Tagasivaade korvpalliaastale
Joonas: Kui selleaastane klassidevaheline jalgpalliturniir jäi kahjuks praeguse olukorra tõttu ära, siis korvpalli said gümnaasiumi poisid ja tüdrukud ikkagi mängida või vähemasti seda üritada. Abituuriumiaasta oli meie klassi korvpallile väga edukas ning kirjutan väikese kokkuvõtte tüdrukute eduloost enda kui naiskonna treeneri vaatepunktist.
Sellel aastal esindasid klassi au Laima, Carmen, Kirke, Kätriin, Terke, Kristin, Brigita ja Mia. Alagrupis proovisid meile vastupanu osutada 11.b, 10.a ja 10.c, kuid paraku ei tulnud keegi neist sellega toime. Võtsime nendest mängudest ülikindlad võidud (isegi, kui skoorid seda ei peegelda) seisudega 14:10, 16:6 ja 8:6. Poolfinaaliks jõudis kohale ka klassijuhataja Anu, seega motivatsioon mängida oli suur. Vastaseks osutus 11.a, kellega läks väga tuliseks lahinguks. Olen korvpalliga tegelenud 10 aastat, kuid sellist kino pole ma vist veel enda elus näinud. Väljakult ei puudunud kriimustamised, patsist tõmbamised, karjatused, pisarad, krõbedad väljendid ja verised huuled. Ega siinkohal polegi muud teha, kui kaasa tunda mängu kohtunikule, kes seda kõike ohjeldama pidi. Igatahes võtsime ka sellest mängust n-ö töövõidu, mille üle oleks uhke ka varalahkunud superstaar Kobe Bryant. Treenerina tundsin sel hetkel suurt rõõmu, aga samas pesitses hinges ka kerge kurbusenoot, sest kohale jõudis tõsiasi, et kõik hea saab ükskord otsa. Mõtlesin siis endamisi tagasi meie esimesele aastale ning sain aru, et kui 10. klassis olid tüdrukud väljakul natuke eksinud ning võtsid minu nõuandeid kuulda, siis sel aastal viibisid väljakul staarid, kes teadsid ise, mida ja kuidas teha, ning treeneri näpunäiteid polnudki neil tegelikult vaja. Lisan siia ühe meemi, mis võtab hästi kokku minu emotsioonid peale 12. klassi turniiri.
-
- Joonase emotsioonid
-
- Tüdrukud peale alagrupimänge
Kahjuks finaali mängimiseni sel aastal ei jõutud. Ma ei teagi, mille taha see lõpuks jäi, kuid kurb tõsiasi on, et kolmest aastast kahel ei saanudki keegi teada, kes on gümnaasiumi parim korvpalliklass neidude arvestuses. Võime ju spekuleerida, et oleksime need võidud kindlasti koju toonud, kuid teame, et sport võib olla ettearvamatu. Lõpetuseks aga suur aplaus ja kummardus meie vapratele klassiõdedele, kes said hakkama millegi imelisega, jõudes kolmel järjestikusel aastal finaali. Loodetavasti jäävad neiud selle saavutusega veel pikkadeks aastateks ajalukku.
Kristjan: Klassidevahelises korvpallis oli meil poistega suur eesmärk jõuda finaali. Varasemalt polnud me suutnud isegi alagruppidest edasi saada. Seega pidime selle aasta turniiriks valmistuma. Alustasime treeningutega varakult, harjutasime kombinatsioone ja uusi taktikaid. Plaan oli lihtne: Oskar lauas ja Joonas viskab, ülejäänud teevad kõik selleks, et vastaseid segadusse ajada ja Joonast toetada. Tiim koosnes meil legendaarsetest mängijatest: Oskar, Sander, Hugo, Kenner, Nicolas, Paul, Kristjan ja meie superstaar (point guard, shooting guard, power forward) Joonas. Turniir algas alaguppidest, kus me võitsime ülekaalukalt kõik mängud. Siit saime edaspidiseks motivatsiooni ja jõudu. Edasine teekond viis meid poolfinaalideni, kus tuli meile vastaseks 12.c. Tegemist oli Reaali ajaloo suurima rivaalidevahelise mänguga. Tundus, et see tuleb tasavägine, aga juba esimesel poolajal oli seis 22:0. Isegi Sandril hakkasid korvid kukkuma. Mainimata ei saa jätta Kenneri imelist kolmest, mis tuli kui välk selgest taevast ja andis poistele kõvasti hoogu juurde. Lõpuks meie klass H Ä V I T A S 12.c poolfinaalis ja täitsime oma eesmärgi, jõudes edasi finaali. Finaalis läksime vastamisi 11.c klassiga, kus kõik mängijad olid professionaalid. Tegemist oli meie jaoks väga keerulise mänguga, aga siiski suutsime osutada neile natuke vastupanu ja esimese veerandaja isegi võita. Kahjuks võitu siiski koju ei tulnud, aga saavutasime oma eesmärgi ja oleme kõik uhked selle üle. Turniir võimaldas meil koos lõbusalt aega veeta ning tõestada, et sport on meil kõigil südames.
© 2024, 135b