Väljasõit Vargamäele

Saime paar päeva enne ekskursiooni kinnituse, et kuulujutud vastavad tõele ning meil tuleb ette võtta terve lennuga sõit Vargamäele. Usun, et paljud tulid juba lihtsalt selle pärast, et üle poole aasta oma lennukaaslasi kõiki koos näha.Alustasime siis enda reisiga 26. augusti hommikul kell pool kümme. Sõittu sisustas Some uudiste, mis olid pärit nii tema enda elust, koolist kui ka ERR uudiste portaalist.Kohale jõudes jagunemise klasside kaupa gruppidesse ning nii algas meie tuur. Rääkisime sellest, et pea kõik seal õuel ei olegi Tammsaare isa ehitatud, vaid on ikkagi rekonstruktsioon. Potsa ja giid rääkisid ka, kuidas ikka neidudel öösiti külas käidi ja et selleks puhuks ikka külast pillimängija kaasa võeti, et tüdrukud ikka poisid sisse laseks. Mõistsime, et elame ikka luksuslikku elu, sest tollal elas kogu pere ikka ühes väikses pimedas toas. Tüdrukud pidid kuni murdeeani käima taluõuel ringi pika linasest särgiga. Poisid said püksid jalga, kui nad karja läksid. Kui oli pesupäev, siis said ennast esimesena pesta peremees ja perenaine ja siis sama veega järgemööda kõik teised pereliikmed.Kui rääkida täpsemalt Tammsaarest, siis kordasime sama, mida olime ka varasemalt kirjanduse tundides rääkinud. Saime teada, et meie eesti keele õpetaja Mirja Bluum on kaugelt Tammsaare sugulane. (!) Hiljem proovisime ise Tammsaare tekstide põhjal kirjutatud näidenditest erinevaid stseene ette mängida. Oli päris meeleolukas.Kogule harivale osale järgnes püha söömaaeg. Samal ajal saime Potsa ja Martin Saare infominutite osaliseks. Meile räägiti kui vägev, aga ka vaevarohke aasta meil tulemas on.Nüüd oli lõpuks aeg sohu minna! Pakkisime oma kodinad kokku ning hakkasime kõmpima. Tempo oli päris hea, nii et taha väga vaadata ei tasunud. Sai lauldud ja loodust nauditud.Pärast tempokat rännakut oli aeg minna tagasi bussi ja sõita koju saabuvat kooliaastat ja tegemisi ootama.

Miko ja Tammsaare

Olari ja imeilus raba

Vaade Vargamäe õuele

Kirjutas Annika

Kommenteerimine on keelatud.