135b ajaveeb lÀheb pensionile, aga enne veel natuke möödunud kuudest

Sel raskel a’al pandi meie fantaasia tööle. Mida teha, et igavuse kĂ€tte umbses toas ei kĂ”ngeks?

  • Keegi haaras kĂ€tte raamatu (sai nii mĂ”nigi Nietzsche lĂ€bi loetud!).
  • Keegi otsustas arvutihiire kasuks (CS:GO ei oota).
  • VĂ€rske Ă”hu kĂ€es olemine oli ka populaarne – kellelgi oli kange tahtmine ennast sohu Ă€ra uputada, keegi aga nautis rahulikumate aiatööde tegemist.
  • Sportimiskohtade vĂ€henemise tĂ”ttu (myfitness oli kinni:/) otsustasid paljud home workoutide kasuks.
  • Haritud reaalikate telekates hakkasid ETV kĂ”rval lemmikkanaliteks muutuma Mehhiko seriaalide ja Metropolitan Opera koostööpartnerid.
  • Kes kĂ€si tahtis natuke teistmoodi rakendada kui arvutihiire abil, see hakkas usinasti kuduma.
  • Kellelgi tuli pĂ€he mĂ”te luua oma firma (variante oli seinast seina: kel oli peas startup, kel karantiinimeemide vabrik).
  • TikTok, peame tĂ”dema, oli ka saamas hoogu juurde (Ă”p Kell, rahu, see hoog vaibus kiiresti).
  • Kui leiti, et kogu Netflix on lĂ€bi tuhnitud, siis avastati, et vahepeal oli paar Google Meeti tundi Ă€ra olnud.
  • KlassiĂŒhtsus sĂ€ilis armsate joonistamisĂ”htute abil (skribbl leidis endale koroona ajal vist palju fĂ€nne).
  • Kord tuli idee teha isegi kogu klassiga ajaveebiĂ”htu, aga enne langes viirusosakeste arv, kui selle organiseerimiseni jĂ”uti.
  • JĂ€tkuvat eneseharimist aitas ĂŒleval hoida edX.org, aga ka muud online-kursuseid pakkuvad lehed.
  • Avastati endale tuttavate ja vĂ€hem tuttavate keelte ilu – kes pingutas ĂŒlikooli jaoks, kes soovis niisama challengeid enda niigi vĂ€sinud ajule.
  • Osa meist sai ennast proovile panna ka koroonaajastu olĂŒmpiaadidel. OmapĂ€rane kogemus igal juhul…

KokkuvÔttes on möödas tegus ja vÀhem tegus karantiiniperiood, mille kestel said kÔik ennast kuidagi taasavastada. See oli meeldiv, aga veel meeldivam oli nÀha tuttavaid nÀgusid matemaatika konsultatsioonides ja siis kÔiki juba ka eksamitel.

NĂŒĂŒd enam nii pea neid nĂ€gusid ei nĂ€e… Eksamid tehtud, kool lĂ”petatud, PĂ€rnus kĂ€idud. Kurb on, mis seal salata. Aga nii see aeg lĂ€heb. Ja tulevikus saabuvad ikka hetked, mil nĂ€eme! Ja siin lehel saab meist ikka lugeda ja mĂ€le(s)tada vanu hĂ€id aegu.

135b ajaveeb paneb siinkohal oma tööriistad kasti ja lĂ€heb rahuliku sĂŒdamega pensionile. Ta on oma töö teinud.

Meil oli au. AitÀh!

NÀeme vilistlaspÀeval!

Autor: 135b

Lisas: 135b 20.07.2020 14:12

Tagasivaade korvpalliaastale

Joonas: Kui selleaastane klassidevaheline jalgpalliturniir jĂ€i kahjuks praeguse olukorra tĂ”ttu Ă€ra, siis korvpalli said gĂŒmnaasiumi poisid ja tĂŒdrukud ikkagi mĂ€ngida vĂ”i vĂ€hemasti seda ĂŒritada. Abituuriumiaasta oli meie klassi korvpallile vĂ€ga edukas ning kirjutan vĂ€ikese kokkuvĂ”tte tĂŒdrukute eduloost enda kui naiskonna treeneri vaatepunktist.

Sellel aastal esindasid klassi au Laima, Carmen, Kirke, KĂ€triin, Terke, Kristin, Brigita ja Mia. Alagrupis proovisid meile vastupanu osutada 11.b, 10.a ja 10.c, kuid paraku ei tulnud keegi neist sellega toime. VĂ”tsime nendest mĂ€ngudest ĂŒlikindlad vĂ”idud (isegi, kui skoorid seda ei peegelda) seisudega 14:10, 16:6 ja 8:6. Poolfinaaliks jĂ”udis kohale ka klassijuhataja Anu, seega motivatsioon mĂ€ngida oli suur. Vastaseks osutus 11.a, kellega lĂ€ks vĂ€ga tuliseks lahinguks. Olen korvpalliga tegelenud 10 aastat, kuid sellist kino pole ma vist veel enda elus nĂ€inud. VĂ€ljakult ei puudunud kriimustamised, patsist tĂ”mbamised, karjatused, pisarad, krĂ”bedad vĂ€ljendid ja verised huuled. Ega siinkohal polegi muud teha, kui kaasa tunda mĂ€ngu kohtunikule, kes seda kĂ”ike ohjeldama pidi. Igatahes vĂ”tsime ka sellest mĂ€ngust n-ö töövĂ”idu, mille ĂŒle oleks uhke ka varalahkunud superstaar Kobe Bryant. Treenerina tundsin sel hetkel suurt rÔÔmu, aga samas pesitses hinges ka kerge kurbusenoot, sest kohale jĂ”udis tĂ”siasi, et kĂ”ik hea saab ĂŒkskord otsa. MĂ”tlesin siis endamisi tagasi meie esimesele aastale ning sain aru, et kui 10. klassis olid tĂŒdrukud vĂ€ljakul natuke eksinud ning vĂ”tsid minu nĂ”uandeid kuulda, siis sel aastal viibisid vĂ€ljakul staarid, kes teadsid ise, mida ja kuidas teha, ning treeneri nĂ€punĂ€iteid polnudki neil tegelikult vaja. Lisan siia ĂŒhe meemi, mis vĂ”tab hĂ€sti kokku minu emotsioonid peale 12. klassi turniiri.

Kahjuks finaali mĂ€ngimiseni sel aastal ei jĂ”utud. Ma ei teagi, mille taha see lĂ”puks jĂ€i, kuid kurb tĂ”siasi on, et kolmest aastast kahel ei saanudki keegi teada, kes on gĂŒmnaasiumi parim korvpalliklass neidude arvestuses. VĂ”ime ju spekuleerida, et oleksime need vĂ”idud kindlasti koju toonud, kuid teame, et sport vĂ”ib olla ettearvamatu. LĂ”petuseks aga suur aplaus ja kummardus meie vapratele klassiĂ”dedele, kes said hakkama millegi imelisega, jĂ”udes kolmel jĂ€rjestikusel aastal finaali. Loodetavasti jÀÀvad neiud selle saavutusega veel pikkadeks aastateks ajalukku.

Kristjan: Klassidevahelises korvpallis oli meil poistega suur eesmĂ€rk jĂ”uda finaali. Varasemalt polnud me suutnud isegi alagruppidest edasi saada. Seega pidime selle aasta turniiriks valmistuma. Alustasime treeningutega varakult, harjutasime kombinatsioone ja uusi taktikaid. Plaan oli lihtne: Oskar lauas ja Joonas viskab, ĂŒlejÀÀnud teevad kĂ”ik selleks, et vastaseid segadusse ajada ja Joonast toetada. Tiim koosnes meil legendaarsetest mĂ€ngijatest: Oskar, Sander, Hugo, Kenner, Nicolas, Paul, Kristjan ja meie superstaar (point guard, shooting guard, power forward) Joonas. Turniir algas alaguppidest, kus me vĂ”itsime ĂŒlekaalukalt kĂ”ik mĂ€ngud. Siit saime edaspidiseks motivatsiooni ja jĂ”udu. Edasine teekond viis meid poolfinaalideni, kus tuli meile vastaseks 12.c. Tegemist oli Reaali ajaloo suurima rivaalidevahelise mĂ€nguga. Tundus, et see tuleb tasavĂ€gine, aga juba esimesel poolajal oli seis 22:0. Isegi Sandril hakkasid korvid kukkuma. Mainimata ei saa jĂ€tta Kenneri imelist kolmest, mis tuli kui vĂ€lk selgest taevast ja andis poistele kĂ”vasti hoogu juurde. LĂ”puks meie klass H Ä V I T A S 12.c poolfinaalis ja tĂ€itsime oma eesmĂ€rgi, jĂ”udes edasi finaali. Finaalis lĂ€ksime vastamisi 11.c klassiga, kus kĂ”ik mĂ€ngijad olid professionaalid. Tegemist oli meie jaoks vĂ€ga keerulise mĂ€nguga, aga siiski suutsime osutada neile natuke vastupanu ja esimese veerandaja isegi vĂ”ita. Kahjuks vĂ”itu siiski koju ei tulnud, aga saavutasime oma eesmĂ€rgi ja oleme kĂ”ik uhked selle ĂŒle. Turniir vĂ”imaldas meil koos lĂ”busalt aega veeta ning tĂ”estada, et sport on meil kĂ”igil sĂŒdames.

Lisas: 135b 17.05.2020 10:35

Sel kevadel natuke teistmoodi…

Liisa Mai: Mis teeb minu jaoks koolist kooli? See on varane tĂ”usmine, pikk bussisĂ”it ja poolunes veedetud suuremalt jaolt venivad tunnid. Lihtne jĂ€reldus – e-Ă”pe ei ole kool. Nii mĂ”nigi tund on ju möödunud alles teki all olles, Ă”petaja jutt taustal vaikselt kĂ€imas. Samas, sarnasusi on ka. Endiselt on minu olulisteks kaaslasteks tunni taustal kohvitass ja kudumistöö, endiselt ei viitsi ma matemaatikas ĂŒlesandeid lahendada.

Tegelikult teen ma seda matemaatikat ning vist isegi rohkem, kui ma koolis oleks teinud. Seega ei usu, et distantsĂ”pe minu teadmistesse olulise lĂŒnga jĂ€taks. LĂŒngad on mujal: kĂ”ik normaalsel kujul Ă€rajÀÀvad ĂŒritused lĂ”pukella ja vĂ€ga kahtlases seisus lĂ”puaktusega eesotsas. Neid asju mitte arvestades vĂ”iks distantsĂ”pe vanemas astmes osaliselt, nii ⅖ nĂ€dalast, ette nĂ€htud ollagi.

Sander: Karantiinis elu on vĂ€ga rĂ”ve. Kahju, et just meie lend peab selle tĂ”ttu kĂ”ik vahvamad sĂŒndmused Ă€ra jĂ€tma. R.I.P., Gruusia. Karantiinis olles on sĂŒvenenud minu kartused eksamite ees. Kuid selles tuleb sĂŒĂŒdistada ainult iseennast. Arvad kĂŒll, et nĂŒĂŒd on aega maa ja ilm Ă”ppida, aga kui korra hommikul YouTube’i lahti teed, on jĂ€rgmisel hetkel sĂŒdaöö. MĂ”istad, et oled jĂ€lle pĂ€eva raisku lasknud. Loodetavasti suudan enne eksameid ennast ikkagi kokku vĂ”tta.

Andreas: Selline eriolukord, nagu meile osaks on saanud, on ainukordne kogemus kĂ”ikide osaliste jaoks. See on kindlasti omapĂ€rane ning muudab meie gĂŒmnaasiumilĂ”pu meeldejÀÀvaks. Eriolukord on andnud mulle vĂ”imaluse proovida, kuidas ise Ă”ppida. Hetkene Ă”ppemeetod iseenesest mulle sobib, sest see vĂ”imaldab mul iseseisvalt planeerida oma aega ning kohustusi. Eksamiteks Ă”ppimise kĂ”rvalt olen leidnud aega ka tegeleda autokooli nii teooria kui praktikaga, oma pĂ€evakavasse tuua sporti, milleks muidu viitsimist ja aega nii palju ei olnud. Üldiselt on siiamaani olnud kĂŒllaltki tore ja rahulik koolilĂ”pp, aga vaikselt tahaks tulla tagasi koolipinki nĂŒhkima.

Laura: Esimesest kahest nĂ€dalast ei ole palju meeles, eelkĂ”ige seetĂ”ttu, et siis veetsin magades suurema osa pĂ€evast (19 h!!!). Vegeteeriva oleku taandumisel sai vaikselt tĂ”eks Sandri öeldu: ,,Siis ei saagi ju midagi muud teha kui Ă”ppida :o”. 12. klassi lĂ”pus osutus distantsĂ”pe kasulikuks, sest meilt vĂ”eti Ă€ra kĂ”ik segavad faktorid, luues sellega vĂ”imalus ilus lĂ”puspurt teha. DistantsĂ”ppe kĂ€igus sai eelkĂ”ige oma tahtejĂ”udu treenida: taastus pĂ€evakava, fĂŒĂŒsiline aktiivsus (kui aga lĂ”pureis Ă€ra jĂ€i, kadus ka “gruusiavormi“ vajadus, ja sellega koos motivatsioon). Proovimata ei jÀÀnud uued asjad: kooli tagasi tulles oskan kĂŒpsetada leiba ja natuke klaverit mĂ€ngida. Üldjoontes oli see kindlasti pĂ”nev ja meeldejÀÀv kogemus ning hea vaheldus, aga selleks vĂ”iks see ka jÀÀda, vahelduseks (palun laske meid ĂŒlikooli!!).

Lisas: 135b 17.05.2020 10:28

Abiturientide arvamus e-lÔpukellast

Brigita: 29.04.20 toimus meil, Reaali abiturientidel lĂ”pukell. Egas midagi, kammisin juuksed Ă€ra, panin kleidi selga, mĂ€rgi rinda ja kell 13.00 hakkas asi pihta. TĂ€itsa naljakas: meie esimene aktus, kus pĂŒkste kandmine ei olnud kohustuslik, nii mĂ”nigi (@Martin Saar) sai dressidega lĂ€bi. Lisaks oodatavale – direktori kĂ”ne, beebipildid, vĂ€ikeste meisterdatud kaardid jne – leidus ka palju huumorit. Kohal oli Reaalkooli Moodle, Ott RĂŒnkla pidas korralikult Reaalis Ă”ppinud Ă”pilasena kĂ”ne, 137. lend tegi unustamatu tĂ€nuavalduse, lehvitamise ajal tervitasid meid Anette Remmelga sĂ”nul 2+2 reeglit eiranud JĂŒri Kozlik ja Robert Raasuke Reaali Poisi ees. Kuigi hĂŒvastijĂ€tmine ei olnud vĂ€hemalt minu jaoks kerge, oli see ilus sellegipoolest!

Maria: Meie lĂ”pukell oli see aasta ĂŒsna eriline. Mitte ĂŒhelgi lennul varasemalt pole sellist e-lĂ”pukella veel olnud. VĂ€ga huvitav oli kuulata direktori ja T. TruuvĂ€rti kĂ”nesid. Need olid emotsionaalsed, Ă”petlikud (@muinasjutt), motiveerivad ja hĂ€id soove tĂ€is. Peale seda oli tore vaadata meie lennukaaslaste lapsepĂ”lve- ja praeguseid pilte. NĂ€ha oli kĂ”igi meie (vĂ€hemalt fĂŒĂŒsilist) arengut. KĂ”ik see kokku tegi mind vĂ€gagi emotsionaalseks ning pisarad tulid silma. Kurvaks tegi kĂŒll iseasi, et ei saanud meie klassi- ja lennukaaslastega pĂ€riselt koos olla ning osa saada tĂ€iuslikust lĂ”pukella traditsioonist (teate kĂŒll, mööda koolimaja ringi jooksmisest, ĂŒhisest simmanist vabaĂ”humuuseumis ja lĂ”pukella helinast koolimaja seinte vahel). Muidugi ka e-lĂ”pukella ajal helises kell, aga see ei olnud pĂ€ris see. Kuid! e-lĂ”pukell oli parem kui mitte midagi ning hea meel oli taas nĂ€ha lennukaaslaste rÔÔmsaid nĂ€gusid.

Mia: Kuigi me kĂ”ik oleksime vist tahtnud oma lĂ”pukella pidada pĂ€riselt kooliseinte vahel, oli ka selline versioon ĂŒllatavalt emotsionaalne ja meeldejÀÀv. KĂ”ik kĂ”ned ja beebipildid tuletasid meelde neid toredaid aegu, mis me oleme Reaalkoolis veetnud, ning tĂ”id – ma usun – ka vĂ€ga mitmetel pisarad silma. Minu arust oli see parim variant pidada praeguses olukorras seda lĂ”pukella.

Gloria: LÔpukella kohta oli paljudel algselt oma arvamus. Mina mÔtlesin, et see on parim, mis teha annab ja ka omamoodi ainulaadne.

Kogu asi algas nii mĂ”nelgi kĂŒsimusega, et kas tuleb pĂŒsti ka seista… Martin saatis meile pildi oma outfitist, mis oli kindlasti mugavam, kui oleks pĂ€ris lĂ”pukellal pidanud olema – omad plussid igal olukorral. Õpetaja Tatjana kĂ”ne oli vĂ€ga emotsionaalne, kindlasti kiskus nii mĂ”nelgi pisar silma. KĂ”rva jĂ€i ka Oti idee kummikommidest… Piltide vaatamine oli minu meelest vĂ€ga armas ja nostalgiline, tuletas meelde retsinĂ€dala raskusi ja klassireise. KĂ”ige toredam ĂŒllatus olid sĂ”numid meie rebastelt! Edu UT-ga! LĂ”pukell Google Meetis oli kogemus, mis ei andnud kindlasti edasi kĂ”iki emotsioone, mis me Reaalkoolis veedetud aja jooksul oleme saanud, kuid me tegime sellest parima, mis oli vĂ”imalik, ning ma olen Ă”nnelik, et mul on nii armsad koolikaaslased ja Ă”petajad!

Katarina: Idee virtuaalsest lĂ”pukellast pĂ€lvis lennult esialgu tugevat vastupanu. Ka mina olin nende hulgas, kellele see mĂ”te ĂŒldse ei meeldinud: lihtsalt tegemise pĂ€rast ei tahtnud pĂ€ris lĂ”pukella virtuaalseks naljaks moonutada. NĂŒĂŒd, kui ĂŒritus on lĂ€bi viidud, jÀÀn esialgsele arvamusele kindlaks, kuid tuleb siiski tunnistada, et karantiini vĂ”imalusi arvesse vĂ”ttes ĂŒletas virtuaalne lĂ”pukell igasuguseid ootusi. Kui natuke segane lĂ”pp vĂ€lja arvata, sujus tehniliselt kĂ”ik hĂ€sti. KĂ”ige toredam ĂŒllatus oli ilmselt 137. lennu pöördumine: rebastega ei saaks rohkem vedada, see oli vaimukas ja imearmas! Koorilauljana avaldas muljet ka sulgede sappa sidumine. Selle traditsiooni olin ma selleks ajaks juba tĂ€iesti maha kandnud ning seda ootamatum ja mĂ”jusam oli, et see siiski kajastatud sai. (AitĂ€h, Eve!) Kohutavalt liigutav oli ka Tatjana kĂ”ne ja ĂŒleĂŒldse oli kogu ĂŒrituse vĂ€ltel vĂ€ga keeruline mitte nutma hakata. Ja kuigi oleks palju parema meelega kooli seinal kĂ”ik koos lapsepiltide ĂŒle naernud, on siiski vahva, et saime sellest killukese. Aga lootus sureb viimasena ja seega tuleb uskuda, et kunagi saame ka pĂ€rismaailmas rahvariietes ringi joosta, et lĂ”pukellast viimast vĂ”tta.

Siia meenutuseks ka pilt meist kĂ”igist (Carmenit, Julianat  ja Teetu pole, aga nad on ka meil kĂ”igil sĂŒdameis!), mis tehtud sel aastal:

Lisas: 135b 09.05.2020 15:43

Tagasivaade vaba loomingu kursusele ehk aitÀh, Maarja! vol4

Tobias valikkursusest ja enda töödest: Mina liitusin kursusega eelkĂ”ige sellepĂ€rast, et teadliku Ă”petaja pilgu all erinevate tehnikatega tutvust teha. Nii sain endale kĂ”ige sobivama leida, millega on kaasas ka tundidest saadud kasulikud juhtnöörid ja teadmised, et iseseisvalt edasi katsetada. KĂ”ige eksootilisem osa kursusest oli ilmselgelt oma nĂ€ituse korraldamine Kullo Lastegaleriis. Tegu oli ainulaadse ja piduliku kogemusega, mis juba ĂŒksinda on vÀÀrt kursusest osavĂ”tmist ning motiveerib ka kĂ”ikide teoste loomisel rohkem pingutama.

Oma töödest olen ma kĂ”ige rohkem rahul abstraktse maaliga ,,SuvepĂ€ev”, mille tegemiseks kasutasime modelleerimispastat ja akrĂŒĂŒlvĂ€rve. Peale selle, et tegu oli kursuse viimase tööga, paistis see ka vĂ€lja oma vabaduse poolest. Ei pidanud muretsema selle ĂŒle, kas puu vĂ”i maapind on piisavalt hĂ€sti maalitud, vaid sai oma ideed vĂ€iksema pingutusega otse lĂ”uendile kanda, mis aitas unustada, et selle tegemiseks oli piiratud aeg. Suurimaks edasiminekuks kursuse jooksul loen enesekindluse kasvu. Teiste tööde nĂ€gemine oma teose loomise ajal muudab enese kritiseerimise vĂ€ga lihtsaks. Sellest tuleks aga kaasa vĂ”tta hoopis seda, kuidas saaks oma tehnikat vĂ”i lĂ€henemist muuta, et siiski ise oma teose ĂŒle tĂ”eliselt uhke olla. TĂ€htsaim on oma oskuste pidev tĂ€iendamine.

Kirke valikkursusest ja enda töödest: KĂ”ige tugevam side on mul oma kuntsiajaloo kursuse raames valminud lĂ”putööga (tĂ€iendustega teetööde liiklusmĂ€rk), mis samuti nĂ€itusel ĂŒleval oli. See oli nii emotsiooni pealt valminud ja mulle meeldis ka see lugu, mille ma sinna taha vĂ€lja mĂ”tlesin. Kui peaksin valima oma lemmiku töö, mis valmis valikkursuse raames, siis selleks oleks metsamaal. PĂŒhendasime sellele kĂ”ige rohkem aega ning jĂ€in ka lĂ”pptulemusega vĂ€ga rahule. Samuti lisas isikupĂ€ra see, et foto, mille jĂ€rgi maalisin, oli samuti minu tehtud. Nimelt kujutas see endast ĂŒht sĂŒgisest Kadrioru pargi tagumist nurka. Mu tuttav ĂŒtles, et mu teos on vĂ€ga mĂŒstilise ja isikupĂ€rase vibe’iga. Meeldiv kompliment! Veel oli Ă€ge, et saime KUMUs graafikat proovida. Tegin jĂ€rele suurmehe Wiiralti teost, mida tĂ€iendasin pisut ning mille lĂ”pptulemusega vĂ€ga rahule jĂ€in! Tegime veel palju Ă€gedaid töid, kuid ĂŒlalnimetatud jĂ€id mulle kĂ”ige eredamalt meelde.

Igatahes soovitan soojalt kĂ”igile seda kursust valida, kuid peab olema kiire, sest kohad lĂ€hevad ruttu. Ka mina sain kursusele vaid tĂ€nu sellele, et Ă”p Maarjale paluva meili kirjutasin ja ĂŒtlesin, et jĂ€in hiljaks, aga niiiiiii vĂ€ga tahan. Ja saingi! AitĂ€h, Maarja ja teised kunstnikud, oli tore! Loodetavasti saame ka oma tööd millalgi Kullost kĂ€tte…

Lisas: 135b 09.05.2020 15:15

Tagasivaade vaba loomingu kursusele ehk aitÀh, Maarja! vol3

Terke nĂ€itusest ja enda töödest: Vaba loomingu kursuse nĂ€ituse avamisele pani alguse Siret Siim 135.c klassist. Ta esitas performance’it nimega „Rondo ĂŒheksale ebavĂ”rdsusele”. Kasutusel olid, nagu ka teose nimest arvata vĂ”is, ĂŒheksa esemete paari – mĂ€nguasjad, raamatud, ehted, riided, huulepulk ja mutrivĂ”ti, toit, must ja valge, elu ja surm, Ă”pikud. Iga paar sĂŒmboliseeris maailmas olevat ebavĂ”rdsust. Siret valis iga kord “privilegeerituma” eseme igast paarist, nĂ€iteks valge musta asemel ja mutrivĂ”tme ehk mehe huulepulga ehk naise asemel. Kuid viskas n-ö parema asja hiljem prĂŒgikasti, sĂŒmboliseerimaks seda, kuidas inimesed tihtipeale ei hinda seda, mis neile antud on.

Kursus arendas mind kindlasti vĂ€ga palju ning enamik tĂ¶Ă¶ĂŒlesandeid olid mu lemmikud. Üks sĂŒdamelĂ€hedasemaid oli loodusmaastiku maalimine. Seda sellepĂ€rast, et polnud varem midagi sellist teinud. Maalisin elus esimest korda ning see oli vĂ€ga huvitav. Mul lĂ€ks töö kĂŒll mitu korda aia taha, aga panin kihte aina juurde ning lĂ”puks tegi see mu töö isegi paremaks. Ma panin sellele nimeks “Rebane metsas”, sest pildil on meie klassi Hugo keskmist sĂ”rme nĂ€itamas. Maalitöö muutus tegelikult vist mu lemmikuks siis, kui nĂ€gin tema suurt naeratust ja rÔÔmu, kui ta nĂ€gi, et olin temast pildi teinud. Polnud talle sellest siiski ju midagi ennist rÀÀkinud.

Avamise tegid ka vĂ€ga armsaks meie klassi poisid, kes tĂ”id igale vaba loomingu kursuse lĂ”petanud klassiĂ”ele roosi. 🙂

KĂ€triin nĂ€itusest ja enda töödest: Mina panin nĂ€itusele ĂŒles kuus vaba loomingu kursuse raames tehtud tööd: ,,PĂ€ikese mĂ€ng Kadriorus”, ,,Kas see ongi fantaasia?”, ,,Pilgutus”, ,,Minu esimene miljon”, ,,Möll” ja ,,Ufo”. Lisaks panin nĂ€itusele ĂŒles kunstiajaloo kursuse lĂ”putöö nimega ,,Van Gogh x 7”. Enne, kui kĂ”ik töid vaatama tulid, valmistasime ka kĂ”ik nĂ€ituseks ette: kutsed, söögipoolis, jook jm.

,,PĂ€ikese mĂ€ng Kadriorus” oli minu esimene töö. Olen harjunud maalima Ă”livĂ€rvidega, seega akrĂŒĂŒl polnud minu vĂ€ga suur sĂ”ber. Töö lĂ”pus oli mul sellest juba suhteliselt kopp ees. Minu lemmiktöö oli tĂ”enĂ€oliselt ,,Kas see ongi fantaasia?”: ma polnud varem nii pĂ”hjalikult vĂ€rvipliiatsitega joonistanud ja sĂŒrrealistlik aspekt meeldis mulle vĂ€ga, saime end kujutada tĂ€pselt nii, nagu tahtsime. Mulle tundub, et valdavalt sisaldasid meie tööd suures osas fantaasiat, mis mulle vĂ€ga meeldis. ,,Minu esimene miljon” sai oma nime selle jĂ€rgi, et see töö mĂŒĂŒakse kunagi peale minu aega maha miljoni eest. Enim aegavĂ”ttev ja kĂ”ige lemmikum on aga ,,Van Gogh x 7”, milles kombineerisin 7 van Goghi maali elemendid ĂŒheks Ă”limaaliks.

Lisas: 135b 09.05.2020 15:12

Tagasivaade vaba loomingu kursusele ehk aitÀh, Maarja! vol2

Juliana enda töödest: Teostest vĂ”ib rÀÀkida pikalt ning kĂ”igi tööde seas leidub palju mĂ”tteid ning emotsioone. Minu töödes on nĂ€iteks valdavaks erinevad surmaga seotud teemad (kĂ”igil pole teemad nii mornid). Ainuke töö, milles silmnĂ€htav depressiivne alatoon puudub, on mu lilla fluoriidi vĂ€rvitoonides maastikumaal, mis on ka ĂŒks mu isiklikke lemmikuid (kuigi see on maastikumaal, millel puudub igasugune sĂŒgavam mĂ”te – see on lihtsalt natuke lilla pilt loodusest). Oluline on kĂ”ikide tööde puhul protsess ning selle protsessi tegi eriliseks see, et olin ĂŒmbritsetud inimestega, kes huvitusid kunstist, selle loomise protsessist ning lĂ”id kunstiklassi meeldiva atmosfÀÀri kreatiivsuse vĂ€ljendamiseks.

Astra enda töödest: Ühe teose peal oli algselt kujutatud metsamaali. Kuna aga maalimisega mul vĂ€ga suurt kogemust enne ei olnud, siis ei jÀÀnud ma oma tööga sugugi rahule ja otsustasin nĂ€itust ĂŒles seades, et panen selle ĂŒles hoopis teistpidi. Varasemalt olin maalile pealkirjaks pannud ,,Puu taga on teine puu“ ning avastasin, et see pealkiri sobis ka uuele tööle ideaalselt. See kirjeldab hĂ€sti ka mu teisi töid. Kuna lĂ€ksin kursusele ilma igasuguse kunstitaustata, panin rohkem rĂ”hku kunstiteoste mĂ”ttele kui teostusele endale.

PĂ€ikseline teos oli meie kursuse esimene. Head ideed ei olnud, tegin lihtsalt seda, mis esimesena pĂ€he torkas, ja lĂ”pptulemusega jĂ€in ĂŒpriski rahule. Teose pealkiri on ,,Sajajalgsed on veel jÀÀnud”. Minu nĂ€gemuse kohaselt on pildi peal kujutatud sajajalgset, keda meie, inimesed, vaatame alt poolt (mulla alt), justkui lĂ€bi klaasi. Maailm on otsa lĂ”ppenud, inimesed samuti ning ainult sajajalgsed on veel jÀÀnud ja taevas on kaks pĂ€ikest. VĂ”i siis on see taevast kukkuv sajajalgne vĂ”ilillede taustal, kes teab.

Meie kursuse viimane teos oli abstraktne maal lĂ”uendil, mis valmis koos modelleerimispasta ja akrĂŒĂŒlvĂ€rvidega. Proovisin teha sellist maali, kus mingeid Ă€ratuntavaid kujundeid pole, kuid vĂ€rvides avastasin sealt ĂŒhe pÀÀsukese ning tundus loogiline panna maalile pealkirjaks ,,MÀÀrdunud jaanalind“.

Lisas: 135b 09.05.2020 15:11

Tagasivaade vaba loomingu kursusele ehk aitÀh, Maarja! vol1

Doris V kunstist ja enda töödest: Kunst on elu avaldumise ĂŒks vorme. See on sama reaalne, kui munakividest jalakĂ€ijatee Tallinna vanalinnas vĂ”i Ă”htupĂ€ikese viimne kuma LĂ”una-Eesti kĂŒnkliku maastiku taustal. Nagu pole olemas halba ja head pĂ€ikest (see on kogu aeg ĂŒks), ei tohiks ka olla halba ja head kunsti. On vaid ĂŒhe inimese mina teisendus erinevates vormides mĂ”jutatuna erinevatest tunnetest ja emotsioonidest. KUNST ON KUNSTIS KUNSTI NÄHA!

See tĂ”de ĂŒhendab omavahel kĂ”iki minu pealtnĂ€ha vĂ€ga erinevaid kunstitöid. Iga kunstitöö taga seisab minu tolle hetke ,,praegune” emotsioon. Viha, ahastus, rahu, nauding, Ă€rritus, armastus – emotsioonidepalett on igatahes vĂ€rvikirev. Kuigi enamus minu töid on ĂŒsnagi ĂŒhiskonnakriitilised, tahaksin ma, et inimesed pĂŒĂŒaksid neis eelkĂ”ige mĂ€rgata seda, mida ĂŒks vĂ”i teine teos konkreetselt vaataja sisemusest tagasi peegeldab, sest kunst on vaatleja sisemine peegeldus lĂ€bi tema enda silmade. Looriga naine, maskid ning ka ĂŒrgne mets ei sisalda endas ainult ĂŒht mĂ”tet – vaata lĂ€hemalt ja sa nĂ€ed, et igal teosel, mis on valminud tĂ€ielikus kohaloluseisundis, on sulle midagi nĂ€idata. Ära ainult imesta, kui kĂ”rval seisvale sĂ”brale need kaks musta tĂ€ppi lehe paremas servas hiljem midagi ei ĂŒtle, temal on oma tĂ”de.

Lisas: 135b 09.05.2020 15:08

Viimane EV sajandatest ehk realistid ĂŒlikoolilinnas

KĂ€esoleva aasta 2. veebruaril sai sada aastat Tartu rahu leppest. See on pĂ€ris viimane nendest EV sajandatest. LĂ”puks ometi. On lahe olnud, et gĂŒmnaasium on selle tĂ€he all möödunud, kuid peale on tulnud omamoodi tĂŒdimus. Samas andis see lĂ”pu jaoks iseĂ€ralikku tuhinat, et see nĂŒĂŒd ongi viimane. Reaalkoolile kohaselt ei saanud lĂ”ppu unarusse jĂ€tta: kurss Tartu poole ja minema!

Kunagi 11. klassis sai Narva suunas sĂ”idetud ja see oli olemuselt sarnane ĂŒritus: hommikul bussis magamise asemel kultuurikĂŒmblust, koha peal jaotutakse laiali, kuid pĂ€rast kogunetakse ĂŒhe kambana loenguid kuulama ning juba tagasi pealinna poole ja tagasiteelgi kultuurikĂŒmblust bussi kĂ”laritest.

12. klasside programmi esimene osa koosnes EÜS-i majatuurist ning TÜ muuseumikĂŒlastusest. EÜS-i majja pÀÀsemine mitteliigetele on tegelikult harv nĂ€htus ning samuti on ju tegemist ainult noormeeste organisatsiooniga: pĂ”nev vĂ”imalus kĂŒlastuseks meie naisperele. Majja jĂ”udes olime bussist vĂ€ljunutena kĂŒll uimased, kuid see polnud vĂ”rreldav sellega, millised olid juba pĂ€ev varem lĂ€inud koolikaaslased. Majja sisse astudes jaotusime kaheks grupiks ning meil vedas giidiga – tal oli kogu aeg sĂŒles pisike lapsuke nimega Maru.

Kuigi giid rÀÀkis hĂ€sti, jĂ€in juba esimeste ruumide jĂ€rel rĂŒhmast maha. Miks? Ei, mitte ebaviisakusest, vaid ĂŒks ruum lihtsalt lummas. Kui mind tunned, siis ilmselt juba aimad. Muidugi oli see raamatukogu. EÜS-i raamatukogu on tĂ”esti eriline, seal on Ă”ige hĂ”ng ning seda tunnistas ka giid: “Siin lihtsalt tuleb lugemisisu peale.” Ta lisas, et seal on nii mĂ”nigi lĂ”putöö valmis kirjutatud ja seda selsamal Ă”ige raamatukogutunde pĂ”hjusel. Riiulilt riiulile hĂŒpates mĂ€rkasime, et Ă€kki sisenes juba jĂ€rgmine rĂŒhm, kuid mĂ”istsime, et nĂŒĂŒd on vĂ€ljumiseks juba hilja ning jĂ€tkasime endises rahus.

PĂ€rast EÜS-i jalutasime TÜ muuseumisse, mis oli spetsiaalselt meie tulekuks esmaspĂ€eval lahti tehtud (!). Kuigi muuseum oli ĂŒĂŒratu, siis toon vĂ€lja kolm sĂ€ravamat mĂ€lestust sealt: 1) ĂŒlikooli anekdootide kogumik – ausalt öeldes on ĂŒkstapuha millisel giidil nii lĂ”busa teosega raske konkureerida, 2) nii vanad ja nii paksud raamatud, et lausa mitme mehe jagu, 3) Kristin ja see lift. Kristin oma ĂŒlirÔÔmsas olekus on ĂŒks parimaid nĂ€htusi ĂŒldse eales ning teda vĂ”is seal nĂ€ha muudkui ĂŒles ja alla sĂ”itmas ning vahepeal endaga kaasa kutsumas.

Tegelikult oli TÜs veel aega, kuid nĂ€lg nagu kĂŒlmgi Ă”ues kippus nĂ€pistama. Seadsimegi sammud Treffi poole, kus meile lĂ”unat pidi pakutama. Mida lubatud, seda saadud. JĂ€rjekorraga meil sĂ”pradega vedas, nii et kui lĂ”una oli sees, siis jĂ€i kogunemiseni TÜ aulas veel aega ja rakendasime selle muidugi, muidugi raamatupoes. RĂŒĂŒtli tĂ€nava antikvariaadis oli suht kuri mutt, nii et lĂ€ksime hoopis Krisostomusesse. Seal oli tĂ€iestiteine lugu ning kĂ”ik meist astusid sealt vĂ€lja kergema kukruga.

Juba algaski TÜ aulas pĂ€evakorra viimane suur punkt mitme alapunktiga. Esmalt HTG Ă”pilaste etendus ning siis kaks loengut. Kui me Markusega taha jĂ”udsime, siis hakkasid seal just kohad tĂ€is saama, nii et Madis Somelar kupatas meid esiritta, juhuslikult Anu Kella ja Martin Saare vahetusse esisesse. Sellel viimasel muidugi oma head ja oma halvad (mis tegelikult polnud vĂ€ga halvad) kĂŒljed.

PĂ€rast mĂ”nda lĂŒhikest sĂ”navĂ”ttu mĂ€ngisid trefneristid maha oma kooli ajalool baseeruva etenduse, mis oli kĂŒllaltki lĂ”bus. Mulle jĂ€i ĂŒsna toredana meelde: siuke paras kooliteatri tase. Klassijuhataja Kell seljataga siiski nĂ”usse ei jÀÀnud: “Treffnerilt oleks siiski rohkem oodanud.” 😀 

JĂ€rgnes klassika: Ago Pajuri loeng, mis traditsioone ei lĂ”hkunud ja oligi vaimustav. Ilma mingite abivahenditeta…umbes kolmesaja inimese ees kĂ€ed selja taga…enesekindlalt sorav jutt. See mees ikka teab. TĂ”eline eesti rahva pĂ€rl. (Ühe korra ta pidi hetke mĂ”tlema fakti ĂŒle ning see oli mingi suhteliselt suvalise sĂŒndmuse nĂ€dalapĂ€ev).

Pajurile jĂ€rgnes nii igavalt tehtud ettekanne EV pĂ”hiseaduse kohta, et ma parem isegi ei ava seda. Nagu ilmselt nii mĂ”nelgi ruumis, tuli mul seal uni peale. Vajutasin korra silma kinni, kuid minu olud erinesid teiste tukkujate omadest. Kohe kui pea vajus kĂŒljele, torkas Martin Saar selga. Markusele pakkus see kĂŒllaltki nalja ning ta matkis suikumist, kuid seljatagustele naljalise olemus pĂ€rale ei jĂ”udnud. “Markus ka!” hĂŒĂŒatas sosinal Anu Kell ning aset leidis jĂ€rgmine torge. Hoidmaks mu meelt erksana torkas Saar mulle mingi broĆĄĂŒĂŒri nĂ€ppu ja lisas: “Ära loe, lihtsalt hoia kĂ€es!” Ega see eriti tĂ”hus vahend uinumise vastu polnud, kuid tahtejĂ”u abil silmalaud enam ei langenud.

PĂ€rast loenguid kappasime bussi poole ning kiiremad said Ă”htueine korras teepealset Rimi vĂ€isata (bussid olid Vanemuise ees). Bussis jĂ€tkus kultuuriprogramm, mind pandi lugema Kuperjanovi elulugu ning kandsin oma osa ĂŒlima innukusega dramaatilisust lisades. PĂ€ike kustus ning valguse puudusel jĂ€i programm poolikuks. Peagi vĂ”isime end leida tuttava koolimaja ees ning mĂ”elda hoopis eesootava nĂ€dala kohustustele.

Autor: Nicolas

Lisas: 135b 15.03.2020 22:28

Kuidas 135b jÀlle rahvale tegi

31. jaanuaril toimus taas Reaali VabaLava, seekordne jĂ€i meie lennule ka viimaseks. Ilusal neljapĂ€eva Ă”htul astusid ĂŒles kĂŒmned reaalikad, et kogu kooliperesse vĂ€rskust sisse puhuda. Kokku oli esinejaid 18, nende seast kolm ka meie kollektiivist.

Ürituse korraldajad oli se’ks puhuks vĂ€lja valinud ka kaks Ă”htujuhti – minu ja Pauli. Teatavatele tehnilistele muredele vaatamata saime viimaks Ă”htujuhtimise paika – juhatasime sisse ĂŒrituse ja kĂŒsitlesime kĂ”iki osalejaid. MĂ”nel puhul oli kĂŒsimuste leidmine raske – pidime koha peal vĂ€lja mĂ”tlema, sest varem ette valmistatud oli vĂ€ga vĂ€he. Mis puutub ĂŒrituse köögipoolde, Stina ja Herman tegid vĂ€ga head tööd – aitĂ€h neile!

Meie seast asusid esimestena lavale Sandra ja Laima ning esitasid Adele’i lugu “Rolling in the Deep” (ĂŒldnimekirjas viiendana). EsinemisnĂ€rv nĂ€is olevat kĂŒll pisut sees, aga sellest polnud hullu midagi – hÀÀle ja klaveri kooskĂ”la oli autente, vibe jĂ”udis rahvani. On Ă€ge, et tĂŒdrukud oma oskused ja mugavustsooni proovile panid. Selleks pole abituuriumist paremat aega.

PĂ€rast vaheaega jĂ€rgnesid juba suuremad kollektiivid ning ĂŒldjĂ€rjestuses 14ndana astus lavalaudadele ehk meie tuntuim kollektiiv – Kuum Segadus (Hugo, Sander, Kenner, Oskar, Joonas ja  Kristjan). Olles vĂ”itnud 2018. aasta VabaLava, oli seekordne tĂ”estuskoorem eriti suur. Ning poisid ei valmistanud pettumust – pĂŒĂŒdlik harjutamine oli viinud tĂ”elise meistriklassini, laul oli mitmehÀÀlne. Esitatavaks palaks oli “In the Jungle, the Mighty Jungle”, ka kostĂŒĂŒmid olid vastavad (vt pilte). KuivĂ”rd publik sai ĂŒllatuda, polnud tarvidust pettuda – tehti ikkagi rahvale! 

Segaduse jĂ€rel saabus lavale aga lĂ”nga ja niidiga Nicolas, kes kordas oma 2018. aasta VabaLava fenomeni ning tutvustas rahvale kĂ”ike seda, mida vĂ”ib ĂŒhe jojoga mĂ”eldavaks pidada. Ka sĂ”num tabas – taustaks mĂ€nginud Stylophonicu pala “If Everybody in the World Loved Everybody in the World” lĂ”i lootusrikka atmosfÀÀri. Seda tĂ€iendas Nicolase vastus kĂŒsimustevoorus:

ăƒŒ Kui sul oleks ĂŒks sĂ”num tĂ€na kĂ”igile, siis mis see oleks?

ăƒŒ Armastage ĂŒksteist, hoidke teineteist, see on kĂ”ige tĂ€htsam. 

[autori parafraseering]

Peagi pĂ€rast seda saabus aeg preemiate jagamiseks nii Rahva Lemmikule kui ĆœĂŒrii Lemmikule. Viimast otsustasid seekord meie kallis Anu, tema alatine tugi Martin ning muhedust vĂ”imendav Erik MĂ€e. Auhindadena olid jagamisel mitmed kinkekaardid, valmis oli pandud ka 60 eurot Mauruse krediiti mĂ”lemale auhinnakohale. 

Pettumiseks polnud vajadust – tĂ”ime mĂ”lemad vĂ”idud koju. Rahva Lemmikuks sai ĂŒhe(!) hÀÀle edumaaga Kuum Segadus. MĂ”neti uskumatuna nĂ€iv vĂ”it 21. kooli ansambli ees kinnitab aga ĂŒht: meie poiste populaarsus on kujunenud vĂ”itmatuks. Ja see polnud veel kĂ”ik – rahvahÀÀletusel 3. koha saavutanud Nicolas sai endale ĆœĂŒrii Lemmiku tiitli. Meie klassile oli seega Ă”htu vĂ€ga edukas, lausa kahju hakkab teistest klassidest. Kuid uhked saame olla ikka. 

Et seda kĂ”ike kokku vĂ”tta: meie klassist esines VabaLaval 10 inimest, viibis aga kokku 13 inimest (esinejad, Ă”htujuhid ja, noh, Gregor?). Mis veel, klassi 13 poisist 10 olid laval ja ĂŒlejÀÀnud rahva seas – edevad mehed on nagu umbrohi, neid juba vĂ€lja ei kitku. Samal ajal olid tĂŒtarlapsed aga ikka kohal nii laval kui publikus. Nendeta poleks vĂ”it ehk koju tulnud..

Igatahes oli ilus ja positiivne Ôhtu. 

Elagu VabaLava ning jaksu rebastele meie ĂŒletamisega!

Autor: Markus

Pildid: Markus Kitsing

Lisas: 135b 13.03.2020 20:45