Abiturientide arvamus e-lõpukellast
Brigita: 29.04.20 toimus meil, Reaali abiturientidel lõpukell. Egas midagi, kammisin juuksed ära, panin kleidi selga, märgi rinda ja kell 13.00 hakkas asi pihta. Täitsa naljakas: meie esimene aktus, kus pükste kandmine ei olnud kohustuslik, nii mõnigi (@Martin Saar) sai dressidega läbi. Lisaks oodatavale – direktori kõne, beebipildid, väikeste meisterdatud kaardid jne – leidus ka palju huumorit. Kohal oli Reaalkooli Moodle, Ott Rünkla pidas korralikult Reaalis õppinud õpilasena kõne, 137. lend tegi unustamatu tänuavalduse, lehvitamise ajal tervitasid meid Anette Remmelga sõnul 2+2 reeglit eiranud Jüri Kozlik ja Robert Raasuke Reaali Poisi ees. Kuigi hüvastijätmine ei olnud vähemalt minu jaoks kerge, oli see ilus sellegipoolest!
Maria: Meie lõpukell oli see aasta üsna eriline. Mitte ühelgi lennul varasemalt pole sellist e-lõpukella veel olnud. Väga huvitav oli kuulata direktori ja T. Truuvärti kõnesid. Need olid emotsionaalsed, õpetlikud (@muinasjutt), motiveerivad ja häid soove täis. Peale seda oli tore vaadata meie lennukaaslaste lapsepõlve- ja praeguseid pilte. Näha oli kõigi meie (vähemalt füüsilist) arengut. Kõik see kokku tegi mind vägagi emotsionaalseks ning pisarad tulid silma. Kurvaks tegi küll iseasi, et ei saanud meie klassi- ja lennukaaslastega päriselt koos olla ning osa saada täiuslikust lõpukella traditsioonist (teate küll, mööda koolimaja ringi jooksmisest, ühisest simmanist vabaõhumuuseumis ja lõpukella helinast koolimaja seinte vahel). Muidugi ka e-lõpukella ajal helises kell, aga see ei olnud päris see. Kuid! e-lõpukell oli parem kui mitte midagi ning hea meel oli taas näha lennukaaslaste rõõmsaid nägusid.
Mia: Kuigi me kõik oleksime vist tahtnud oma lõpukella pidada päriselt kooliseinte vahel, oli ka selline versioon üllatavalt emotsionaalne ja meeldejääv. Kõik kõned ja beebipildid tuletasid meelde neid toredaid aegu, mis me oleme Reaalkoolis veetnud, ning tõid – ma usun – ka väga mitmetel pisarad silma. Minu arust oli see parim variant pidada praeguses olukorras seda lõpukella.
Gloria: Lõpukella kohta oli paljudel algselt oma arvamus. Mina mõtlesin, et see on parim, mis teha annab ja ka omamoodi ainulaadne.
Kogu asi algas nii mõnelgi küsimusega, et kas tuleb püsti ka seista… Martin saatis meile pildi oma outfitist, mis oli kindlasti mugavam, kui oleks päris lõpukellal pidanud olema – omad plussid igal olukorral. Õpetaja Tatjana kõne oli väga emotsionaalne, kindlasti kiskus nii mõnelgi pisar silma. Kõrva jäi ka Oti idee kummikommidest… Piltide vaatamine oli minu meelest väga armas ja nostalgiline, tuletas meelde retsinädala raskusi ja klassireise. Kõige toredam üllatus olid sõnumid meie rebastelt! Edu UT-ga! Lõpukell Google Meetis oli kogemus, mis ei andnud kindlasti edasi kõiki emotsioone, mis me Reaalkoolis veedetud aja jooksul oleme saanud, kuid me tegime sellest parima, mis oli võimalik, ning ma olen õnnelik, et mul on nii armsad koolikaaslased ja õpetajad!
Katarina: Idee virtuaalsest lõpukellast pälvis lennult esialgu tugevat vastupanu. Ka mina olin nende hulgas, kellele see mõte üldse ei meeldinud: lihtsalt tegemise pärast ei tahtnud päris lõpukella virtuaalseks naljaks moonutada. Nüüd, kui üritus on läbi viidud, jään esialgsele arvamusele kindlaks, kuid tuleb siiski tunnistada, et karantiini võimalusi arvesse võttes ületas virtuaalne lõpukell igasuguseid ootusi. Kui natuke segane lõpp välja arvata, sujus tehniliselt kõik hästi. Kõige toredam üllatus oli ilmselt 137. lennu pöördumine: rebastega ei saaks rohkem vedada, see oli vaimukas ja imearmas! Koorilauljana avaldas muljet ka sulgede sappa sidumine. Selle traditsiooni olin ma selleks ajaks juba täiesti maha kandnud ning seda ootamatum ja mõjusam oli, et see siiski kajastatud sai. (Aitäh, Eve!) Kohutavalt liigutav oli ka Tatjana kõne ja üleüldse oli kogu ürituse vältel väga keeruline mitte nutma hakata. Ja kuigi oleks palju parema meelega kooli seinal kõik koos lapsepiltide üle naernud, on siiski vahva, et saime sellest killukese. Aga lootus sureb viimasena ja seega tuleb uskuda, et kunagi saame ka pärismaailmas rahvariietes ringi joosta, et lõpukellast viimast võtta.
Siia meenutuseks ka pilt meist kõigist (Carmenit, Julianat ja Teetu pole, aga nad on ka meil kõigil südameis!), mis tehtud sel aastal:
© 2024, 135b