135b

10.–11. oktoobril toimus iga-aastane traditsiooniline Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverents. 2019. aastal tähistati arstiteaduskonna väärikat 387. sünnipäeva. Tänavusel teaduskonverentsil oli tunda pidulikkuse hõngu – möödub ju 100 aastat meie, eestlaste rahvusülikooli sünnist ning täitub ka sajand eestikeelse meditsiinihariduse andmisest. Tallinna Reaalkooli ja Ida-Tallinna Keskhaiglat esindasid tänavu e-posterettekannetega meditsiinisuuna 12. klassi õpilased Brigita Maria Raave, Doris Vahtra, Nicolas Lotman ja Kairit Klaus ning 11. klassi õpilane André Otti.

Neljapäeva, 10. oktoobri varahommikul seadsin sammud Tallinna bussijaama suunas, et sõita ühes teiste meditsiinihuviliste reaalikatega Tartusse arstiteaduskonna päevadele Eesti teadusmaastikuga tutuvuma. Bussisõit Emajõe Ateenasse möödus vanemaealiste ja  üllatavalt valjuhäälsete soome turistide seltsis, kuid hoolimata sellest süveneti kunstiajaloo õppimisse ning ehk said ka nädala jooksul puudu jäänud unetunnid tasa tehtud. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna päevad avati Biomeedikumis teaduskonverentsiga. Esimesel päeval sai kuulata suulisi e-posterettekandeid nii üliõpilastelt, doktorantidelt, arst-residentidelt, arstidelt kui ka teaduritelt. Ettekandeid oli igast meditsiinivaldkonnast: seljaajutraumade haigestumistrendidest, kardiokirurgilisel konsiiliumil arutlusel olnud haigusjuhtudest ja suuõõne mikrobiootast kuni kanepi tarvitamise trendideni kooliõpilaste seas ja virtuaalreaalsuse kasutamiseni pediaatrilises neurorehabilitatsioonis. Ettekannete kõrge tase ja teaduslikkus panid meid, gümnaasiumiõpilasi, seejuures tundma end noorte ja rohelistena, kuid küll saabub kord ka meie aeg võrdväärset taset välja näidata. Suurt äratundmisrõõmu tekitas aga ettekanne rakusisesest transportvalgust düneiinist, mis “töötab” rakus vastupidiselt kinesiini liikumissuunale – koheselt kerkis silme ette eelmisel aastal bioloogia tunnis õp Veskimetsaga vaadatud kentsakas video mikrotuubulil “kõndivast” kinesiinimolekulist. Paras kurioossum oli muidugi meie postrite otsimine: omajagu Biomeedikumis ringitanud, saime teada, et sel aastal füüsiliselt kuskil paberpostreid näha ei saagi, vaid neid võib uudistada netist.

Reede, 11. oktoober algas järjekordse bussisõiduga Tartusse (häda neile, kellel pole Tartus tuttavaid, kelle juurde öömajale jääda…). Jõudnud Tartusse, sammusin juba tuntud teed mööda Biomeedikumi. Arstiteaduskonna päevade teist päeva sisustas  konverents “100 aastat personaalset meditsiini”, mille rõhuasetus oligi sel aastal just personaalmeditsiinil ning viimase seotusel geneetikaga. Konverentsi avas peaesineja Marju Kõivupuu ettekandega “Rahvameditsiin: ajatu ja ajalik”, milles toodi välja rahvameditsiini roll nii minevikus mõisatepäevil ja Eesti Wabariigis kui ka tänapäeval, kus rahvameditsiin on nüüdse akadeemilise meditsiini kõrval justkui humoorikas fenomen. Personaalmeditsiinist Geenivaramu näitel rääkis Lili Milani, geneetika vaatevinklit tutvustas Katrin Õunap ning personaalse meditsiini olulisust onkoloogias rõhutas Peeter Padrik. Genoomika ja statistika vahetut seost sedastas Krista Fischer. Kõik personaalmeditsiinist geneetika vaatepunktist rääkinud esinejad tõid aga oma ettekannetes välja mutatsiooni BRCA-geenis, mis tõstab oluliselt tõenäosust saada rinnavähki. Peetud ettekannetes tõstatati veel küsimus, kas 3D-printimine võiks olla hüppelaud personaliseeritud ravimiteni ning milline on eestlaste geneetiline kirjaoskus? Selgub, et geneetilise kirjaoskuse skaala maksimaalsel väärtusel on Geenivaramu ning teisel äärmusel film “Jurassic Park”. Konverentsile panime punkti ühise “grupi”pildiga (osalemismäär 60%), vaatamata asjaolule, et osa meist oli juba suuri võite saavutamas mujal.

Autor: Kairit

Pildid: Tartu seltskond

Idee kandideerida meie õpilasesinduse presidendiks tekkis mul veel enne 11. klassi lõppu. Tundsin juba siis, et ürituste korraldamine, inimestega tegelemine ja koolielus aktiivne olemine sobivad mulle väga hästi ning REKi presidendi ametikoht võimaldab seda veel efektiivsemalt teha kui enne.

Natukene sellest presidendiks saamise protsessist… Septembris võtsin asja tõsiselt käsile, osalesin REKi töös vabakuulajana, korraldasin õpetajate päeva, retsinädalat. Natukene oli aktiivselt kooliellu panustamisel ka tagamõte – eesmärk oli võimalikult paljude rebaste ja 11ndikega sõbruneda. Suhtlesin gümnaasiumikaaslastega, et teada saada, mis on suurimad valukohad koolis jne.

Töötasin välja realistliku ja õpilaste elu jaoks olulise valimisplatvormi ja õppisin seda kaitsma.

Lõpuks oli kauaoodatud valimisnädal ukse ees, Kaarli abiga valmisid lõbusad plakatid. Esmaspäeva hommikul sai need koolimaja peale kleebitud.

Nädala jooksul said kandidaadid ennast aulas tutvustada ja pidada maha pika debati ja osaleda küsimuste ringis. Oli hea kogemus, avalik kõnelemine on alati paras pähkel, aga tundes ennast inimeste ees hästi, ei tunne kunagi ohtu, et see halvasti peaks minema.

Neljapäeval vastu reedet mina und ei saanud, närv oli must ja pinge laes.

Pärast 7. tundi tulid tulemused. Sel õppeaastal töötab REK minu juhtimise all, selleks andis mulle volituse 167 õpilast, moodustades 57,6% valinute arvust.

Töökas aasta on juba alanud, kergemaks ei lähe, põnevamaks aga küll!

Teie president

Gregor Pihlak

Reedel, 4. oktoobril tähistati Tallinna Reaalkoolis õpetajate päeva, mis tekitas ilmselt nii igas õpetajas kui abituriendis elevust. Õpetajad said lõpuks ometi enam-vähem vaba päeva, mida nauditi abiturientide küpsetisi nosides, ning 12. klassi õpilastel oli võimalus proovida õpetajaametit.

Mina andsin Ceitliniga 6. tunni ajal käsitööd 6.b klassile ning 7. tunni ajal 10.c klassile eesti keelt (Hanna oli siis ka, 12.a), ent oli ka neid klassi-/lennukaaslasi, kes tegelesid raske tööga juba varasematest hommikutundidest saati, näiteks austatud direktor Ene Saar (Margareta) ja õppealajuhatajad Martin Saar ja Madis Somelar (Kristjan ja Gregor). Lisaks olid Terke ja Kirke kooliõed, kelle Skittleseid täis tabletipurgid ravisid kõik terveks.

Kuuendikest käsitöölised olid oma kudumisega nii ametis, et meist eriti välja ei tehtud, vahel käidi küll abi küsimas, kuid neid aidata me eriti ei osanud (vabandame, õpetaja Egle, viga pole teis, vaid meis). Kümnendikega sai see-eest palju tehtud – kõigepealt tegime Kahooti (milles osales ka lugupeetud keka õpetaja Erik Mäe (Emma, 12.c), et testida nende teadmisi nii keele kui „Rannamaja“ kohta. Tuli välja, et Erik teeb tuule alla vähemalt pooltele rebastele. Peale seda rääkisime pool lugu eesti keele sünnist (väsimus tuli hiljem peale), korjasime telefone ära ja panime õpilasi tagatoengut tegema (kes teab, see teab!). Tund lõppes kümnendike aplausiga, seega saime tööga hästi hakkama vist?

Paar vahetundi korraldati ka POtsa tantse ning päeva lõpus kogunes osa abituriente lugema õpilaste seletuskirju, mille arv küündis vist vähemalt 100ni. Päev oli lõbus, ent väsitav.

Respekt õpetajatele, et nad meid iga päev välja kannatavad!!

Autor: Kristin

29. septembril oli reaalkooli 138. sünnipäev, mida meie koolikogukond tähistas ühiselt 30ndal. Päeva algus möödus nagu igal teiselgi koolipäeval. Viiendas tunnis tuli meile rääkima 95. aasta lennu vilistlane ja tänavune arst Ariel Levin. Saime kuulda nii mõnestki põnevast seigast tema koolielust. Nüüd teame kindlalt, kuidas koolilaed ilusamaks teha ja eksamitel viisi saada.

Enne staadionile suundumist oli üks suur segadus koolimütsidega – paljusid tervitas nagis vale müts. Ilmselt olid meie õiged mütsid päeva jooksul maha kukkunud ja keegi oli üritanud neid tagasi panna õigetesse nagidesse, kuid see ülesanne ei olnud tal just kõige paremini õnnestunud.

Staadionil kuulasime pr Saare kõnet ning tublimatele jagati stipendiume. Pärast seda sai alustada kringlite–tortide söömist. Paljudel jätkus veel päev aga koolitundidega, nii et meie kollektiiv suundus rõõmsalt kolmandale korrusele, et kuulata meditsiinieetikast oma ala professionaalilt.

Autor: Liisel

27. septembril toimus meil koolis taas Teadlaste Öö, kus nooremad õpilased said teha palju eksperimente erinevatest valdkondadest, mida viisid läbi meie gümnasistid koos õpetajate abiga. Teadlaste Ööl oli võimalik teha katseid keemias ja füüsikas, vaadata loodust läbi mikroskoobi, tegeleda robootikaga, tutvuda algklasside leiutistega ning eraldada enda DNA-d, mis osutus laste lemmikuks õpitoaks. Avatud oli ka puhvet, kus oli võimalik juua teed ja kohvi ning mekkida gümnasistide poolt valmistatud pirukaid ja kooke.

Ise viisin läbi keemia töötuba. Keemikud olid nagu ennegi välja pannud kolm katset. Minule anti ülesandeks lastele näidata, kuidas tõestada, et lahuses on C-vitamiini. See neid tegelikult väga ei huvitanudki. Tähtis oli, et katses sai näha mulle, sademe tekkimist, värvuse muutumist ja mis peamine… nad said põletiga katseklaasi kuumutada. Minu jaoks oli see muidugi täielik kaos. Pidin jälgima, et lapsed endale alust peale ei valaks ja ennast ära ei kõrvetaks. Eriti hull oli olukord siis, kui rahvast oli palju, sest vahepeal oli laua taga viis last korraga ja kõiki pidi ohutult tegevuses hoidma. 

Kolme tunni vältel ei saanud ma oma laua tagant eemale liikuda, sest rahva tung ja huvi oli nii suur. Tihti juhendasin mitut last korraga ja pausideks aega ei olnud. Vaatamata sellele oli kogu see päev väga äge ja lastega oli vahva tegeleda. Poleks kunagi uskunud, et õpetajaamet võib nii väsitav olla :). Loodan, et ka teistes töötubades oli vähemalt sama vahva ja pisikesed õppisid nii mõndagi uut ja võibolla leidsid endale uue huviala.

Autor: Kristjan

Retsinädal! RetsiNÄDAL! RETSINÄDAL!!!!!!!! Ma olin elevil, eks me kõik. 10. klass oli kaks aastat tagasi ning oi, kuidas seda kogemust igatsesime. Uued toredad inimesed, natukene lõbu ja särtsu muidu rutiinsesse kooliperioodi ning teiste “kiusamine” 😀 Nädala korraldamine tekitas algselt palju kära, aga eks see ongi osa orgunnimisest. Mitte kunagi ei saa kõik kõigega rahul olla. Seega panime juba kevadel lennusiseselt kokku ühe satsi, kes kõik üritused, kohtumised, raha korjamised ja planeerimised enda peale võttis. Retsinädalale pani alguse (minu arvates vähemalt) rebaste pildistamine. Saatsime Kaarli ja Vahtra rebsude klassidesse natukene pulli tegema ja neid hirmutama. Marsiti kahekesi klassi sisse, kurjad näod ees, ja hakati õpilasi nelja kaupa klassist välja kolmandale korrusele saatma. Mõni sai kohe algul aru, et tegu on naljaga, kuid mõnel teisel jooksid küll hirmujudinad üle selja. Kolmapäeval panime üles teise korruse seinale rebaste pildid. Iga grupp otsustas individuaalselt, kas tahavad, et nende grupi liikmed avalikustatakse kolmapäeval või juba varem ning kuidas. 13.-14. september korraldasid grupid tutvumispeod nii, kuidas soovisid. 135. lennu korraldatud retsinädalal oli üldtemaatikaks telesaated ja kokku oli 12 gruppi: Nunnad, Teletupsud, Kreisiraadio, Modellid, Kardashianid, Simpsonid, Money Heist, South Park, Breaking Bad, Doctor Who, Selgeltnägijate tuleproov ja Buratino.

Esmaspäev: Möll algas. Hommik oli oi, kui palju elevust täis. Jumalad (või siis juhtkonnale meelepärasemalt hundid) olid kõik valmis uute gümnasistidega vingerpusse mängima. Vahetundide ajal toimusid dance battle’id. Nicolase juhendamise all sai antud ka retsivanne. 135. lennu ikooniline “Üks kõikide, üks kõikide” jäi 137. lennul küll kordamata, aga ehk oligi see hea. Tantsuvõistluste keskel toimus ka palju-palju paremini kavandatud flashmobi tants. Koolipäeva lõpetas staadionimäng, mis kujutas endast ette erinevaid teatevõistlusi: pulga ümber keerutamine, pastaka pudelisse saamine, apple bobbing jne. Mõni grupp tegutses veel hiljem õhtulgi.

Teisipäev: Möll jätkus. Hommik algas võrgutavate tantsuliigutustega – rebased ei oska tantsida. Päeva jooksul toimusid samad üritused, mis eelmiselgi. Pärast tunde toimus rebastel viktoriin, kus küsiti rebsude jumalate seikluste ja tegude kohta. Mõni rebane väljendas hiljem pahameelt, umbes et: “Nõmedad küsimused: miks Realica laadi küsimusi polnud, näiteks kooli vanade õpetajate või vabadussõja kohta.” Mul on öelda vaid üht: ……………………

Kolmapäev: Koolipäev koolipäevaks, same old same old. Aga koolipäeva lõpp oli põhiline aka maastikumängud! Nii selle korraldamine kui ka punktis istumine osutus üllatavalt lõbusaks. Rebased pidid puhuma kondoomid lõhki, kätekõverdusi tehes teise suust kurki sööma, kiilaspeale musi tegema ja or… taarat (!) otsima. Selle lõppedes saatsid osa gruppe oma rebased vanalinna tänavatele kerjama. Kõik seda ei teinud, aga see oli täiesti arusaadav. Tegelikult on ikka suhteliselt ebameeldiv tänaval niisama lällata ja turistidelt paar närust eurot anuda. Kuid mu enda põhimõtteks jäi, et kui pidin piineldes hakkama saama mina, saavad ka nemad. Legendaarne retsinädala kolmapäev vastas ootustele ja uni ei kuulunud tol õhtul meie sõnavarasse, kui just et mitte tõdeda, et uni on nõrkadele.

Neljapäev: Oli raske. Punkt.

Reede: Raju reede jnejne. Rebaste pikk treenimine flashmobiks oli lõpuks kõike seda väärt. Tormasime pärast tunde Viru keskusesse. Kuna meid oli sinna ikka väga palju kogunenud ja rebased äratasid oma kostüümidega ikka väga palju tähelepanu, kästi paljudel poodides või mujal mõnda aega ringi jalutada, et koheselt massi ei tekitaks. Enda rebsud saatsime Ilumaailma oma meiki värskendama ❤ Tantsisime 2 korda, et teine kord saaks jumalad ka kampa lüüa. Lasime oma tantsu ka filmida ning õnneks on meie rebaste tants jäädvustatud. Enda retsitantsu me keegi peast enam ei mäleta, sest selle videosalvestis kaotati ära 🙁 Õhtul kogunesid rebased koolimajja, kus leidis aset ristimine. Selle kohta ma kirjutada ei tohi! Veelgi rohkem õhtupoole oli retsipidu. Eelmise aasta retsipeole tegime ikka pika puuga ära, pole küsimustki, aga eks paarislendudel olegi viga küljes 😕

Laupäev: Noorhärra Rebase korraldusel kogunesime rebaste ja jumalatega hommikul Pirita kloostri ette, kus võtsime osa Maailmakoristuspäevast. Inimesed viskavad maha ikka väga palju prügi, olime väga pettunud 😞 Aga tänu meile sai Pirita mets ja rand puhtamaks! Retsinädal sai väga kena punkti. Tegelikult isegi mitte punkti, vaid hüüumärgi!

Retsinädal oli lihtsalt vapustav. Klassijuhataja Anu Kell võttis messengeris klassichatis kõik väga hästi kokku: “Kallis 12.b, olen teie üle väga uhke kogu rebaste nädala väärika korraldamise üle – ei mingeid pahandusi, ainult ilusad ja hästikorraldatud üritused. 137. lennul on, kellest eeskuju võtta, kuidas peab käituma üks tõeline reaalikas. Käisime Martiniga hilisõhtul veel koolimajast läbi – kõik läikis. Ja siis muidugi laupäevane väärikas finaal – ma ei saaks olla uhkem klassijuhatajana, kui ma praegu teie üle olen. […] Olen kõige uhkem klassijuhataja ja 12.b on maailma parim klass. Armastan teid!”

135. lend – suur süda teile!

     ❤️❤️     ❤️❤️

❤️❤️❤️❤️❤️❤️❤️

❤️❤️❤️❤️❤️❤️❤️

❤️❤️❤️❤️❤️❤️❤️

     ❤️❤️❤️❤️❤️

          ❤️❤️❤️

               ❤️

Autor: Terke

Flashmob: https://www.youtube.com/watch?v=kSae7ike3uo    

Natuke meie laupäevastest tegemistest ehk aitäh, Delfi: https://m.delfi.ee/maailmakoristuspaev/article.php?id=87501695&fbclid=IwAR1gPa6nlZGy90r-UUyzZ9C80JZYqVH5jpM4D8amSQHCVzOyG0tavU4Wtn4

Pildid: Krete Roopõld, Herman Hõrrak

13.–14. septembril 2019 toimus Tallinna Reaalkoolis koostöös Eesti Teadusagentuuriga rahvusvaheline reaal- ja loodusteadusliku hariduse konverents õpetajatele, ülikooli õppejõududele, tulevastele õpetajatele ja haridusasutuste partneritele. Kahe päeva jooksul tutvustati erinevate riikide uusimaid haridusreforme ning arutleti Eesti hariduse tuleviku üle. Ka paljud 135.b klassi õpilased võtsid osa sellest erakordsest sündmusest.

Paljud õpilased olid konverentsi käigus tõlgid meie väliskülalistele või aitasid muud moodi kaasa konverentsi edukale kulgemisele. Külalisi oli nii Šotimaalt, Leedust, Venemaalt kui ka Soomest. Peale konverentsi ametlikku osa oli õpilastel võimalus ka osaleda pidulikul õhtusöögil, kus toimus külalistevaheline suhtlus ja kontaktide vahetamine. Õhtu käigus arutati paljude koostöövõimaluste üle, kuidas saaks eesti ja välismaa noori kokku viia ning oma mõtteid jagama panna. Konverentsil esinejad olid kõik hästi positiivsed, innovatiivsed ja entusiastlikud haridustegelased – selliseid õpetajaid ja koolijuhte vaadates tekib lootus helgesse tulevikku.

Väliskülalised tegid oma ettekandeid erinevatel teemadel. Räägiti, kuidas toimub uurimistöö kirjutamise protsess välismaal. Arutleti, kuidas oleks võimalik erinevaid õppeaineid veel rohkem omavahel lõimida. Tutvustati teadusliku uurimistöö tegemise võimalusi Šotimaal. Konverentsil toimunud paneeldiskussioonidel arutleti aktuaalsete Eesti haridussüsteemi probleemide üle – neist kõige kuumem teema oli põhikooli riigieksamite ärakaotamine. Vaidluse käigus jõuti ühisele järeldusele, et põhikooli riigieksamid vajaksid kül mõndasid muudatusi, kuid neid ei tohiks täielikult haridussüsteemist kustutada. Eks näis, kas ka meie riigikogu võtab haridusspetsialistide arvamust kuulda?

Peale selle, et õpilased said kuulata loenguid, said nad ka küsida palju küsimusi konverentsi esinejatelt. Nii mõnigi õpilane sai vastuseid enda tuleviku ülikooli valikute kui ka pedagoogi eriala osas. Õpilaste ja väliskülaliste koostöö laabus sujuvalt ning paljud ootavad juba neljandat konverentsi.

Autor: Paul

Pildid: Hannes Vau, Õpetajate Leht