Meie viimane esimene

Ärgates 2. septembri varahommikul, teadsime kõik, et ees on ootamas pikk ja meeldejääv päev. Klassijuhatajatundi hilinemisega oli probleeme nii mõnelgi meist – ühtedel oli lihtsalt ajaplaneerimisega raskusi, teistel oli vaja veel ette võtta lillekimbu soetamine. Lõpuks jõudsid kõik klassi ja õp Kell alustas südamliku tervitusega. Mainimata ei jäänud ka meid eesootavad eksamid – pöörati üldse üsna palju tähelepanu lõpetamisele, mis paljudel meele kurvaks tegi. Järgnev aktus pakkus aga osale ka naeruhetki, kes naljatles meie lipuheiskajate üle, kellel nende tähtis ülesanne algul väga hästi välja ei tulnud, kes aga kuulas tähelepanelikult koolijuhi kõnet ja endale juba tuttavat kolmnurkse frontooni ja historitsistliku koolihoone lauset kuulis.

Kui kõik lihtsurelikud peale aktust kas tundi või koju suundusid, teadis 12. klass, et suuremad katsumused on veel ees. Väike söögipaus ja kohe oligi vaja esimese klassi jütse sõbralikult vastu võtma minna. POtsa “Otsi endale pastakas, Oskar, nii on lihtsam!” lausete saatel astusid murelikud vanemad ja veel murelikumad lapsed kooli sisse ning neid ootasid segaduses naeratavad abituriendid. Suurepärane kombo. Kõik said lõpuks siiski imeliselt koolituuriga hakkama ja peagi hakati juba kogunema aula ette. Pinge oli kõikidel suur: väikesed seltsimehed ei teadnud, mida oodata inimeste nii suurest kontsentratsioonist ühel korrusel, abituriendid mõtlesid sealjuures saalis valitsevale palavusele ja sellele, et neil tuleb aktus seistes üle elada. Pidulik tseremoonia möödus kõikidele meeldivalt ning Paul pidas toreda ja teemakohase kõne.

Nüüd suundusime väikestega Reaali Poisi ette, kus nad said mütsid pähe. Peatselt aga ootasid meid kas 201 või 301 klassis õpetajad, et seal tarku õpetussõnu jagada. Füüsik M. Reedik näitas meile Bernoulli printsiibi ja Newtoni II seaduse kehtimist looduses. „Keemiaõpetaja Martin” ja meie oma Andreas panid lapsed ahhetama ennenägematute katsete üle. Alates kõige ilusamatest keemialilledest lõpetades kolme erineva (!) veega tegid keemikud imelise 10minutilise töö.

Kui juntsud olid peale kahte tundi väikesesse majja viidud, said abituriendid rahulikult kodu poole suunduda. Viimane esimene oli läbi. Ees ootas ehk veelgi nauditavam ja huvitavam kooliaasta.

Autor: Laima

Lisas: 135b 10.09.2019 14:14

Barcelona pildipank

Lisas: 135b 20.07.2019 11:08

Võtsime ette lõuna ehk meie seiklused Barcelonas: Day 5

Nii, viimane päev. Juba!? Hommikul pidime varakult kõigi oma kodinatega hotelli ees kokku saama. Nii mõnelgi meist oli eelmine õhtu pikapeale läinud ja uni oli “oi, kui magus“, aga ega kultuur ei oota! Girona linn tahtis avastamist. Tunnike bussisõitu ja juba olimegi pisikeses Hispaania linnakeses, mis oli võrreldes Barcelonaga justkui inimtühi, aga vahelduseks väga teretulnud. Taaskord saime aega einestamiseks ning seejärel ootas meid giidiga ekskursioon Girona toomkirikus ja tänavatel. Jällegi oli giid väga tore ja põnev oli kuulata. GOT-i fännidel (@Gregor) oli mingi oma djelo nende tänavatega. Sel teemal ma kaasa rääkida ei oska. Pärast tuuritamist suudlesid julgemad veel ka lõvi tagumikku ning võisimegi asuda teele lennujaama poole.

Tom aga arvas, et reis on liiga sujuvalt ja äpardusteta kulgenud (Astra jalg krhm) ning otsustas oma rahakoti Girona toomkirikusse kaotada. Olime valmis juba halvimaks ja kandsime Tomi ja Anu sinna loomuliku kao nimekirja, kui Tom siiski viimasel hetkel meiega väravas liitus ja lennukile pääses. Ei tea, kas tegu oli heade läbirääkijatega või pandi mängu oma viimased säästud… kes teab. Ja polegi tegelikult oluline, sest peamine oli see, et me alustasime ja lõpetasime oma reisi 34 liikmega. Ă•nneks polnud lennukis 1/3 reisijatest väikesed karjuvad lapsed ning sai oma öösel väheseks jäänud unetunnid täis magada. Mujal on tore, kuid kodus ikka kõige parem ning nii läkski pärast maandumist iga roju oma koju. Reis oli meeldejääv ja väga meeldivalt mitmekĂĽlgne. Aitäh, Anu, et meile sellise laheda reisi korraldasid! Ja aitäh seltskonnale. Elagu 135.b! Teinekordki!❤️

Autor: Kirke

Lisas: 135b 20.07.2019 10:25

Võtsime ette lõuna ehk meie seiklused Barcelonas: Day 3&4

Teadagi on meie klassi pea äärmiselt kultuurne naine ja suurepärast võimalust oma huviobjekte meiega jagada ta kasutamata ei jätnud. Kolmanda päeva esimene rännak viis meid giidi eesjuhtimisel otse Kataloonia gooti stiili ühe kauneima näite, hiiglaslike kaarte alla. Santa Maria del Mari basiilika võimsust ei suutnud kahandada isegi tõsiasi, et kirik oli omamoodi “peidetud” väikeste tänavate vahele. Tänu Maarja Kella varasematele tundidele tundsid paljud meist ennast giidide jutte kuulates valgustatuna: üht-teist oleks nii mõnigi meist giidi asemel võinud rääkida.

Oli ka teine plaan, mis samal päeval kavatseti ellu viia – Picasso muuseum. Pablo Picasso nimi ei jää ilmselgelt mitte kellelegi võõraks, kuid elamus, mida selles muuseumis oli võimalik kogeda, kinnitas ja tõestas veel kord: Picasso oli, on ja kindlasti ka jääb üheks kunstimaailma surematutest geeniustest. Muuseum avas lisaks kubismile ukse Picasso nooruspõlve loomingumaailma ning lasi piiluda miniatuursete paokil uste vahelt eri variatsioone tema arenguaja kunstist: õlimaale, visandeid, joonistusi, kritseldusi, parandusi. Hämmastav, kui võimsaks võib osutuda inimese läbilöömine siin maailmas, kui järgida oma hingehäält, jalutades otsejoones läbi teiste ette kirjutatud vaimsete müüride!

Kui on üldse olemas kirik, mis eirab enamusi klassikalise kiriku kunstilise ülesehituse reegleid, siis see on oma aja suurmeistri Antoni Gaudi kavandatud Sagrada Familia. Kirik, mida meid vaatama viidi, oli sõna otseses mõttes üllatusi täis nii seest kui väljast: kõik stseenid, mida skulpuuridel ja maalidel kujutatutena tavaliselt kiriku sisemistelt seintelt leiab, olid viidud seest välja ehk kiriku välisseinu ilmestasid sajad erinevad skulptuurid piiblilugudest. Sisemise ruumi õhkkonna loomine oli jäetud päikese ja vitraažakende omavahelise valgusmängu hoolde.

Tegelikult ei õnnestunud meil näha kogu kirikut oma täies hiilguses. Põhjus oli lihtne: ehitus kestab (algas aastal 1882). Vahelduva eduga täiustub kirik veel väidetavalt 2026. aastani, mis hindajatele kombekohaselt on muidugi mõista ehitajate töövõimeid ülehindav ja kiriku kõrval elavate kodukaitsjate vastupanuvõimet alahindav pakkumine. Optimistlikult olukorrale lähenedes jõuab loodetavasti kirikut valminuna tulevikus siiski oma silmaga näha.

Osa meie seast sai tutvuda rohkem kui ühe Gaudi imelise arhitektuurilise lahendusega. See üllatavalt veider teravate nurkade (nelinurga) puudumine ja isikupärane materjali- ja värvilahendus annavad hea eelise Gaudi majadele teiste seast tungivalt esile kerkida. Gaudi oli geenius nagu Picassogi. Gaudi arhitektuuriline mõtlemine oli lihtne: kunstis on ainult üks reegel – gravitatsioon.

Autor: Doris V.

Lisas: 135b 20.07.2019 10:23

Võtsime ette lõuna ehk meie seiklused Barcelonas: Day 1&2

Kooliaasta oli praktiliselt läbi ja veel viimaseks pingutuseks enne reisi oli end aktusele vedada. Ilmaga vedas ning saime tseremoonia õues läbi viia. Abituuriumiks saamise judin jooksis üle selja: tunneli lõpus on valgus! See meeleolu nõudis tähistamist ja minul kaasvõitlejaist sõpradega saigi veedetud paar tundi Hirve pargis limpsi lürpides ning endale arusaamatuil teemail vaieldes.

Õhtul kogunesime Lennart Meri bareljeefi ees, kus üllatavalt ei hilinenud mitte mina, Paul ega Kristin, vaid manitseja ise. Lennuk püsis (üllatus-üllatus) taevas ning maandus probleemideta. Seejärel ootas meid buss Gironast Barcelonasse, millega sõit möödus üpriski uniselt. Aknast nägime läbi hämara veidi öist Barcat, mis paistis esmalt veidi kõhe, kuid võin kinnitada edasise kogemuse põhjal, et see seda kindlasti polnud. Tol õhtul otsustas enamus meist põõnamise kasuks ja teised tegid seda pärast korra poe külastamist.

Esimesel päeval ärkasin vara vaatamata hilisele uinumisele. Kui teised veel tudusid, siis mina vudisin hommikust sööma ja leidsin üles ülikooli juures pesitsevad raamatupoed, kus tegin oma esimesed ostud. Peagi kõllasid toakaaslased ning trehvasin nii nende kui Pauli hispaanlannast sõbrannaga. Esimestega tuiasime kodukandis edasi ning tutvusime imelise nähtusega nagu seda on xuxo [tšu-tšo].

Esimene rühmategevus oli sõit metrooga park Güelli. Siinkohal tuleb kiita Barcelona metroosüsteemi, mis on selgelt kavandatud ning arusaadav. Kohale jõutud, sisenesime parki ning tegime esmalt grupiga ühe tiiru ning siis jäi aega iseseisvaks imetlemiseks. Tuleb tõesti nentida, et oma hullumeelsete mõtetega oli Gaudi tõeline geenius. Mitte ainult polnud kaunid sambad, käigud, trepid jm suurepärased silmailuks, aga nendega sai teha ka vaimustavaid pilte. Isiklikuks lemmikuks jäi rohmakatest kividest poolkaar-sammaskäik, kus kaldpinnal sai muuhulgas väga häid pilte teha.

Pärast park Güelli suundusime gooti linnaossa jalutama, millest peamine mälestus on kahjuks Astra ja Pauliga mahajäämine, et varemkohtamatuid jäätisemaitseid proovida. Kiire tänavate läbimise järel anti meile nüüd õhtuni aega ostelda ning süüa.

Läksime päeva viimase punkti purskkaevude juurde juba varakult, et saada head kohad ning juba tunnikese pärast jälgisimegi vapustava mastaabiga vee, valguse ja heli vaatemängu. Märkamatult oli taevas hämardunud ning selle trotsiks panime Kenneriga rahad kokku ja soetasime sõbralikult müügimehelt vilkuvad Minnihiire kõrvad. Sealt edasi hargneti eri suundades: mina liitusin triumfikaare poole liikujatega. Gregor ja Kristjan juhatasid meid vapralt läbi öise linna, kuid huvist arhitektuuri ja muidu üksteisega kudrutamise vastu venis minejate sats üsna pika maa peale laiali. Neil ja ilmselt ka muil põhjuseil otsustas Astra, plinkivad kõrvad peas, Kenneri poole joosta ning nagu eesti keeles ole tohhujaa ütlusi igasuguste omavaheliste vasturääkivustega, et ometi saaks igas olukorras midagi tarka öelda, siis pill tuleb pika ilu peale: Astra väänas hüppeliigese päris rajult välja.

Egas midagi, medi klass, nagu me oleme, viisime neiu pärast hinnangulist ülevaadet vastu oma tahet nelja vahel tassides koju, samal ajal  praktiseerides RK-laagris õpitud vssk-prrm-prrm-vssk-ut. Taas kuuenda korruse korteris panime paika asendi ja peale külma, kuid nägime, et sihukesest naljast praegu ei piisa. Võtsime vastu otsuse kiirabisse minna ning külma närvi säilitades ning lõbusad meeleolud unustades olin mina tol hetkel sobivaim reisisaatja Astrale (kuna kell oli juba üle südaöö, siis õpetajatele tegin selgeks, et magagu nad välja). Kiirabi kutsumine oli üllatavalt hõlbus ja huvitav kogemus võrdluseks, kui kunagi peaks kodumaal või mujal olema tarvis neile helistada.

Sellega aga ei lõppenud me vaevad, sest Astra va targupea polnud endale Euroopa ravikindlustuskaarti teinud ning haiglale tuli saada kindlustuselt garantiikiri. Taaskord olin puldis ja… ja ma ei taha enam eal kindlustusega kokku puutuda! ĂśmberĂĽhendamine, ootel olemine ning pikkade arvude ja meiliaadresside tähthaaval telefonitorru lugemine ei ole meelistegevuste hulgas. Lõpuks saime siiski soovitu ning arstid asusid ĂĽkshaaval Astraga tegelema, ehmudes igaĂĽks eraldi jala seisundi ĂĽle. Pärast korduvaid röntgeneid ja ohkavaid doktoreid mähiti jalg paksult sidemeisse ning meile telliti takso. Kuna kell oli kojujõudmiseks juba kolm saanud ning kõik magasid, veetis Astra öö meie eluruumides.

Autor: Nicolas

Lisas: 135b 20.07.2019 10:21

Üks, kaks, kolm, neli, / mulle meeldib kaitsevägi, / viis, kuus, seitse, kaheksa, / siia tulekut ma ei kahetse

I päev

Jäin natuke hiljaks ning mind lükati otse veoauto tagakasti ja sõideti minema. Sile tee-sile tee-künklik tee. Iga teekonarus oli tunda. Kui lõpuks kohale jõudsime, pidime tavariietest lahti ütlema ja kõigile anti sama vorm. Käe peale kirjutatud number oli selleks, et meid hiljem ära tunda ja et me oma määratud rühmadesse jääksime. Järgnev sõit palavas veoautokastis viis meid keelatud aladele. Telefone kasutada ei tohtinud, veel vähem pilti teha. Päike küttis, kuid vorm pidi olema korrektne ehk frentš pidi selga jääma. Igaühele näidati ette voodi, mille pidime korisevate kõhtudega piinlikult korralikult ära tegema. Ähvardati, et kui piisavalt korralikult ei tee, saab karistada. Hirm snaipri või miinipilduja tule ees hoidis kõiki vagusi. Kui õhtu kätte jõudis, sammusime näljast nõrkenutena ühtsel sammul päeva esimest toidukorda saama. Pärast lugematuid kätekõverdusi oli lõpuks magamaminemise aeg. Päeva lõpuks kattis keha mitu kihti higi, kuid pesema jõudsid vaid esimesed õnnelikud. Mõned pesid jalgu kraanikausis, et mingitki inimväärikust säilitada.

II päev

Teine päev hakkas meie jaoks kell 6.00 äratusega. Meil oli aega täpselt 5 minutit, et panna ennast riidesse ja jõuda alla rivistusele. Selle õigeaegselt kohale jõudmisega ei läinud kĂĽll just kõige paremini, seega uuesti: kätekõverdused, kätekõverdused, kätekõverdused. Pärast risvistust saime nautida võimlemist, koristamist ja hommikusööki. Kohe oligi juba aeg asjad kokku pakkida ja kasarmust lahkuda. Saime natuke varustust juurde (aitäh, kott kaalus nĂĽĂĽd u 20 kg) ning suundusime laagriplatsile. Tegime katelokis sĂĽĂĽa ja alustasime õpitubade läbimisega. Me saime proovida näomaalingute tegemist, esmaabi andmist, telgi pĂĽstipanemist, pĂĽssist laskmist, tule kustutamist jne. Ă•htupoole, kui kõik olid jõudnud laagriplatsile, anti meile kotitäis  erinevaid toiduaineid ja 2 tundi aega ning meil oli ĂĽlesanne teha kõige parema maitse ja välimusega toit. Seda pidime presenteerima žüriile, oma jaoĂĽlematele ning lõpuks saime isegi natuke sĂĽĂĽa. Aeg lendas ja juba hĂĽppasimegi ĂĽle arvukate lompide, et jõuda õhtusele rivistusele, kus saime kuulata mitu huvitavat luuletust nutisõltuvusest (autoriteks muidugi kõige suuremad nutisõltlased ise). Siis oli aeg magama minna. Telgis, kus oleks pidanud olema 12 inimest, aga oli umbes 18, oli suhteliselt raske uinuda ja kui lõpuks jõudiski silm natuke loojuda, kõlas väljast hĂĽĂĽe: “HĂ„IRE!” Kui kõik olid telkidest välja saanud, saime jälle teha oma lemmikharjutust –  kätekõverdusi – ja kõige õnnetumad meist said veel mutta pikali heita, et kaitsta end miinipilduja eest. Kuid lõpuks saime telki tagasi ja siis oli juba võimalus magada hommikuni.

III päev

Järgmine äratus oli hommikul kella 7 paiku ning siis toimus hommikune rivistus. Peale seda oli natuke aega hammaste pesemiseks ning asjade (nt magamiskoti) kokkupakkimiseks. Ka telk tuli lahti lammutada ja kõik väikseimadki detailid tagastada jaoülematele. Veidi aja pärast saadi ka hommikusööki, milleks oli puder, pirukas, pirn, kohuke ning joogivalikus olid tee, kohv ja otseloomulikult vesi. Varsti mindi kuulama loengut võltsuudistest ja nende loomisest. Loeng kuulatud, võeti seljakotid ning asuti 8 km matkale. Matka jooksul pidime läbima erinevad kontrollpunktid, kus lahendasime erinevaid ülesandeid. Kõik rühmad üritasid võimalikult kiiresti matkaga ühele poole saada, sest teati, et selle lõpetades sai selga panna tsiviilriided ning asuda koduteele. Lõpppunkti jõudes toimus märkide kättejagamine ja sellele järgnes varustuse tagastamine ning väike lõunapaus. Peale seda toimus viimane rivistus, kus jagati parimatele autasusid ning tänati rühmaülemaid ja inimesi, kes aitasid laagrit läbi viia. Rivistus tehtud, mindi autokastidesse ning algaski kodutee. Peale u 25 min sõitu jõutigi tagasi Tallinnasse ning kõik said sealt edasi kodudesse, st duši alla liikuda.

Autorid: Astra I., Mia Ă–., Maria J.

Pildid: Terke K., Kirke K., Gregor P.

 

Lisas: 135b 24.06.2019 21:25

Päev enne kultuuripäeviku tähtaega, päev, millega algab nädal, päev, mil võtsime suuna Vargamäele

27. mail käis meie tore kollektiiv A. H. Tammsaare sünnikohas Vargamäel. Jõudnud sinna, nägime esimesena aidahoonet. Seejärel liikusime Anton Hanseni venna Augusti ehitatud elumajja, kus avati muuseum 1958. aastal. Sinna sisenedes võis kuulda märkusi, nagu „siia võiks isegi elamagi asuda, natuke tsiviliseeritum”.  Ilusas puitmajas kuulasime intervjuud Tammsaare õega ning nägime ka piiblit, kust kirjaniku isa oma lastele jutte luges. Järgmisena seadsime sammud rehielamu poole, kus meile peaaegu pilkases pimeduses jutustati, kuidas elu käis eelmisel sajandil. Pärast seda liikusime alla saunikute elupaika. Ka kaev, kust Krõõt pidi pidevalt vett tooma, oli seal. Rehielamusse naasedes oli aeg koondada kõik oma näitlemisoskused ning paarides-kolmikutes lavastada stseene „Tõest ja õigusest”. Albu valla toiduaita viisid meid juba korisevad kõhud ning siis võtsime ette tunnise matka ilusas rabas. Rabamatk oli 4 km pikk ning julgemad said vahepeal ka väikse supluse teha. Jõudnud tagasi bussideni, pidime juba lahkuma. Tagasiteel jõudsid usinamad isegi mõne kultuuripäeviku retsensiooni valmis kirjutada (tähtaeg: 28. mai). Kokkuvõttes oli tore reis, mis seostus praeguse kirjanduse teemaga ideaalselt.

Autor: Oskar M.

Pildid: õp Anu Kell

Lisas: 135b 10.06.2019 22:19

Suure lennuga tagasi aastasse 1869

Eelmine ja seni ainuke kord, kui ma meie suurepärasesse ajaveebi midagi kirjutasin, rändasime ajas tagasi aastasse 1918 – meenutasime iseseisvuse väljakuulutamist ja kõike sellega kaasnevat. Tänavu usaldati mulle taas ülesanne anda väike pilguheit meie selleaastasesse ajarännakusse. Tundub, et ajarännakud hakkavad traditsiooniks saama. Järgmine aasta ehk Tartu rahu?

Igatahes, ilma pikema jututa, 2. mail läksime terve kooliga tagasi aastasse 1869 – arvan, et see aastaarv on kõigil koolis pähe tuubitud – muidugimõista toimus siis esimene Eesti üldlaulupidu. Too laulupidu toimus küll Tartus, aga kuna me seda ainult meenutasime, siis jäime siiski Tallinnasse ning laulupidu toimus ka hoopis Kalevi spordihallis. Päev algas jällegi lineikaga aulas, kus kuulsime teravat vaidlust herr Jannseni (füüsikaõpetaja Marko Reedik) ning A. H. Willigerode (Madis Somelar) vahel. Meil oli ka oma C. R. Jakobson, kes nägi üllatavalt sarnane välja Reivo Maasikuga, ning Lydia Koidula (Katri-Liis Kaasik). Saanud aulas loodetavasti mõne fakti võrra targemaks, toimus meil neli koolitundi: füüsika, kus õppisime tunge ja jõude, keemia, kus lugesime teksti, mis koostatud neile talupoegadele, kes asju mõistusega teha tahavad (Martin Saare vihje?). Kirjanduse tunnis käisime kiiresti üle kõik laulupeoga seotud tegelased ja siis liikusime klassipilti tegema. Viimane tund oli matemaatika õpetaja Taltsiga, kus proovisime lahendada vanu ülikooli sisseastumiseks vajaminevaid teste. Taas oli koolis erileht, mida vahetundides ajalehepoistelt endale soetada sai. Ilmselgelt ei puudunud ka Piret Otsa legendaarsed tantsud, kuhu praeguseks juba terve kool kokku jookseb.

Pärast kooli läksid klassid staadionile, et moodustada sinna üks suur “1869” – taas kord tehti droonipilt, kuid kui eelmine aasta paksude lumeräitsakate keskel, siis seekord vihmasajus. Aga vahet polnud, tuju oli ikka hea. Siis liiguti rongkäiguga Kalevi spordihalli, kus peeti maha üks väiksemat laadi laulupidu ning simman, nagu kord ja kohus.

Mis oli ka see aasta ülimalt tore, oli kostüümiosa. Paljud meist olid imeilusates rahvariietes ning seega ka tõepoolest ajastukohased. Kui sellise ürituse jaoks minnakse rahvariideid isegi laenutama, siis see näitab küll suurt pühendumust. Sellest on minul vaid hea meel!

Autor: Eva M. P.

Lisas: 135b 08.05.2019 23:56

135.b vähendatud koosseis Tartus teadust tegemas

16.-17. aprillil toimus Tartus ERMis noorte teadusfestival. Meie klassi esindas sel aastal teadusfestivalil lausa 5 inimest (Paul, Laima, Andreas, Kadri, Kristjan). Festivalil tuli esitleda oma uurimistööd žüriile ning külalistele postri abil. Samuti said osalejad ise tutvuda teineteise töödega ning luua uusi sõprussuhteid. Arutelud žüriiga olid väljakutsuvad, kuid igati huvitavad. Õpilased said oma suhtlemisoskused päriselt proovile panna, üritades kokku võtta terve aasta tööd viie minutiga. Õhtul toimus ka ühine õhtusöök, kus sai jagada oma muljeid ning tutvuda veelgi enamate teadushuviliste noortega. (Kindlasti oli tegu esmakordse kogemusega ning nüüd on kõigil osalejatel oma UT peas nagu luuletus, seega kaitsmisel ei tohiks mingit probleemi tekkida). 135.b visad hinged saavutasid ka märkimisväärseid tulemusi: Laimale sai osaks II preemia ja Kristjanile kirjastuse eripreemia.

Teadusfestival peab ennast kindlasti valmis panema ka järgmiseks aastaks, kui teine osa 135.b uurimistöödest esitatakse konkursile. 🙂

Autor: Paul. M. T.

Lisas: 135b 08.05.2019 23:49

Liumägi, maalitud tsunami aias, katusematerjalist valmistatud hiigellennukid – ja seda kõike veel Eestis!

Olles just õppinud kaasaegset kunsti, külastasime klassiga Flo Kasearu muuseumi. Huvitav oli see, et muuseumi giidiks oli kunstnik isiklikult. Väga põnev oli jälgida, kuidas kunstnik ise oma loomingut tutvustab ja avab. Kui muuseumile oli ring peale tehtud (kes oma pea paar korda ära löönud, kes ootamatult ilmuvate kasside poolt ehmatatud), siis oli julgematel ka võimalus lasta alla liumäest, mille Flo oli ehitanud treppide asemele kahe korruse vahel. Muuseumiaias anti meile võimalus olla loomingulised ning me pidime välja mõtlema idee, kuidas saaksime koos Flo mägedega poseerida. Meie tegemised Flo jäädvustas muidugi ning postitas oma Instagrami. Kokkuvõttes oli väga omapärane ning huvitav külastus, mis kindlasti sobis varasemalt õpitud teemaga nagu valatult.

Autor: Kenner T.

Lisas: 135b 08.05.2019 23:47