135b

Joonas: Kui selleaastane klassidevaheline jalgpalliturniir jäi kahjuks praeguse olukorra tõttu ära, siis korvpalli said gümnaasiumi poisid ja tüdrukud ikkagi mängida või vähemasti seda üritada. Abituuriumiaasta oli meie klassi korvpallile väga edukas ning kirjutan väikese kokkuvõtte tüdrukute eduloost enda kui naiskonna treeneri vaatepunktist.

Sellel aastal esindasid klassi au Laima, Carmen, Kirke, Kätriin, Terke, Kristin, Brigita ja Mia. Alagrupis proovisid meile vastupanu osutada 11.b, 10.a ja 10.c, kuid paraku ei tulnud keegi neist sellega toime. Võtsime nendest mängudest ülikindlad võidud (isegi, kui skoorid seda ei peegelda) seisudega 14:10, 16:6 ja 8:6. Poolfinaaliks jõudis kohale ka klassijuhataja Anu, seega motivatsioon mängida oli suur. Vastaseks osutus 11.a, kellega läks väga tuliseks lahinguks. Olen korvpalliga tegelenud 10 aastat, kuid sellist kino pole ma vist veel enda elus näinud. Väljakult ei puudunud kriimustamised, patsist tõmbamised, karjatused, pisarad, krõbedad väljendid ja verised huuled. Ega siinkohal polegi muud teha, kui kaasa tunda mängu kohtunikule, kes seda kõike ohjeldama pidi. Igatahes võtsime ka sellest mängust n-ö töövõidu, mille üle oleks uhke ka varalahkunud superstaar Kobe Bryant. Treenerina tundsin sel hetkel suurt rõõmu, aga samas pesitses hinges ka kerge kurbusenoot, sest kohale jõudis tõsiasi, et kõik hea saab ükskord otsa. Mõtlesin siis endamisi tagasi meie esimesele aastale ning sain aru, et kui 10. klassis olid tüdrukud väljakul natuke eksinud ning võtsid minu nõuandeid kuulda, siis sel aastal viibisid väljakul staarid, kes teadsid ise, mida ja kuidas teha, ning treeneri näpunäiteid polnudki neil tegelikult vaja. Lisan siia ühe meemi, mis võtab hästi kokku minu emotsioonid peale 12. klassi turniiri.

Kahjuks finaali mängimiseni sel aastal ei jõutud. Ma ei teagi, mille taha see lõpuks jäi, kuid kurb tõsiasi on, et kolmest aastast kahel ei saanudki keegi teada, kes on gümnaasiumi parim korvpalliklass neidude arvestuses. Võime ju spekuleerida, et oleksime need võidud kindlasti koju toonud, kuid teame, et sport võib olla ettearvamatu. Lõpetuseks aga suur aplaus ja kummardus meie vapratele klassiõdedele, kes said hakkama millegi imelisega, jõudes kolmel järjestikusel aastal finaali. Loodetavasti jäävad neiud selle saavutusega veel pikkadeks aastateks ajalukku.

Kristjan: Klassidevahelises korvpallis oli meil poistega suur eesmärk jõuda finaali. Varasemalt polnud me suutnud isegi alagruppidest edasi saada. Seega pidime selle aasta turniiriks valmistuma. Alustasime treeningutega varakult, harjutasime kombinatsioone ja uusi taktikaid. Plaan oli lihtne: Oskar lauas ja Joonas viskab, ülejäänud teevad kõik selleks, et vastaseid segadusse ajada ja Joonast toetada. Tiim koosnes meil legendaarsetest mängijatest: Oskar, Sander, Hugo, Kenner, Nicolas, Paul, Kristjan ja meie superstaar (point guard, shooting guard, power forward) Joonas. Turniir algas alaguppidest, kus me võitsime ülekaalukalt kõik mängud. Siit saime edaspidiseks motivatsiooni ja jõudu. Edasine teekond viis meid poolfinaalideni, kus tuli meile vastaseks 12.c. Tegemist oli Reaali ajaloo suurima rivaalidevahelise mänguga. Tundus, et see tuleb tasavägine, aga juba esimesel poolajal oli seis 22:0. Isegi Sandril hakkasid korvid kukkuma. Mainimata ei saa jätta Kenneri imelist kolmest, mis tuli kui välk selgest taevast ja andis poistele kõvasti hoogu juurde. Lõpuks meie klass H Ä V I T A S 12.c poolfinaalis ja täitsime oma eesmärgi, jõudes edasi finaali. Finaalis läksime vastamisi 11.c klassiga, kus kõik mängijad olid professionaalid. Tegemist oli meie jaoks väga keerulise mänguga, aga siiski suutsime osutada neile natuke vastupanu ja esimese veerandaja isegi võita. Kahjuks võitu siiski koju ei tulnud, aga saavutasime oma eesmärgi ja oleme kõik uhked selle üle. Turniir võimaldas meil koos lõbusalt aega veeta ning tõestada, et sport on meil kõigil südames.

Liisa Mai: Mis teeb minu jaoks koolist kooli? See on varane tõusmine, pikk bussisõit ja poolunes veedetud suuremalt jaolt venivad tunnid. Lihtne järeldus – e-õpe ei ole kool. Nii mõnigi tund on ju möödunud alles teki all olles, õpetaja jutt taustal vaikselt käimas. Samas, sarnasusi on ka. Endiselt on minu olulisteks kaaslasteks tunni taustal kohvitass ja kudumistöö, endiselt ei viitsi ma matemaatikas ülesandeid lahendada.

Tegelikult teen ma seda matemaatikat ning vist isegi rohkem, kui ma koolis oleks teinud. Seega ei usu, et distantsõpe minu teadmistesse olulise lünga jätaks. Lüngad on mujal: kõik normaalsel kujul ärajäävad üritused lõpukella ja väga kahtlases seisus lõpuaktusega eesotsas. Neid asju mitte arvestades võiks distantsõpe vanemas astmes osaliselt, nii ⅖ nädalast, ette nähtud ollagi.

Sander: Karantiinis elu on väga rõve. Kahju, et just meie lend peab selle tõttu kõik vahvamad sündmused ära jätma. R.I.P., Gruusia. Karantiinis olles on süvenenud minu kartused eksamite ees. Kuid selles tuleb süüdistada ainult iseennast. Arvad küll, et nüüd on aega maa ja ilm õppida, aga kui korra hommikul YouTube’i lahti teed, on järgmisel hetkel südaöö. Mõistad, et oled jälle päeva raisku lasknud. Loodetavasti suudan enne eksameid ennast ikkagi kokku võtta.

Andreas: Selline eriolukord, nagu meile osaks on saanud, on ainukordne kogemus kõikide osaliste jaoks. See on kindlasti omapärane ning muudab meie gümnaasiumilõpu meeldejäävaks. Eriolukord on andnud mulle võimaluse proovida, kuidas ise õppida. Hetkene õppemeetod iseenesest mulle sobib, sest see võimaldab mul iseseisvalt planeerida oma aega ning kohustusi. Eksamiteks õppimise kõrvalt olen leidnud aega ka tegeleda autokooli nii teooria kui praktikaga, oma päevakavasse tuua sporti, milleks muidu viitsimist ja aega nii palju ei olnud. Üldiselt on siiamaani olnud küllaltki tore ja rahulik koolilõpp, aga vaikselt tahaks tulla tagasi koolipinki nühkima.

Laura: Esimesest kahest nädalast ei ole palju meeles, eelkõige seetõttu, et siis veetsin magades suurema osa päevast (19 h!!!). Vegeteeriva oleku taandumisel sai vaikselt tõeks Sandri öeldu: ,,Siis ei saagi ju midagi muud teha kui õppida :o”. 12. klassi lõpus osutus distantsõpe kasulikuks, sest meilt võeti ära kõik segavad faktorid, luues sellega võimalus ilus lõpuspurt teha. Distantsõppe käigus sai eelkõige oma tahtejõudu treenida: taastus päevakava, füüsiline aktiivsus (kui aga lõpureis ära jäi, kadus ka “gruusiavormi“ vajadus, ja sellega koos motivatsioon). Proovimata ei jäänud uued asjad: kooli tagasi tulles oskan küpsetada leiba ja natuke klaverit mängida. Üldjoontes oli see kindlasti põnev ja meeldejääv kogemus ning hea vaheldus, aga selleks võiks see ka jääda, vahelduseks (palun laske meid ülikooli!!).

Brigita: 29.04.20 toimus meil, Reaali abiturientidel lõpukell. Egas midagi, kammisin juuksed ära, panin kleidi selga, märgi rinda ja kell 13.00 hakkas asi pihta. Täitsa naljakas: meie esimene aktus, kus pükste kandmine ei olnud kohustuslik, nii mõnigi (@Martin Saar) sai dressidega läbi. Lisaks oodatavale – direktori kõne, beebipildid, väikeste meisterdatud kaardid jne – leidus ka palju huumorit. Kohal oli Reaalkooli Moodle, Ott Rünkla pidas korralikult Reaalis õppinud õpilasena kõne, 137. lend tegi unustamatu tänuavalduse, lehvitamise ajal tervitasid meid Anette Remmelga sõnul 2+2 reeglit eiranud Jüri Kozlik ja Robert Raasuke Reaali Poisi ees. Kuigi hüvastijätmine ei olnud vähemalt minu jaoks kerge, oli see ilus sellegipoolest!

Maria: Meie lõpukell oli see aasta üsna eriline. Mitte ühelgi lennul varasemalt pole sellist e-lõpukella veel olnud. Väga huvitav oli kuulata direktori ja T. Truuvärti kõnesid. Need olid emotsionaalsed, õpetlikud (@muinasjutt), motiveerivad ja häid soove täis. Peale seda oli tore vaadata meie lennukaaslaste lapsepõlve- ja praeguseid pilte. Näha oli kõigi meie (vähemalt füüsilist) arengut. Kõik see kokku tegi mind vägagi emotsionaalseks ning pisarad tulid silma. Kurvaks tegi küll iseasi, et ei saanud meie klassi- ja lennukaaslastega päriselt koos olla ning osa saada täiuslikust lõpukella traditsioonist (teate küll, mööda koolimaja ringi jooksmisest, ühisest simmanist vabaõhumuuseumis ja lõpukella helinast koolimaja seinte vahel). Muidugi ka e-lõpukella ajal helises kell, aga see ei olnud päris see. Kuid! e-lõpukell oli parem kui mitte midagi ning hea meel oli taas näha lennukaaslaste rõõmsaid nägusid.

Mia: Kuigi me kõik oleksime vist tahtnud oma lõpukella pidada päriselt kooliseinte vahel, oli ka selline versioon üllatavalt emotsionaalne ja meeldejääv. Kõik kõned ja beebipildid tuletasid meelde neid toredaid aegu, mis me oleme Reaalkoolis veetnud, ning tõid – ma usun – ka väga mitmetel pisarad silma. Minu arust oli see parim variant pidada praeguses olukorras seda lõpukella.

Gloria: Lõpukella kohta oli paljudel algselt oma arvamus. Mina mõtlesin, et see on parim, mis teha annab ja ka omamoodi ainulaadne.

Kogu asi algas nii mõnelgi küsimusega, et kas tuleb püsti ka seista… Martin saatis meile pildi oma outfitist, mis oli kindlasti mugavam, kui oleks päris lõpukellal pidanud olema – omad plussid igal olukorral. Õpetaja Tatjana kõne oli väga emotsionaalne, kindlasti kiskus nii mõnelgi pisar silma. Kõrva jäi ka Oti idee kummikommidest… Piltide vaatamine oli minu meelest väga armas ja nostalgiline, tuletas meelde retsinädala raskusi ja klassireise. Kõige toredam üllatus olid sõnumid meie rebastelt! Edu UT-ga! Lõpukell Google Meetis oli kogemus, mis ei andnud kindlasti edasi kõiki emotsioone, mis me Reaalkoolis veedetud aja jooksul oleme saanud, kuid me tegime sellest parima, mis oli võimalik, ning ma olen õnnelik, et mul on nii armsad koolikaaslased ja õpetajad!

Katarina: Idee virtuaalsest lõpukellast pälvis lennult esialgu tugevat vastupanu. Ka mina olin nende hulgas, kellele see mõte üldse ei meeldinud: lihtsalt tegemise pärast ei tahtnud päris lõpukella virtuaalseks naljaks moonutada. Nüüd, kui üritus on läbi viidud, jään esialgsele arvamusele kindlaks, kuid tuleb siiski tunnistada, et karantiini võimalusi arvesse võttes ületas virtuaalne lõpukell igasuguseid ootusi. Kui natuke segane lõpp välja arvata, sujus tehniliselt kõik hästi. Kõige toredam üllatus oli ilmselt 137. lennu pöördumine: rebastega ei saaks rohkem vedada, see oli vaimukas ja imearmas! Koorilauljana avaldas muljet ka sulgede sappa sidumine. Selle traditsiooni olin ma selleks ajaks juba täiesti maha kandnud ning seda ootamatum ja mõjusam oli, et see siiski kajastatud sai. (Aitäh, Eve!) Kohutavalt liigutav oli ka Tatjana kõne ja üleüldse oli kogu ürituse vältel väga keeruline mitte nutma hakata. Ja kuigi oleks palju parema meelega kooli seinal kõik koos lapsepiltide üle naernud, on siiski vahva, et saime sellest killukese. Aga lootus sureb viimasena ja seega tuleb uskuda, et kunagi saame ka pärismaailmas rahvariietes ringi joosta, et lõpukellast viimast võtta.

Siia meenutuseks ka pilt meist kõigist (Carmenit, Julianat  ja Teetu pole, aga nad on ka meil kõigil südameis!), mis tehtud sel aastal:

Tobias valikkursusest ja enda töödest: Mina liitusin kursusega eelkõige sellepärast, et teadliku õpetaja pilgu all erinevate tehnikatega tutvust teha. Nii sain endale kõige sobivama leida, millega on kaasas ka tundidest saadud kasulikud juhtnöörid ja teadmised, et iseseisvalt edasi katsetada. Kõige eksootilisem osa kursusest oli ilmselgelt oma näituse korraldamine Kullo Lastegaleriis. Tegu oli ainulaadse ja piduliku kogemusega, mis juba üksinda on väärt kursusest osavõtmist ning motiveerib ka kõikide teoste loomisel rohkem pingutama.

Oma töödest olen ma kõige rohkem rahul abstraktse maaliga ,,Suvepäev”, mille tegemiseks kasutasime modelleerimispastat ja akrüülvärve. Peale selle, et tegu oli kursuse viimase tööga, paistis see ka välja oma vabaduse poolest. Ei pidanud muretsema selle üle, kas puu või maapind on piisavalt hästi maalitud, vaid sai oma ideed väiksema pingutusega otse lõuendile kanda, mis aitas unustada, et selle tegemiseks oli piiratud aeg. Suurimaks edasiminekuks kursuse jooksul loen enesekindluse kasvu. Teiste tööde nägemine oma teose loomise ajal muudab enese kritiseerimise väga lihtsaks. Sellest tuleks aga kaasa võtta hoopis seda, kuidas saaks oma tehnikat või lähenemist muuta, et siiski ise oma teose üle tõeliselt uhke olla. Tähtsaim on oma oskuste pidev täiendamine.

Kirke valikkursusest ja enda töödest: Kõige tugevam side on mul oma kuntsiajaloo kursuse raames valminud lõputööga (täiendustega teetööde liiklusmärk), mis samuti näitusel üleval oli. See oli nii emotsiooni pealt valminud ja mulle meeldis ka see lugu, mille ma sinna taha välja mõtlesin. Kui peaksin valima oma lemmiku töö, mis valmis valikkursuse raames, siis selleks oleks metsamaal. Pühendasime sellele kõige rohkem aega ning jäin ka lõpptulemusega väga rahule. Samuti lisas isikupära see, et foto, mille järgi maalisin, oli samuti minu tehtud. Nimelt kujutas see endast üht sügisest Kadrioru pargi tagumist nurka. Mu tuttav ütles, et mu teos on väga müstilise ja isikupärase vibe’iga. Meeldiv kompliment! Veel oli äge, et saime KUMUs graafikat proovida. Tegin järele suurmehe Wiiralti teost, mida täiendasin pisut ning mille lõpptulemusega väga rahule jäin! Tegime veel palju ägedaid töid, kuid ülalnimetatud jäid mulle kõige eredamalt meelde.

Igatahes soovitan soojalt kõigile seda kursust valida, kuid peab olema kiire, sest kohad lähevad ruttu. Ka mina sain kursusele vaid tänu sellele, et õp Maarjale paluva meili kirjutasin ja ütlesin, et jäin hiljaks, aga niiiiiii väga tahan. Ja saingi! Aitäh, Maarja ja teised kunstnikud, oli tore! Loodetavasti saame ka oma tööd millalgi Kullost kätte…

Terke näitusest ja enda töödest: Vaba loomingu kursuse näituse avamisele pani alguse Siret Siim 135.c klassist. Ta esitas performance’it nimega „Rondo üheksale ebavõrdsusele”. Kasutusel olid, nagu ka teose nimest arvata võis, üheksa esemete paari – mänguasjad, raamatud, ehted, riided, huulepulk ja mutrivõti, toit, must ja valge, elu ja surm, õpikud. Iga paar sümboliseeris maailmas olevat ebavõrdsust. Siret valis iga kord “privilegeerituma” eseme igast paarist, näiteks valge musta asemel ja mutrivõtme ehk mehe huulepulga ehk naise asemel. Kuid viskas n-ö parema asja hiljem prügikasti, sümboliseerimaks seda, kuidas inimesed tihtipeale ei hinda seda, mis neile antud on.

Kursus arendas mind kindlasti väga palju ning enamik tööülesandeid olid mu lemmikud. Üks südamelähedasemaid oli loodusmaastiku maalimine. Seda sellepärast, et polnud varem midagi sellist teinud. Maalisin elus esimest korda ning see oli väga huvitav. Mul läks töö küll mitu korda aia taha, aga panin kihte aina juurde ning lõpuks tegi see mu töö isegi paremaks. Ma panin sellele nimeks “Rebane metsas”, sest pildil on meie klassi Hugo keskmist sõrme näitamas. Maalitöö muutus tegelikult vist mu lemmikuks siis, kui nägin tema suurt naeratust ja rõõmu, kui ta nägi, et olin temast pildi teinud. Polnud talle sellest siiski ju midagi ennist rääkinud.

Avamise tegid ka väga armsaks meie klassi poisid, kes tõid igale vaba loomingu kursuse lõpetanud klassiõele roosi. 🙂

Kätriin näitusest ja enda töödest: Mina panin näitusele üles kuus vaba loomingu kursuse raames tehtud tööd: ,,Päikese mäng Kadriorus”, ,,Kas see ongi fantaasia?”, ,,Pilgutus”, ,,Minu esimene miljon”, ,,Möll” ja ,,Ufo”. Lisaks panin näitusele üles kunstiajaloo kursuse lõputöö nimega ,,Van Gogh x 7”. Enne, kui kõik töid vaatama tulid, valmistasime ka kõik näituseks ette: kutsed, söögipoolis, jook jm.

,,Päikese mäng Kadriorus” oli minu esimene töö. Olen harjunud maalima õlivärvidega, seega akrüül polnud minu väga suur sõber. Töö lõpus oli mul sellest juba suhteliselt kopp ees. Minu lemmiktöö oli tõenäoliselt ,,Kas see ongi fantaasia?”: ma polnud varem nii põhjalikult värvipliiatsitega joonistanud ja sürrealistlik aspekt meeldis mulle väga, saime end kujutada täpselt nii, nagu tahtsime. Mulle tundub, et valdavalt sisaldasid meie tööd suures osas fantaasiat, mis mulle väga meeldis. ,,Minu esimene miljon” sai oma nime selle järgi, et see töö müüakse kunagi peale minu aega maha miljoni eest. Enim aegavõttev ja kõige lemmikum on aga ,,Van Gogh x 7”, milles kombineerisin 7 van Goghi maali elemendid üheks õlimaaliks.

Juliana enda töödest: Teostest võib rääkida pikalt ning kõigi tööde seas leidub palju mõtteid ning emotsioone. Minu töödes on näiteks valdavaks erinevad surmaga seotud teemad (kõigil pole teemad nii mornid). Ainuke töö, milles silmnähtav depressiivne alatoon puudub, on mu lilla fluoriidi värvitoonides maastikumaal, mis on ka üks mu isiklikke lemmikuid (kuigi see on maastikumaal, millel puudub igasugune sügavam mõte – see on lihtsalt natuke lilla pilt loodusest). Oluline on kõikide tööde puhul protsess ning selle protsessi tegi eriliseks see, et olin ümbritsetud inimestega, kes huvitusid kunstist, selle loomise protsessist ning lõid kunstiklassi meeldiva atmosfääri kreatiivsuse väljendamiseks.

Astra enda töödest: Ühe teose peal oli algselt kujutatud metsamaali. Kuna aga maalimisega mul väga suurt kogemust enne ei olnud, siis ei jäänud ma oma tööga sugugi rahule ja otsustasin näitust üles seades, et panen selle üles hoopis teistpidi. Varasemalt olin maalile pealkirjaks pannud ,,Puu taga on teine puu“ ning avastasin, et see pealkiri sobis ka uuele tööle ideaalselt. See kirjeldab hästi ka mu teisi töid. Kuna läksin kursusele ilma igasuguse kunstitaustata, panin rohkem rõhku kunstiteoste mõttele kui teostusele endale.

Päikseline teos oli meie kursuse esimene. Head ideed ei olnud, tegin lihtsalt seda, mis esimesena pähe torkas, ja lõpptulemusega jäin üpriski rahule. Teose pealkiri on ,,Sajajalgsed on veel jäänud”. Minu nägemuse kohaselt on pildi peal kujutatud sajajalgset, keda meie, inimesed, vaatame alt poolt (mulla alt), justkui läbi klaasi. Maailm on otsa lõppenud, inimesed samuti ning ainult sajajalgsed on veel jäänud ja taevas on kaks päikest. Või siis on see taevast kukkuv sajajalgne võilillede taustal, kes teab.

Meie kursuse viimane teos oli abstraktne maal lõuendil, mis valmis koos modelleerimispasta ja akrüülvärvidega. Proovisin teha sellist maali, kus mingeid äratuntavaid kujundeid pole, kuid värvides avastasin sealt ühe pääsukese ning tundus loogiline panna maalile pealkirjaks ,,Määrdunud jaanalind“.

Doris V kunstist ja enda töödest: Kunst on elu avaldumise üks vorme. See on sama reaalne, kui munakividest jalakäijatee Tallinna vanalinnas või õhtupäikese viimne kuma Lõuna-Eesti künkliku maastiku taustal. Nagu pole olemas halba ja head päikest (see on kogu aeg üks), ei tohiks ka olla halba ja head kunsti. On vaid ühe inimese mina teisendus erinevates vormides mõjutatuna erinevatest tunnetest ja emotsioonidest. KUNST ON KUNSTIS KUNSTI NÄHA!

See tõde ühendab omavahel kõiki minu pealtnäha väga erinevaid kunstitöid. Iga kunstitöö taga seisab minu tolle hetke ,,praegune” emotsioon. Viha, ahastus, rahu, nauding, ärritus, armastus – emotsioonidepalett on igatahes värvikirev. Kuigi enamus minu töid on üsnagi ühiskonnakriitilised, tahaksin ma, et inimesed püüaksid neis eelkõige märgata seda, mida üks või teine teos konkreetselt vaataja sisemusest tagasi peegeldab, sest kunst on vaatleja sisemine peegeldus läbi tema enda silmade. Looriga naine, maskid ning ka ürgne mets ei sisalda endas ainult üht mõtet – vaata lähemalt ja sa näed, et igal teosel, mis on valminud täielikus kohaloluseisundis, on sulle midagi näidata. Ära ainult imesta, kui kõrval seisvale sõbrale need kaks musta täppi lehe paremas servas hiljem midagi ei ütle, temal on oma tõde.