Midagi ju lihtsalt peab valesti olema selle maailmaga! Kogemused, mis muudavad elu
Mina usun, et vandenĂ”uteooriate osas saab inimesi jagada ĂŒldjoontes kolmeks: need, kes sellest lihtsalt ei mĂ”tle ja keda see teema ei huvita, need, kes on veendunud, et suur osa inimkonnast on lihtsalt lolliks lĂ€inud ja kĂ”ik need teooriad on pehmelt öeldes napakad ja kolmandad, sellised nagu mina. Inimesed, kes oma kogemuste ja kuuldu pĂ”hjal on aru saanud, et vĂ€hemalt midagigi on ikka kuidagi nihu nagu. On hulgaliselt teooriaid, mis ongi naeruvÀÀrsed ja lausa frustreerivad, aga on ka mĂ”tteid ja kĂŒsimusi, millest lahti ei saa. Ăks sĂ”ber rÀÀkis kord, et loomaaias keksiv laama ei saa ju aru, et tegelikkuses on ta lihtsalt teistele vaatamiseks, kinni kohas, kus ta pole mÀÀratud olema, nagu mingi eksperiment. Kuid kuidas saame siis meie olla nii kindlad oma reaalsuses, et me ei jookse oma tarkade nĂ€gudega kellegi teise inimaias, sest olen mĂ”istnud, et reaalsus on ĂŒks ĂŒsnagi habras asi.
Oma jĂ€reldust pĂ”hjendaksin siinkohal kolme nĂ€itega, usu neid siis vĂ”i ei. Esimene ja kĂ”ige mĂ”juvam minu jaoks on kindlasti olnud sleep paralysis (teaduslikult kinnitatud seisund, kus inimese aju on Ă€rkvel, seega sa kuuled ja suudad ka silmi avada nĂ€gemiseks, kuid keha magab ning kontroll selle ĂŒle puudub) ja ka muud unega seotud kogemused. Kui sa juhtud kunagi nĂ€gema oma toas metallmaski kandvat nunna (Ă€ra kĂŒsi, ma ka ei tea) vĂ”i tunned, kuidas keegi sind kĂ”igutab vĂ”i tunned, kuidas mingi jĂ”ud ĂŒritab su silmi avada, et peaksid vaatama (Birdbox on sĂŒĂŒdi) vĂ”i kuuled lastenaeru vĂ”i lamad oma voodis Ă€rkvel olles naerdes meeldivate mĂ€lestuste ĂŒle, kuni mĂ”istad, et neid asju pole kunagi juhtunud jne⊠ja sa endiselt arvad, et kĂ”ik on tĂ€iesti okei, siis olen nĂ”us alustama diskussiooni selle ĂŒle, mis tegelikult toimub. Kui ei, siis ma vĂ”tan endale selle Ă”iguse öelda ise, et miski on tĂ”epoolest kahtlane.Â
Ăks suhteliselt hĂ€iriv tegur on ka deja vu. Ăks vĂ€ga tĂŒĂŒtu asi on see. Pidev tunne, et elan oma elu teist korda. On inimesi, kes vĂ€idavad, et elavad juba aastaid deja vu`s ning tegu on tĂ€iesti reaalse meditsiinilise seisundiga. Minu puhul on asi leebem, kuid on olnud paar korda elus, kus jÀÀn keset elu seisma, aju on tĂ€ielikus mĂ€hises, hakkan hingeldama ja ei saa enam midagi aru ja hullematest hetkedest taastumine vĂ”tab omajagu aega.Â
Ning kolmas on konkreetne juhtum, mis leidis aset minu maakodus. Oli tĂ€iesti! pilvitu augustikuu öö. Me lamasime tekkidel maas, rÀÀkisime ja vaatasime tĂ€hti, mis muideks olid kohe vĂ€ga nĂ€htaval eksole. Mingi hetk pöörasime pilgud korraks mujale ja kui oma silmakesed kenasti jĂ€lle taeva poole suunasime oli seal tĂŒhjus. Me lihtsalt vaatasime vahepeal ĂŒksteisele otsa ja selle hetkega jĂ”udsid kĂ”ik tĂ€hed kaduda, tĂ€ielik null. Me tĂ”esti mĂ”tlesime, et me oleme korraga mĂ”lemad lihtsalt puhta lolliks lĂ€inud, aga umbes 10 minuti pĂ€rast olid tĂ€hed tagasi, erksamad kui eales varem. Okei, tĂ”enĂ€oliselt loeb seda mĂ”ni fĂŒĂŒsika vĂ”i geograafia viieline juba pettunud nĂ€oga ja tahab asja mulle ilusti teaduslikult Ă€ra seletada. Kui see nii on, siis palun, kontakteeru, Aile Anderson olen.
Niisiis, sa vĂ”id pidada mind ja teisi miljoneid lolliks, ĂŒlemĂ”tlevaks vĂ”i lihtsalt und vĂ”i muut sorti abi vajavaks inimeseks. Aga isegi kui ĂŒkski Shane Dawsoni simulatsiooni teooriatest pole pĂ€ris see, siis mina usun siiski, et midagi on valesti, kasvĂ”i natuke⊠vĂ”i siis ka pĂ€ris palju.
Kirjutas Aile
Lisas: lend136c 06.12.2019 22:06