136c

Mina usun, et vandenõuteooriate osas saab inimesi jagada üldjoontes kolmeks: need, kes sellest lihtsalt ei mõtle ja keda see teema ei huvita, need, kes on veendunud, et suur osa inimkonnast on lihtsalt lolliks läinud ja kõik need teooriad on pehmelt öeldes napakad ja kolmandad, sellised nagu mina. Inimesed, kes oma kogemuste ja kuuldu põhjal on aru saanud, et vähemalt midagigi on ikka kuidagi nihu nagu. On hulgaliselt teooriaid, mis ongi naeruväärsed ja lausa frustreerivad, aga on ka mõtteid ja küsimusi, millest lahti ei saa. Üks sõber rääkis kord, et loomaaias keksiv laama ei saa ju aru, et tegelikkuses on ta lihtsalt teistele vaatamiseks, kinni kohas, kus ta pole määratud olema, nagu mingi eksperiment. Kuid kuidas saame siis meie olla nii kindlad oma reaalsuses, et me ei jookse oma tarkade nägudega kellegi teise inimaias, sest olen mõistnud, et reaalsus on üks üsnagi habras asi.

Oma järeldust põhjendaksin siinkohal kolme näitega, usu neid siis või ei. Esimene ja kõige mõjuvam minu jaoks on kindlasti olnud sleep paralysis (teaduslikult kinnitatud seisund, kus inimese aju on ärkvel, seega sa kuuled ja suudad ka silmi avada nägemiseks, kuid keha magab ning kontroll selle üle puudub) ja ka muud unega seotud kogemused. Kui sa juhtud kunagi nägema oma toas metallmaski kandvat nunna (ära küsi, ma ka ei tea) või tunned, kuidas keegi sind kõigutab või tunned, kuidas mingi jõud üritab su silmi avada, et peaksid vaatama (Birdbox on süüdi) või kuuled lastenaeru või lamad oma voodis ärkvel olles naerdes meeldivate mälestuste üle, kuni mõistad, et neid asju pole kunagi juhtunud jne… ja sa endiselt arvad, et kõik on täiesti okei, siis olen nõus alustama diskussiooni selle üle, mis tegelikult toimub. Kui ei, siis ma võtan endale selle õiguse öelda ise, et miski on tõepoolest kahtlane. 

Üks suhteliselt häiriv tegur on ka deja vu. Üks väga tüütu asi on see. Pidev tunne, et elan oma elu teist korda. On inimesi, kes väidavad, et elavad juba aastaid deja vu`s ning tegu on täiesti reaalse meditsiinilise seisundiga. Minu puhul on asi leebem, kuid on olnud paar korda elus, kus jään keset elu seisma, aju on täielikus mähises, hakkan hingeldama ja ei saa enam midagi aru ja hullematest hetkedest taastumine võtab omajagu aega. 

Ning kolmas on konkreetne juhtum, mis leidis aset minu maakodus. Oli täiesti! pilvitu augustikuu öö. Me lamasime tekkidel maas, rääkisime ja vaatasime tähti, mis muideks olid kohe väga nähtaval eksole. Mingi hetk pöörasime pilgud korraks mujale ja kui oma silmakesed kenasti jälle taeva poole suunasime oli seal tühjus. Me lihtsalt vaatasime vahepeal üksteisele otsa ja selle hetkega jõudsid kõik tähed kaduda, täielik null. Me tõesti mõtlesime, et me oleme korraga mõlemad lihtsalt puhta lolliks läinud, aga umbes 10 minuti pärast olid tähed tagasi, erksamad kui eales varem. Okei, tõenäoliselt loeb seda mõni füüsika või geograafia viieline juba pettunud näoga ja tahab asja mulle ilusti teaduslikult ära seletada. Kui see nii on, siis palun, kontakteeru, Aile Anderson olen.

Niisiis, sa võid pidada mind ja teisi miljoneid lolliks, ülemõtlevaks või lihtsalt und või muut sorti abi vajavaks inimeseks. Aga isegi kui ükski Shane Dawsoni simulatsiooni teooriatest pole päris see, siis mina usun siiski, et midagi on valesti, kasvõi natuke… või siis ka päris palju.

Kirjutas Aile

Praegusel pre-arvestuste nädalal on inimestele oluline meelde tuletada, kui oluline uni tegelikult on.

Ilmselt teate kõik, et oluline oleks ühel noorel inimesel magada 8-10 tundi päevas, kuid olen kindel, et enamusel sel prioriteediks hetkel ei ole. On aeg muutuda!

Tervise arengu instituudi 2014. aasta andmetel magab iga kolmas 15-aastane alla normi. Katrin Streimanni 2015. aasta artiklist võib lugeda, et mida vanemaks lapsed saavad, seda vähem magavad nad oma soovitusliku normi piires. Vähene magamine on seotud halbade peresuhete ja kehva enesehinnanguga ning suurendab 2 korda tõenäosust suitsetamiseks ja alkoholi tarvitamiseks. Nii et hakakem rohkem magama!

Alustuseks tuleks defineerida, mis on uni.

Uni on inimesele vajalik füsioloogiline funktsioon. Noorukid võiksid magada keskmiselt 9 tundi (good one, I know).

Unel on erinevad faasid. Leidsin kliinikum.ee lehelt väga ilusa tabeli ja teksti, kus on erinevad täiskasvanute unestaadiumid ja ka kõigi vanusegruppide unevajadus kirjas:

Unevajadus erinevates vanustes ja unestruktuur täiskasvanutel

Medical New Today infolehelt võib leida toreda artikli (“Why is sleep essential for health”), kus räägitakse üheksast põhjusest, miks on tervisele ikka väga oluline hästi magada. Olen veel lapanud erinevaid uuringuid ning leidnud infot eelnevalt mainitud lehelt kliinikum.eening toon välja põhjuseid, miks on ikka oluline hästi magada.

1) Vähene uni mõjutab produktiivsust ja keskendumisvõimet.

Ilmselt olete märganud, et kui ikka pead pidevalt mõtlema sellele, kuidas üleval püsida, siis õppimisest ei tule ikka mitte midagi välja. Ilmselgelt ei toimu mingisugust keskendumist ka siis, kui pea on päris lauale vajunud ja füüsika asemel jooksevad silme ees pehmed valged lambad.

2) Kaalu tõusmise potentsiaal on suurem.

Sellele on tegelikult paljud teadlased vastu vaielnud. Väheseid unetunde seostatakse ka vähese füüsilise koormuse, II tüüpi diabeedi ja alkoholi joomisega. Üldiselt arvatakse, et vähene uni vähendab lihtsalt inimeste tahtmist tervislikult elada, nii et, inimesed, magage rohkem ja tahe tervist hoida on kah suurem!

3) Hea uni tagab paremad sportlikud tulemused

Jällegi üsna loogiline, kas pole. Kogu selle asja üks põhjustajatest on tegelikult see, et une ajal meie keha taastub. Sellest tulenevalt tagab hea uni parema energia, sooritusvõime ning koordinatsioonitaju.

4) Uni vähendab südamehaiguste riski!

Veresoonkonnahaigused on tänapäevases maailmas üks suur probleem ja on omane heaoluühiskonnale. Kuna südamehaiguste üks riskifaktoritest on kõrge vererõhk, siis siin tuleb jällegi uni appi. Kui saada öösel piisavalt und, siis lubab see kehal oma vererõhku öö jooksul reguleerida.

5) Rohkem und tõstab sotsiaalset ja emotsionaalset intelligentsust.

Tänapäeval üldiselt heidetakse noortele ette, et nad on egoistlikud ja ei suuda teistega arvestada. Nüüd siis teame, et „Journal of Sleep Research” andmetel empaatiavõime väheneb, kui me vähe magame. Siit saame järeldada, et kuigi noortel on raske enda iseloomule vabandusi leida, siis nüüd saab õigusega kasutada fraasi „ma olen lihtsalt vähe maganud”.

6) Depressioon, depressioon!

Mitmed uuringu on näidanud, et on olemas seos depressiooni ja vähese une vahel. Sellele on tehtud üle maailma erinevaid katseid ja tulemused on sarnased. Hea uni on vaimsele tervisele väga oluline. Punkt, rohkem polegi midagi öelda.

Depressioon on väga raske haigus ja depressioonis inimesi on raske toetada, sest nad ei pruugi abi otsida ja väljast võib tunduda kõik korras. Sellest tuleb olla teadlik. Soovitan lugeda selle kohta siit.

7) Tugevam immuunsüsteem.

See punkt on tegelikult seotud eelnevate punktidega. Uni aitab meie kehal taastuda, mis tähendab, et uni annab kehale võimaluse võidelda haigustega meie kehas. Seost hea une ja immuunsüsteemi vahel teadlased alles uurivad.

8) Uni on vajalik neuronite taastumiseks.

Selle punkti juures on eriti oluline sügaval unel, sest sellel ajal taastatakse neuronite vahelisi struktuure ja sünteesitakse keha talitluseks vajalikke aineid.

9) Uni tagab oluliste seoste säilitamise.

Just nii! Selleks, et info säiliks toimub ajus selle perioodiline „ülesalvestamine”. Siin on oluline osa REM-unel. Nii et, kui tahad rohkem mäletada, siis tuleb hästi magada.

10) Pikem eluiga.

On tõestatud, et inimestel, kes magavad vähe (umbes 4-5 tundi) on eluiga lühem, kui on inimestel, kes magavad vähemalt 7 tundi.

Ma ei tea, kuidas teiega, aga see artikkel hakkab juba hirmu tekitama ning on aeg otsad kokku tõmmata.

Uni on inimese elus hädavajalik osa, mis aitab meil funktsioneerida ja olla inimesed. Nii siis magagem rohkem ja ka kvaliteetsemat und!

Kirjutas Annika

Erasmus+ projekti raames oli 14 noorel ja 2 Viimsi valla töötajal võimalik veeta Islandil 11 päeva, mille käigus korraldasime ürituse ning valmis käsiraamat üheskoos kohaliku noortevolikoguga. Koostöö Seltjarnarnessi noortevolikoguga sai alguse juba aastal 2017, kui Viimsis käis külas nendepoolne delegatsioon ning omavahel kohtusid kahe riigi noorsootöötajad. Just sel kohtumisel välja käidud ideest sündiski nüüd juba kahekordne edukas noortevolikogude koostööprojekt. Esmane noortevolikogu liikmete vaheline kohtumine leidis aset 2018. aasta suvel, kui Seltjarnarnessi noortevolikogu käis külas Viimsis. 2019. aasta suve noortevahetus oli Viimsi noortevolikogu jaoks aga uudne kogemus, kuna seekord kirjutasime projekti ise. Alustasime projektikirjutamisega juba möödunud aasta detsembris. Veebruari alguseks olid olemas projekti eesmärgid, sisu ning tegevusplaan, et taotleda Erasmus+ toetust. Sellele järgnes pikk ootus, kuid kui aprillikuus saime teate positiivsest otsusest, tuli uuesti kiirelt tööle asuda. Noortevahetuse läbiviimise jagasime omavahel ära, igaüks sai sellest osa võtta ning midagi ette valmistada. Valminud projekti eesmärkideks seadsime üheskoos ürituse korraldamise ning selle põhjal käsiraamatu valmistamise.

Üheks Viimsi noortevolikogu ning Seltjarnarnessi noortevolikogu tähtsaimateks tegevusaladeks on vallas noortele suunatud ürituste korraldamine. Arutledes kahe noortevolikogu sarnasuste üle leidsime, et mõlemale on oluline pakkuda noortele tegevusi ka oma koduvallas ning tekitada aasta jooksul noortele huvitavaid sündmusi, et kõik elu ei toimu mitte ainult kõrvalasuvas pealinnas Tallinnas või Reykjavikis. Leidsime, et mõlema noortevolikogu liikmetel on soov ennast arendada ürituste korraldamise osas, ning arutlesime selle üle, kuidas anda igale liikmele teadmised ning enesekindlus võtta vastutus ja teha midagi ise. Sellest sündiski idee panna nädala jooksul õpitu põhjal kokku käsiraamat, et kõike seda ka tulevikus ära kasutada ning uutele liikmetele edasi anda. Käsiraamatu kasutaja saab lugeda nii ürituse korraldamise etappide kui ka erinevate mõtte- ja sisuarendusmeetodite kohta ning teha oma projekti eesmärke silmas pidades nende seast sobiv valik.

Lisaks Seltjarnarnessi noortele oli meil ka imeline võimalus kohtuda Selfossi noortevolikouga. Iga-aastase kohaliku ürituse raames kohtasime ka Seltjarnarnessi linnapead, kes oli ilusal suvepäeval kaunist muusikat, maitsvat toitu ja rõõmsameelselt seltskonda nautima tulnud. Reisi jooksul kohtusime värvikate, inspireerivate inimeste ja nüüdseks juba uute sõprade ning tuttavatega. Käisime külas nii Islandi laste ombudsmanil, kohalikul televisioonil kui ka noortekeskusel, kuhu kohalikel noortel on võimalik igat sorti projekte esitada ning malevas käimise asemel oma projekti kallal töötada.

Tööprotsessi käigus arutasime läbi imelisi ja huvitavaid ideid. Pärast pikka arutelu otsustasime lõpuks hakata ellu viima kontserdi ja toidufestivalil ideed, mille teenitud tulu läheb heategevusele. Kõik ideed olid alati loodussõbralikud, sportlikud või seotud heategevusega. Ühiselt tuldi otsusele korraldada üritus, mida saavad nautida kõik, alatest noortest kuni pensionärideni. Meile anti suurepärane võimalus avastada ka natukene Islandit. Külastasime Islandi parlamenti ja muidugi ka kuulsat Blue Lagoon’i. Meil olid Islandi ja Eesti filmiõhtud, mis andsid parema ülevaate mõlema riigi kultuurist. Avastasime Reykjaviki kesklinna ning nautisime ajaloolist ja põnevat etendust kuulsas Harpa kontserdisaalis. Nädala lõpus ootas meid kahepäevane matk Seltjarnarnessist Selfossi. Matka käigus nägime ära The Golden Circle’i, mis koosnes geisritest, joast ning Põhja-Ameerika ja Euraasia laamade lahkenemiskohast. Eelviimase päeva veetsime kõrgel mägede vahel matkates, kui läbisime kolmetunnise matka, et supelda koos vabalt ringijalutavate lammastega looduslikust kuumaveeallikast välja voolavas jões. 

Kirjutas Mathias

Island

Igal aastal, ja ka see aasta polnud erandiks, leiab meie koolis aset suursugune märgiaktus ja -pidu, mil abituriendid saavad rinda oma kauaoodatud lõpumärgid. Sellel aastal võttis peo peakorralduse enda kätte meie klass. Saime klassina ennast kokkadena proovile panna. Valmistasime quiche´, hummust ja palju muud isuäratavat. Ürituse päevaks oli pea kogu klass millegagi aidanud ning jäi vaid üle loota, et kõik sujub.Tuli välja, et lõpuks ikkagi sujus. Kogu koolimaja oli muutunud muinasjutuliseks: igal pool rippusid tulekesed ning igaühel oli seljas oma parim ülikond ja kleit. Pidu oli lõbus ning kõigil, isegi UT-lennul, oli naeratus näol. Peol olid loomulikult esindatud Piret Otsa ringmängud ja -tantsud ning sai ka niisama hea muusika saatel jalga keerutada. See aasta oli esindatud ka pisike fotonurgake, kus oma märkidega sai eputamas käia. Ühesõnaga, abituurium jäi peoga rahule ning andis koguni lubaduse, et nende rebased meile sama hea või lausa veel parema peo korraldavad.

Kirjutas Helery

Meie klassi tüdrukud märgipeol

Vasakult paremale Anni, Aiko, Aile ja Helery

136. lennu sõrmustepidu oli väga omanäoline ning selle õhtujuhiks oli meie oma S10’e. Peo omanäolisus algas juba peo toimumispaigast, sest eelnevate aastate traditsioonilise Mustpeade maja asemel, toimus seekordne pidu kohvikus Wabank. Osad peo korraldajatest, kes olid mõlemad ruumid üle näinud, uskusid isegi, et selline muutus tuleb peole kasuks.
Pidu algas, nagu alati, sõrmustetseremooniaga. Selle käigus suudeti sõrmused rapiiri otsast maha pillata, teeselda joomist tegelikkuses tühjast peekrist ning jagati mõnusas koguses Reaali Vaimu, huultelt-huultele. Tooste öeldi igasuguseid, alustades ladinakeelsete hüüdlausetega ning lõpetades maleliigutuste väljalugemisega.
Pärast tseremooniat algasid bändide esitlused. Egoism ei ole ilus omadus, kuid ometi tundus, et meie klassi bänd oli teistest pika puuga üle, isegi arvestades, et meie klassibändi solisti häälepaelad otsustasid poole esinemise pealt lahkuda. SoMä esitas kõike ning pani rahva Машина Времени-Поворот-i ajal niimoodi liikuma, et originaalbänd ise oleks sellise esituse üle uhke olnud. Esinemiste ajal avati ka šampusekorgid ning pakuti keele alla head paremat. Pärast bände jätkus pidu tantsuhõnguliselt, kuna nüüd lasti laule, mida bändid ei suutnud teha, ning kell 23:00 pidid kõik koju tuttu minema.

Paljude jaoks lõppes õhtu ametilik osa Steni lavalt lahkumisega. Edasi läksid meie teed lahku. Osad, kes jäid ürituse lõpuni Wabadusse, läksid hiljem Madisega kooli, kus viimane jagas oma arvamusi toimunud peo ja selle korralduse kohta. Teised läksid Tallinna vanalinna avastama. Nähti vaatamisväärsusi nagu näiteks Eesti parlamendihoone ja Pikk tänav. Linn oli salapärane just nagu Al Capone’i aegadel. Oli ka neid, kes suundusid kiirelt voodisse teki alla ning ka neid, kes siirdusid Maardu roheliste aasade vahele, kus meid lahkelt võõrustati, meeldivaks kaaslaseks Alexander. Huvitavaid vestlusi jätkus igal pool kogu õhtuks. Vapramad siirdusid linnapiiri tagant veel tagasi südalinna, kus kohtuti nii 133., 134. kui ka 135. lennuga. Räägiti nii sõjaväe- kui ka Kalamehejutte. Silm loojus, kui päike tõusis.

Kirjutasid Mia, Linda ja Sten

Planeeritud oli ka võistelda Täiskasvanute vanusegrupis, mis õnnetuse tõttu jäi tegemata. Nimelt Noorte võistluste poolfinaalis põrkasin kokku tantsupaariga, mille tagajärjel astusin vasakule jalale valesti. Tundsin, et väänasin jala välja, aga pidin veel kolm tantsu lõpuni tantsima. Peale poolfinaali liikusime edasi Leedu kohalikku haiglasse, kus selgus, et pöialuu on katki. Jalg pandi kipsi ja nüüd jääb üle ainult oodata. Õnneks algas koolivaheaeg ning saab trennide asemel uurimustööd kirjutada.

30. septemberil tähistasime Reaalkooli 138. sünnipäeva, mis oli tegelikkuses olnud eelneval päeval, 29. septembril. Hommikul pidime olema kell 7:25 koolis, et kuulata Some loengut uurimistöö esimesest kollokviumist. Saime teada kuidas tuleb esitlust alustada ning saime ka aru, et meil ei ole kringleid lõunaks. Õnneks jõudsid tüdrukud need kuidagi ära tellida ning need õigeks ajaks kohale toimetada. Koolipäev venis, kuid varsti oli käes aeg sünnipäeva tähistada, ootus õhus, liikusime staadionile. Kooli sünnapäeva tähistasime ikka õues. Ene Saar esitas kõne ning hiljem anti stipendiumeid. Tuleb välja, et suurepärase uurimistöö eest saab saada stipendiumit! Peale seda saime suud magusaks teha kiiresti organiseeritud kringliga ning puhuda juttu nii kooli- kui ka lennukaaslastega.

Palju õnne meie armas kool!

Kirjutas Johann

1.september
Seekord oli aktus 2.septebril ehk kõik said ühe päeva rohkem suve nautida, siiski olid kõik mornide nägudega: oleme ju nüüd kardetud 11.klassi õpilased. Kooli tulime kella kümneks, ilm oli soe ja päikseline, mõnele nii päikseline, et tuli päikeseprillidega aktusele. Ene Saar pidas tavapärase aasta alguskõne, silmapiiril oli keegi uus gümnasist GAG-i mütsiga, mis nõudis kõigilt hetkelist tähelepanu ja arutlemist. See aasta saime eriti kiirelt aktuselt klassi: ei pea enam kümmekond minutit ootama, et Pudi ritta minna. Klassijuhataja tunnis küsis Some suve kohta erinevaid teemaküsimusi(nt kes käisid tööl? kes uues suhtes?). Rääkisime ka UT-st ja tulevast õppeaastast. Madis usub, et me kõik saame hakkama. Uus õpilane Helery Pikk sai vastu võetud. Loodame talle kenat kaks aastat meiega. Some lasi teha kõigil oma telefonis selfie kontaktide jaoks. Pärast seda jagati erinevatele õpetajatele lilli ja mindi koju või sõpradega linna peale.

Kirjutas Hugo

Esimesel mail korraldas Tallinna Reaalkool järjekordse ajarännaku, seekord aastasse 1869, kui toimus esimene üldlaulupidu. Terve kool oli riietatud rahvariietesse ning tekkiski tunne, nagu elaksime 19. sajandil. Ainult imelikud puutetundlikud vidinad (keegi ütles et neid kutsutakse teletonideks? või telefonideks? mida iganes) andsid aimu, et midagi on ikkagi natukene valesti. Päeva algul kogunesime kõik aulasse, kus me saime näha erakordselt värvikat näitemängu. Auväärt näitlejad olid meie kallid Madis Somelar, Marko Reedik, Reivo Maasik ja Kats. Kõige tõetruum, selleks vähima pingutusega, oli Reivo Maasik, kelle 19. sajandil oleks kindla peale Carl Robert Jakobsoniga päriselt segi ajanud. Kats oli pähe tõmmanud massiivse tumeda paruka, et Lydia Koidulale sarnaneda. Sarnanes väga hästi. Järgnes tund Veskimetsaga, kes rääkis 150 aasta tagustest bioloogiasaavutustest. Peale seda veetsime pool tunnikest Madisega, kes hoolitses selle eest, et me väikestele esimesest laulupeost rääkides midagi ütelda ka oskaksime. Peale seda läksimegi põhikooli oma teadmistega harima. Kuuldupäraselt möödusid kõigi tunnid suurepäraselt, väikesed lapsed olid armsad nagu alati. Peale seda tutvusime veidi Saudi Araabia olukorraga ning siis saime sööklast pruukosti, milleks oli mulgipuder. Traditsioonikohaselt moodustasime staadionile kujundi nagu ka eelmisel ajarännakul, ainult seekord oli selleks aasta 1869. Muide vihma sadas päris mõnusalt. Esimene vihmane päev üle pika aja. Siis toimus vägev rongkäik nagu ka esimesel laulupeol. Marssisime võimsalt Reaali juurest Kalevi spordihallijuurde, pannes kinni enamuse kesklinna liiklusest. Igal klassil oli ka oma lipp, mida nad uhkelt kandsid. Olgugi, et meie lipp polnud suur kujult, aga see-eest oli ta suur vaimult, sest seda kandis just 136.c. Vihma sadas jätkuvalt, tervist neile, kellel mütsi polnud. Kalevi spordihallis saime kuulda Papa Jannseni kõne ning samuti ka Jakob Hurda “Kolm soovi”. Pani mõtlema. Koorid laulsid hästi ning orkester oli tasemel. Kui mõtlesime juba, et jäämegi istuma ja kuulama, ilmusid välja vahvad tantsumehed, kes oma tantsuga mitmed tüdrukud eufooriasse viisid. Lõpetuseks hakkas mängima ansambel ja rahvas kogunes tantsuplatsile simmanit pidama. Rahvas tantsis ja pidutses ja lõbutses, siiski ju esimene laulupidu. Poisid pidid leidma omale meelepärase tüdruku, keda keerutada. Olari ja Stefan olid selles eriti edukad. Esimene murdis maha Piret Karu ja teine Mirja Särje. Pidu ja pralle, tähistama peab, sest me oleme siiski eestlased ja pärisorjust pole näinud tänaseni koguni 200 aastat.

Kirjutas Sirle

Esimene juuni algas paljude (poolte) jaoks varajase ärkamisega, et toimetada end bussijaama sõiduks Hiiumaale. Hiiumaale otsustasime minna, kuna Sven läheb järgmine aasta Ameerikasse vahetusaastale. Ega siis lahkumispeota ei saa kodumaalt lahkuda. Sass ei saanud varajase ärkamisega hakkama ning magas sisse, mis osutus tema Hiiumaale jõudmiseks saatuslikuks. Veidi alla kahe tunni pärast jõudsime Rohuküla sadamasse, kus astusime Tiiu pardale. Laevaga oli muidu täitsa normaalne sõita, kuid pardal asuva R-Kioski hot dog’id olid kuidagi kallid ning tualetipottides oli veetase kuidagi kõrgel – nagu Ameerikas. Hiiumaal Heltermaa sadamas võttis meid peale vanemat sorti kollane buss, millega oli väga tore sõita Käinasse Konsumisse, kus ostsime liha, muidu süüa (mille eest pole mõned muidusööjad siiani maksnud) ning liitrite kaupa juua. Sellele järgnevalt laadisime kogu krempli bussi ning sõitsime Orjakusse, kus Sven (tuleb välja, et seal kutsutakse teda Aigariks) elabki. Sveni juures paigutati meid külalistemajja. Võiks öelda, et see oli päris rustikaalne. Järgnevate tundide jooksul grilliti, söödi ja joodi. Liha jätkus koguni kaheks toidukorraks. Mõned, kes käisid ujumas naasesid kõik punaka päikesepõletusega näol. Peagi peale ujujate tagasitulekut jõudis kohale ka Somelar. Tunni progressiivsel hilinemisel muutusid mõned järk-järgult aina rohkem väsinuks ja emotsionaalseks, mille tõttu oli isegi päris hilja öösel kuulda ühest toast kaheldava väärtusega muusikat. Samuti hakkas öösel sadama ja müristama, kohutavalt kõvasti müristama, kuid see ei seganud und – ilmselt olid nad peale pikka päeva ikka väga väsinud. Nii väsinud, et mõnel oli tarvis ennast õues tuulutada. Neid tabas välk ja vesi ning nad said päris märjaks. Hommik tõi nii mõnelegi peavalu – pikalt magamine võib paradoksaalselt teha väsinumaks. Kell 11 äratas meid Madise hääl, mis kutsus kolme õpilast saare peale ringi sõitma. Kümne minutiga oli lisaks Somelarile autos täitunud hoopis neli kohta: Anni, Marie, Miko, Karmo ja Mia. Esialgne siht oli sõita Kõpu tuletorni juurde, aga kui saime aru kui kaugel see on, siis jätsime selle viimaseks. Etteruttavalt võib öelda, et sinna ma ei jõudnudki.
Kui eile naersime, et Madis hakkab meid vedama mööda Hiiumaa kirikuid, siis täna see juhtuski. Esimene peatus oli Pühalepa kirik, mis on Hiiumaa vanim kiviehitis. Esimene kivikirik valmis enne 1260. aastat. See oli kaitsekirik. Avasime omavoliliselt värva ja läksime hauaplatse uurima. Tipphetk oli, kui Miko suutis vana hauakivi enda keharaskusega maa seest lahti lükata. Edasi läksime Suuremõisa kohvikusse hommikukohvi nautima. Nagu kohane, tegid härrasmehed tüdrukutele joogid välja. Järgmine siht oli Tahkuna tuletorn. Kuna sõit oli pikk, siis saime arutada Somelari kabineti korrastamist ja disaini. Plaanid on igatahes lahedad. Tee peal käisime Ristimäel, mis uppus inimeste poolt tehtud ristidest. Legende on palju, aga teada on, et need toovad õnne. Riste oli lihtsalt nii palju, et hakkas kõhe ja isegi puujuured olid risti kasvanud. Tegime ise ka mõne risti. Ristidega sama palju oli seal ka sääski, kes sõid meid täielikult ära. Peatusime ka puittangi juures, mida kasutati filmis “1944”. Madisest ja Mikost sai armsaid pilte. Loodushuvilistest saatsime pildi ka õpetaja Veskimetsale.
Ülejäänutele tegi Patrick hommikuks pannkooke. Jõudsime veidi enne kella viit Kärdlasse, et sõita sealt bussiga koju. Oli ka õige aeg; kohe peale meie lahkumist Orjakust hakkas kõvasti sadama ja nähtavus oli nii madal, et liiklus seiskus. Tagasitee möödus vahejuhtumiteta.

Aitäh Sven toreda ürituse eest. Jääme sind igatsema!

Kirjutas Nikita