Ajarännak 2019
Esimesel mail korraldas Tallinna Reaalkool järjekordse ajarännaku, seekord aastasse 1869, kui toimus esimene üldlaulupidu. Terve kool oli riietatud rahvariietesse ning tekkiski tunne, nagu elaksime 19. sajandil. Ainult imelikud puutetundlikud vidinad (keegi ütles et neid kutsutakse teletonideks? või telefonideks? mida iganes) andsid aimu, et midagi on ikkagi natukene valesti. Päeva algul kogunesime kõik aulasse, kus me saime näha erakordselt värvikat näitemängu. Auväärt näitlejad olid meie kallid Madis Somelar, Marko Reedik, Reivo Maasik ja Kats. Kõige tõetruum, selleks vähima pingutusega, oli Reivo Maasik, kelle 19. sajandil oleks kindla peale Carl Robert Jakobsoniga päriselt segi ajanud. Kats oli pähe tõmmanud massiivse tumeda paruka, et Lydia Koidulale sarnaneda. Sarnanes väga hästi. Järgnes tund Veskimetsaga, kes rääkis 150 aasta tagustest bioloogiasaavutustest. Peale seda veetsime pool tunnikest Madisega, kes hoolitses selle eest, et me väikestele esimesest laulupeost rääkides midagi ütelda ka oskaksime. Peale seda läksimegi põhikooli oma teadmistega harima. Kuuldupäraselt möödusid kõigi tunnid suurepäraselt, väikesed lapsed olid armsad nagu alati. Peale seda tutvusime veidi Saudi Araabia olukorraga ning siis saime sööklast pruukosti, milleks oli mulgipuder. Traditsioonikohaselt moodustasime staadionile kujundi nagu ka eelmisel ajarännakul, ainult seekord oli selleks aasta 1869. Muide vihma sadas päris mõnusalt. Esimene vihmane päev üle pika aja. Siis toimus vägev rongkäik nagu ka esimesel laulupeol. Marssisime võimsalt Reaali juurest Kalevi spordihallijuurde, pannes kinni enamuse kesklinna liiklusest. Igal klassil oli ka oma lipp, mida nad uhkelt kandsid. Olgugi, et meie lipp polnud suur kujult, aga see-eest oli ta suur vaimult, sest seda kandis just 136.c. Vihma sadas jätkuvalt, tervist neile, kellel mütsi polnud. Kalevi spordihallis saime kuulda Papa Jannseni kõne ning samuti ka Jakob Hurda “Kolm soovi”. Pani mõtlema. Koorid laulsid hästi ning orkester oli tasemel. Kui mõtlesime juba, et jäämegi istuma ja kuulama, ilmusid välja vahvad tantsumehed, kes oma tantsuga mitmed tüdrukud eufooriasse viisid. Lõpetuseks hakkas mängima ansambel ja rahvas kogunes tantsuplatsile simmanit pidama. Rahvas tantsis ja pidutses ja lõbutses, siiski ju esimene laulupidu. Poisid pidid leidma omale meelepärase tüdruku, keda keerutada. Olari ja Stefan olid selles eriti edukad. Esimene murdis maha Piret Karu ja teine Mirja Särje. Pidu ja pralle, tähistama peab, sest me oleme siiski eestlased ja pärisorjust pole näinud tänaseni koguni 200 aastat.
Kirjutas Sirle
© 2024, 136c