136. lennu sÔrmustepidu

136. lennu sĂ”rmustepidu oli vĂ€ga omanĂ€oline ning selle Ă”htujuhiks oli meie oma S10’e. Peo omanĂ€olisus algas juba peo toimumispaigast, sest eelnevate aastate traditsioonilise Mustpeade maja asemel, toimus seekordne pidu kohvikus Wabank. Osad peo korraldajatest, kes olid mĂ”lemad ruumid ĂŒle nĂ€inud, uskusid isegi, et selline muutus tuleb peole kasuks.
Pidu algas, nagu alati, sĂ”rmustetseremooniaga. Selle kĂ€igus suudeti sĂ”rmused rapiiri otsast maha pillata, teeselda joomist tegelikkuses tĂŒhjast peekrist ning jagati mĂ”nusas koguses Reaali Vaimu, huultelt-huultele. Tooste öeldi igasuguseid, alustades ladinakeelsete hĂŒĂŒdlausetega ning lĂ”petades maleliigutuste vĂ€ljalugemisega.
PĂ€rast tseremooniat algasid bĂ€ndide esitlused. Egoism ei ole ilus omadus, kuid ometi tundus, et meie klassi bĂ€nd oli teistest pika puuga ĂŒle, isegi arvestades, et meie klassibĂ€ndi solisti hÀÀlepaelad otsustasid poole esinemise pealt lahkuda. SoMĂ€ esitas kĂ”ike ning pani rahva ĐœĐ°ŃˆĐžĐœĐ° Đ’Ń€Đ”ĐŒĐ”ĐœĐž-ĐŸĐŸĐČĐŸŃ€ĐŸŃ‚-i ajal niimoodi liikuma, et originaalbĂ€nd ise oleks sellise esituse ĂŒle uhke olnud. Esinemiste ajal avati ka ĆĄampusekorgid ning pakuti keele alla head paremat. PĂ€rast bĂ€nde jĂ€tkus pidu tantsuhĂ”nguliselt, kuna nĂŒĂŒd lasti laule, mida bĂ€ndid ei suutnud teha, ning kell 23:00 pidid kĂ”ik koju tuttu minema.

Paljude jaoks lĂ”ppes Ă”htu ametilik osa Steni lavalt lahkumisega. Edasi lĂ€ksid meie teed lahku. Osad, kes jĂ€id ĂŒrituse lĂ”puni Wabadusse, lĂ€ksid hiljem Madisega kooli, kus viimane jagas oma arvamusi toimunud peo ja selle korralduse kohta. Teised lĂ€ksid Tallinna vanalinna avastama. NĂ€hti vaatamisvÀÀrsusi nagu nĂ€iteks Eesti parlamendihoone ja Pikk tĂ€nav. Linn oli salapĂ€rane just nagu Al Capone’i aegadel. Oli ka neid, kes suundusid kiirelt voodisse teki alla ning ka neid, kes siirdusid Maardu roheliste aasade vahele, kus meid lahkelt vÔÔrustati, meeldivaks kaaslaseks Alexander. Huvitavaid vestlusi jĂ€tkus igal pool kogu Ă”htuks. Vapramad siirdusid linnapiiri tagant veel tagasi sĂŒdalinna, kus kohtuti nii 133., 134. kui ka 135. lennuga. RÀÀgiti nii sĂ”javĂ€e- kui ka Kalamehejutte. Silm loojus, kui pĂ€ike tĂ”usis.

Kirjutasid Mia, Linda ja Sten

Lisas: lend136c 18.11.2019 10:57

Karmo tantsuvÔistlusel

Osalesin 19. oktoobril rahvusvahelisel Edita Daniute Cup-i standardtantsude vĂ”istlustel. VĂ”istlus leidis aset Leedus Prienai linnas. Tugevas konkurentsis saavutasin koos oma parteri Madleen Kristen Alasiga 10. koha. VĂ”istlesin WDSF Noorte vanuseklassis. VĂ”istlejaid oli Ukrainast, LĂ€tist, Leedust, Venemaalt, Iisrealist, Valgevenest ja Eestist. Õhtul oli vĂ”imalik vaadata maailma tipp-paaride show-esinemiseid.

Planeeritud oli ka vĂ”istelda TĂ€iskasvanute vanusegrupis, mis Ă”nnetuse tĂ”ttu jĂ€i tegemata. Nimelt Noorte vĂ”istluste poolfinaalis pĂ”rkasin kokku tantsupaariga, mille tagajĂ€rjel astusin vasakule jalale valesti. Tundsin, et vÀÀnasin jala vĂ€lja, aga pidin veel kolm tantsu lĂ”puni tantsima. Peale poolfinaali liikusime edasi Leedu kohalikku haiglasse, kus selgus, et pöialuu on katki. Jalg pandi kipsi ja nĂŒĂŒd jÀÀb ĂŒle ainult oodata. Õnneks algas koolivaheaeg ning saab trennide asemel uurimustööd kirjutada.

Lisas: lend136c 24.10.2019 03:41

Meie kooli 138. sĂŒnnipaev

30. septemberil tĂ€histasime Reaalkooli 138. sĂŒnnipĂ€eva, mis oli tegelikkuses olnud eelneval pĂ€eval, 29. septembril. Hommikul pidime olema kell 7:25 koolis, et kuulata Some loengut uurimistöö esimesest kollokviumist. Saime teada kuidas tuleb esitlust alustada ning saime ka aru, et meil ei ole kringleid lĂ”unaks. Õnneks jĂ”udsid tĂŒdrukud need kuidagi Ă€ra tellida ning need Ă”igeks ajaks kohale toimetada. KoolipĂ€ev venis, kuid varsti oli kĂ€es aeg sĂŒnnipĂ€eva tĂ€histada, ootus Ă”hus, liikusime staadionile. Kooli sĂŒnnapĂ€eva tĂ€histasime ikka Ă”ues. Ene Saar esitas kĂ”ne ning hiljem anti stipendiumeid. Tuleb vĂ€lja, et suurepĂ€rase uurimistöö eest saab saada stipendiumit! Peale seda saime suud magusaks teha kiiresti organiseeritud kringliga ning puhuda juttu nii kooli- kui ka lennukaaslastega.

Palju Ônne meie armas kool!

Kirjutas Johann

Lisas: lend136c 07.10.2019 20:27

Eelviimane esimene

1.september
Seekord oli aktus 2.septebril ehk kĂ”ik said ĂŒhe pĂ€eva rohkem suve nautida, siiski olid kĂ”ik mornide nĂ€gudega: oleme ju nĂŒĂŒd kardetud 11.klassi Ă”pilased. Kooli tulime kella kĂŒmneks, ilm oli soe ja pĂ€ikseline, mĂ”nele nii pĂ€ikseline, et tuli pĂ€ikeseprillidega aktusele. Ene Saar pidas tavapĂ€rase aasta alguskĂ”ne, silmapiiril oli keegi uus gĂŒmnasist GAG-i mĂŒtsiga, mis nĂ”udis kĂ”igilt hetkelist tĂ€helepanu ja arutlemist. See aasta saime eriti kiirelt aktuselt klassi: ei pea enam kĂŒmmekond minutit ootama, et Pudi ritta minna. Klassijuhataja tunnis kĂŒsis Some suve kohta erinevaid teemakĂŒsimusi(nt kes kĂ€isid tööl? kes uues suhtes?). RÀÀkisime ka UT-st ja tulevast Ă”ppeaastast. Madis usub, et me kĂ”ik saame hakkama. Uus Ă”pilane Helery Pikk sai vastu vĂ”etud. Loodame talle kenat kaks aastat meiega. Some lasi teha kĂ”igil oma telefonis selfie kontaktide jaoks. PĂ€rast seda jagati erinevatele Ă”petajatele lilli ja mindi koju vĂ”i sĂ”pradega linna peale.

Kirjutas Hugo

Lisas: lend136c 16.09.2019 18:47

AjarÀnnak 2019

Esimesel mail korraldas Tallinna Reaalkool jĂ€rjekordse ajarĂ€nnaku, seekord aastasse 1869, kui toimus esimene ĂŒldlaulupidu. Terve kool oli riietatud rahvariietesse ning tekkiski tunne, nagu elaksime 19. sajandil. Ainult imelikud puutetundlikud vidinad (keegi ĂŒtles et neid kutsutakse teletonideks? vĂ”i telefonideks? mida iganes) andsid aimu, et midagi on ikkagi natukene valesti. PĂ€eva algul kogunesime kĂ”ik aulasse, kus me saime nĂ€ha erakordselt vĂ€rvikat nĂ€itemĂ€ngu. AuvÀÀrt nĂ€itlejad olid meie kallid Madis Somelar, Marko Reedik, Reivo Maasik ja Kats. KĂ”ige tĂ”etruum, selleks vĂ€hima pingutusega, oli Reivo Maasik, kelle 19. sajandil oleks kindla peale Carl Robert Jakobsoniga pĂ€riselt segi ajanud. Kats oli pĂ€he tĂ”mmanud massiivse tumeda paruka, et Lydia Koidulale sarnaneda. Sarnanes vĂ€ga hĂ€sti. JĂ€rgnes tund Veskimetsaga, kes rÀÀkis 150 aasta tagustest bioloogiasaavutustest. Peale seda veetsime pool tunnikest Madisega, kes hoolitses selle eest, et me vĂ€ikestele esimesest laulupeost rÀÀkides midagi ĂŒtelda ka oskaksime. Peale seda lĂ€ksimegi pĂ”hikooli oma teadmistega harima. KuuldupĂ€raselt möödusid kĂ”igi tunnid suurepĂ€raselt, vĂ€ikesed lapsed olid armsad nagu alati. Peale seda tutvusime veidi Saudi Araabia olukorraga ning siis saime sööklast pruukosti, milleks oli mulgipuder. Traditsioonikohaselt moodustasime staadionile kujundi nagu ka eelmisel ajarĂ€nnakul, ainult seekord oli selleks aasta 1869. Muide vihma sadas pĂ€ris mĂ”nusalt. Esimene vihmane pĂ€ev ĂŒle pika aja. Siis toimus vĂ€gev rongkĂ€ik nagu ka esimesel laulupeol. Marssisime vĂ”imsalt Reaali juurest Kalevi spordihallijuurde, pannes kinni enamuse kesklinna liiklusest. Igal klassil oli ka oma lipp, mida nad uhkelt kandsid. Olgugi, et meie lipp polnud suur kujult, aga see-eest oli ta suur vaimult, sest seda kandis just 136.c. Vihma sadas jĂ€tkuvalt, tervist neile, kellel mĂŒtsi polnud. Kalevi spordihallis saime kuulda Papa Jannseni kĂ”ne ning samuti ka Jakob Hurda “Kolm soovi”. Pani mĂ”tlema. Koorid laulsid hĂ€sti ning orkester oli tasemel. Kui mĂ”tlesime juba, et jÀÀmegi istuma ja kuulama, ilmusid vĂ€lja vahvad tantsumehed, kes oma tantsuga mitmed tĂŒdrukud eufooriasse viisid. LĂ”petuseks hakkas mĂ€ngima ansambel ja rahvas kogunes tantsuplatsile simmanit pidama. Rahvas tantsis ja pidutses ja lĂ”butses, siiski ju esimene laulupidu. Poisid pidid leidma omale meelepĂ€rase tĂŒdruku, keda keerutada. Olari ja Stefan olid selles eriti edukad. Esimene murdis maha Piret Karu ja teine Mirja SĂ€rje. Pidu ja pralle, tĂ€histama peab, sest me oleme siiski eestlased ja pĂ€risorjust pole nĂ€inud tĂ€naseni koguni 200 aastat.

Kirjutas Sirle

Lisas: lend136c 22.08.2019 12:15

Sveni juures, Hiiumaal

  1. juuni algas paljude (poolte) jaoks varajase Ă€rkamisega, et toimetada end bussijaama sĂ”iduks Hiiumaale. Hiiumaale otsustasime minna, kuna Sven lĂ€heb jĂ€rgmine aasta Ameerikasse vahetusaastale. Ega siis lahkumispeota ei saa kodumaalt lahkuda. Sass ei saanud varajase Ă€rkamisega hakkama ning magas sisse, mis osutus tema Hiiumaale jĂ”udmiseks saatuslikuks. Veidi alla kahe tunni pĂ€rast jĂ”udsime RohukĂŒla sadamasse, kus astusime Tiiu pardale. Laevaga oli muidu tĂ€itsa normaalne sĂ”ita, kuid pardal asuva R-Kioski hot dog’id olid kuidagi kallid ning tualetipottides oli veetase kuidagi kĂ”rgel – nagu Ameerikas. Hiiumaal Heltermaa sadamas vĂ”ttis meid peale vanemat sorti kollane buss, millega oli vĂ€ga tore sĂ”ita KĂ€inasse Konsumisse, kus ostsime liha, muidu sĂŒĂŒa (mille eest pole mĂ”ned muidusööjad siiani maksnud) ning liitrite kaupa juua. Sellele jĂ€rgnevalt laadisime kogu krempli bussi ning sĂ”itsime Orjakusse, kus Sven (tuleb vĂ€lja, et seal kutsutakse teda Aigariks) elabki. Sveni juures paigutati meid kĂŒlalistemajja. VĂ”iks öelda, et see oli pĂ€ris rustikaalne. JĂ€rgnevate tundide jooksul grilliti, söödi ja joodi. Liha jĂ€tkus koguni kaheks toidukorraks. MĂ”ned, kes kĂ€isid ujumas naasesid kĂ”ik punaka pĂ€ikesepĂ”letusega nĂ€ol. Peagi peale ujujate tagasitulekut jĂ”udis kohale ka Somelar. Tunni progressiivsel hilinemisel muutusid mĂ”ned jĂ€rk-jĂ€rgult aina rohkem vĂ€sinuks ja emotsionaalseks, mille tĂ”ttu oli isegi pĂ€ris hilja öösel kuulda ĂŒhest toast kaheldava vÀÀrtusega muusikat. Samuti hakkas öösel sadama ja mĂŒristama, kohutavalt kĂ”vasti mĂŒristama, kuid see ei seganud und – ilmselt olid nad peale pikka pĂ€eva ikka vĂ€ga vĂ€sinud. Nii vĂ€sinud, et mĂ”nel oli tarvis ennast Ă”ues tuulutada. Neid tabas vĂ€lk ja vesi ning nad said pĂ€ris mĂ€rjaks. Hommik tĂ”i nii mĂ”nelegi peavalu – pikalt magamine vĂ”ib paradoksaalselt teha vĂ€sinumaks. Kell 11 Ă€ratas meid Madise hÀÀl, mis kutsus kolme Ă”pilast saare peale ringi sĂ”itma. KĂŒmne minutiga oli lisaks Somelarile autos tĂ€itunud hoopis neli kohta: Anni, Marie, Miko, Karmo ja Mia. Esialgne siht oli sĂ”ita KĂ”pu tuletorni juurde, aga kui saime aru kui kaugel see on, siis jĂ€tsime selle viimaseks. Etteruttavalt vĂ”ib öelda, et sinna ma ei jĂ”udnudki.
    Kui eile naersime, et Madis hakkab meid vedama mööda Hiiumaa kirikuid, siis tĂ€na see juhtuski. Esimene peatus oli PĂŒhalepa kirik, mis on Hiiumaa vanim kiviehitis. Esimene kivikirik valmis enne 1260. aastat. See oli kaitsekirik. Avasime omavoliliselt vĂ€rva ja lĂ€ksime hauaplatse uurima. Tipphetk oli, kui Miko suutis vana hauakivi enda keharaskusega maa seest lahti lĂŒkata. Edasi lĂ€ksime SuuremĂ”isa kohvikusse hommikukohvi nautima. Nagu kohane, tegid hĂ€rrasmehed tĂŒdrukutele joogid vĂ€lja. JĂ€rgmine siht oli Tahkuna tuletorn. Kuna sĂ”it oli pikk, siis saime arutada Somelari kabineti korrastamist ja disaini. Plaanid on igatahes lahedad. Tee peal kĂ€isime RistimĂ€el, mis uppus inimeste poolt tehtud ristidest. Legende on palju, aga teada on, et need toovad Ă”nne. Riste oli lihtsalt nii palju, et hakkas kĂ”he ja isegi puujuured olid risti kasvanud. Tegime ise ka mĂ”ne risti. Ristidega sama palju oli seal ka sÀÀski, kes sĂ”id meid tĂ€ielikult Ă€ra. Peatusime ka puittangi juures, mida kasutati filmis “1944”. Madisest ja Mikost sai armsaid pilte. Loodushuvilistest saatsime pildi ka Ă”petaja Veskimetsale.
    ÜlejÀÀnutele tegi Patrick hommikuks pannkooke. JĂ”udsime veidi enne kella viit KĂ€rdlasse, et sĂ”ita sealt bussiga koju. Oli ka Ă”ige aeg; kohe peale meie lahkumist Orjakust hakkas kĂ”vasti sadama ja nĂ€htavus oli nii madal, et liiklus seiskus. Tagasitee möödus vahejuhtumiteta.

AitĂ€h Sven toreda ĂŒrituse eest. JÀÀme sind igatsema!

Kirjutas Nikita

Lisas: lend136c 22.08.2019 12:04

“Gesamtkunstwerk”

Õhtul viis Henke meid taaskord Kinoteatrisse eriskummalist etendust vaatama: “Gesamtkunstwerk”, autor Paavo Piik. Etenduse nimi on saksakeelne termin, mis kĂ”lab eesti keeles kui “ĂŒldkunstiteos”. Gesamtkunstwerk on teos, mis pĂŒĂŒab kasutada Ă€ra kĂ”ik vĂ”i vĂ€hemalt paljud kunsti liigid.
Teater jĂ€ttis nii mĂ”negi segadusse, aga saadud elamus oli meeldejÀÀv. MĂ€ngiti valguse ja muusikaga ning demonstreeriti skulptuuride loomist. NĂ€gime laval ka juba eelmisest Kinoteatri etendusest tuttavat Sander Rebast. Etendus rÀÀkis erinevate kunstiliikide mĂ”just inimesele. NĂ€iteks seletas lahti, kuidas raamatud meid targemaks teevad – esitlevad erinevaid olukordi ja kuidas nendega toime tulla, nĂ€itavad emotsioonide ja ootamatuse tĂ€htsust, panevad sĂ”nadesse elutĂ”ed, mida filosoofia ei suuda ĂŒldistada. Tuleb vĂ€lja, et kunst saab olla mĂ”juvĂ”imas relv, kui seda Ă”igesti kasutada. Seekord saime saalis ennast vĂ€ga targana tunda, kuna teadsime laval jutuks tulnud Vana-Rooma faktide tausta, ajalootundidest on selgelt kasu olnud.

Tsirkust ja leiba!

Kirjutas Elina

Lisas: lend136c 18.06.2019 15:15

MĂ€rgipidu

LĂŒhendatud tunnid, mis kaasnesid aktusega, meeldisid meie klassile ikka vĂ€ga. Saime teada asjaolu, et mĂ€rgiaktus koosneb pĂ”hiliselt plaksutamisest – nĂŒĂŒd ainult ĂŒks mĂ€rgiaktus veel plaksutamist, kuni saame ise ka mĂ€rgid rinda. Õhtu poole toimus pĂ€eva huvitavam osa – mĂ€rgipidu, mis kujunes oodatust palju paremaks. Kohe ĂŒldse ei tahtnud sealt aulast lahkuda. Linda ajal terve reaali kogukond karjus otseloomulikult “bocki mu bocki”. LĂ”puks olid enamus poisid lĂ€bimĂ€rjad ja kĂ”ik jĂ€id vĂ€gagi rahule sellega. Kahjuks tuli tĂ”deda, et tantsukursused vĂ€ga ei aidanud, kuid sellest polnud eriti midagi, Ă”htu möödus suurepĂ€raselt. VĂ”isid liikuda aulast garderoobi ja nĂ€ha, kuidas Olari Mo Bambat blastib ja meie klassi poiste mastaap sĂ”nu kaasa karjub. Anni Ă”htu lĂ€ks natukene liiga palju maksma, see Ă”ppetund ei unune veel nii pea ning Ă”htukangelaseks vĂ”ib lugeda Patrickut.

JĂ€rgmise aastani!

Kirjutas Aiko

Lisas: lend136c 18.06.2019 15:13

Teadlaste öö

PĂ€rast pikka koolipĂ€eva toimus Reaalis ikka traditsionaalne Teadlaste öö. Meie klassist olid abiks pĂ€ris paljud Ă”pilased (ÜKT tuleb ikka tĂ€is saada). Sirle, Marie ning Sven vĂ”tsid suure naeratusega vastu kĂŒlalised. Garderoobis abistasid Mirko ja Patrick. Teisel korrusel vĂ”is nĂ€ha fĂŒĂŒsikat seletamas Annit. Kolmandal korrusel aga asetsesid Marie ja Linda. Paar tundi vudisid ringi koolimaja peal vĂ€ikesed lapsed, kes ootasid huviga reaalainete seletusi. Sai lahendada mitmeid ĂŒlesandeid kĂ”igis erinevates ainetes. Kui lĂ”puks kĂŒlaline kĂ”ik Ă”pitoad lĂ€bi kĂ€ib ning leiab lahenduse töölehel, sai aulas auhinnaks Aikolt ning Ailelt diplomi oma nimega ja lisaks veel raamatu. Pidev seletamine ning kĂŒsimustele vastamine oli pĂ€eva lĂ”puks kurnav, mistĂ”ttu pani see meid vÀÀrtustama Ă”petajate kannatlikkust meid kĂ”iki Ă”petada

.

Kirjutas Anni

Lisas: lend136c 18.06.2019 15:10

ERSO kontsert

SĂŒmfooniline lĂ”una VIII: Mozart ja Mendelssohn

KÀisime vabatahtlikult kohustuslikus korras ennast kultuurselt harimas. Kogu lend lÀks Eve Karbi juhtimisel kuulama ERSO kontserti.
Lahkusime koolist peale viiendat tundi. KĂ”ik olid endale selga pannud natukene viiskamad riided ning olid valmis tĂ”eliseks kultuurilaksuks. Liikusime iseseisvalt Estoniasse ning otsisime vĂ€lja varem antud piletid. Enne, kui me taipasime, olime juba oma kohtadel saalis ning kuulasime Giordano Bellincamp’i dirigeerimisel mĂ”nusat muusikat.
Esimesena esitati I osa Mendelssohni 5. sĂŒmfooniast („ReformatsioonisĂŒmfoonia“). Lugu pani inimesed kiires tööpĂ€evas kohe klassikalise muusika rĂŒtmi ning aitas sisse elada.
Teiseks looks tuli lavale solist Ingely Laiv ning mÀngis koos orkestriga ette Mozarti oboekontserdi I osa. Laiv mÀngis oboed vÀga emotsionaalselt ja oli ilmselge, et see on midagi, mida ta tahabki oma elus teha.
Kolmandaks ja viimaseks palaks oli Richard Straussi sĂŒmfooniline poeem „Don Juan“. Lugu sobis viimaseks vĂ€ga hĂ€sti ja tekitas tunde, et kas tĂ”esti sai kontsert juba lĂ€bi.
PĂ€rast kontserti liikusime tundidesse tagasi. JĂ€rgmisel nĂ€dalal arutasime muusikaelamuse ĂŒle ka muusikatunnis ning tuli vĂ€lja, et rahvale meeldis kĂ”ige rohkem Straussi lugu.
JÀÀme ootama jÀrgmist kontserti, kuhu Eve Karp meid viib.

Kirjutas Annika

Lisas: lend136c 18.06.2019 15:06