Arhiveeritud - kuu 11.2017

VII ajalooõpetajate kongress

18. novembril toimus Reaalis VII ajalooõpetajate kongress, millest ka meie, 135.b, võtsime osa, seda küll vähendatud koosseisus. Kongressi eesmärk on kutsuda kokku Eesti riigi ajaloost huvituvad õpetajad ja õpilased ning üheskoos veeta päev põnevaid esitlusi aktuaalsetel teemadel kuulates. Kongressi eripära on see, et esinejad ei ole ainult eestlased, vaid nad on kokku tulnud üle terve Euroopa, näiteks Hispaaniast, Taanist, Norrast, Lätist, Leedust, Ungarist, Soomest, Kreekast, Itaaliast, Portugalist ja Saksamaalt.

Sel korral oli kongressi teemaks põhiõigused demokraatlikus ja diktatuurses Euroopas maailmasõdadevahelisel perioodil. Huvitav oli vist kõigil, kes kohal olid, sest kuulata seda, kuidas eri riigid õpetavad tolle ajajärgu ajalugu, oli päris põnev. Kuna plaanin võtta osa veebruaris toimuvast ajalooolümpiaadist, mille teema on väga sarnane kongressi omaga, oli üritus mulle väga kasulik ja huvitav.

Mina sain osaleda kahes töötoas. Neist üht vedas eestlane Trivimi Velliste, Eesti Vabariigi endine välisminister. See töötuba oli teemal ,,Eesti riigi õiguslik järjepidavus – kas vorm või sisu?“. Teise töötoa, mille teema oli ,,Kas pärast sõda peaks tulema kõigepealt rahu või õiglus: 20. sajandi Hispaania näitel“, korraldas hispaanlane Luis Horrillo Sanchez. Mõlemas töötoas kajastus praegu väga aktuaalne teema – Kataloonia iseseisvus, mille olemusest, täpsemalt siis õigusest olla vaba, sain kõvasti rohkem teada.

Nagu ütles Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees Madis Somelar, oli väga tore näha, et peale õpetajate oli seekordsest kongressist osa võtmas ka palju õpilasi, kellel loodetavasti tärkas kirg ajaloo vastu ning kes tulevikus ise ka ajalooõpetajad on.

Kongress oli suurepärane, kohtume järgmisel korral!

Autor: Gregor Pihlak

Pildid: Laima Šusta, Margareta Päts

27.11.2017

Õppekäik Toomkirikusse

Reedel, 17. novembril käis 135. b Mandri-Eesti vanimas pühakojas Toomkirikus ekskursioonil, kus avanes ainukordne võimalus uurida lähedalt Ackermanni barokset altariseina. Klass jagati kolme gruppi, et tagada parem juurdepääs nii altarile kui ka kirikutorni. Õpilased tundsid end justkui kunstiajaloolaste ja restauraatoritena, ronides tellingutele lähemalt vaatlema eesti esimese vaba puunikerdaja Christian Ackermanni imetabast altarit. Tellingutel turnides köitis kõigi meeli suurejooneline vaade kiriku interjöörile, eriti altariseina tipust, kust sai näha pühakoda Jeesus Kristuse positsioonilt (10 meetri kõrgusel põrandast). Räägiti ka Ackermanni eluloost ja teistest tema loodud teostest Eesti väiksemates maakirikutes. Lisaks eelmainitule said õpilased ronida 69-meetrise keskaegse kellatorni tippu ning nautida lummavat vaadet süda- ja kesklinnale. Trepilt laskudes loeti ka kokku kellatorni viivate kiviastmete arv – 118 füüsilist pingutust nõudvat kiviastet. 135.b kollektiiv oli Toomkiriku ekskursioonist kütkestatud ning äärmiselt tänulik õpetaja Anu Kellale, kes selle harukordse ja hariva õppekäigu korraldas.

Autor: Kairit Klaus

Pildid: õp Anu Kell, Laima Šusta

25.11.2017

Reaali Poiss 90 ehk väike (30-minutiline) külmetamine õues

13. novembril sai Reaali Poiss 90-aastaseks! Imeline arv, pean ütlema. Loomulikult oli Poisi sünnipäev vägagi suursugune üritus. Meie klass oli muidugi koolis pidulikes riietes, terve koosseis oli viks ja viisakas. Kahjuks said poisid ühe halva uudise osaliseks; nimelt tuleb soetada uued ülikonnad. ?

Aktuse asemel toimus Poisi ees pidulik kogunemine. Ning ka 135. b klass oli esindatud as always. Meie klassist oli Soome lipuga Hugo, saatjateks Kirke ja mina. Skaudi lipp oli uhkete skautide Gregori ja Kaareli käes. Pärast kogunemist oli kõigil siiski üpris külm, mitut õnnetut hinge ei aidanud isegi kindad. Kõige täbaramas olukorras olid aga Kaarel ja Gregor, kes olid terve ürituse kestel õues vaid skaudivormis. Pärast kogunemist saime kõik sõdurisuppi, mille serveerimisviis oli meile võõras: supp oli taldrikus. Olukorra tegi natuke nutuseks fakt, et nii mõnelgi said kas mantel, kingad või kindad supiga kokku.

Pärast sõdurisuppi läksime Solarisse ajalooloengut kuulama. Lisaks Reaalkooli õpilastele oli kohal ka GAG-i ja JWG-i õpilasi. Ajalookonverentsi võtaks kokku neli sõna: mitmed uinujad ja Reimannid.

Kokkuvõtteks pole soovida ei mitte midagi muud, kui et Poisil tuleks neid aastaid veel ja veel!

Autor: Terke Kram

Pildid:  http://real.edu.ee/gallery/main.phpg2_itemId=75802&g2_page=3                                                    

25.11.2017

Märgiaktus ja -pidu

Reede, 10.11 oli kogu gümnaasiumile ning eelkõige abiturientidele eriline päev. Nimelt said meie kallid jumalad rinda koolimärgid. Ka noorematele koolikaaslastele oli see rõõmupäev, sest kõigil olid lühendatud tunnid ja sai varem õhtule reedet nautima. Aktus ise oli meile kui pealtvaatajatele pigem 1,5 h plaksutamist ja õnnelike abiturientide nägude vaatamist suurelt ekraanilt aula ees. Siiski oli see aga üks meie esimesi üritusi koolis, mis oli mõeldud vaid gümnaasiumile ja veidi eriline tunne oli ikka.

Õhtul kogunesime kõik taas koolimajja, et tantsida ja pidu pidada. Kõigil olid seljas oma parimad peorõivad ning tantsukingad. Kõige meeldejäävam osa mulle oli siiski õp Otsa seltskonnatantsud, mida mäletan ma ka juba põhikoolist. Õhupuudus peale seda kõva tantsuvihtumist aulas oli aga kohutav. Peale pisikest pausi saime praktiseerida oma tantsukursustel õpitud samme. Mõni eriti õnnelik klassivend sai ka tantsu meie armsa klassijuhatajaga, mõni aga ei pääsenudki kurvastuseks löögile, sest järjekord oli liiga pikk. Ehk järgmisel peol…

Kella 9 ajal jõudis kätte hetk, mil abituriendid meid välja laulma hakkasid, mis oli samuti omamoodi kogemus. Koolist lahkudes oli kõigil naeratus näol ja tõdeti, et oli väga tore olnud. Kurb oli isegi, et nii vara välja aeti. “Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama” pidas igati paika. Kindlasti oli see ĂĽks meeldejääv õhtu, kuid see kõige meeldejäävam tuleb alles kahe aasta pärast! 🙂

Autor: Kirke Kaur

19.11.2017

Klassidevaheline korvpalliturniir

Laupäeval, 4. novembril toimusid koolis gümnaasiumi klassidevahelise korvpalliturniiri esimese alagrupi mängud, kus olime ka meie, 10. b klass. Meie võistkonnas mängisid peale minu veel Hugo, Sander, Kenner, Oskar ja Kristjan, kes küll sai palaviku tõttu ainult ühes mängus platsile. Kuna teadsime, et peale minu keegi platsi peal korvpallioskustega eriti ei hiilga, siis otsustasime n-ö rahvale teha ja riietusime kõik ämblikmeeste kostüümidesse. Mängisime kokku 4 mängu, millest võitsime vaid ühe. See oli 12. a klassi vastu. Olgugi, et see oli meie ainus võit, tunnistasid abituriendid, et see on parim mäng, mis Reaali võimlas on kunagi peetud. Alistasime endast suuremad ja vanemad programmeerijad alles peale teist lisaaega. Peale mängu oli korralik adrenaliin sees ja käed värisesid veel päris pikalt.

Suureks abiks olid ka meie klassi tüdrukud: Dorised, Kirke, Kätriin, Kristin ja Terke, kes valmistasid plakatid ja elasid meile hoogsalt kaasa. Hoolimata kesistest tulemustest, oli siiski väga lõbus päev ning jääme ootama järgmist aastat, kus võime juba alagrupist edasi pääsemisele loota.

Autor: Joonas Pirn

11.11.2017

Klassiõhtu

20. oktoobril tegi 10. b klass väikese klassiõhtu. Ă•htupoolik möödus kooli kõrval oleva Pärnu maantee maja kokandusklassis. Kes soovisid, tegid sĂĽĂĽa, kes mitte, sõid teiste toitu ?. Ă•htu jooksul õppis klass teineteist rohkem tundma. Ăśritusele oli kutsutud ka palavalt armastatud klassijuhataja Anu Kell. Ă•htu jooksul sai nalja ja naerda, nutta kohe ĂĽldse ei saanud. Alguseks oli poistele soojenduseks mõeldud mäng “psĂĽhhiaatriahaigla”, kus nad said mõnusalt oma ajurakke ragistada. Hiljem võeti osa klassiõe Brigita poolt juhendatud “Libahundist” ja kaardimängust. Päeva lõpus toimus ka õpilaste ja emakeele õpetaja Anu Kella vahel väike proovile panek Scrabble’s. Niimoodi lõbusalt tähistas 10. b klass oma ellujäämist Tallinna Reaalkooli esimeses perioodis.

Autor: Paul Mark Tammiste

01.11.2017