Küüniline filosoofia
Mõni päev tagasi küsis meie klassijuhataja Madis, kuhu me oma eluga jõuda tahame. Milline on meie suur eesmärk? Kelleks me saada tahame? Osal klassist oli tulevik valmis planeeritud, mõndadel oli väike ettekujutus ja osadel ei olnud sellest aimu ka. Mina olin üks nendest, kellel oli ettekujutus, aga mitte midagi kindlat. Seepärast pöördusin antiikfilosoofia poole. Kes ei teaks sellistest probleemidest paremini kui targad mehed, kes mõtlesid samade küsimuste üle juba tuhandeid aastaid tagasi. Oma otsingutel leidsin künismi.
Üks esimene küünilise filosoofia rajajatest oli Sokratese õpilane Antisthenes ,kes elas juba 5. sajandil eKr. Sõna küünilisus pärineb kreeka sõnast kynikos, mis tähendab koeralik. See nimi võidi anda küünikutele nende koeraliku eluviisi pärast, sest tihtipeale olid küünikud, kinni pidades oma filosoofiast, kerjused.
Küünikud taotlesid, et elu mõtteks on püüdlemine vooruslikuse poole. Inimesed peaksid elama kooskõlas loodusega. Ei tohiks püüelda iga hinna eest rikkuse, võimu ja kuulsuse poole. Vooruslikust sai küünikute arvates saavutada läbi askeetliku eluviisi, inimese armastuse ja rääkides vabalt ja ausalt. Küünikud eirasid ka sotsiaalseid norme ja seadusi, kuna need ei olnud kooskõlas loodusega ega ka inimloomusega.
Ãœks kuulsamaid küünikuid on Diogenes Sinopest. Väidetavalt elas ta kerjusena Vana-Kreekas turuplatsil savist tünnis. Tema õpetustest on järgi jäänud mitmeid humoristlike lugusid, mis kajastavad küünilist filosoofiat. Ãœhes sellises olla kord Korintose linna tulnud vallutama Makedoonia kuningas Philip II. Linnal ei olnud vastupanuks mitte mingit lootust, ometigi sagisid linnaelanikud usinasti ringi – kes toestas müüri, kes korjas oma viimast vara kokku, kes palvetas. Nähes seda otsustas Diogenes hakata maas püherdama. Kui talt küsiti, miks ta seda teeb olla ta vastanud, et ta üritab ka näida nagu teeks ta midagi asjaliku.
Ma arvan, et ka meil on nii mõndagi õppida küünikutelt. Loomulikult ei pea me hakkama kerjusteks, kuid looduse järgi elamine, inimese armastamine ja vahet tegemine, mis on siin elus oluline ja mis ei ole, mõistmine, mille pärast tasub muretseda ja mille pärast mitte on kõik väga head mõtted, mida järgida. Kui veel ei ole kindel, mis on elu eesmärk, siis ma arvan, et vooruslikuse poole küündimine sobib selleks väga hästi.
Kirjutas Taavet
© 2024, 136c