136c

136. lennu sõrmustepidu oli väga omanäoline ning selle õhtujuhiks oli meie oma S10’e. Peo omanäolisus algas juba peo toimumispaigast, sest eelnevate aastate traditsioonilise Mustpeade maja asemel, toimus seekordne pidu kohvikus Wabank. Osad peo korraldajatest, kes olid mõlemad ruumid üle näinud, uskusid isegi, et selline muutus tuleb peole kasuks.
Pidu algas, nagu alati, sõrmustetseremooniaga. Selle käigus suudeti sõrmused rapiiri otsast maha pillata, teeselda joomist tegelikkuses tühjast peekrist ning jagati mõnusas koguses Reaali Vaimu, huultelt-huultele. Tooste öeldi igasuguseid, alustades ladinakeelsete hüüdlausetega ning lõpetades maleliigutuste väljalugemisega.
Pärast tseremooniat algasid bändide esitlused. Egoism ei ole ilus omadus, kuid ometi tundus, et meie klassi bänd oli teistest pika puuga üle, isegi arvestades, et meie klassibändi solisti häälepaelad otsustasid poole esinemise pealt lahkuda. SoMä esitas kõike ning pani rahva Машина Времени-Поворот-i ajal niimoodi liikuma, et originaalbänd ise oleks sellise esituse üle uhke olnud. Esinemiste ajal avati ka šampusekorgid ning pakuti keele alla head paremat. Pärast bände jätkus pidu tantsuhõnguliselt, kuna nüüd lasti laule, mida bändid ei suutnud teha, ning kell 23:00 pidid kõik koju tuttu minema.

Paljude jaoks lõppes õhtu ametilik osa Steni lavalt lahkumisega. Edasi läksid meie teed lahku. Osad, kes jäid ürituse lõpuni Wabadusse, läksid hiljem Madisega kooli, kus viimane jagas oma arvamusi toimunud peo ja selle korralduse kohta. Teised läksid Tallinna vanalinna avastama. Nähti vaatamisväärsusi nagu näiteks Eesti parlamendihoone ja Pikk tänav. Linn oli salapärane just nagu Al Capone’i aegadel. Oli ka neid, kes suundusid kiirelt voodisse teki alla ning ka neid, kes siirdusid Maardu roheliste aasade vahele, kus meid lahkelt võõrustati, meeldivaks kaaslaseks Alexander. Huvitavaid vestlusi jätkus igal pool kogu õhtuks. Vapramad siirdusid linnapiiri tagant veel tagasi südalinna, kus kohtuti nii 133., 134. kui ka 135. lennuga. Räägiti nii sõjaväe- kui ka Kalamehejutte. Silm loojus, kui päike tõusis.

Kirjutasid Mia, Linda ja Sten

Postitatud: Esmaspäev, 18.11.2019 kell 10:57 Kategooria: Määratlemata. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0