136c

—–BEGIN PGP SIGNED MESSAGE—–

Hash: SHA256

OpenPGP

Mis see on?

OpenPGP (PGP – inglise keeles pretty good privacy) on mittepatenditud protokoll andmete (tavaliselt teksti) šifreerimiseks. Antud protokoll kasutab avaliku võtmega ehk asümmeetrilisi algoritme. Asümmeetrilised algoritmid kasutavad šifreerimisel ja dešifreerimisel erinevaid üksteisest sõltumatuid võtmeid. Šifreerimiseks kasutatav võti võib olla avalik, sellega saab adressaadi jaoks šifreerida mingi sõnumi, mida saab adressaat vaid talle teadaoleva salajase võtmega dešifreerida. Avalikud ja salajased võtmed on alati paarides.

Miks seda vaja on?

Kommunikatsioon on järk-järgult muutumas aina vähem privaatseks, mille tõttu tasub oma sõnumeid šifreerida. Ettevõtted (näiteks Google või Facebook) koguvad pidevalt kasutajate andmeid. Samuti võivad meid jälgida mitmed asutused (näiteks NSA), kuigi need asutused väidavad, et nad jälgivad vaid teatud riikide elanikke (NSA puhul Ameerika Ühendriikide kodanikke). Samuti võib keegi meid sihilikult jälgida, sel puhul on eriti tähtis oma sõnumeid šifreerida. Kuigi see on üpris ebatõenäoline, võib meie olukord tulevikus sarnaneda näiteks Hiina omaga, kus valitsus jälgib oma elanike kommunikatsioone ja neid koguni selle eest karistab. Hiinas on koonduslaagrid, kuhu on paigutatud ligi 3 miljonit (rohkem kui kaks Eesti täit!) Hiina kodanikku.

Mida see võimaldab?

OpenPGP võimaldab teksti šifreerida ning seda ka allkirjastada. Allkirjastada saab ka šifreerimata sõnumeid. Šifreerides kasutab saatja adressaadi avalikku võtit ning adressaat kasutab selle dešifreerimiseks vastavat salajast võtit. Allkirjastatakse salajast võtit kasutades ning OpenPGP tarkvaraga saab avaliku võtmega sõnumi saaja allkirja õigsust kontrollida. Dešifreerides ja allkirjastades tuleb sisestada ka eelnevalt määratud salasõna. Eeldades, et salajast võtit teab vaid allkirjastaja, võib sellist allkirja üsna kindlaks pidada.

Kuidas ma seda kasutan?

OpenPGP’d võib kasutada igaüks. Antud tarkvara saab omandada sellelt leheküljelt: https://www.openpgp.org/. Tarkvara kasutamisel pole eriti järsk õppimiskõver, mina õppisin selle ära vähem kui tunniga. Näiteks allkirjastasin selle teksti paari sekundiga.

—–BEGIN PGP SIGNATURE—–

iQEzBAEBCAAdFiEEFRnY+zGbl4AwnGMCXCu6whdAcqIFAl3oHEkACgkQXCu6whdAcqKFMggAjAGFQywFfERnNEkJ3hqwPbUAhgOsuAoOz6Bdn/LAABEmUxDfgUx9pqqg1bQ6a6BU0FmiV1DG/7VbyAEFTZ1Kcf/M5U48KX6VjMq+5uZE03xze7ccwn+O+Xgs5DSXEZj6EFtU5TFlgWhnmr4G7OL7sB3s5Dk4MlvNNJBDAeq9va21Jag6hdfcTtHibesMPcy0mtYtZoLfw8ldmehpuFnbsoqHWFvqD65czB829Hec30Tpk4LH1FP/fd8AQko+kiK2EA6gv9XvvkqfFPXltqFYtcOTi9bivMJRqE5md5KHCdnDslKfqRmRSpZ+ZeXbwTE9I3ddYqhDnUSSfw9KVZ6D8w===NfSF

—–END PGP SIGNATURE—–

Kirjutas Nikita

Mina käisin 2019. aasta suvel Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Kõrgem Kunstikool Pallase 1.-2. kursuse tudengitega koos praktikal. Tudengid õppisid EKA ja Pallase koolides konserveerimisaladel. Praktikaid juhtis professor Hilkka Hiiop EKA muinsuskaitse- ja konserveerimisosakonnast ning kunstikultuuri teaduskonnast. Praktikad, millest mina osa võtsin toimusid 26.-28. juunil ja 15.-16. juulil Koeru kirikus ning 4. juulil Vigala kirikus (Kivi-Vigalas). Praktikad kestsid tegelikult umbes 2-4 päeva, kuid tulenevalt teistest suvetöödest, ei olnud mul võimalik alati kogu aeg kohal olla, aga osalesin maksimaalselt vastavalt oma töögraafikutele. 

Koeru kirik on ehitatud 13. sajandil. Kui prof Hiiop tudengitega 2011. aastal esimesi uuringuid seal tegi, avastati uhked keskaegsed seinamaalingud. 2018. aasta suvepraktikal avastati ka maalingud edelavõlvikus. Samas kirikus kooriruumis asub ka Christian Ackermanni peidetud meistriteos: anatoomiliselt väga spetsiifiline ja akuraatne krutsifiks. Krutsifiks on tänasel päeval monokroomiliselt hall, kuid millele sondaaže tehes aru saadi, et tegemist siiski on polükroomiaga. See aga läheb EKA ühe tudengi lõputööks. Mina restaureerisin Koerus aknavõlvi ja seda ümbritsevat ala ning hiljem tõin keemiliselt pahtunud värvid esile. Samuti tõin krohvikihi alt esile ka laemaalingu. Uuriti ka koorilaes olevaid maailnguid, kust ilmus esile südamekujuline maaling.

Vigala kirikut mainiti esimest korda 14. sajandil. Kiriku altari on valmistanud 1680. aastal “ülbe ja andekas” puunikerdaja Christian Ackermann. Paraku sai barokkaltar endale kohaliku kirikuõpetaja omavolilise käe läbi 2005. aastal  uue, Sadolini kuue ning altar kuulutati rikutuks. Altari taastamine on väga kulukas, kuid proovide eesmärk on teada saada, kuidas puutööd aastate kaupa üle on värvitud. Mina vastutasin kahe puto ehk kannatuseingli eest, kellest üks oli haamri ning ristiga ja teine äädikasvammiga. Putodest koostasin joonised, kuhu kandsin peale varasemad dokumenteeritud kui ka dokumenteerimata sondaažid ning uued enda tehtud sondaažid. Samuti võtsin proove stratigraafia jaoks. Samuti olid meil kohal inimesed Maksu- ja Tolliametist röntgenmasinaga, millega saime kujudesse löödud naelu jne vaadata, et näha, kuidas kujud kinnitatud on ning millistest osadest koosnevad. Kujudest tehti ka pildid ja 3D-versioonid, kuhu kandsin varasemad ja uued sondaažid ja muud märkamised, kuid need ei ole paraku avalikud.

Mõlemad praktikad olid meeletult silmaringiavardavad ning paeluvad. Loodetavasti saan ka järgmine aasta neil osaleda.

Kirjutas Liisa

Koeru

Vigala

Orgaanilises keemias on minu jaoks alati kõige huvitavam osa olnud asjaolu, et me võime teoorias luua lõpmatu arv uusi aineid, sest ainete omadused sõltuvad aine struktuurist. Struktuur on aatomite ja nende omavaheliste sidemete ruumiline süsteem. Org. keemias on ainete struktuur süsinivesinike ja teiste erinevate funktsionaalrühmade baasil. Faktini, et igale struktuurile vastab kindel omaduste hulk on viinud keemikute sajandipikkused kogemused. Ilma selle põhitõeta ei saaks tänapäeva keemia eksisteerida, sest ainete struktuurid saadi algselt ainete omaduste abil, mitte vastupidi. Org. keemias ongi ainete peamine väärtus nende omadustes. 

Orgaaniliste ühendite isomeeria on nähtus, mille avastamine mõjutas tugevasti struktuuri mõiste kujunemist ning struktuuri ja omaduste seoseni jõudmist. Näiteks stereoisomeeria parim näide oleks Thalidomide ravimi skandaal 1960-date aastate algul. Thalidomide on kasutusel mitmete vähkide ravimisel, kuid seda kasutati ka kui unerohuna, mida peeti täiesti ohutuks. Kuid tuli välja, et üks Thalidomide isomeere põhjustas rasedate naiste laste keha osade(peamiselt käed ja jalad) alaarenemist. See skandaal muutis tugevasti suhtumist isomeeridesse ja ravimite testimisse.

Kirjutas Miko

Thalidomide isomeerid

2016. aastal avanes võimalus kahel Tallinna 21. Kooli õpilasel ning kahel õpetajal osaleda Erasmus+ projektis. Projektis osalesid 6 riiki (Taani, Poola, Läti, Rootsi, Eesti ja Saksamaa) ning igast riigist 6 õpilast. Students Hanseatic League kestis nädal aega ja selle raames kogunesid kõik õpilased Rootsi ülikoolilinna – Uppsalasse. Projekti raames pidi moodustama 36 inimesega 3 gruppi ja ülesandeks oli luua äriidee ning teostada seda võimalikult palju. 

Õpiti iga riigi kultuuri, tavade ja keelte kohta, kuid kõige rohkem Rootsi kui korraldaja riigi kohta. Sooviti arendada laste mõtlemist, tiimitööd ja tekitada arusaama, mis on põhilised aspektid algse ärimudeli loomiseks. Meie grupp jõudis selle lühikese ajaga valmis äriidee logo, slogani, finantsplaani, turundusplaani, veebilehekülje, mobiilirakenduse. Kohal oli erialaspetsialiste, tänu kellele suudeti luua väga töökad ja tegusad päevad. Olenemata pikkadest päevadest, suudeti alati säilitada meeldiv õhkkond ja lõbus meeleolu. Meie grupi ideeks oli luua rakendus, läbi mille leiavad abivajajad tööjõudu, ebatavalisteks töödeks, näiteks kapi kokkupanek. Nägime, et tihti ei ole inimestel aega, tööriistu või oskusi kerge ülesande täitmiseks ja tekkis äriidee. Suutsime teostada kõige paremini ärimudeli ja “võitsime” projekti. Natukene rohkem, kui pool aastat peale Students Hanseatic League projekti lõppu, oli loodid sama vormi ja ideega päris rakendus, mis võttis vedu ja töötab siiamaani Eestis ja mujal Euroopa riikides. Head ideed – need tekivad samal ajal.

Students Hanseatic League projektis saab osaleda ainult ühel korral, kuid oli suurepärane kultuuriline ja eluline kogemus. Kasutades teadmisi ja oskusi, mis sain projekti raames, olen hakanud looma õpilasfirmat SNÆKK. Loodan, et ÕF läheb sama edukalt, kui projekt.

Kirjutas Henrik

Erasmus+ logo

Mõni päev tagasi küsis meie klassijuhataja Madis, kuhu me oma eluga jõuda tahame. Milline on meie suur eesmärk? Kelleks me saada tahame? Osal klassist oli tulevik valmis planeeritud, mõndadel oli väike ettekujutus ja osadel ei olnud sellest aimu ka. Mina olin üks nendest, kellel oli ettekujutus, aga mitte midagi kindlat. Seepärast pöördusin antiikfilosoofia poole. Kes ei teaks sellistest probleemidest paremini kui targad mehed, kes mõtlesid samade küsimuste üle juba tuhandeid aastaid tagasi. Oma otsingutel leidsin künismi.

Üks esimene küünilise filosoofia rajajatest oli Sokratese õpilane Antisthenes ,kes elas juba 5. sajandil eKr. Sõna küünilisus pärineb kreeka sõnast kynikos, mis tähendab koeralik. See nimi võidi anda küünikutele nende koeraliku eluviisi pärast, sest tihtipeale olid küünikud, kinni pidades oma filosoofiast, kerjused.

Küünikud taotlesid, et elu mõtteks on püüdlemine vooruslikuse poole. Inimesed peaksid elama kooskõlas loodusega. Ei tohiks püüelda iga hinna eest rikkuse, võimu ja kuulsuse poole. Vooruslikust sai küünikute arvates saavutada läbi askeetliku eluviisi, inimese armastuse ja rääkides vabalt ja ausalt. Küünikud eirasid ka sotsiaalseid norme ja seadusi, kuna need ei olnud kooskõlas loodusega ega ka inimloomusega.

Üks kuulsamaid küünikuid on Diogenes Sinopest. Väidetavalt elas ta kerjusena Vana-Kreekas turuplatsil savist tünnis. Tema õpetustest on järgi jäänud mitmeid humoristlike lugusid, mis kajastavad küünilist filosoofiat. Ühes sellises olla kord Korintose linna tulnud vallutama Makedoonia kuningas Philip II. Linnal ei olnud vastupanuks mitte mingit lootust, ometigi sagisid linnaelanikud usinasti ringi – kes toestas müüri, kes korjas oma viimast vara kokku, kes palvetas. Nähes seda otsustas Diogenes hakata maas püherdama. Kui talt küsiti, miks ta seda teeb olla ta vastanud, et ta üritab ka näida nagu teeks ta midagi asjaliku.

Ma arvan, et ka meil on nii mõndagi õppida küünikutelt. Loomulikult ei pea me hakkama kerjusteks, kuid looduse järgi elamine, inimese armastamine ja vahet tegemine, mis on siin elus oluline ja mis ei ole, mõistmine, mille pärast tasub muretseda ja mille pärast mitte on kõik väga head mõtted, mida järgida. Kui veel ei ole kindel, mis on elu eesmärk, siis ma arvan, et vooruslikuse poole küündimine sobib selleks väga hästi.

Kirjutas Taavet

Juba Vana-Kreeka arst Hippokrates sidus inimese vaimset tervist täiskuuga. Ta kirjutas “One who is seized with terror, fright and madness during the night is being visited by the goddess of the moon.” See oli ka asi, millesse roomlased tugevalt uskusid. Samuti, nagu me kõik teame, on palju lugusid inimestest, kes muutuvad täiskuu paistel libahuntideks või vampiirideks. Arvata ju võib, et need tõekspidamised pole tulnud tühja koha pealt ja mingi seos peab olema Kuul ja meie keha ning mõistuse toimimisel. Kuid, kas see ka päriselt nii on? 

Mitmed statistikad ja uuringud näitavad, et see tõesti võib nii olla.  Rääkides näiteks politseinike või erakorralise meditsiini osakonna töötajatega, väidetakse tihti, et täiskuu ajal on rohkem õnnetusi, vägivaldseid juhtumeid ja psühhiaatrilisi vastuvõtte. 2013 aasta suvel tehti ka näiteks uuring, kus 33 inimest magasid akendeta pimedas ruumis, teadmata kuu tsüklit. Tulemused näitasid, et täiskuu ajal oli unekvaliteet 15% madalam, uinumiseks kulus keskmiselt 5 minutit kauem ja melatoniini tase langes madalamale kui tavalise kuu ajal. 

Ameerika psühholoogid James Rotton ja Ivan Kelly aga seost kuufaaside ja meie käitumise vahel ei leidnud. 1985. aastal kombineerisid nad kokku 37 uuringu tulemused, milles käsitleti kuufaaside mõju. Nad leidsid, et täiskuul pole pistmist õnnetuste arvu või kuritegevuse suurenemisega. Oli täiskuu öid, kus oli probleeme palju, kuid vastukaaluks oli ka selliseid, kus oli neid vähe. Sageli langesid kuritegevuse ja õnnetuste rohked ööd kokku puhkuste või nädalavahetustega, kus oli inimestel rohkem vaba aega. Ka hilisema täiendava uuringu kohaselt, mis hõlmas 20 uuringut Kuu faasi ja enesetappu kavandavate inimeste arvu vahelise seose kohta, jõudis järeldusele, et seost pole. 

Sellise arusaama levimise põhjuseks võib aga pidada seda, et ajakirjandust huvitavad just need uuringud, kus selline seos mingisugustki kinnitust leidis. Selle tõttu võivad olla mitmed vastupidise tulemusega uuringud lihtsalt sahtli põhja ununenud. Üheks põhjuseks, miks võib osadele inimestele tunduda loogiline, et Kuul on meie üle mingi maagiline mõju, võib olla seos loodetega. Kuna meie kehast moodustab ligikaudu 60% vesi, võib Kuu meid samamoodi mõjutada nagu loodeidki, kuid nii see päris ei ole. Teiseks arvatakse, et suurt mõju omab kuuvalgus, mis tegelikkuses on võrreldav vaid veerandiga küünlavalgusest. Seega võib järeldada, et tegu on aastatuhandetepikkuse linnalegendiga. Kuigi Kuul on suur mõju Maale ei ole tal väge inimese üle.

Kirjutas Marie

Täiskuu

Kardispordil on Eestis igati väärikas ja pikk ajalugu. Esimesed võistlused peeti Eestis juba 1962. aastal. See teeb kardispordist vanima autospordiala Eestis. Läbi aastate on Eesti kardisportlased saavutanud rahvusvahelisel tasemel väga kõrgeid tulemusi. Selle väärtust tõstab just see, et Eesti on maailmapildis üsna väike riik ja suurimad konkurendid on tavaliselt riikidest, kus sõitjate arv on kordades suurem, nagu Itaalia ja Inglismaa. Suurem võistlejate arv annab sõitjale juba kohalikul tasemel suure eelise arenguks, kuna kardispordis on peamine edasiviiv jõud just konkurents. 

Viimastel aastatel on võistlejate arv Eestis aga vähenenud. On tekkinud ka alternatiivsarjad Eesti meistrivõistlustele ja see toob kaasa selle, et tihtipeale pole võimalik sõitjal osaleda mitmes sarjas ja tuleb langetada valik, millisest sarjast osa võtta. Pole mõistlik osaleda mitmes sarjas üksikulel võistlustel, kuna sarjade punktitabel ei võimalda enamasti jätta vahele rohkem kui ühte etappi, et konkureerida sarja võidule. Põhjuseks ongi see, et juba niigi väike võistlejate arv jaotub veel mitme sarja vahel ja võistlejate arv stardis väheneb veelgi. Teise põhjusena võib näha, et kardisport on jäänud rahvale kaugeks. Aastakümned tagasi toimusid iga aasta mitmed etapid linnaradadel ja rahval oli võimalus lähemalt näha ja tutvust teha selle spordialaga. Tänapäeval on selliste võistluste osakaal väga väike. Viimane taoline võistlus oli Rannarootsi GP, mis toimus Eesti Kardiliidu 50. Juubeli puhul aastal 2012. Hetkel on Eestis kõrgemal tasemel võistlemiseks kasutusel 6 kardirada, mis on aga enamjaolt suurematest linnadest ja küladest eemal, kuna võistluste toimumisega kaasnev müra on suur. Kolmanda põhjusena võiks välja tuua selle, et läbi aastate on kardisport muutunud professionaalsemaks ja sellega on kaasnenud ka märgatav kasv vajaminevas investeeringus kardispordiga tegelemiseks. Selle üheks pooleks on kindlasti rahaline investeering, aga teiselt poolt on vaja ka täielikku pühendumist ja pidevat treeningut, mis tihtipeale kooli kõrvalt on raske. 

Kardispordi edendamiseks proovitakse spordialaga tutvumist muuta lihtsamaks ja luua uutele tulijatele ka häid võimalusi kõrgemal tasemel spordiga liitumiseks. Alustuseks omale tehnika soetamine on kindlasti ja ka riskantne viis, kuna on mitmeid juhtumeid, kus peale proovimist tuleb välja, et see spordiala ei meeldi või soetatud tehnika polegi võistlemiseks sobilik. Mõistlik oleks kindlasti alustada hobikardist, kus saadakse mingi aimdus kardispordist. Sellistele sõitjatele on loodud ka sari Talendid Rajale, mis toob iga aasta kokku suure hulga inimesi, kellel on kardispordi vastu huvi ja tahet sellega tegeleda. Selle sarja raames võetakse läbi hooaja mõõtu erinevates hobikardikeskuses ja selgitatakse välja parimad. Sarja peaauhinnaks võitjale on uus komplektne võistluskart, millega on järgneval aastal võimalik osaleda Eesti meistrivõistlustel. Selle sarja loomine on toonud viimastel aastatel noorte hulgas suurt juurdekasvu ja just sealt on tulnud mitmed tänased Eesti tipud omas vanuses.

Loodan, et ka järgnevatel aastatel näitavad Eesti sõitjad maailmatasemel kõrgeid tulemusi ja ka seda, et noorte hulgast tuleb juurde uusi ambitsioonikaid sõitjaid. Potentsiaal selleks on olemas, kuna on näha, et noortele loodud uued võimalused on saavutanud edu ja tänu sellele on juurdekasv olemas. Kardispordiga alustamiseks pole aga kunagi liiga hilja, kuna suurematel vanuseklassidel ülempiiri pole ja on ka eraldi võistlusklasse vanematele sõitjatele. Huvi korral on täpsemat infot võimalik võimalik Eesti Kardiliidu kodulehelt. 

Kirjutas Georg

Eesti Kardiliidu logo

Reaalkoolis pole küll võimalik uurimistöö asemel õpilasfirmat teha, kuid sõpradega mõtlesime, et oleks lahe proovida kätt ettevõtluse vallas. 

Ideid hakkasime mõtlema juba suve keskel ja meie pikaaegne unistus firmast sai teoks selle kooliaasta alguses. Asutasime koos ühe GAG-i õpilase ja reaal-programmeerimise suuna õpilasega õpilasfirma VLVR. Nime autoriks olin mina, kuna mõtlesin, et võikas loodust päästa ja seega nimetame ennast looduse valvuriteks. (VLVR-VaLVuR) Müüme keskkonnasõbralikke tooteid ja iga ostuga annetame osa tulust heategevusele. Üks kott paneb 12 puud kasvama, teisega annetame merest reostuse eemaldimisse ja kolmandaga Tallinna Loomaaia tiigri oru rajamisse. 

Esimene nädal oli müügina väga edukas ja praegu on linnas ringi liikumas 61 looduse valvurit. Toode müüs nii edukalt, et pidime ühe vana toote ja uue disainiga välja tulema. Varsti hakkame ka müüma käevõrusid, mille pealt annetame 2 eurot plastikureostuse likvideerimisse. Meie firma pole lihtsalt ettevõte, see on elustiil ja me oleme väga tänulikud kõigile toetajatele!

Iga ostuga anname kaasa personaliseeritud kaardi meie allkirjadega ja toode ise on keskkonnasõbralikus pakendis. Kesklinnas toome toote kiirelt ja tasuta kohale, kuid kaugemal elavad inimesed saavad toote kätte Omniva pakiautomaadiga.

Töö on olnud väga raske ning kollektiivselt oleme panustanud firmase mitusada tundi. Oleme silmitsi seisnud uute probleemidega ja iga päev otsime innovatiivseid lahendusi, et tuua rahvani parim toode.

Meid võib leida instagramis @of.vlvr ja facebookis sama nime alt. Meil on siiani olnud väga uudne kogemus ja soovitame kõigil alustada enda õpilasfirma nii kaua, kui veel võimalik on.

Kirjutas Fred – Õf vlvr. finantsjuht

VLVR logo

John Ruskin, tuntud kui Nardwuar the Human Serviette või lihtsalt Nardwuar, on Kanada päritolu muusikute intervjueerija ja muusik Vancouver, British Columbiast. Ta on tuntud kui väga põhjaliku intervjueerijana, kes tihti küsib oma intervjueeritavatelt küsimusi, mida keegi ei tohiks teada. Näiteks küsis ta Ludacrisilt ühe lapsepõlve sõbra kohta, keda ei oleks pidanud Nardwuar teadma.

Kõik Ruskini intervjuud algavad ja lõpevad sama moodi. Ta alustab küsimusega “Kes te olete?” ja siis annab intervjueeritavale kingituse, mis on enamasti vinüülplaat. Siis ta küsib artistilt huvitavate asjade kohta. Lõpetuseks palub ta artistil end uuesti tutvustada ja ütleb artistile “Keep on rockin’ in the free world” ja laulab ”doot doola doot doo…”, mille peab artist lõpetama “doot doo!-ga.”

Ta ei ole ainult muusikute intervjueerija. Ta on ka intervjueerinud Kanada poliitikuid ja palunud neil mängida “Hip-Flip” mängu. Kõik, kes on keeldunud, on saanud halva maine. Ta on ka küsinud Mihhail Gorbatšovilt millisel riigi juhil on kõige suuremad püksid.

Oma TED talkis seletas Ruskin, et kuidas ta selliste inimestega intervjuusid saab. Ta väitis, et tuleb lihtsalt küsida. Arvatakse, et samamoodi saab ta ka infot nende artistide kohta.

Ruskini videosi saab näha YouTube’s kanalil NardwuarServiette. 

Kirjutas Johann Mattias

Nardwuar

Tänapäeva Eesti on demokraatlik riik, kus igaühel on õigus usuvabadusele. Tallinna panoraami ehivad mitmed kirikud: luterlikud, õigeusklikud ning ka katoliku kirik. Tallinnas on esindatud juudi sünagoog, Krishna tempel, kuid puudub klassikaline islami, maailma kõige kiiremini kasvava religiooni pühakoda. Islam on maailmas suuruselt teine religioon, pea 2 miljardi uskujaga. Mošeeta pealinn pole Euroopas eriti laialdane nähtus, kuid võttes arvesse eestlaste kurikuulsat usuleigust, siis kas mošee rajamine oleks vajalik? Eesti hiljuti taasiseseisvunud riigina alles kompab Euroopa väärtusi ja kultuurilist mitmekesisust ning tekib kahtlus: kas Eesti oleks üldse mošee rajamiseks valmis?

On levinud arusaam, et islam on Euroopas midagi täiesti võõrast ning eksootilist. Tegelikult ei saa seda nii võtta. Ajaloolane Richard Bulliet on öelnud, et tsivilisatsioonide areng on läbi aegade olnud kultuuride dialoog, kus üks kultuur annab teisele ning teine võtab omakorda esimeselt. Ajalugu on näidanud, et kui üks kultuur ennast teistest isoleerib, sureb ta paratamatult välja, sest pole  piisavalt inimesi, kes saaksid kultuuri pärandit edasi kanda. Just algselt tsivilisatsioonide ning hiljem juba riikide omavahelised suhted on olnud meie tänase kultuuriruumi säilimise võtmekohaks. Koos on kultuurid tugevamad, toimib kaubanduse, teaduse, ning kultuuri vahetus. Loomulikult on kultuuride segunemisest puhkenud ka kauakestvaid konflikte, kuid tänapäeval, mil enamikes riikides on tagatud julgeolek ning rahvusvahelised organisatsioonid rahu nimel püüdlevad, on kultuuride vahetuse takistamises minu silmis midagi paranoilist, kui kujuteldavaid probleeme hakatakse lahendama juba enne nende tekkimist. Demokraatia ei tohiks vältida, vaid hoopis vältimatult lahendada. 

Võttes arvesse eelpool mainitut, olen ma arvamusel, et idee mošeest Tallinnas on õige ning mõtestatud. Kuid selle idee teostamise osas tekivad teele hoopis uued takistused. Murekohaks osutuks kindlasti hoone maksumus ning kas ja kui palju pühakoda päriselt kasutataks? 2011. aasta seisuga on Eestis ca 1500 muslimit. Usulistest toimingutest ning kogudustunnetusest saavad nad siiski praegu osa Eesti Islami keskuses, mis asub Tallinna kesklinna lähistel. 

Mošee rajamine Tallinnasse oleks Eestile kindlasti samm õiges suunas. Globaliseeruv maailm ei kavatse lõpetada globaliseerumist ning mida aeg edasi seda suuremaks läheks vajadus islami pühakoja järele Tallinnas. Lõplikuks küsimuseks jääbki- kas mošee rajamise taga olev ood demokraatiale ning austusavaldus ja vastuvõtlikkus Lähis-Ida kultuuriruumi suhtes on eestlasele tähtsam kui praktilisus ning juurdunud traditsioonid ja mugavus?  

Kirjutas Helery