Sõrmused sõrme!

19. oktoobril jõudis kätte iga Reaali gümnasisti üks oodatumaid päevi. Lõpmatud arvestused, kaotatud unetunnid jm tasus end lõpuks ära – saime omale sõrme imekauni Reaali sõrmuse. Mõni on seda hetke ootanud poolteist aastat, mõni 5 ning osa meist juba lausa 11 aastat.

Klassidest olid inimesed, kes tegelesid korraldusega ning need, kelle pärusmaaks oli tseremoonia läbiviimine. Kohale tuli rahvas poole kaheksaks, nautisime üksteise seltskonda ning olime ootusärevuses uue Reaali meene pärast. Kui rahvas oli kogunenud, palus Nork, meie õhtujuht, rahva ringi ning igast klassist läks üks paar, poiss ja tüdruk – meie klassist Tom ja mina – ringi keskele. Ristati mõõgad, libistati sõrmused peekrisse ning lausuti: ,,Gens una sumus!”, mis tähendab “me oleme ühine pere”. Peale seda sündmust tundub tõesti, et oleme ühisem Reaali pere. Nüüd tuli õhtu raskeim osa. Toostid. Mõnel polnud ühtki ideed, mõni ütles kuulsa inimese tsitaadi, osadel võeti nende toost sootuks enne ära, kui kord nendeni jõudis. Kõige meeldejäävam on loomulikult Kristini tsitaat, kes hilines ning lausus: ,,Õppigem oma aega planeerima.” Word. Aga eks inimene õpibki oma vigadest ning tark inimene teiste vigadest. Meil kui meditsiiniklassil oli osaliselt probleeme sanitaarsusega, mis puudus, kuna kõik jõid samast peekrist, mille sees ujusid ka meie sõrmused. Tseremoonia tehtud teatas Nork, et sellega veel asi ei piirdu.

Ees ootasid näidendid. Meie klass sai teemaks “kuri keel on teravam kui nuga”. Meie näidend nägi välja umbes selline: seisime kahes kolonnis, mille vahelt kõndis läbi Doris. Kõik pussitasid teda, kuid see teda ei kõigutanud. Koridori lõppu jõudes sammus tema juurde Hugo, kes ütles 3 julma sõna: ,,Sa oled ebakultuurne!” See oli hetk, mil Doris murdus. Nagu vanasõna ütleb: kuri keel on teravam kui nuga. Sellal kui meie oma näidendeid planeerisime, sorteerisid õpetajad järele jäänud vahuveini seest meie sõrmuseid, mille me hetke pärast kätte saime. Peaaegu kõik said oma kauaoodatud sõrmused õnnelikult kätte. C klassis oli kaks sõrmust ühe inimese nimega ning meie vaesel Astral oli sõrmusesse graveeritud Astar. Loodame, et see neid väga ei morjendanud. Hulganisti oli kuulda kommentaare, et nüüd peale tänast võib juba välja ka kukkuda, sõrmus ju vähemalt käes! Oli vast uhke tunne. Sõrmus sõrmes. Päris hea oli olla ja mõelda, et nüüd erined kuidagi, lõpuks on see väike, kuid oluline meene välja teenitud. Jätkati pildistamiste, muljetustega ning väike kõhutäide saadi samuti. Edasi liikus rahvas sinna, kuhu tahtis, asi oli tähistamist väärt. Sõrmus sõrmes, saame UT tehtud, elame selle kuiva 2. perioodi üle ning teeme teise poole gümnaasiumist edukalt ära!!

Autor: Kätriin R.

Kommenteerimine on keelatud.