Keskaegne Pärnu

13.-14. sajandil oli Saksa Ordu üks tugipunkte Liivimaal Perona linn, mis paiknes samanimelise jõe kaldal. 1263.aastal rüüstasid ja põletasid linna leedulased, peale mida asusid linna kodanikud elama praeguse Pärnu jõesuudme vastaskaldale. Sinna ehitas Saksa Ordu linnuse ja pani ametisse komtuuri.

Uus-Pärnu linn asustati 5. aprillil 1265 Saksa Ordu Liivimaa meistri privileegiga. Linna asukoha valikul sai määravaks soodne sadamapaik. Uus-Pärnu oli üks viiest ringmüüriga ümbritsetud Eesti linnast koos Tallinna, Tartu, Narva ja Viljandiga. Arvata võib, et tollane linn ordulossi ees ei olnud palju suurem kui 5 hektarit, mis tegi aga Uus-Pärnust ühe suurema linna Liivimaal.

16. sajandil elas siin ligikaudu 600, koos eeslinnadega umbes 1100 elanikku. Keset Uus-Pärnut paiknes turuplats, mis oli linna süda. Idaküljel asus Nikolai kirik Püha Risti kabeliga, põhjaküljel raekoda ja vaekoda. Põhjast lõunasse läbis linna peatänav, mis kulges turuplatsi ja linnakiriku vahelt Riia väravani, kust viis tee mööda mereranda Riiga.

Linnas käis elu linnaõigusesse koondatud reeglite, kohustuste ja vabaduste järgi. Kuna tuli laastas linna mitmeid kordi, kutsuti kodanikke üles ka tuleohutusele: „Igaüks vaadaku oma tule järele enne, kui häda tõuseb”. Kuid linnamüüridest väljaspool lubati palju rohkem. Näiteks „Kui keegi tabatakse teise mehe aias, sündigu temale seal mis tahes, selle üle pole kohut”.

Seegi Maja

Seegi Maja on Pärnu teadaolevalt kõige vanem maja. Hoone ehitati 1658. aastal Pühavaimu kiriku vaestemaja alusmüüridele. Hoone kiviseinte asetuse ja nende strateegiliste seoste järgi oletavad arheoloogid, et 17. sajandi keskel hospidal-seegi rajamisel kasutati ära varasema keskaegse ehitise kivimüüre, mis on ehitatud 1250. – 1350. aasta vahel, hoone täpset vanust ei õnnestunud arheoloogidel siiski tuvastada.

Tänane välisilme on taastatud 17. sajandi võtmes restaureerimisarhitektide  Rein Raie ja Leevi Soku projekti järgi. 1998. aastal hoone rekonstrueerimise käigus avastasid arheoloogid mitmeid põnevaid leide 14.-15. Sajandist, mis viitavad veel varasema kivikõrtsi jälgedele. Leiti keedunõudest tulnud potikilde, noateritusluisk, tulekivi, liivi sõdalase kukru mündid. Oletatakse, et tegemist oli Jürgen Kratze kõrtsiga, mis 1544 müüdi Tori kirikhärrale Michel Schwedersile, kes omakorda ostis maja oma tütrele Elsabele.

1580 anti krunt kuningas Stephan Bathory privileegi alusel Pärnu linnale ja 1658 ehitati sinna seek, mis andis nime ka Hospidali tänavale. Hospidal tähistas keskajal eraldus- ja hoolekandehaiglat, olles nime saanud hospidaliitidelt – vaeste ja haigetega tegelenud hoolekande munkadelt. Hospitaliitide vennaskonnad tekkisid IX sajandil. Haigete kaitsepühakud olid Lazarus ja St. Rochus.

Seek tähendas keskajal haigete ja invaliidide varjupaika, mida peeti üleval annetustest. Hiljem sai seek rahvakeeles nime: vanadekodu. Hospidali 1 maja on nimetatud hospidal-seegiks. Seekides oli ühendatud ülalpidamine ja ravimine. 

1816 müüs magistraat vana seegimaja samas kvartalis asuvale eksport-import kaubamajale Hans Dietrich Schmidt (1741 -1942), maja kasutati kõrvalhoonena.

Seegi maja

Punane torn

Punane torn on keskaegse Pärnu linnakindlustuse üks osa, 15. sajandil linnamüüri kagunurka ehitatud vangitorn. See on ainus säilinud Uus-Pärnu hansalinna kaitsetorn. Nime sai raudkividest torn seda seest ja väljast katnud telliskivivoodri järgi. 17. sajandil oli torn neljakorruseline ning 6 meetri sügavuse vanglakorrusega. Säilinud on kolm korrust.

19. sajandi lõpul kohandati hoone linnaarhiiviks ja järgmise saja aasta jooksul on ruume kasutatud erinevatel otstarvetel.

Punane torn

Tallinna värav

Üks esinduslikum rootsi mälestis on Pärnus Tallinna värav, mida nimetati Rootsi ajal  kuningas Karl X Gustavi auks Carl Gustafi väravaks.

Värav ehitati 1690-ndatel aastatel Erik Dahlbergi abilise Paul von Esseni jooniste järgi. Paul von Essen oli kindlustusinsener, kes tänu kuninganna Kristina hoolitsusele sai Civita-Vecchia sadamas jälgida Bernini töid. Eestisse tuli ta 1666. aastal. Enne kui ta sai ülesande juhatada kindluseehitajate tööd Pärnus, töötas ta Tallinnas, kus tegi mitmete ühiskondlike hoonete jooniseid. Tema esimene plaan Carl Gustafi värava jaoks kandis ilmselgeid jälgi Itaalia reisi muljetest. Kuid seda plaani ei kiitnud Dahlberg heaks. Mõne aasta pärast tuli von Essen uute joonistega, mis olid mõjutatud Dahlbergist. Nüüd läks plaan läbi ja ehitus võis alata. Värav sai valmis 1669. aastal. Välisviimistluselt on värav väga sarnane Konungsporteniga (Kuningavärav), linnaväravaga, mille Dahlberg joonestas Narvale, kuid mida kunagi ei hakatudki ehitama. Üks muistend pajatab, et kord tuli vaenlaste eest põgenedes Karl XII Pärnusse. Kui kuningas jõudis Carl Gustafi värava juurde, oli see suletud. Karl XII koputas oma haavatud ja veritseva käega väravale, mis ka kohe talle avati. Värava juurde tilkusid aga mõned kuninglikud veretilgad, mille eest pärnakad veel meie sajandilgi hoolitsevad, värvides need igal aastal punase värviga üle.

Teine mälestis Karl XII on Pärnus Rüütli tänav 21 majal olev hobuseraud. Räägitakse, et hobune kaotas raua, kui kuningas 1700. aastal läbi linna Narva peale ratsutas. Seda peeti halvaks endeks.

Tallinna värav

Karl XII hobuseraud

Kirjutasid: Marie, Aleksander, Linda, Hans, Mia, Johann Mattias

Kommenteerimine on keelatud.