135b

16.-17. aprillil toimus Tartus ERMis noorte teadusfestival. Meie klassi esindas sel aastal teadusfestivalil lausa 5 inimest (Paul, Laima, Andreas, Kadri, Kristjan). Festivalil tuli esitleda oma uurimistööd žüriile ning külalistele postri abil. Samuti said osalejad ise tutvuda teineteise töödega ning luua uusi sõprussuhteid. Arutelud žüriiga olid väljakutsuvad, kuid igati huvitavad. Õpilased said oma suhtlemisoskused päriselt proovile panna, üritades kokku võtta terve aasta tööd viie minutiga. Õhtul toimus ka ühine õhtusöök, kus sai jagada oma muljeid ning tutvuda veelgi enamate teadushuviliste noortega. (Kindlasti oli tegu esmakordse kogemusega ning nüüd on kõigil osalejatel oma UT peas nagu luuletus, seega kaitsmisel ei tohiks mingit probleemi tekkida). 135.b visad hinged saavutasid ka märkimisväärseid tulemusi: Laimale sai osaks II preemia ja Kristjanile kirjastuse eripreemia.

Teadusfestival peab ennast kindlasti valmis panema ka järgmiseks aastaks, kui teine osa 135.b uurimistöödest esitatakse konkursile. 🙂

Autor: Paul. M. T.

Olles just õppinud kaasaegset kunsti, külastasime klassiga Flo Kasearu muuseumi. Huvitav oli see, et muuseumi giidiks oli kunstnik isiklikult. Väga põnev oli jälgida, kuidas kunstnik ise oma loomingut tutvustab ja avab. Kui muuseumile oli ring peale tehtud (kes oma pea paar korda ära löönud, kes ootamatult ilmuvate kasside poolt ehmatatud), siis oli julgematel ka võimalus lasta alla liumäest, mille Flo oli ehitanud treppide asemele kahe korruse vahel. Muuseumiaias anti meile võimalus olla loomingulised ning me pidime välja mõtlema idee, kuidas saaksime koos Flo mägedega poseerida. Meie tegemised Flo jäädvustas muidugi ning postitas oma Instagrami. Kokkuvõttes oli väga omapärane ning huvitav külastus, mis kindlasti sobis varasemalt õpitud teemaga nagu valatult.

Autor: Kenner T.

15. märtsil otsustas vapraim osa 135.b-st tegutseda oma arusaamade järgi ja minna kliimastreigile meelt avaldama. Päev algas kogunemisega kunstiklassis, kus valmisid plakatid (osaliselt taaskasutatud töövihikutest). Pärast esimesi tunde sai need kaasa haarata ja Toompeale suunduva elevil rahvavooluga ühineda.

Ürituse kohta nii palju:

– reedesed streigid algatas (sel hetkel 16-aastane) rootslanna Greta Thunberg, kes on nomineeritud Nobeli rahupreemiale;

– 15. märtsil toimus kliimastreik rohkem kui 2000 linnas, osales ligi 1,4 miljonit õpilast;

– Riigikogu ette kogunes rohkem kui 500 inimest.

Üritus ise oli meeleolukas: peeti inspireerivaid kõnesid, rütmi ja õige meeleolu lõid suured trummid, eesmärgist anti valjult teada:

“Kliimastreik, KLIIMASTREIK!”

Õpetajate lahendus oli aga enamasti klassikaline: karjuti nende õpilaste peale, kes tunnis olid.

Autor: Kadri M.

Oli kena veebruarikuu. Viibisin parasjagu sööklas, kui minule lähenesid pedagoogid Somelar ja Ahuna. Selgus, et Presidendi kantselei on sandis seisus, sest nad unustasid riiklike teenetemärkide üleandmise jaoks korraldada õpilaste kõnevõistluse. Seega pandi Reaalkool tanki, mistõttu nõustusin kõne pidama.

Täpsemalt anti mulle ülesandeks kirjutada köitev kõne (tuhat tänu, õpetajad Kell ja Saar ning Nicolas) ning see ette kanda Presidendi, meedia ja sajakonna tubli eestlase ees. Ettevalmistusteks jäi umbes nädal, kõnega jäin lõpuks enam-vähem rahule. Neli päeva enne päris üritust toimus ka oludega tutvumine. Mõned märkused protsessist: a) nii ERRi kui Presidendi kantselei töötajad olid väga professionaalsed ja muhedad inimesed; b) närv oli pisut sees; c) Presidendi kantselei tegeleb oma igapäevatöös ka küsimustega nagu “kus ööbis Taani kuninganna 1990. aastate visiidi ajal” ja ainuke viis sellele kiirelt vastata on hea institutsionaalne mälu. 22. veebruaril läksin siis teenetemärkide üleandmisele Laulasmaale Arvo Pärdi keskusesse (väga kaunis paik männimetsas). Hommikul tegime proovi (kõik sujus), kusjuures hetkel, mil pianist Auli Lonks mängis Heino Elleri “Kodumaist viisi”, jalutas sisse Arvo Pärt ja lausus “sa vist unustasid oma veepudeli maha”, märkamata, et ta oli saalis, kus tehti proovi. See oli tõesti armas, võib-olla ka seepärast, et tegu on Arvo Pärdiga.

Proov sai läbi, tulid külalised, tuli President, tuli tseremoonia. Ilmselt oli tegu kõige väljakutsuvama avaliku esinemisega minu senises elus, aga see ei olnud nii hull. Kui valgus paistab näkku ja sul on vaja kõne pidada, siis on sul ainult ruumi tagumisse ossa suunatud pilk (kus on kaamerad, aga kus ei ole President) ja tekst su ees ja hääl su kõrvus. Kahtlemata olin närvis, komistasin ka mõned korrad, kuid mitte liiga piinlikult. Ühesõnaga: sain hakkama. Kogu tsirkust saab ka ERRi arhiivist üle vaadata.

Viimane tähelepanek: kui kunagi sattuda Presidendi (kantselei) üritustele, siis süüa nii, kuis jaksad, sest neil on tõsiselt head suupisted.

Autor: Markus V.

Kuna kahjuks me eelmise aasta võidukat poistepandet Kuum Segadus kokku ei saanud, siis otsustasin, et keegi peab ju meie klassi ikkagi esindama. Mõeldud – tehtud, panin end seekord üksinda kirja. Ausalt öeldes polnud mul sel hetkel veel ideed, mida ma seal laval tegema hakkan. Laulda ei oska ja pillimängu oskused on igati puudulikud, pidin natuke kastist välja mõtlema. Sain natuke inspiratsiooni vanast heast interneedusest ning otsustasin siiski laulmise kasuks. Põhimõtteliselt lindistasin naabri abiga Olav Ehala laulu “Ma tahan olla öö” klaverisaate fono peale ja lõpuks mõtlesin ka oma sõnad juurde. Sõnade valmimisel sain suurt abi klassi ilmselt kõige loomingulisemalt liikmelt, Doris Vahtralt (Aitäh!). Vabalava hommikul ei teadnud ma veel päris täpselt, mis need sõnad küll olla võiksid, aga kirja olin juba ennast pannud. Esitus kukkus päris kenasti välja ja tundus, et ka rahvale meeldis. Suure üllatusena pälvisin lausa rahvalemmiku tiitli. Igatahes oli see üks väga kenasti korraldatud üritus ja mine tea, äkki saame järgmisel aastal siiski Kuuma Segaduse ka uuesti kokku!

Autor: Hugo R.

Aitäh, meie džentelmenid!

Koerad on superarmsad ja veel „mida pehmem seda parem“. Ise olen pigem küll kassiinimene (rahunege maha), kuid armas koer on armas koer. Ja viiendal jaanuaril sai meie klass rõõmusõnumiga meili Marikalt: ITK-s on nüüd koer.

Kohe hakkas klassichat’is pihta möll. Küsiti, kui suur koer on, kui vana, mis tõugu, kas ta on armas, poiss või tüdruk jne. Mõnel meie klassis oli juba olnud privileeg koeraga kohtuda ning öeldi, et tegu on Jaapani akitaga (siiralt soovitan guugeldada, sest see on ebareaalne, kui armas saab mõni koer olla). Kaheksandal jaanuaril oli meil lõpuks ometi au temaga kohtuda. Tähtsaim esimesena: kas ta oli armas? Jah. Kas ta oli pehme? Jah. Mis ta nimi on? Marta.

Alatest sellest hetkest on meil tundides olemas karvane kaaslane Marta. Enne tunni algust kogunetakse teda alati paitama ja kaisutama (mõnel läheb see mängimine veidike “karmimalt“ @Tom). Õnneks on ta väga sõbralik ja seltskondlik loom, seega ta ei pane pahaks. Tundide ajal on alatihti kuulda, kuidas ta end saputab ja vahetevahel ka niutsub. Mõndadel kordadel lastakse Martal tunnis ringi käia. See on muidu väga tore, aga selle rikub ära koera harjumus laudade ja toolide peal olevaid sidemerulle suhu pista. Dieedi poolest kehv valik. Mõned korrad saame meili teel kehvade uudiste osalisteks, et kahjuks Marta tundi ei tule. Kuid õnneks on ta tavaliselt järgmine tund jälle kohal.

Marta on killuke vikerkaart meie muidu tumedates koolipäevades. Elagu Marta!

Autor: Terke K.

Just 4. jaanuaril möödus sada aastat vabadussõja otsustavast lahingust, millega peatati Tallinna poole suunduvad üksused. Meenutamaks murdelahingute 100. aastapäeva, toimus 4. jaanuaril Kehras mälestusüritus, kus 135.b klassist võtsin osa mina, Tobias ja Nicolas. Päev algas hommikul kell 10 Balti jaamas kogunemisega, mille järel suunduti peagi Kehra rongile. Sõit vabadussõja radadele võis alata. Jõudnud Kehrasse, koguneti jaamahoone juurde mälestushetkele pühendatud kõnesid kuulama ning pärgade asetamist vaatama. Jaamahoone juures kohtasime ka eakat meest, kes ei suutnud must-kuldsetes mütsides noormehi nähes oma vaimustust väljendamata jätta – olime ju meie, realistid, samuti 100 aastat tagasi märgilise rolliga vabadussõjas iseseisva Eesti eest võitlemas. Mälestushetke järel seati aga sammud soomusrongi nr 7 Wabadus juurde, kus pidasid kõne kaitseminister Jüri Luik ning Eesti sõjamuuseumi direktor Hellar Lill. Kõned peetud, avati sümboolse pauguga taasloodud soomusrong, mida said seejärel uudistada kõik Kehrasse kogunenud ajaloohuvilised. Päev jätkus Kehra muuseumis aktusega, kus pidas kõne ka meie Nicolas. Kuulda sai veel Erko Olumetsa ja Margus Lombi esitlusi realistide panusest Eesti Vabadussõjas ning märkimisväärsest kehalise kasvatuse õpetajast ja skautluse rajast Anton Õunapuust. Muusikalise meelelahutuse eest kandsid hoolt 11. klassi noormeeste ansambel ja füüsikaõpetaja Toomas Reimann. Kõlasid kõigi lemmikuks saanud sõdurilaulud “Enne veel kui tõuseb päikene” ja “Singeri masin”. Aktuse lõppedes tänati geograafiaõpetajat Piret Karu mälestusaktuse korraldamise eest ning nauditi kuuma teed ja reaalikatele spetsiaalselt tehtud pitsat. Üheskoos vahetati veel muljeid möödunud päevast ning seejärel seati sammud Tallinna rongile. Vabadussõja murdelahingute mälestuspäev Kehras omab reaalikate teadvuses kindlasti olulist rolli ning jääb kauaks veel pakkuma mõtlemisainet realistide panusest vabadussõjas.

Tekst ja pildid: Kairit K.

13. detsembril oli meie armsa klassijuhataja Anu sünnipäev. Loomulikult ei saanud me seda tähistamata jätta. Otsustasime mitte jääda klassikaliste lillede ja kommikarbi juurde, vaid kinkisime elamuse ja emotsioone. Tegu pidi olema üllatusega, kuid oma suure uudishimu ja sooviga teada, mis toimub, oleks Anu oma sürpriisi peaaegu täiesti ära rikkunud. Õnneks suutsime ristküsitlusele osavalt vastata ja üllatusmomendi säilitada. Nimelt korraldasime kultuuriõhtu, kus esitasime lüürilist luulet, maailmatasemelist proosat ja laval sai näha ka muusikalist etteastet. Publiku ette jõudis ka Dorise lavastatud lühinäidend ning tema ja Markuse humoorikas sõnaline etteaste. Nagu ikka, küpsetas Tom oma legendaarseid viineripirukaid! Ka klassi olime muutnud küünalde ja tulukestega hubaseks ja mõnusaks ning usun, et kõigil meil oli üks meeldiv jõulueelne kultuurne koosviibimine ning et ka Anule jääb meie üllatus kauemaks meelde kui lilled ja šokolaad, mis nädalaga juba kadunud oleksid olnud. Veendusime taaskord, et meie klass on igatepidi andekas ja varjatud talente on küll ja veel. Väärime tõepoolest seda gümnaasiumi parima klassi tiitlit.

Tekst ja pildid: Kirke K.

Kolmapäeval, 28. novembril sõitsime terve gümnaasiumiga itta, et anda au saja aasta eest kodumaa kaitsmist alustanud eestlastele. Nii mõnelegi (k.a. minule) tundus sõja alguse tähistamine algul imelikuna, sest kellelegi ju ei meeldi sõda, kuid õppereisi oodati siiski huviga.

Juba reisi algus oli tegus. Olenemata varasest väljasõidu kellaajast, ei lubanud õpetaja Martin Saar kellelgi magama jääda – oli aeg kuulata vabadussõja sõdurite mälestusi ja laule!

Narvasse jõudes võtsime peale oma giidi ning tegime kiire tuuri linnas. Külastasime Kreenholmi Manufaktuuri, Rootsi lõvi mälestusmärki, bastioneid ja vanalinna. Tuur jäi aga suhteliselt lühikeseks, kuna pakane kippus läbi jope kehale kallale.

Edasi sõitsime obeliskikujulise Riigiküla lahingu mälestusmärgi juurde, kus vaid poole meetri kauguselt saime näha kõndivat ning paarikümne meetri kauguselt rääkivat presidenti. Pärjapaneku tseremoonia kestis ligikaudu pool pikka tundi, mille jooksul nii mõnigi kõrv ja/või sõrm suutis külmast punaseks ja seejärel siniseks muutuda. Pudireas tasapisi bussi poole kõndides sai unistada peagi saabuvast soojusest.

Eelviimane peatus oli meie jaoks Narva raekoja plats, kus segakoori lauljad said hea tundega jalutada järjekorra esiotsa, et kõigist varem sooja sõdurisuppi ja -kringlit oma külma kõhtu manustada. Narva Kolledžis tegi segakoor proovi, et valmistuda peagi saabuvaks esinemiseks ning tehti ära ka igakolmapäevane proov, sest iga kolmapäev loeb! Segakoor jäi aga ilma umbses ruumis toimunud loengutest, mille ajal nii mõnigi õpilane kui ka õpetaja õhupuuduse tõttu magama kippus jääma.

Autor: Kaarel S.

Pildid: õp Anu Kell