139c

Aprilli algul oli meil viimane kultuuripäeviku tähtaeg

– nagu ikka, siis mõni veetis öö magamata ja teine tõi juba paar päeva varem päeviku Anu Kellale ära. Kultuuripäevikut on tõesti väga ajakulukas kirjutada, kuid sellele vaatamata on see meid kolme aasta jooksul palju arendanud. See on andnud meile võimaluse kujundada oma seisukoht ühiskondlikes probleemides, arendanud analüüsimisvõimet ja silmaringi. Selle tähtsa sündmuse auks paneme ka ajaveebi ühe lühendatud versiooni Eriku kultuuripäeviku viimasest retsensioonist.

16. märtsil käisime klassiga oma viimasel teatrikülastusel Draamateatris. Kokku oleme Anu Kellaga käinud kolme aasta jooksul kuuel erineval teatrietendusel, mis on aasta kohta rohkem kui Eesti keskmisel inimesel. Algupärasena on “Eisenstein” kirjutatud Mihhail Durnekovi poolt, kes on Venemaa opositsioonilise teatri Teatr.doc üks juhtkujusid. Näidend räägib maalimakuulsast filmirežissöörist Sergei Eisensteinist (1898-1948), kes saab Stalinilt tellimuse teha suurfilm Ivan Julmast. Eisenstein arutab filmi tegemist oma emaga, siis abikaasaga ja ka helilooja Sergei Prokofjeviga. Samal ajal võetakse riigi luureteenistusse tööle Saveli Kondrašov. Tema ihaldatud ülemus Zoja Soboleva teeb Savelile ülesandeks jälgida kõrvalkorteris elavat Eisensteini ja panna kirja iga tema öeldud sõna. Saveli peab jälgima, et Eisenstein ei peidaks Ivan Julma filmi ära mingit salajast Stalini-vastast sõnumit. Kord satub Eisenstein tänaval Saveliga vestlema ning hiljem tunneb temas ära oma naabri. Saveli läheb koos Eisensteiniga Saksamaa suursaadiku vastuvõtule, kuhu ilmub ka Zoja. Suursaadik Friedrich-Werner von der Schulenburgilt saab Zoja salajase vihje Saksamaa peatsest kallaletungist Venemaale. Lootuses, et nii tähtsa info edastamisega Stalinile on nende elu edaspidi muretu, veedavad Zoja ja Saveli öö koos. Stalin aga Zoja ettekannet ei usu ning pärast pikka piinamist Zoja tapetakse. Saveli, kellele Eisenstein oli avaldanud oma idee tulevase filmiga Stalinit häbistada, otsustab seda võimudele mitte ette kanda. „Ivan Julma“ I osa jõuabki kinolinadele ning ka II osa filmimine viiakse lõpule. Venemaal keelatakse aga selle sisu ära ning Saveli hukatakse filmi mõtte varjamise eest. Valminud film jõuab siiski Ameerikas kinodesse ning Stalini soov näidata ennast selles filmis karmi, kuid vajaliku valitsejana, ei täitu.

Ma arvan, et etenduse põhiidee saab võtta kokku etenduse viimase lausena kõlanud tsitaadiga ,,Kunst elab türannid üle”. Etendus prooviski eelkõige näidata seda, kui suur roll on ühiskonnas loojal. Looja suurest rollist saab aru ka Nõukogude Liit, mille tõttu otsustatakse üldse Eisensteini sellise põhjalikkusega jälgida, nagu seda näidendis tehakse. Minu silmis püüab etendus öelda, et loojal on inimühiskonnas alati määramatult suur roll ning seda, et igaüks saab oma veendumuste eest võidelda ka totalitaarses ja vohava tsensuuriga ühiskonnas. Just sõna on totalitaarse ühiskonna kõige võimsam ja seetõttu ka võimu poolt kardetuim relv, sest sõna võib panna ühiskonda haarama relvi, mitte alluma ja oma peaga mõtlema – täpselt seda totalitaarne võim ei taha. Minu silmis püüdis etendus rõhutada ka seda, kuidas iga inimene peaks ka diktaruuririigis seisma alati enda südametunnistuse eest, mitte alluda millelegi, mille puhul inimene tegelikult teab, et see on oma olemuses halb. Kindlasti oli etendusel strateegiliselt paigutatud tugev võrdluspunkt ka tänapäeva Venemaaga, kus tegelikult ei ole midagi muutunud: kunstnikud on endiselt tsenseeritud, inimesi piinatakse endiselt tõe rääkimise eest ja inimesed elavad tegelikult repressioonides. Siiski rõhutab etendus ka tänapäeva ühiskonna kontekstis, kuidas looja seda kõike mõjutada saab, sest hoolimata türanni püüdlustest, siis ,,Kunst elab alati türannid üle”.

Foto Draamateatri etendusest “Eisenstein”: https://www.draamateater.ee/lavastus/eisenstein

„Mis sul on seal kodus?“

„Lilled, heinamaa, päikesepaiste…“

139.c klassi on sattunud õpilasi nii Tallinna südalinnast kui ka Eestimaa asustamata äärealadelt, kuhu regionaalpoliitika ei ulatu. Seekordses intervjuus võtsin luubi alla meie klassi kaks kõige maakamat inimest – Stenari ja Maibriti –, kellelt otsisin vastuseid nende perifeerias veedetud lapsepõlve kohta.

Kust pärit oled?

Maibrit: Noarootsist. See on väike piirkond, rannarootslaste kunagine pesitsusala. See on poolsaar, kus on väga palju rannikualasid. Ma elan hõredamas osas, kus elavad pigem suvitajad. Kool jääb sinna, kus elavad inimesed aastaringselt. Kokku on Noarootsis 2 poodi. Noarootsi noored hängivad peakülas ehk Pürksis, sest seal asub Noarootsi kool. Eelkõige veedetakse aega ühika ees, staadionil või sadamas. 

Stenar: Olen pärit Saue lõunaosas asuvast Laitse külast. See on väike, elanikke on seal umbes 300 inimest. Inimesed elavad vaikselt, kõpitsevad maatööde kallal. Muidugi on seal hästi palju autovendi. Seal asub kaks poodi: üks pood on mulle lähedal, teine 6 kilomeetri kaugusel. Väiksena sain külast palju sõpru, kuid nendega enam ei suhtle. Laitsesse jäävad elama need noored, kellel motivatsiooni tuleviku osas pole.

Kuidas väiksena maal olles aega veetsid?

S: Mis seal ikka teha oli: läksid õue, õues mängisid, üks hetk käisid metsades tunglemas või avastamas vanu hooneid, mis on ära lagunenud, näiteks vana raadiojaam. Turnisime varemetes, lõhkusime fassaadi, viskasime kividega aknaid sisse. Nii tehakse ikka veel. Üldiselt tegevusi ei ole, seetõttu hakatakse varakult j**ma. Maategevusi tegin ka vahel, näiteks lüpsin lehma aga ja panin kartulit maha, aitasin viljakoristuse ja õuntest mahla tegemisega.

M: Kuna mina elasin kõige kaugemas otsas, siis minu sõbrad elasid kõik 20 kilomeetri kaugusel, nii et mina neid vabal ajal väga palju ei näinud. Peamine mängukaaslane oli minu vend, kellega käisime mööda kraave mahajäetud majasid uudistamas, rannas ujumas, metsas tunglemas. Alati veetsime oma vaba aja õues. 

Mismoodi käis maal sõprade leidmine?

M: Väga kedagi leida ei olnud seal. Ma sain ainult lasteaiast ja koolist sõbrad, neid nägin suvel 2-3 korda. Seal kus mina elasin, olid ainult minu vend ja minu naabripoiss. Seetõttu tuleb vennaga häid suhteid hoida.

Kui tihti enne linna tulemist linnas käisid?

M: Iga vaheaeg, sest mõlemad mu vanaemad elavad linnas. Kooli ajal ei käinud väga linnas, kui polnud just painavat vajadust minna mingi arsti juurde, keda Haapsalus polnud. 

Millised olid muljed Tallinnast?

M: Tallinn oli suur ja lai, aga nüüd kolme aasta jooksul olen enam vähem aru saanud, kust algab Pärnu ja kust Narva maantee. Ja nüüd tean peast, mis bussidega kuhu saab, aga kunagi ma juhindusin ainult sellest, mida mu vanaema ütles. 

S: Minu jaoks oli Tallinn väga võõras koht, võibolla ainult ühe korra kuus käisin linnas. Läksime Estoniasse vaatama muusikali „Minu veetlev leedi“ ja siis kui välja tulin, ei saanud ma isegi aru kuskohas on Solaris. Tallinn oli nii suur. Nüüd olen aru saanud, et see on üsna väike koht, aga alguses tundus kõik nii hiiglaslik. Kunagi neljandas klassis eksisin Solarisest Estoniasse minnes ära. Ma ei tea, kuidas, aga see juhtus. 

Mis mõtted teil tekkisid kui te n-ö suurde linna elama tulite?

S: Mind häiris suur inimeste arv. Ükskord läksin sööklasse ja seal vaatas mulle vastu circa sada reaalikat, see oli väga veider kogemus, sest Ruilas oli kogu kooli peale kokku kõigest 150 inimest. 

M: Noarootsis oli alla saja õpilase, mistõttu minu arvates oli samuti inimmass hoomamatu. Kõik poisid nägid ühtemoodi välja, ma ei saanud mitte midagi aru. Pidin rebaste nädalal ühte blondi jumalat otsima ja kõik nad olid blondid ja täpselt ühte nägu! Klass oli harjumatult suur ja õpetajatega ei ole võibolla sellist nii lähedast suhet, vähemalt alguses ei olnud. Linnaelu on kätlemata tihe ja kiire, aga olen rõõmus tiheda bussiliikluse üle. Noarootsis sõitsid bussid ainult kaks korda päevas.

Kas te arvate et teie lapsepõlv oli õnnelikum kui linnalastel?

M: Jah, lapsena oli maal väga tore. Soovitan!

S: Esimesed 12 aastat küll, aga siis said tegevused otsa.

Intervjueeris Birgit.

Anna-Liisa, Brigitte, Siim (12.a), Oskar Märtin (12.a) ja Karl Ustav (12.a) külastasid veebruaris Rumeeniat ning kirjutasid oma kogemustest ja seiklustest väikese reisipäeviku põnevaks lugemiseks!

Esiteks külastasime Eesti saatkonda Rumeenias, kus kohtusime suursaadiku Aune Kotli ning asejuhi Kersti Kirsiga. Lisaks nägime ka väga rõõmsatujulist ja energilist kohalikku sekretäri Aurat. Kui muidu oli Bukarestis tunda kommunistliku arhitektuuri mõjutusi ja näha, et olime Euroopa Liidu äärealadel, siis saatkond asus väga uhkes linnaosas. Selles piirkonnas paiknesid ka paljude teiste riikide delegatsioonid. Otse Eesti saatkonna vastas asus hetkel Rumeenias populaarseima erakonna peakorter. Joonistus välja Rumeenia üks suurimaid probleeme – kihistumine. Kui vaadata riigi keskmist palka, võib tunduda, et tegu on võrdlemisi rikka riigiga, kuid tegelikkuses on ühiskonnas väga suur lõhe. Maapiirkondades sõidavad inimesed endiselt hobukaarikutega, kuid samaaegselt võib linnas kümne minuti jooksul näha rohkem kui viite Bugattit. Lisaks rääkisime saatkonna töötajatega Ukraina sõjast. Kohalikke puudutab see sõda suurel määral, kuna Rumeenia omab riigipiiri Ukrainaga. Seetõttu kukuvad nii mõnigi kord Vene droonid Rumeenia aladele, kuid konflikti kartuses ei võeta selle vastu midagi ette. Suursaadiku ametini jõudsid nii Aune kui ka Kersti eneselegi ootamatult. Aune õppis algselt tööstuse planeerimist ning Kersti algklasside õpetaja ametit (kuid pole päevagi õpetajana töötanud). Nad tõdesid, et diplomaadil hinnatakse rohkem kogemust kui haridust ning lohutasid meid, kui ütlesime, et pole veel kindlalt otsustanud, mida oma tulevikuga peale hakata. Rumeenias on nad resideerunud alates 2023. aasta augustist. Nende ametiaeg algas suure avapauguga, kui juba esimesel nädalal külastas neid Eesti Vabariigi president Alar Karis. Olukorra päästis samal nädalal Bukarestis esinev Paavo Järvi: see oli hea võimalus viia riigipea teda kuulama. Kohalik Eesti kogukond on Rumeenias väike – umbes 20–30 inimest. Tavaliselt korraldatakse ühine üritus jõulude ajal, kus toimub ka „eestlaste peade ülelugemine“.Suursaadik ja asejuht iseloomustasid rumeenlasi kui väga avatud ja toredat rahvast. Neil endil aitas sisse elada sekretär. Ülitubli Aura hoolitseb ka selle eest, et pühade ajal oleks ikka kohalikud söögid laual. Pühi on Rumeenias palju, sest tegu on väga usklikku rahvaga – traditsioonid on hinnas. Enne äraminemist panid nad meile veel südamele, et me enda dokumente hästi hoiaks ega kuhugi ripakile jätaks. Nad naljatasid, et kadunud dokumentide pärast nad meiega kohtuda ei soovi, kuid muul juhul oleme alati tagasi oodatud. 

Bolt

Tänu lahketele saatkonna töötajatele õnnestus meil Bukarestis külastada ka maailma teist kõige suuremat Bolti kontorit (suurim asub Tallinnas). Rumeenia pealinnas on Bolti taksod väga hinnatud, kohalikud elanikud eelistavad neid isegi tavataksodele. Kontori sekretär tervitas meid suure lugupidamisega ning tutvustas kõiki töö- ja vabaajaruume. Suur oli sekretäri hämmastus, kui ta kuulis, et me oleme Bolti kaasasutaja ja tegevjuhi Markus Villigu koolikaaslased.Bolti kontori kollektiiv Bukarestis oli väga vaimustatud Eesti arengutasemest: meist on saanud digiriik, kuid Rumeeniast mitte. Siiski tehakse ka seal suuri jõupingutusi, et Eestile järele jõuda. Näiteks kehtestati seadus, mis keelas palkade ja pensionite väljavõtmise sularahas. Esialgu tekitas see rahvas, eriti pensionärides, suurt pahameelt. Samuti kardavad paljud ametnikud, et e-riigile üle minnes jäävad nad oma ametitest ilma. Enamasti ei mõisteta, et digitaliseerimine lihtsustab inimeste igapäevatööd, mitte ei kaota töökohti.

Rumeenia „Rakett 69“                                      

Probleem: kiirustades kukkus korterivõti liftišahti.

Vahendid: rahvusvahelisi keeli mittekõnelev kortermaja uksehoidja: Mida teed?

Täpselt nagu ka närve kõditavas telesaates saadab sind ka siin paanikahoog, sest ilma võtmeta oled öömajata võõras linnas. Google’i tõlkemasina abiga pakub uksehoidja sulle kahte võimalust:

1. helista korteri omanikule ja lase tuua uued võtmed;
2. ta annab sulle kasutada ebakorrapärase sõrmeotasuuruse metalltüki, millel olevat magnetilised omadused.

Hakkaja noorukina valid teise variandi ja alustad liftišahti uurimist. Ülevaatuse tulemusena tead, et võti asub kahe meetri sügavusel tolmusel pinnal. Võtme kättesaamiseks moodustad enda ja sõprade jalanõu paeltest pika nööri, mille otsa kinnitad magneti. Esimesel katsel magnetit tillukesest praost langetada avastad, et magnet kinnitub ka lifti külge ega lasku sügavamale kui paar sentimeetrit. Kuna aega napib, siis oled nõus enda kehaga riskima ja surud käe liftiukse ja kortermaja seina vahelisest praost läbi, et liftist eemal magnetit alla lasta. Edukalt magneti šahti põhja langetanud, alustad võtme vinnamist teadmisega, et kui magnet peaks šahti seina külge kinnituma, jääb üle vaid uut võtit otsida. Lugu leidis õnneliku lõpu ning me saime oma korterisse sisse. 

Kirjutas Anna-Liisa

ETV saate Rakett69 (2023/24 hooaja) pardale astus meie klassivanem Ants Erik!

Oma kogemustest ja teda inspireerinud õpetajatest räägib ta intervjuus Delfile.

Täismahus artikkel: https://forte.delfi.ee/artikkel/120275310/raketlane-ants-erik-nomper-onnelik-olemine-on-valik

Tallinna Reaalkooli abiturient Ants Erik Nõmper sattus Rakett69 võistlusele juhuslikult: ühes füüsikatunnis otsustati end koos klassivendadega kirja panna, kuid saatesse pääses vaid tema. Kuigi laupäeval tuli tal pardalt maha astuda, sai Ants Erik hindamatuid kogemusi – lisaks esinemisoskusele kasvas ka pingetaluvus. Noormees leiab, et keerulistest olukordadest välja tulles õpibki inimene kõige rohkem.

End kõige enam inspireerinud õpetajaks peab Ants Erik aga gümnaasiumiastme klassijuhatajat Madis Somelari. „Ta võtab oma klassi kui inimesi, mitte kui järjekordset tööülesannet. Lisaks meis õigete väärtuste kasvatamisele pühendub õpetaja Somelar ka meie maailmapildi avardamisele. Oleme käinud klassireisil Roomas ja Usbekistanis, külastanud Riigikogu ja Stenbocki maja, kohtunud erinevate poliitikutega ja saanud jõulukingiks raamatu „Tõde ja Õigus“. Samuti on ta meid õpetanud Ukraina eest seisma – iganädalaselt organiseerib ta kooli kogukonnale Ukraina-teemalisi videovestlusi erinevate ekspertidega.“

Noormees usub, et õpetajad ei ole lihtsalt lapsehoidjad – nad kujundavad meie tulevikku. „Tahan, et kõik Eesti lapsed (kunagi ka minu omad) saaksid õppida sama heade õpetajate käe all nagu mina. Praeguse karjäärimudeli ja töökoormusega me aga ainult peletame inimesi õpetajaametist eemale. Loodan, et muutus tuleb varsti, sest muidu variseb juba praegu pragunev haridussüsteem kokku. Aitäh kõigile minu senistele õpetajatele! Hindan Teid väga!“…

22. jaanuaril algas Eestis õpetajate tähtajatu streik: valitsuselt sooviti 10 miljonit lisaraha palkade tõstmiseks ning reformi haridussüsteemis, mis leiaks lahenduse õpetajate järelkasvule ja karjäärimudelile.

Streigiga otsustasid liituda pea kõik Reaalkooli õpetajad (97%). G5 koolide õpilasesinduste eestvedamisel käisid ka enam kui 20 meie klassi õpilast Toompeal meeleavaldusel – reaalist oli üle 100 noore! Ilm oli üpris külm ja tuul kõva, kuid seisime üheskoos vapralt õpetajate eest. Streik kestis tund aega ning selle aja jooksul võtsid sõna mitmed õpetajad, Eesti Õpetajate Liidu juht R. Voltri, linnapea M. Kõlvart ja kunagine haridusminister Tõnis Lukas. Õpetajad olid lubanud streikida tähtajatult ehk meid ootas ees vaba nädal. Veidi kahju, sest abiturientidena nagunii varsti lõpetame, kuid loomulikult on see protest vajalik – tuleb tähelepanu juhtida olulistele murekohtadele ja tegematajätmistele Eesti rahva tuleviku nimel. Samuti oli see n-ö vaheaeg ka hästi ajastatud, sest enamus välismaa ülikoolide kandideerimise tähtajad olid saabumas ning koolis oli olnud pingeline aeg.

Pikemalt kirjutas olukorrast meie klassijuhataja Somelar järgnevas ERRi artiklis: “Töötasu tõus on vajalik, et noorest õpetajast kasvaks erakordne ja pädev õpetaja, kelle suurim panus on suurepärase õpiruumi pakkumine õppijale.”

LOE SIIT: https://www.err.ee/1609173088/madis-somelar-opetajate-koige-olulisem-sonum-uhiskonnale

(Uuendus: Eesti Haridustöötajate Liit (EHL) võttis riikliku lepitaja juures vastu valitsuse ettepaneku tõsta õpetajate palga alammäära 1820 eurole ja lõpetada töötuli.)

Kirjutas Hildegard.

On 2023. aasta 27. detsembri õhtu, väljas sajab paksu lund ning õdus Reaalkooli aula täitub taas vikside ja viisakate jõuluballilistega.

Ma julgen omast kogemusest väita, et jõuluball on üks kõige lõbusamatest ja meeldejäävamatest üritustest, mis meie koolis toimub. Äsja jõulupüha tähistanud reaalikad on puhanud ja heas meeleolus, kümendikel tantsukursusest sammud selged ja kõik tahavad veeta koos ühe vahva õhtu koolimajas enne uue aasta saabumist. Jõuluball on traditsioon, mille algatas 2015. aasta detsembris õpetaja Madis Somelar, võttes inspiratsiooni Pärnu koolis toimuvast jõuluballist, mida ta alates 2002. aastast korraldas. Iga aasta esineb ballil võrratu Pärnu Noorte Puhkpilliorkester dirigent Rein Vendla juhendamisel, tänu kellele ka kõige aramatel ballilistel hakkab jalg tatsuma. Dress code on muidugi pidulik, mistõttu on nii neiud kui ka noormehed selleks õhtuks end eriti hoolikalt korda sättinud. Vahva on ka jõuluballi juures see, et lisaks õpilastele ja õpetajatele saabub sinna käputäis vilistlasi, kellega on tore tutvuda või üle pika aja jälle uuesti vestelda. Ka minul oli see aasta suur au aidata jõuluballi korraldusliku poolega ning tegin seda igati suure rõõmuga.Õhtu algas kell 18:00 külaliste saabumisega ning seejärel kuulutati pidu ametlikult alanuks avavalsiga. Tuleb välja, et reaalikad on täielikud multitalendid: lisaks koolis suurepäraselt omandatud teadmistele oskame ka tantsida! Tore oli näha, kui paljud aulas kas oma kaaslase või koos sõpradega tantsisid, sellist vaatepilti mõnes teises koolis ma küll varem näinud pole. Õhtu mõõdus sujuvalt tantsu ja hea seltskonna saatel ning alates kella kümnest läks pulti ei keegi muu kui meie oma DJ 2ico, kes oma meisterliku laulude miximise oskusega lõi aulasse tõelise peomeeleolu. Rahvas tantsis ja laulis kuni hiliste tundideni ning seejärel läks iga sats omasoodu edasi õhtut/ööd nautima. Kuigi järgneval paaril aastal ei saa ilmselt jõuluballi meie kallis aulas korraldada, loodan siiski, et see äge traditsioon jääb püsima ning et saame ka vilistlastena tulla taas reaaliperega kokku mõnusal pühadejärgsel ajal. Suur aitäh Madisele ja kõikidele teistele, kes aitasid jõuluballi korraldamisega! 

Kirjutas Marii.

Tšatšatšaaaaa 1…2… kauaoodatud päev (7. detsember) oli pärast pikki tunde ja proove võimlasaalis lõpuks käes – TANTSUVÕISTLUS.

Meie tantsu teemaks oli suur depressioon ehk 1929. aastal Ameerika Ühendriike tabanud börsikrahh. Kava oli väiksemagi detailini läbi mõeldud ja mitu korda läbi harjutatud, kostüümid oli välja valitud, osad detailid oli isegi Mirjam meisterdanud ja nüüd jäi ainult suruda esinemisnärv alla ja õpitud tants rahvale esitada. Nagu traditsioonile omane, jäetakse magustoit viimaseks ja nii ka esinesime meie kõige viimasena, et kogu tantsuvõistlusele justkui kirss tordile panna. Ei möödunud kaua, kuni selguski võitja….. Otse loomulikult 139.c!!!! Nagu mainis ka Marko Mett, on raske esikohale saada, siis veelgi raskem on sellel püsida, kuid seda me tegime, sest võidu tõime koju ka eelmine aasta. Aitäh Hildegardile, kes oli kava autor ja imelise koreograafia tegi ning Antsule, kes võistlustantsu meile selgeks õpetas ja loomulikult ka tervele 139.c-le, sest teamwork makes the dream work!

TANTSUVIDEO: https://drive.google.com/file/d/1OYiMYPBcFGHdAI8tjCwZ3s8gbA3GizZJ/view?usp=drivesdk

Kirjutas Simone.

Väikese vahepalana otsustas Birgit ühel täiesti tavalisel koolipäeval kirjutada igas tunnis paar luulerida.

Esimese vaatuse esimene stseen tragöödiast “Olla või mitte kooliõpilane?”

KERLI KUPITS

Kui mul on kaks pikka sirget ja nad asuvad ühel tasandil nii vingelt

ning neil üks punkt ühine ainult, need sirged lõikuvateks nimetatut.

KERSTI VESKIMETS

Neerud siin, neerud seal, neerud iga nurga peal.

Päsmakeses esmasuriin. Mürgitus olla saab vaid piin.

MONIKA SIIM

Tundi teile annan nüüd,  teist targimad teha on mu püüd.

Johannes pärast veel räägib. Kuid minu kõht söögivahetundi näebki.

ANU KELL

            Kultuuripäevikud kõigil lauale laotud?

            Ega te ometi und endil kaotand?  

HAMLET

            Olla või mitte olla – see on küsimus. Mis oleks üllam – vaimus taluda

kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu,

vaev lõpetada? Surra, magada – muud midagi, sest nõnda uinudes

kaoks hinghepiin ja kõik need tuhat häiret,  mis meie liha pärib looduselt.

10. novembril toimus abiturientide traditsiooniline märgipidu, mille peremeheks oli nimekirjast 139. õpilane Chris-Robin ja perenaiseks Hildegard. Õhtu möödus kiirelt hea muusika, mõnusa seltskonna ja Piret Otsa tantsude tuules.  Tantsulaule doseerinud bänd DB Fingers sai Reaali pere tantsusõlme lahti harutatud ning viisakas riietuses sai tantsitud, nii et pintsakud pidid lahkuma.Muy maravilloso’lt tantsisid Marie Kelder ja Jakob Aus. Saal sädeles imetlusest rõõmuhüüete taustal, kui see paar tantsulava vallutas.

„Välja-välja koolimaja seest, sest aeg on minna magama, kel märki pole ees!“

Kuigi meile öeldi, et see laulurida on eelkõige siiras meeldetuletus rebastele ja uurimistöölistele koju minemiseks, siis paratamatult oli hea tunne teha väiksema lennunumbriga klassidele selgeks, et aeg on Une-Mati juurde minna. Eelmine aasta oli muidugi veidi niru tunne juba kell üheksa peolt lahkuda – kriminaalselt vara –, sest 138. lennu liikmed laulsid meid samamoodi välja. Aga eks see üleolek olegi  abiturientide eelis, mis tuleb välja teenida läbi higi, vere, pisarate ja arvestuste nädalatega. Seejärel suundusid abituriendid sööklasse pidulikule õhtusöögile, mille oli korraldanud 11. klass. See oli lihtsalt suurepärane – kuulsime ka saladuskatte all, et peolauale andis vürtsi üks Eesti tipprestoranis töötanud noormees ning mitmed nimekad sponsorid. 

Tseremoniaalseid saladusi avaldamata võib öelda, et toostide ütlemine oli märgipeo kõige siiramaid ja emotsionaalsemaid hetki. Sellel hetkel oli tunda Reaalkooli pere südamete lõkendust. 

Siin ka valik mahlakamaid tooste:

„Ärgem üritagem võita, otsustagem võita.“

„¡Arriba, abajo, al centro, pa’ dentro!“

„Midagi pole parata, märk tahab rinda karata…“

„…Ei mina saa teda keelata, ta tuleb rinda keerata.“

Kirjutas Birgit

Pildistas Ingrid Kuusk

Jah, 139.c õpilased otsustasid ka lõpuks enda podcast’i ära teha!

Selle auväärt ettevõtmise saatejuhid on: mina ehk Johannes ja Monika. Lisaks on meiega ka meie kallis mänedžer Pipi ja meie taga seisab ka Karjääristuudio.

Põhimõtteliselt juhtus kõik väga kiiresti. Oli idülliline neljapäeva õhtu ja Monika küsis mult, et kas ma tahaksin ka meediaklubiga liituda. Algul ma küll kahtlesin, kuid kui ma kuulsin, et saan Meediaklubis Maria Rannaväljaga kohtuda, siis mõtlesin davai, teeme ära. Ja esimene kohtumine oligi juba reedel. Tegu oligi siis podcast’i koolitusega, mida juhtis Maria Rannaväli. Reedel tegi ta meile selgeks põhitõed ning seejärel moodustasime grupid ja saime ülesandeks enda podcast’i kontseptsioon paika panna. Lisaks minule ja Monikale liitus meiega ka Pipi. Monikal tuli koheselt ka suurepärane idee. Põhimõtteliselt, meie saatekontseptsioon ongi justkui väitlus/vaidlus podcast, kus me siis saame omavahel või saatekülalisega vaielda.

Laupäeval avaneski meil siis võimalus salvestada meie esimene näidisepisood. Ettevalmistus läks hästi ja ka saate filmimine läks imeliselt. Prooviepisoodi tegime gümnaasiumite ebavõrdsuse teemal. Peale salvestust juhtus tõeline ime. Meie juurde tuli karjääristuudio juht ja ütles, et kui me ise oleme huvitatud, siis nad paneksid ka omalt poolt meie podcast’ile õla alla. Olime lihtsalt vaimustuses ja sõitsime kodudesse esimest saadet ette valmistama. Õhtu jooksul selgus ka fakt, et Pipi meiega kahjuks ikkagi kaamera ees kaasa teha ei saa, kuna tal on praegu elus kiired ajad. Praeguseks olemegi jõudnud esimese saate ära salvestada ja teise saate plaan on välja töötamisel.

Teemade koha pealt me ise armastame öelda, et me väitleme teemadel, mis meie kuulajaid ka päriselt huvitavad. Teemad võivad olla väga abstraktsed, kuid ette võib tulla ka väga harivaid teemasid. Esimese teema kohta võin hetkel öelda nii palju, et tegemist on teemaga, millest pigem tahetakse vaikida ja millega väga tegeleda ei taheta. Aga eks te kuulete ise.

Esimene episood on meil hetkeseisuga meilil ja ootab üleslaadimist, mis juhtub niipea kui võimalik. Veelkord aitäh ka Karjääristuudiole, kes meie tegemisi toetab.

Meie podcast’i link: https://youtube.com/@ajuvaanajad

Head kuulamist!

Kirjutas Johannes.