga, mille ette rajati 15. sajandi lõpus ning 16. sajandi alguses kahe nurgatorniga eeslinnus, millest omakorda veel lääne poole jäi nn Lossialev, mis võis olla müüriga ümbritsetud teine eeslinnus, kuhu majutati palgasõjavägi. Nõnda sai Paidest ringmüüriga ümbritsetud eeslinnustega laagerkastell. 16. sajandi lõpul asuti Paides rajama kivimüüride ette muldkindlustusi ehk bastione. 17. sajandi keskpaigaks kaotas Poola-Rootsi jätkusõdades purustatud linnus sõjalise tähtsuse ning anti koos linnaga Mäo mõisa valdusse. Pikk Hermann kui ordulinnuse kõige kauem püsinud osa restaureeriti 19. sajandi lõpul eraldiseisva romantilise keskaegse tornlinnusena. 1941. aastal laskis taganev Punaarmee torni õhku. Praegune torn, kus tegutseb muuseum, on täiesti uus ehitis. (Alliksoo et al. 2012)

Paide linna keskväljak

Paide linna keskväljak on üks omapärasemaid keskväljakuid Eestis. Väliselt mõõtmetelt suur, kujult trapetsilaadne, asudes linna plaanistruktuuris tsentraalselt ja omades linnakujunduses juhtivat kohta. Paide linna keskväljak asub täpselt Paide Püha Risti kiriku kõrval. Teisel pool keskväljakut asub Paide Raekoda. Keskväljaku ümber on kauplused ning söögikohad. Keskajal oli väljaku põhimõte sama, kaubelda ja tulu teenida. Sealsamas Paide keskväljakul loeti 25. veebruaril 1918. aastal rahvale ette Eesti iseseisvuse manifest.

Käisid Hugo, Markus, Tim, Martin ja Markus.

 

 

HAAPSALU / HAPSAL

Linn

Haapsalu loodi, kui pärast Vana-Pärnu mahapõletamist leedulaste poolt 1263. aastal otsustas Saare-Lääne piiskop Hermann Ipiiskopkonna uue keskuse rajada põhja poole turvalisemale alale. 1279 sai Haapsalu linnaõigused. 1715. aastal külastas Haapsalut tsaar Peeter I, kes tutvus Loode-Eesti sadamakohtadega ja andis tollasele kohtufoogtile Johann Tobias Jenckenilebürgermeistri ametikoha.. 1721 Uusikaupunki rahulepingu põhjal sai Venemaa endale Liivi-, Eesti- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga, Eestis lõppes Rootsi valitsusaeg ning kehtestati Venemaa võim. Kuni 1737. aastani juhtis Haapsalu linna kohtufoogt koos kahe raehärraga. 1740. aastal taastati Haapsalus bürgermeistri amet. Selleks sai senine kohtufoogt Johann Tobias Jencken. Kuni 1784. aastani koosnes Haapsalu magistraat viiest liikmest. Bürgermeistri ja kohtufoogti kõrval olid ametis kolm raehärrat. Kohtufoogt oli portooriumi- ja aktsiisihärra ning sekretär. Esimene raehärra oli majutushärra ja pruulihärra. Raesekretär tegeles lisaks protokollimisele, arvepidamisele ja asjaajamisele ka postikorraldusega. Rae teenistuses olid kohtuteener ja aktsiisiteener. Aegade jooksul mängiti tööjaotus ümber vastavalt raeliikmete huvidele. 1783 laiendati Balti provintsidele Venemaa sisekubermangudes juba 1775. aastal sisse seatud uus halduskorraldus, mis jäi kehtima kuni Katariina II surmani. 1796. aastal Balti provintside valitsemine muudeti sarnaseks Venemaa omaga. Linnade valitsemiseks loodi senise rae asemele linnaduumad, kuhu valiti esindajaid ka vähemjõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Suurendati maakondade arvu. Haapsalu sai maakonna- ehk kreisilinnaks. 1797. aastal kaotati asehalduskord ja taastati magistraadid, kuid need kaotasid üha enam otsustusõigust.

Raekoda

Läksime mööda ka Haapsalu Lossiplatsi kõrval olevast Haapsalu Raekoja muuseumist. Tegemist on 1775. aastal ehitatud hilisbarokse hoonega, kus asus Haapsalu Linnavalitsus ja omavalitsus. 1949. aastal sai sellest hoonest muuseum, kus tänapäeval saab tutvuda Haapsalu kui Tsaari Venemaa kuurorti ja suvelinna arengu looga.

Linnus

Piiskopilinnuse kui piiskopkonna keskuse rajas Haapsalusse 1279. aastal Saare-Lääne piiskop Hermann von Buxhoevden, mil Haapsalu sai ka Riia linnaõiguse. Algsel kujul arvatakse linnust olevat valmis saanud aastal 1300. Linnust ehitati aga edasi järgnevate sajandite vältel vastavalt vajadusele, nt 16. sajandi alguses linnuse pindala peaaegu kahekordistus, kui laiendati kaitseehitisi idasuunas, et kaitsta pealetungide vastu maismaa suunast. Liivi sõjas põletati linnus vähemalt kolmel korral maha, kuid vallutada seda ei suudetud. Rootsi ajal kindlustati tugevalt kannatada saanud linnus lammutatud linnamüüri materjali arvelt ning linnus moderniseeriti. 1624 müüs Rootsi kuningas linnuse krahv Jacob de la Gardie’le, kes kavatses linnusest teha renessansslossi. See aga ei teostunud, sest 1688. aastal puhkenud tulekahjus linnus põles täielikult maha.

Käisid Maibrit, Mirjam, Sten, Johann, Hildegard ja ka osad 11.a klassist.

 

 

PÄRNU / NEU-PERNAU

Keskaegset Pärnut külastades tuleb paratamatult ette küsimus: mis on Pärnus keskaegne? Pärast pikemat aega bussis google mapsi ja turisti lehekülgede uurimist, tuli ilmsiks, et neid väga palju ei ole. Ainuke keskaegne hoone, mis õnnestus leida, oli Punane torn, kust kohapealt saime kinnitust halvale eelaimdusele. See on ainukene säilinud keskaegne hoone Pärnus. Kõik muu on hävinud, kõige hiljutisemalt teise maailmasõja märtsipommitamises. Peale sõdade on selle põhjuseks ka tõsiasi, et Vana-Pärnu, ega ka Uus-Pärnu polnud kuigi suured. Uus-Pärnu elanikkond oli keskajal alla tuhande inimese. Polnud kuigi palju hooneid, mis oleksid võinud säilida.

Punane Torn

Natukene heidutatult uurisime Punase torni muuseumit. Torn ehitati 1520. aastal, mil tehti ehitustöid linnamüüri ja teiste kaitseehitiste kallal. See on ainukene säilinud osa Uus-Pärnu linnamüürist, täpsemalt oli see ülalinna müüri kagutorn. Oma nime sai torn sellest, et tema sise- ja välissein oldi ehitatud punastest tellistest. Aja Jooksul on tornil olnud mitmeid erinevaid otstarbeid. Algselt kasutasid seda linnavahid ja palgasõdurid, kust nad linna valvasid. Torni keldrikorrust on kasutatud ka vanglana ja sellest tuleb torni keskaegne nimi – Vangitorn. 1689. aastal Karl XI koraldusel hakati Pärnut bastionaalsüsteemiga kindluslinnaks ehitama ja Punane torn kaotas oma kaitsefunktsiooni. 18. sajandil tehti tornile mitmeid juurdeehitusi ja Punasest tornist sai täielik vanglahoone. Alles 1892. aastal juurdeehitused lammutatud. Säilinud andmete põhjal on Punasel tornil ka 4. korrus olnud, kuid tänaseks on see hävinud. Torni on kasutatud ka linnaarhiivina ja laoruumina. Hiljem värviti torn valgeks. Tänapäeval on sinna tehtud muuseum. Muuseumi teisel korrusel võib näha keskaegse Uus-Pärnu linna mudelit ja saab selles olnud ehitiste kohta lugeda. Kolmandal korrusel on panoraamkino, kust saab vaadata 10 minutit kestvat filmi Pärnu linna asukoha ajaloost, mis algab jääajast ja lõpetab tänapäeva Pärnuga.

Pärnu muuseum

Veel sai käidud Pärnu muuseumis. Muuseumi ette on püstitatud 19. sajandil elanud Gustav Faberge monument. Tegu oli Pärnus sündinud baltisakslasest kullasepaga, kes hiljem asutas Peterburis Faberge kullasepa äri. Seal sai ta ka omale poja Peter Carl Faberge’i, kes sai maailmas kuulsaks juveelidega kaunistatud väärismetallist lihavõttemunade valmistamisega. Neid tellisid nii Venemaa keisrikoda, kui ka Euroopa kuningakojad. Pärnu muuseumis ise räägiti Pärnu maakonna ajaloost alates muinasajast, kuni eelmise sajandini. Muinasaja esemetest võis seal näha näiteks erinevaid oda- ja nooleotsi, looma luust valmistatud kujukesi, kammkeraamikat ja ka nöörkeraamikat.

Nikolai kirik

Lõpetuseks käisime ka kohas, kus oli kunagi asunud keskaegne kirik. 13.-14. sajandil ehitati Uus-Pärnusse kaupmeeste kirik – Nikolai kirik. Kiriku külje peal asus kabel, kus hoiti kuulsat musta söestunud risti, mis oli populaarne palverändurite sihtkoht. Arvatakse, et rist oli pärit kunagise Vana-Pärnu 1251. aastal valminud toomkiriku altarilt, mis 1263. aasta leedukate poolt tekitatud Vana-Pärnu põlengus terveks jäi. Sama rist on tänase Pärnu linna vapi peal, kus on kujutatud jumala kätt risti põlengust päästmas. Vanim säilinud Uus-Pärnu vapi kujutis on aastast 1361. Kui ennem oli rist vapil musta värvi ja valgel taustal, siis 1651. aastal rootsi ajal muutsid rootslased risti värvi kuldseks ja tausta siniseks. 1525. aastal viidi Uus-Pärnus läbi reformatsioon, kuid siiski jätkati Nikolai kirikus katoliiklikku jumalateenistus. Sellepärast viidi Nikolai kirikus juba aasta hiljem läbi pildirüüste, kus arvatavasti hävis ka must rist. Läbi aegade hävis Nikolai kiriku torn mitmeid kordi põlengutes. Kiriku torn põles täielikult maha aastatel 1513, 1524, 1771 ja 1885. 22. septembril 1944. aastal panid Vene armee eest taganevad Saksa väed Pärnu vanalinna põlema. Sama päeva õhtul hakkasid Vene lennukid Pärnut pommitama ja juba järgmine päev süttis Nikolai kirik. Kirik ei hävinud täielikult ja selle taastamine oleks olnud täiesti tehtav, kuid nõukogude võim takistas seda. 1954. aastal lasti Nikolai kirik õhku. Kohal, kus kunagi asus uhke kirik, asub nüüd 1989. aastal avatud mälestuskivi.

Käisid Jako ja Otto.

Postitatud: Laupäev, 26.11.2022 kell 4:34 p.l. Kategooria: 11. klass ehk uurimistöö. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0