135b

19. oktoobril jõudis kätte iga Reaali gümnasisti üks oodatumaid päevi. Lõpmatud arvestused, kaotatud unetunnid jm tasus end lõpuks ära – saime omale sõrme imekauni Reaali sõrmuse. Mõni on seda hetke ootanud poolteist aastat, mõni 5 ning osa meist juba lausa 11 aastat.

Klassidest olid inimesed, kes tegelesid korraldusega ning need, kelle pärusmaaks oli tseremoonia läbiviimine. Kohale tuli rahvas poole kaheksaks, nautisime üksteise seltskonda ning olime ootusärevuses uue Reaali meene pärast. Kui rahvas oli kogunenud, palus Nork, meie õhtujuht, rahva ringi ning igast klassist läks üks paar, poiss ja tüdruk – meie klassist Tom ja mina – ringi keskele. Ristati mõõgad, libistati sõrmused peekrisse ning lausuti: ,,Gens una sumus!”, mis tähendab “me oleme ühine pere”. Peale seda sündmust tundub tõesti, et oleme ühisem Reaali pere. Nüüd tuli õhtu raskeim osa. Toostid. Mõnel polnud ühtki ideed, mõni ütles kuulsa inimese tsitaadi, osadel võeti nende toost sootuks enne ära, kui kord nendeni jõudis. Kõige meeldejäävam on loomulikult Kristini tsitaat, kes hilines ning lausus: ,,Õppigem oma aega planeerima.” Word. Aga eks inimene õpibki oma vigadest ning tark inimene teiste vigadest. Meil kui meditsiiniklassil oli osaliselt probleeme sanitaarsusega, mis puudus, kuna kõik jõid samast peekrist, mille sees ujusid ka meie sõrmused. Tseremoonia tehtud teatas Nork, et sellega veel asi ei piirdu.

Ees ootasid näidendid. Meie klass sai teemaks “kuri keel on teravam kui nuga”. Meie näidend nägi välja umbes selline: seisime kahes kolonnis, mille vahelt kõndis läbi Doris. Kõik pussitasid teda, kuid see teda ei kõigutanud. Koridori lõppu jõudes sammus tema juurde Hugo, kes ütles 3 julma sõna: ,,Sa oled ebakultuurne!” See oli hetk, mil Doris murdus. Nagu vanasõna ütleb: kuri keel on teravam kui nuga. Sellal kui meie oma näidendeid planeerisime, sorteerisid õpetajad järele jäänud vahuveini seest meie sõrmuseid, mille me hetke pärast kätte saime. Peaaegu kõik said oma kauaoodatud sõrmused õnnelikult kätte. C klassis oli kaks sõrmust ühe inimese nimega ning meie vaesel Astral oli sõrmusesse graveeritud Astar. Loodame, et see neid väga ei morjendanud. Hulganisti oli kuulda kommentaare, et nüüd peale tänast võib juba välja ka kukkuda, sõrmus ju vähemalt käes! Oli vast uhke tunne. Sõrmus sõrmes. Päris hea oli olla ja mõelda, et nüüd erined kuidagi, lõpuks on see väike, kuid oluline meene välja teenitud. Jätkati pildistamiste, muljetustega ning väike kõhutäide saadi samuti. Edasi liikus rahvas sinna, kuhu tahtis, asi oli tähistamist väärt. Sõrmus sõrmes, saame UT tehtud, elame selle kuiva 2. perioodi üle ning teeme teise poole gümnaasiumist edukalt ära!!

Autor: Kätriin R.

See oli see ilus aeg, kui veel arvasin, et ma REKi presidendiks saan…

Klassiväljasõit rahvusliku ärkamisajaga seotud paiku külastama algas hommikul nagu seesugused õppekäigud ikka. Esimene ärkamisaja elamus oli juba bussis – ligi kaks tundi Jaan Krossi “Pöördtoolitunni” lugemiseks.

Esimene kord peatus buss Carl Robert Jakobsoni kuulsas Kurgja näidistalus. Oma näitamisfunktsiooni on talu säilitanud tänase päevani, kuid nüüdseks on näidisest saanud näitus. Külastasime peahoonet, mis Jakobsoni eluajal valmis ei saanudki; lauta, kus olid pehmed ja karvased sees; surmasauna ja ka veskit, kus olid piinamisriistu meenutavad talutööriistad. Veskis müüdi ka nätsket leiba nii magusate marjadega kui ilma. Marjadeta versioon oli tänkjas tärkliseplönn, kuid marjad tasakaalustasid kõik halva. Ümberkaudne loodus oli imekaunis kogum erkkollaseid ja punaseid lehti nagu sügisel ikka.

Edasi sõitis buss Vändrasse, kuid seal mälestasime vabadussõja kangelast, kes juhtis ka Reaalkooli õpilastest koosnevat Kalevlaste malevat, Anton Õunapuud. Ühe vähese tänu teadmatusele säilinud vabadussõja mälestise ees tegime ka klassiga pilti.

Pärnus jätkasime ekskursiooni surnuaia ja vabadussõja teemadel. Pärnu kalmistul oli Amandus Adamsoni vabadussõja monument. Muidugi oli tegemist koopiaga, kuna ENSV ajal lasti kuju õhku. Adamson soovis, et teda maetaks ausamba juurde ning mälestusmärgi tagant leidiski Hugo skulptori hauakivi.

Seejärel sõitsime linna ning tuiasime veidi Pärnu tänavatel, alustades Endla teatri kuulsa rõdu mälestusmärgi juurest, kus seisab iseseisvusmanifest tänapäevases eesti ja pimedate keeles. Edasi seadsime sammud Kuninga tänavale, kus elasid estofiilist Rosenplänter ja esimene elektrikatsete käigus surnud füüsik Richmann.

Punktiks päevale oli Lydia Koidula majamuuseum, kus saime tutvuda Jannsenite pere isiklike asjadega ja uurida Koidula magamistuba. Magamistoas oleva morfiini üle arutasime Martin Saarega tükk aega ning hiljem pakkus äratundmisrõõmu tööks õppides Koidula rinnavähi ja morfiinisõltuvuse kohta lugemine. Peale miniekskursiooni etendati meile lavastust “Viru laulik ja Koidula”, mis oli üles ehitatud Kreutzwaldi ja Koidula vahelisele kirjavahetusele. Esitatud kirjades ilmneb nende tõsiselt lähedane suhe.

Tagasiteel sai kuulatud halba muusikat ning vesteldud. Martin Saar reetis meile oma lemmiktelesaate (“Selgeltnägijate tuleproov” :D) ning arutasime ka eesti keele kentsakuste üle.

Autor: Nicolas L.

Pildid: õp Anu Kell

Aasta on möödunud meie toreda klassiga meie toredas koolis, mis on nüüd juba 136 aastat nii karvasemaid kui sulelisemaid päid vorminud. 135. lennu tõttu nihkus sel aastal sünnipäeva tähistamine natuke edasi ning pidu peeti teisipäeval, 2. oktoobril. Selleaastasel sünnipäeval osalemine oli suur katsumus kõigile. Alles südaööl kurnavast reisist Venemaal Tallinnasse jõudmine ning järgmise (või ehk sama) päeva hommikul kella kaheksaks enda kooli vedamine polnud meeldiv kellelegi. Õpetaja Kell tuli kõigile esimeseks tunniks kohalejõudnutele isiklikult austust avaldama, tunnistades, et ka temal ei jäänud tundmata hommikused raskused seoses voodist tõusmisega.

Väsimusele ja mitte just päikesepaistelisele ilmale vaatamata möödus üritus koolistaadionil sujuvalt. Ene Saar pidas kõnet, mille järel tunnustati tublimaid õpilasi (suure üllatuseta, kuid üle terve staadioni kajava aplausiga kutsuti ette ka meie Simson ja Vaher). Sünnipäev lõppes sel aastal Kadri tehtud imelise tordi mekkimisega.

Klassipildi tegemine läks kõigil suures peohoos meelest, kuid see kedagi ei heidutanud ning järgmine päev tehti foto klassis ära (kuhu ma nii stiilselt hilinesin, et pildile ei jõudnudki).

Venemaa reis jättis siiski lõviosa meie klassist murdmata ning sünnipäev möödus igapidi edukalt, mis on järjekordne näide meie klassi tugevast vaimust!

Autor: Tom E. K.

Pilt: õp Anu Kell

On 29. septembri varahommik, 135. lennu osaline koosseis oma kompsude ja kotikestega on meie ilusa koolimaja kõrval ja valmis lahkuma Tallinnast, kuid reis on takerdunud Gabsu ja Paju hilise saabumise taha. Veerand tundi pärast planeeritud aega hakkame sõitma, et võtta ette järjekordne ühine seiklus, sedapuhku Venemaale Puškini radasid avastama.

Ületanud ilusasti Vene Föderatsiooni piiri, tegime oma esimese peatuse väikeses piirilinnas Ivangorodis, kus kõik oma toiduvarusid täiendada said. Üht õiget Venemaa reisi alustab ikka üks vana hea klassikaline vene limps – olgu selleks Tarhun, Baikal või hoopis midagi kolmandat.

(Sõitnud Venemaal umbkaudu 100 km, saime oma esimese Venemaa seikluse. ,,Buss põleb!” Suits, vastik hais ja jahe ilm meie rõõmsat meeleolu aga ei murdnud. Muusika, rõõmuhüüete ja tantsu taustal parandas meie armas bussijuht bussi. Sai hakkama, saime liikuma! (korda 3!)

Jõudnud Novgorodi (planeeritust küll paar tundi hiljem), saime nautida vene toitu. Kartulisalat, frikadellisupp ja kaneelisai – ehe Venemaa! Pärast söömist jagunesime gruppidesse ja külastasime Novgorodi kremlit, mida vene ajalooallikates esmakordselt 1044. aastal mainiti. Saime nautida huvitavat arhitektuuri ja nägime oma silmaga Venemaa vanimat ortodoksi kiriku pühakoda Sophia katedraali. Pärast kompleksi külastust suundusime ööbimispaika, kust kui kenasti tubadesse jagunetud, liikusime väiksemates gruppides Novgorodi ja selle ööelu avastama. Elavaid hetki ja mälestusi kogunes meile kõigile ööst palju! Magamine, nagu ikka, oli ka seekord teisejärguline.

Teine hommik algas mõne jaoks raskemalt kui teise jaoks. Õnneks enamik meist jõudis kenasti hommikusöögilauda ja kõhu eelseisvaks päevaks täidetud saada. Sõitsime hommikul ringi Novgorodis ja külastasime uuesti Novgorodi kremlit. Sel päeval käisime ka ajaloomuuseumis, kus saime tutvuda Novgorodist ja selle ümbrusest leitud esemetega alates 11. sajandist lõpetades 17. sajandiga.

Külastasime ka Novgorodist 5 km kaugusel asuvat Yurievi kloostrit. Legendi järgi rajas selle Jaroslav Tark 1030. aastal ning ehitiste kompleksit võiks pidada vanimaks kloostriks Venemaal, aga ajaloolistes dokumentides on kloostrit mainitud alles 1119. aastal. Kloostri juurde jõudnud tervitas meie puhanud seltskonda vali kellamäng, mis päris mitu minutit meie peade kohal mängis – ei olnud just kõige parem tunne! Saime näha õigeusklikku jumalateenistust ja tajuda õigeusu tähtsust vene ühiskonnas.

Pärast kloostrit suundusime vabaõhumuuseumisse Venemaale omaseid puitmaju vaatama. Saime tutvuda vene ehituskunstiga ja talurahva elutingimustega. Tegime palju pilte ja kogusime ohtralt teadmisi käsitöö kohta.

Edasi võtsime suuna Eesti linna Pihkva poole, oot-oot, siiski Venemaa linna Pskovi poole – ÕNNEKS. Jõudsime linna hilja ja pimedas, tegime paar tiiru bussiga ja nägime nii palju, kui näha oli. Ehtne nõukavärk! Õhtupimeduses vaatasime ära ka Pskovi kremli, kus saime ringi jalutada ja silmitseda hiiglaslikku tuule käes kõikuvat mõõka, mis 1242. aastal toimunud Jäälahingut mälestab.

Kella 21 paiku jõudsime oma õhtusöögikohta – boolingukeskusesse. Pärast toitumist liikusime oma magamispaika ja öö jätkus jällegi väiksemates gruppides. Kes käis Pskovi avastamas ja Lenini kuju juures pildistamas, kes käis boolingut veeretamas, kes niisama öist linnaelu avastamas (mida küll eeldatavasti pühapäevase päeva tõttu väga enam ei olnud). Magama jõuti ikka ammu pärast südaööd, jätkuvalt: kellel seda und veel vaja on?

Hommik algas jällegi hommikusöögiga, kuhu sugugi kõik meie seltskonnast ei jõudnud. Loomulikult ei väljunud ka buss õigeaegselt, sest kokkulepitud ajast kõrvale laveerimine on hetkel meie lennus väga moekas. Hilinemisega võtsime suuna Mihhailovskojesse.

Esimesena saime nautida Trigorskoye mõisa, mille nimetus tuleneb tema paiknemisest kolmel künkal (vene: три горы). Puškini pagendusaastatel oli just see paik tema jaoks väga oluline. Siin sai ta nautida vaimselt võrdsete seltskonda ja imelist loodust. Ka oma raamatute kirjutamine sujus Puškinil pagendusperioodil hästi; arvatakse, et raamatu ,,Jevgeni Onegini” tegelaskujudes ongi väga suures osas näha mõisa elanike kehastusi. Kahjuks ei ole Larini maja säilinud originaalkujul, vaid hoone on peaaegu täielikult uuesti ehitatud, ka mööbel on suures osas, küll ajastutruult, mujalt kokku toodud. Sügisvärvides park oli aga meeletult ilus, saime nautida imelisi metsateid, mida nii mõnigi meist tulevikus uuesti kaema tulla tahab.

Pärast Trigorskoye mõisa suundusime meie reisi eelviimasesse ajaloolisesse sihtpunkti Puškini koju Mihhailovskojesse. Mihhailovskoje teeb oluliseks fakt, et mõisa rajaja ehk Puškini vanaisa oli Tallinna ülemkomandant. Mihhailovskoje oli tõeliselt roheline ja ilus koht. Saime näha Puškini kodu, lapsehoidja maja ja suursugust parki. Tegime üheskoos võimsa tammepuu all ka grupipildi meenutamaks seda vinget ja elamusterohket reisi.

Viimane peatus meie seikluses oli Puškini haud. Käisime söömas ja pärast esitasime vene kultuurile omaseid tantse, laulsime laule ja lugesime luulet. Peale meeleolukat show’d hakkasimegi liikuma Luhamaa piiripunkti poole.

Piiri ületasime peaaegu kaks tundi, seega Eestisse jõudes olime kõik väsinud, aga ühe Venemaa seikluse võrra rikkamad! Reaali ette sai meie mitmekordselt parandatud buss pargitud alles kella kaheteistkümneks. Sellega lõppes meie vahva ja seiklusterohke reis Venemaale. Täname bussijuhti, kes meid lõpuks ikka kenasti Eestisse tagasi tõi ja õpetajaid, kes meil giidide jutust aru aitasid saada ja kes meie tempe taluma pidid. Järgmise korrani, Venemaa!

Autor: Gregor P.

Pildid: õp Anu Kell ja 135. lennu õpilased

28. septembril toimus Tallinna Reaalkoolis järjekordne Teadlaste Öö. Iga-aastase ürituse eesmärk on tutvustada reaalipere noorematele (kuid miks mitte ka vanematele) õppuritele erinevaid teadusvaldkondi läbi põnevate katsete. Et juhendajaid otsitakse eelkõige gümnaasiumiõpilaste hulgast ning lisaks laialdastele teadmistele vajab see amet ka oskust väiksematele teemat lõbusalt selgitada, on ilmne, miks meie klass võrdlemisi suures mahus esindatud oli. Teadlaste Ööl võis külastada keemia, füüsika, robootika, ökoloogia ja bioloogia õpitubasid, kus jagati läbinutele tähti, millest usinamad õpilased said hiljem koostada lause.

Keemias võis näha nelja erinevat katset. Huvilised kogusid katseklaasi vesinikku ning nii mõnigi võpatas, kui selle süütamisel toimus sellele iseloomulik väike plahvatus. Samuti sai vaadelda sademe teket erinevate ainete reageerimisel, määrata happeliste mahlade pH-d ning jälgida, kuidas katseklaasis toimuva reaktsiooni tagajärjel tekib leek katseklaasi kohale, mitte sinna sisse, sest sees pole põlemiseks piisavalt hapnikku. Füüsikas tutvustati vooluringi toimimist lambipirnide süttimise abil ning juttu oli ka optikast – selgitati, miks ilmub läbi läätse kujutis seinale tagurpidi ja palju muud põnevat. Bioloogias sai süljest eraldada DNA-d ja vaadata valgusmikroskoobiga punaseid vererakke, ökoloogias aga uuriti digimikroskoopidega maapirniõit, vapsikut ning seene ehitust. Robootikas olid väikesed teadushuvilised autole programmi loomise tuhinas.

Lisaks töötubadele sai Teadlaste Ööl tutvuda ka algklasside õpilaste põnevaimate leiutistega. Muuhulgas leidusid seal näiteks elevandi hambapasta ja isetehtud kitarr. Noori teadlasi jätkus töötubadesse hilisõhtuni ning nad tundusid kõigest väga huvitatud, mistõttu võib selleaastase Teadlaste Öö lugeda igati kordaläinuks.

Autor: Katarina M.

8. septembri veetsid kõik meie seast erinevalt, kes jooksid, kes otsustasid raba-/seenematka heaks, kes kogus jõudu kooliks, kuid Kadriorus toimunud Kirjandustänava festivalil oli samuti meie esindus olemas. Kogu Koidula tänav oli muudetud tõeliseks kultuuri- ja kirjandusehälliks, kus autorid tutvustasid uusi teoseid, erinevad kirjandus- ja kultuuriorganisatsioonid rääkisid endast ja oma tegevusest, toimusid erinevad kirjanduseteemalised arutelud ja üritused ning pakuti ka igasugust toidu- ja joogipoolist.

Üks huvitavamaid sündmusi oli Tammsaare muuseumi ees peetud näidend, kus noored näitlejad lugesid ette katkendeid Tammsaare loomingust. Väga meeleolukas oli ka luule ettelugemine, kui Koidula tänava majade akendest rulliti alla luuletuste tekstid, mille näitlejad seejärel esitasid. Igast kümnendist kõlas üks oluline luuletus ning iga loetud luuletuse järel suundus mass edasi järgmise akna alla. Lõpuks jõuti taas välja Tammsaare muuseumi ette, kus toimus nn luulepiknik. Mängiti akustilist kitarrimuusikat ning loeti ette erinevaid luuletusi. Seejärel projitseeriti Koidula tänava majadele erinevaid Eesti kultuuritegelaste tsitaate ning üritus oligi läbi. Kokkuvõttes oli tegu äärmiselt meeleoluka kultuurse õhtuga.

Autor: Sandra T.

Kuigi klassi- ja koolikaaslastele sai juba suviseid elamusi jagada 1. septembril, sai seekord kooliaasta avapauguks 3. septembril Hiiu staadioni luidetel ja tartaanil toimunud spordipäev. Päev oli soe ja päikeseline ning spordipäeva alustas ka ergutav ühisvõimlemine. Seekord pandi end proovile klasside arvestuses 10x100m pendelteatejooksus ning individuaalselt 100m sprindis ja 2000m (poiste) või 500m (tüdrukute) krossijooksus. 100m jooksus olid meie tublideks Kadri, Kenner ja Markus; krossijooksus olid esiotsas Carmen, Kairit, Kristin, Mia ja Brigita (poisid olid uimased, nagu näib). Klassina jäime teatejooksus 5. kohale ning kokku teenisime klassidevahelise võistluse raames väärikad 20p (teatejooks + krossijooks + kergejõustik), mis asetas meid 3. kohale jooksvas tabelis. Eks näis, kuis edasi, aga kui mitte võidukalt, siis vähemalt rahvale! Lisaks muule toimusid lõuna ajal ka poiste ja tüdrukute lendudevahelised jalgpallimängud. Kokkuvõttes alustati kooliaastat ühe mõnusa ja aktiivse päevaga, mis andis toonuse kogu septembri alguseks.

Autor: Markus V.

Iga hea asi vajab ilusat algust! Nii on see ka suvevaheajaga!

8. juuni õhtul alustasime oma imelist ja seiklusrohket 10. klassi lõpureisi ööbimisega meie armsas neljakorruselises neoklassitsistlikus ja lameda kelpkatusega koolimajas. Enamik meist nautis koolimaja oma kõikide hüvedega terve öö, magamine oli teisejärguline. Usun, et meie kõigi jaoks oli öö koolis vahva seiklus, mis niipea meil meelest ei lähe!

Laupäeva hommikut alustasime kõik kenasti ,,väljapuhanuna” ning entusiastlikult meelestatud meie eelseisvaks seikluseks. Alustasime sõitu ja võtsime suuna Virtsu poole. Praami peal saime süüa hommikust, nautida hommikukohvi ja osaleda sotsiaalses interaktsioonis klassivendade ja -õdedega.

Jõudnud Muhumaale, külastasime Muhu pagareid ja mekkisime imehead Muhumaa leiba, mis lausa sulas suus ja kõhu mõnusalt täitis. Seal ootas meid ka armas giid Ülo Roos, kes ilmselgelt Saaremaad nagu oma peopesa tundis ja meile ka neid teadmisi edasi anda püüdis. Üloga liikusime Muhumaal ringi, külastasime Juhan Smuuli sünnitalu ja sealt läbi sõites juba kohustuslikuks kujunenud Laasu talu, kus vaatasime jaanalinde ja teisi vahvaid loomakesi.

Seejärel liikusime edasi tuulikuparki, kus saime teha ilusaid pilte ja nautida imelist ilma. Keskpäeva paiku ületasime Väikese väina tammi ja jõudsime Orissaarele lõunat sööma, toitu oli palju ja see maitses hästi.

Pärast korralikku kõhutäit suundusime Maasilinna varemeid vaatama, saime jalutada varemete vahel ja tunda ennast ajaloost ümbritsetuna. Käisime ka Karja kirikus, aga seejärel vaatsime oma silmaga üle vaid neli tuhat aastat tagasi Saaremaale langenud Kaali meteoriidikraatri, saime ka kraatri põhjas olevat vett katsuda ja natukene ilusas metsas jalutada.

Õhtuks jõudsime Mändjala kämpingusse, mis oma suursugususega meid kedagi ei jahmatanud, aga noh vähemalt jäime kõik ellu ja ega magamine kohustuslik ei olnud. Õhtu möödus kenasti, paljud nautisid toredat seltskonda lõkke ümber, värviti Kenneri juukseid, käidi ujumas ja oli ka neid unetuid, kes ei näinud magamiseks põhjust ja otsustasid öösel, kui nõrgemad meie seast juba kenasti põhku olid heitnud, Saaremaal ringi matkata.

Hommikuks olid aga kõik terved ja minekuvalmis. Sõime ja jätsime kämpinguga hüvasti, sõitsime läbi Salme, külastasime ajaloolisi objekte ja meie giidi poolt rajatud ilusat dendroparki, kus oli palju erinevaid puid ning neil kõigil oli oma eriline lugu. Seejärel võtsime suuna Kuressaare poole. Tuvusime linnusega ja saime nautida väikest, rahulikku ja imeilusat Kuressaaret. Kella 16 paiku väljus meie praam Kuivastust ja algas meeleolukas tee tagasi Tallinna, kus saime magada, laulda ja nautida meie armsate klassikaaslaste seltskonda.

Kindlasti tuleb tänada Anu ja Martinit, kes meiega olles Saaremaa reisi üle elasid. Aitäh Ülo Roosile, kes meile Saaremaad tutvustas! Aitäh bussijuhile, kes meid puusse ega kraavi ei lennutanud ja kes suutis rooli keerata olenemata mürast ja lärmist, mis bussi tagumisest osast kostus.

Autor: Gregor Pihlak

Teet: Klassireisist võib kindlasti esile tuua Saaremaa keskkonna: meeldiv rahvas, rohelised metsad, kaunid rannad, lummav pankrannik ning huvitavad naturaalsed struktuurid. Juba saarele saabudes oli koheselt tunda, et eesootav vaatepilt tuleb maagiline. Lisaks andis esteetilisust juurde päike, mis lõi helkima viimsegi viljapea ja valgustas ka pimedaimad metsatukad. Ka kõik inimesed, kellega suheldud sai, olid hästi sõbralikud ja toredad ning tegid reisi veelgi nauditavamaks.

Tobias: Kõige meeldejäävam hetk klassireisist oli vast see, kui puhkekohas ujuma suundusin. Algul oli vees paar inimest, kuid aja jooksul saabus üllatavalt palju inimesi vette, mida mitmed pidasid üsnagi jahedaks. Pigem oli raskem veest väljumine, kuna tuul oli külmavõitu.

Kirke: Mändjalale, meie ööbimispaika jõudsime suhteliselt hilja. Kohe läks lahti grillimine ja ka kõik sääsed said ära toidetud. Ka Kenner läbis “Stiilipäeviku” ja sai endale suvised blondid kiharad. Kahjuks ta ema oli väga kuri (lubas isegi koduaresti ta panna) ja juba ülejärgmisel päeval oli ta tagasi oma igava pruuni tooniga. Aga mees pidas sõna! Õhtul/öösel grilliti, mängiti kaarte, jalutati rannas ja aeti niisama juttu. Paljud meist leidsid meie kõigi suure lemmiku Martin Saarega ühiseid ja intrigeerivaid jututeemasid ja juttu jätkus lausa kella kolmeni öösel. Ja kui veel kriitikat öelda, siis meie kalli klassijuhataja Anu arvates olid Mändjala majutustingimused alla nulli ja kindlasti üle 3/5 see koht ei saaks. Sõbrale ei soovitaks.

Sandra: Klassieksursiooni meeldejäävaim osa oli minu jaoks ööbimine koolis. Hõivasime koos Kairiti, Maria ja Laimaga kõigile armsa koduklassi 305, kus igaüks endale magamiseks sobiliku koha leidis. Õhtu (öö) jooksul lasime arvutist head muusikat, mängisime kaarte ning meenutasime möödunud kooliaastat. Sai ka aulas klaverit mängitud ning lauldud, mis oli juba isemoodi kogemus. Ootasime Kairitiga pikisilmi ka päikesetõusu, mis peale 4 pidi olema, kuid Estonia ‘ebasobiva’ asukoha tõttu jäi see meil nägemata.

Astra: Kõige meeldejäävam hetk klassireisist oli see, kui pärast sõitu üle Väikese väina peeti buss jälle teepervel kinni ja öeldi, et läheme tammi vaatama. Just ärganuna olin pisut unine ja arvasin, et läheme vastülesõidetud tammi kaugusest vaatama. Suur oli minu üllatus, kui peatusime hoopis keset staadioni suure tamme juures. Nüüd oskan une pealt öelda, mis oli 2015. aasta Euroopa aasta puu.

Paul: Bussis oli unine olemine, kuid tarka juttu sai aetud. Lõppkokkuvõttes olid meil ju kaitseinglid Saar ja Kell kaasas. Meri oli imeline ja mõned julgesid sinna isegi ujuma minna. Ütleks, et hommikul oli raske, kuna arvestuste nädalal ja koolis ei saanud korralikult magada, kuid samas üks hommikune suplus, mida Nicolas motiveeris mind tegema, äratas väga hästi üles.

10. b on nüüd Saaremaa vallutanud ning veel suuremad vallutused ootavad meid alles ees!

Pildid: õp Anu Kell, Sandra Tammaru, Maria Jõesoo, Gregor Pihlak, Sander Veskioja

Nüüd, mil 135. b-l on esimene õppeaasta Reaali gümnaasiumis üleelatud, on aeg taas teha väike kokkuvõte meie tegemistest meditsiini suunatundides.

Uuel aastal juhatasid anatoomiakursuse sisse pedagoog Tiina Talvi sissejuhatavad teooriatunnid. 11. jaanuaril saime ülevaate kursuse ülesehitusest ning 18. jaanuaril kuulsime juba tugi- ja liikumiselundkonnast. Anatoomiakursus rajanes tsüklitele, mis koosnesid paarist teooriatunnist, millele järgnesid 3-4 praktikatundi ITK-s. Teooriatundide eesmärk oli õpilased ette valmistada praktikateks samal teemal. Vähekene kuulsime ka eesseisvast potentsiaalsest peavalust – meditsiini õpimapist.

25. jaanuaril ning veebruarikuu 1. ja 8. päeval saime roteeruda kolme erineva praktikatunni vahel. Nende tundide jooksul valgustati meid põhiliste teadmistega radioloogilistest uurimismeetoditest, inimese siseehituse patoloogiast ning vererakkudest ja laboriväärtuste kujunemisest. Usun, et nii meile kui ka teistele gruppidele meeldis kõige enam patoloogia praktika, kus dr Eero Semjonov puhus muhedat (ent asjalikku) juttu ning saime taaskord käia külmkambris.

Möödusid mõned segased nädalad, ent 8. ja 15. märtsil saime lõbutseda taaskord teooriatundides, kus nautisime hingamis-, seede- ning vereringeelundkondade tudeerimist. Seekord saime tunda oma nahal ka kahte esimest pedagoog Talvi tunnikontrolli, mis esialgu kedagi eriti ei vaimustanud, kuna suur hulk meie seltsimeestest ja -naistest sai käia ka järeltööl. Õnneks said ninakarbikud peagi selgeks ning jätkasime praktikatundidega ITK-s.

22. ja 29. märtsil ning 5. aprillil tutvusime praktikatundides hingamiselundkonna ja südameveresoonkonna talitluse ning endoskoopiliste uurimismeetoditega. Muuhulgas põhjustas väikeseid ehmatusi just (gastro-)endoskoopia protseduuri nägemine (sm Simson pani pildi tasku).

12. ja 19. aprillil tegime veel enne vaheaega ära viimased teooriatunnid. Käsitlesime tugi- ja liikumiselundkonda (täpsemalt lihastikku) ning meeleelundeid (peamiselt kõrva ja silma).

3., 10., 17. ja 24. mail käisime operatsioonil, tutvusime silma ehituse ja talitlusega, kuulmise ja hääle uurimismeetoditega ning luu- ja lihaskonna funktsioonidega. Kindlasti oli põnev viibida täies pikkuses operatsioonil ning kontrollida oma silmanägemist.

31. mail saabus vaikus enne tormi – toimus viimne kordav teooriatund enne suulist arvestust, mis pidi aset leidma nädal hiljem. Kiirelt kadusid riiulitelt ka viimased anatoomiaõpikud. Samaks päevaks esitasime viimaks oma varasema kurikuulsuse minetanud õpimapid.

7. juunil (ja tegelt ka kaheksandal) jõudis torm sadamasse. 33 meditsiiniõpilast said tõmmata pileti kolme ülesandega ning pärast lühikest ettevalmistusaega saabus ka võimalus vastata. Teadmiste pagas pidi endas hõlmama kõike hammaste ehitusest suure vereringeni või olulisemate liigesteni. Siiski möödus arvestus edukalt ning sai viimaks suvepuhkusele minna. 11. juunil klaarisime viimaseid arveid veel ITK-s ja vahetasime mõtteid möödunud kui tuleva õppeaasta kohta.

Kokkuvõtvalt ollakse jätkuvalt rahul. Peamistest probleemidest on tehtud järeldused ning suuresti ongi need tingitud sellest, et tegemist on esimese meditsiinilennuga. Nüüd, kus anatoomiateadmised on enam-vähem kahe kõrva vahele nihutatud, on aga tarvis veidi puhata ja seejärel vaadata otsa uuele kooliaastale ja seega ka uuele meditsiinikursusele.

Autor: Markus Vaher

Arvestuste nädala keskel sõitsime klassiga Tartusse. Seal ootas meid Anu Kella endine õpilane Rait, kes rääkis lühidalt, millised näevad välja õpingud arstierialal ning kui jubedad tööd meid kirjanduse tunnis veel ees ootavad. Seejärel jagasime end kahte rühma ja suundusime laipade juurde. Viis õnnelikku said omale kinda, mis tagas võimaluse käe Douglase õõnde (vt pilti) panna. Päeva emotsionaalseim hetk oli siis, kui Sander (majandus) ulatas oma kinda Kaarlile (medi), sellele järgnesid soojad embused. Meelde jääb ka laipade kõhule suurelt kirjutatud surma-aasta. Meie poolt katsutud proua oli oma 10 aastat tudengite valitsuses olnud, aga leidus ka värskemaid laipu.

Seejärel suundusime õpitubadesse. Mul õnnestus oma rühmast maha jääda, aga Anu Kell päästis päeva, osaledes veregrupi määramise paaristöös. Kõik laabus kenasti, kuigi vatitupsude imamisvõime oli suur ning piiritust kulus rohkem, kui Rait arvas.

Teises õpitoas tutvusime tablettide valmistamise põhitõdedega ning käisime ka keldris tabletimasinat vaatamas, kusjuures selles ruumis lõhnas ebameeldivamalt kui laipade juures.

Lisaks meditsiinile lisas Anu meie reisile natuke kultuuri. Käisime skulptuurinäitusel. Meile räägiti Vana-Kreeka müüte ning kuigi tunneme neid juba päris hästi, leidus ikkagi uusi asju, mida kõrva taha jätta.

Saime veel hetke murul lamada ning oligi aeg lahkuda. Vaatamata kõigele ei saanud unustada, et arvestuste nädal on veel täies hoos. Tagasisõidul võis näha palju ajaloohuvilisi õpikuid lugemas ning teineteisele Jüriöö ülestõusust jutustamas.

Autor: Laura Raik

Pildid: õp Anu Kell, Laura Raik, Sandra Tammaru, Laima Šusta