Annika kÔnevÔistluse kÔne
Mis on riik? Eesti keele seletav sĂ”naraamat ĂŒtleb, et riik on inimĂŒhiskonna organisatsioonivorm. Riigil on kolm tunnust: suverÀÀnne riigivĂ”im, rahvas, territoorium. MĂ”istes âoma riikâ on midagi nii erilist, et 102 aastat tagasi otsustasime seda imet kaitsta. Tahtsime olla, mĂ”elda ning tajuda maailma ise â lĂ€bi eestlasliku sinimustvalge prisma. LĂ€heme aastasse 1918. Ăues on detsembrile omane karge Ă”hk. Artur Sisask istub soomusrong number 2 peal ja mĂ”tleb enda eluaastatele ning eesootavatele lahingutele. Temas leidub sĂ”jahirmust hoolimata soov ja tahe. Koolis oli teda inspireerinud Kalevlaste Maleva loonud Anton Ăunapuu. Artur tahab olla osa Eestit vabastavast sĂ”jast. Noore poisi nĂ€os peegeldub uhkuse ja vastutustundega segatud hirm. Tol aastal aga tegelikult ei tahetud enam sĂ”dida. Inimesed olid vĂ€sinud I maailmasĂ”jast ning ei nĂ€htud vĂ”imalust, et vĂ€ike Eesti vĂ”iks impeeriumite kĂ”rval vabaks saada. Siin tulid mĂ€ngu usku tĂ€is ja mĂ”ni ĂŒtleks, et naiivsed Arturi moodi noored. Nendes oli kirg vabastada riik, mis peakski kuuluma meie rahvusele. Koolinoored tĂ”mbasid kaasa ka vanad sĂ”javeteranid ning nii suudeti omaalgatuslikult kokku panna inimmass, kes asus sĂ”dima vĂ”imatu vĂ”idu nimel. Tol ajal lugesid teod, sest ainult selline vĂ”itlus lĂ”i ĂŒhiskondi. Artur vĂ”itles seal soomusrongi peal elu tĂŒhisuse vastu ning leidis endas jĂ”u tegutseda, mis ka tema nime igavikku ning marmortahvlile graveeris. Nii me rajasime lahing lahingu jĂ€rel teed enda riigi poole. Relvad, rindejoon, varahommikused kuulirahed, perepildid ning kirjad. Kogu vĂ”itlejate elu keerles nĂŒĂŒd sĂŒmbolite ĂŒmber, millest oldi juba ammu vĂ€sinud. LĂ”puks jĂ”uame 1919. aasta Narva kaitselahinguteni. NĂ”ukogude Venemaa tegi viimaseid pingutusi, et mĂ”juvĂ”imu taastada. Eestlaste kaitsest aga ei suudetud lĂ€bi murda ning nii nĂ”ustuti allavandunult vaherahuga, mis algas 1920. aasta 3. jaanuari hommikul kell 10.30. NĂŒĂŒdseks on antud sĂŒndmusest möödunud enam kui sada aastat. Oleme suutnud kinnitada eestikeelset haridust ja hoida kultuuri, samas elanud ĂŒle 50 aastat kestnud okupatsiooni ning ĂŒles ehitanud demokraatliku Eesti Vabariigi. Selleks, et too pĂ€rand sĂ€iliks, on vaja rahval ĂŒhiselt ja ka igal inimesel ise riiki panustada. Siinkohal toon vĂ€lja novembri lĂ”pul âPlekktrummisâ esinenud Mihkel Oviiri sĂ”natu. Ta olevat tahtnud 1980. aastate lĂ”pus riigisektorist Ă€ra minna ning oli selle mĂ”tte asjalikkust isaga arutanud. Isa oli talle aga kostnud, et kui tema Mihkel seda riiki ĂŒles ehitama ei hakka, siis kes seda ikka teeb. Ma arvan, et meis kĂ”igis peaks olema Madis Oviirile ja Artur Sisaskile sarnaseid ideid. Meis kĂ”igis vĂ”iks olla usku, tahtmist, ja mis peamine, kirge. Sellist leeki, mis loob ideid ja paneb tegutsema. Ei tohi ja ei saa oodata, et keegi meie eest riiki loob. IgaĂŒks peab olema nagu Artur Sisask â oma riigi tulevikule mĂ”tlev inimene.
Lisas: lend136c 10.04.2021 20:44