135b

19. oktoobril jõudis kätte iga Reaali gümnasisti üks oodatumaid päevi. Lõpmatud arvestused, kaotatud unetunnid jm tasus end lõpuks ära – saime omale sõrme imekauni Reaali sõrmuse. Mõni on seda hetke ootanud poolteist aastat, mõni 5 ning osa meist juba lausa 11 aastat.

Klassidest olid inimesed, kes tegelesid korraldusega ning need, kelle pärusmaaks oli tseremoonia läbiviimine. Kohale tuli rahvas poole kaheksaks, nautisime üksteise seltskonda ning olime ootusärevuses uue Reaali meene pärast. Kui rahvas oli kogunenud, palus Nork, meie õhtujuht, rahva ringi ning igast klassist läks üks paar, poiss ja tüdruk – meie klassist Tom ja mina – ringi keskele. Ristati mõõgad, libistati sõrmused peekrisse ning lausuti: ,,Gens una sumus!”, mis tähendab “me oleme ühine pere”. Peale seda sündmust tundub tõesti, et oleme ühisem Reaali pere. Nüüd tuli õhtu raskeim osa. Toostid. Mõnel polnud ühtki ideed, mõni ütles kuulsa inimese tsitaadi, osadel võeti nende toost sootuks enne ära, kui kord nendeni jõudis. Kõige meeldejäävam on loomulikult Kristini tsitaat, kes hilines ning lausus: ,,Õppigem oma aega planeerima.” Word. Aga eks inimene õpibki oma vigadest ning tark inimene teiste vigadest. Meil kui meditsiiniklassil oli osaliselt probleeme sanitaarsusega, mis puudus, kuna kõik jõid samast peekrist, mille sees ujusid ka meie sõrmused. Tseremoonia tehtud teatas Nork, et sellega veel asi ei piirdu.

Ees ootasid näidendid. Meie klass sai teemaks “kuri keel on teravam kui nuga”. Meie näidend nägi välja umbes selline: seisime kahes kolonnis, mille vahelt kõndis läbi Doris. Kõik pussitasid teda, kuid see teda ei kõigutanud. Koridori lõppu jõudes sammus tema juurde Hugo, kes ütles 3 julma sõna: ,,Sa oled ebakultuurne!” See oli hetk, mil Doris murdus. Nagu vanasõna ütleb: kuri keel on teravam kui nuga. Sellal kui meie oma näidendeid planeerisime, sorteerisid õpetajad järele jäänud vahuveini seest meie sõrmuseid, mille me hetke pärast kätte saime. Peaaegu kõik said oma kauaoodatud sõrmused õnnelikult kätte. C klassis oli kaks sõrmust ühe inimese nimega ning meie vaesel Astral oli sõrmusesse graveeritud Astar. Loodame, et see neid väga ei morjendanud. Hulganisti oli kuulda kommentaare, et nüüd peale tänast võib juba välja ka kukkuda, sõrmus ju vähemalt käes! Oli vast uhke tunne. Sõrmus sõrmes. Päris hea oli olla ja mõelda, et nüüd erined kuidagi, lõpuks on see väike, kuid oluline meene välja teenitud. Jätkati pildistamiste, muljetustega ning väike kõhutäide saadi samuti. Edasi liikus rahvas sinna, kuhu tahtis, asi oli tähistamist väärt. Sõrmus sõrmes, saame UT tehtud, elame selle kuiva 2. perioodi üle ning teeme teise poole gümnaasiumist edukalt ära!!

Autor: Kätriin R.

See oli see ilus aeg, kui veel arvasin, et ma REKi presidendiks saan…

Klassiväljasõit rahvusliku ärkamisajaga seotud paiku külastama algas hommikul nagu seesugused õppekäigud ikka. Esimene ärkamisaja elamus oli juba bussis – ligi kaks tundi Jaan Krossi “Pöördtoolitunni” lugemiseks.

Esimene kord peatus buss Carl Robert Jakobsoni kuulsas Kurgja näidistalus. Oma näitamisfunktsiooni on talu säilitanud tänase päevani, kuid nüüdseks on näidisest saanud näitus. Külastasime peahoonet, mis Jakobsoni eluajal valmis ei saanudki; lauta, kus olid pehmed ja karvased sees; surmasauna ja ka veskit, kus olid piinamisriistu meenutavad talutööriistad. Veskis müüdi ka nätsket leiba nii magusate marjadega kui ilma. Marjadeta versioon oli tänkjas tärkliseplönn, kuid marjad tasakaalustasid kõik halva. Ümberkaudne loodus oli imekaunis kogum erkkollaseid ja punaseid lehti nagu sügisel ikka.

Edasi sõitis buss Vändrasse, kuid seal mälestasime vabadussõja kangelast, kes juhtis ka Reaalkooli õpilastest koosnevat Kalevlaste malevat, Anton Õunapuud. Ühe vähese tänu teadmatusele säilinud vabadussõja mälestise ees tegime ka klassiga pilti.

Pärnus jätkasime ekskursiooni surnuaia ja vabadussõja teemadel. Pärnu kalmistul oli Amandus Adamsoni vabadussõja monument. Muidugi oli tegemist koopiaga, kuna ENSV ajal lasti kuju õhku. Adamson soovis, et teda maetaks ausamba juurde ning mälestusmärgi tagant leidiski Hugo skulptori hauakivi.

Seejärel sõitsime linna ning tuiasime veidi Pärnu tänavatel, alustades Endla teatri kuulsa rõdu mälestusmärgi juurest, kus seisab iseseisvusmanifest tänapäevases eesti ja pimedate keeles. Edasi seadsime sammud Kuninga tänavale, kus elasid estofiilist Rosenplänter ja esimene elektrikatsete käigus surnud füüsik Richmann.

Punktiks päevale oli Lydia Koidula majamuuseum, kus saime tutvuda Jannsenite pere isiklike asjadega ja uurida Koidula magamistuba. Magamistoas oleva morfiini üle arutasime Martin Saarega tükk aega ning hiljem pakkus äratundmisrõõmu tööks õppides Koidula rinnavähi ja morfiinisõltuvuse kohta lugemine. Peale miniekskursiooni etendati meile lavastust “Viru laulik ja Koidula”, mis oli üles ehitatud Kreutzwaldi ja Koidula vahelisele kirjavahetusele. Esitatud kirjades ilmneb nende tõsiselt lähedane suhe.

Tagasiteel sai kuulatud halba muusikat ning vesteldud. Martin Saar reetis meile oma lemmiktelesaate (“Selgeltnägijate tuleproov” :D) ning arutasime ka eesti keele kentsakuste üle.

Autor: Nicolas L.

Pildid: õp Anu Kell

Aasta on möödunud meie toreda klassiga meie toredas koolis, mis on nüüd juba 136 aastat nii karvasemaid kui sulelisemaid päid vorminud. 135. lennu tõttu nihkus sel aastal sünnipäeva tähistamine natuke edasi ning pidu peeti teisipäeval, 2. oktoobril. Selleaastasel sünnipäeval osalemine oli suur katsumus kõigile. Alles südaööl kurnavast reisist Venemaal Tallinnasse jõudmine ning järgmise (või ehk sama) päeva hommikul kella kaheksaks enda kooli vedamine polnud meeldiv kellelegi. Õpetaja Kell tuli kõigile esimeseks tunniks kohalejõudnutele isiklikult austust avaldama, tunnistades, et ka temal ei jäänud tundmata hommikused raskused seoses voodist tõusmisega.

Väsimusele ja mitte just päikesepaistelisele ilmale vaatamata möödus üritus koolistaadionil sujuvalt. Ene Saar pidas kõnet, mille järel tunnustati tublimaid õpilasi (suure üllatuseta, kuid üle terve staadioni kajava aplausiga kutsuti ette ka meie Simson ja Vaher). Sünnipäev lõppes sel aastal Kadri tehtud imelise tordi mekkimisega.

Klassipildi tegemine läks kõigil suures peohoos meelest, kuid see kedagi ei heidutanud ning järgmine päev tehti foto klassis ära (kuhu ma nii stiilselt hilinesin, et pildile ei jõudnudki).

Venemaa reis jättis siiski lõviosa meie klassist murdmata ning sünnipäev möödus igapidi edukalt, mis on järjekordne näide meie klassi tugevast vaimust!

Autor: Tom E. K.

Pilt: õp Anu Kell

On 29. septembri varahommik, 135. lennu osaline koosseis oma kompsude ja kotikestega on meie ilusa koolimaja kõrval ja valmis lahkuma Tallinnast, kuid reis on takerdunud Gabsu ja Paju hilise saabumise taha. Veerand tundi pärast planeeritud aega hakkame sõitma, et võtta ette järjekordne ühine seiklus, sedapuhku Venemaale Puškini radasid avastama.

Ületanud ilusasti Vene Föderatsiooni piiri, tegime oma esimese peatuse väikeses piirilinnas Ivangorodis, kus kõik oma toiduvarusid täiendada said. Üht õiget Venemaa reisi alustab ikka üks vana hea klassikaline vene limps – olgu selleks Tarhun, Baikal või hoopis midagi kolmandat.

(Sõitnud Venemaal umbkaudu 100 km, saime oma esimese Venemaa seikluse. ,,Buss põleb!” Suits, vastik hais ja jahe ilm meie rõõmsat meeleolu aga ei murdnud. Muusika, rõõmuhüüete ja tantsu taustal parandas meie armas bussijuht bussi. Sai hakkama, saime liikuma! (korda 3!)

Jõudnud Novgorodi (planeeritust küll paar tundi hiljem), saime nautida vene toitu. Kartulisalat, frikadellisupp ja kaneelisai – ehe Venemaa! Pärast söömist jagunesime gruppidesse ja külastasime Novgorodi kremlit, mida vene ajalooallikates esmakordselt 1044. aastal mainiti. Saime nautida huvitavat arhitektuuri ja nägime oma silmaga Venemaa vanimat ortodoksi kiriku pühakoda Sophia katedraali. Pärast kompleksi külastust suundusime ööbimispaika, kust kui kenasti tubadesse jagunetud, liikusime väiksemates gruppides Novgorodi ja selle ööelu avastama. Elavaid hetki ja mälestusi kogunes meile kõigile ööst palju! Magamine, nagu ikka, oli ka seekord teisejärguline.

Teine hommik algas mõne jaoks raskemalt kui teise jaoks. Õnneks enamik meist jõudis kenasti hommikusöögilauda ja kõhu eelseisvaks päevaks täidetud saada. Sõitsime hommikul ringi Novgorodis ja külastasime uuesti Novgorodi kremlit. Sel päeval käisime ka ajaloomuuseumis, kus saime tutvuda Novgorodist ja selle ümbrusest leitud esemetega alates 11. sajandist lõpetades 17. sajandiga.

Külastasime ka Novgorodist 5 km kaugusel asuvat Yurievi kloostrit. Legendi järgi rajas selle Jaroslav Tark 1030. aastal ning ehitiste kompleksit võiks pidada vanimaks kloostriks Venemaal, aga ajaloolistes dokumentides on kloostrit mainitud alles 1119. aastal. Kloostri juurde jõudnud tervitas meie puhanud seltskonda vali kellamäng, mis päris mitu minutit meie peade kohal mängis – ei olnud just kõige parem tunne! Saime näha õigeusklikku jumalateenistust ja tajuda õigeusu tähtsust vene ühiskonnas.

Pärast kloostrit suundusime vabaõhumuuseumisse Venemaale omaseid puitmaju vaatama. Saime tutvuda vene ehituskunstiga ja talurahva elutingimustega. Tegime palju pilte ja kogusime ohtralt teadmisi käsitöö kohta.

Edasi võtsime suuna Eesti linna Pihkva poole, oot-oot, siiski Venemaa linna Pskovi poole – ÕNNEKS. Jõudsime linna hilja ja pimedas, tegime paar tiiru bussiga ja nägime nii palju, kui näha oli. Ehtne nõukavärk! Õhtupimeduses vaatasime ära ka Pskovi kremli, kus saime ringi jalutada ja silmitseda hiiglaslikku tuule käes kõikuvat mõõka, mis 1242. aastal toimunud Jäälahingut mälestab.

Kella 21 paiku jõudsime oma õhtusöögikohta – boolingukeskusesse. Pärast toitumist liikusime oma magamispaika ja öö jätkus jällegi väiksemates gruppides. Kes käis Pskovi avastamas ja Lenini kuju juures pildistamas, kes käis boolingut veeretamas, kes niisama öist linnaelu avastamas (mida küll eeldatavasti pühapäevase päeva tõttu väga enam ei olnud). Magama jõuti ikka ammu pärast südaööd, jätkuvalt: kellel seda und veel vaja on?

Hommik algas jällegi hommikusöögiga, kuhu sugugi kõik meie seltskonnast ei jõudnud. Loomulikult ei väljunud ka buss õigeaegselt, sest kokkulepitud ajast kõrvale laveerimine on hetkel meie lennus väga moekas. Hilinemisega võtsime suuna Mihhailovskojesse.

Esimesena saime nautida Trigorskoye mõisa, mille nimetus tuleneb tema paiknemisest kolmel künkal (vene: три горы). Puškini pagendusaastatel oli just see paik tema jaoks väga oluline. Siin sai ta nautida vaimselt võrdsete seltskonda ja imelist loodust. Ka oma raamatute kirjutamine sujus Puškinil pagendusperioodil hästi; arvatakse, et raamatu ,,Jevgeni Onegini” tegelaskujudes ongi väga suures osas näha mõisa elanike kehastusi. Kahjuks ei ole Larini maja säilinud originaalkujul, vaid hoone on peaaegu täielikult uuesti ehitatud, ka mööbel on suures osas, küll ajastutruult, mujalt kokku toodud. Sügisvärvides park oli aga meeletult ilus, saime nautida imelisi metsateid, mida nii mõnigi meist tulevikus uuesti kaema tulla tahab.

Pärast Trigorskoye mõisa suundusime meie reisi eelviimasesse ajaloolisesse sihtpunkti Puškini koju Mihhailovskojesse. Mihhailovskoje teeb oluliseks fakt, et mõisa rajaja ehk Puškini vanaisa oli Tallinna ülemkomandant. Mihhailovskoje oli tõeliselt roheline ja ilus koht. Saime näha Puškini kodu, lapsehoidja maja ja suursugust parki. Tegime üheskoos võimsa tammepuu all ka grupipildi meenutamaks seda vinget ja elamusterohket reisi.

Viimane peatus meie seikluses oli Puškini haud. Käisime söömas ja pärast esitasime vene kultuurile omaseid tantse, laulsime laule ja lugesime luulet. Peale meeleolukat show’d hakkasimegi liikuma Luhamaa piiripunkti poole.

Piiri ületasime peaaegu kaks tundi, seega Eestisse jõudes olime kõik väsinud, aga ühe Venemaa seikluse võrra rikkamad! Reaali ette sai meie mitmekordselt parandatud buss pargitud alles kella kaheteistkümneks. Sellega lõppes meie vahva ja seiklusterohke reis Venemaale. Täname bussijuhti, kes meid lõpuks ikka kenasti Eestisse tagasi tõi ja õpetajaid, kes meil giidide jutust aru aitasid saada ja kes meie tempe taluma pidid. Järgmise korrani, Venemaa!

Autor: Gregor P.

Pildid: õp Anu Kell ja 135. lennu õpilased

28. septembril toimus Tallinna Reaalkoolis järjekordne Teadlaste Öö. Iga-aastase ürituse eesmärk on tutvustada reaalipere noorematele (kuid miks mitte ka vanematele) õppuritele erinevaid teadusvaldkondi läbi põnevate katsete. Et juhendajaid otsitakse eelkõige gümnaasiumiõpilaste hulgast ning lisaks laialdastele teadmistele vajab see amet ka oskust väiksematele teemat lõbusalt selgitada, on ilmne, miks meie klass võrdlemisi suures mahus esindatud oli. Teadlaste Ööl võis külastada keemia, füüsika, robootika, ökoloogia ja bioloogia õpitubasid, kus jagati läbinutele tähti, millest usinamad õpilased said hiljem koostada lause.

Keemias võis näha nelja erinevat katset. Huvilised kogusid katseklaasi vesinikku ning nii mõnigi võpatas, kui selle süütamisel toimus sellele iseloomulik väike plahvatus. Samuti sai vaadelda sademe teket erinevate ainete reageerimisel, määrata happeliste mahlade pH-d ning jälgida, kuidas katseklaasis toimuva reaktsiooni tagajärjel tekib leek katseklaasi kohale, mitte sinna sisse, sest sees pole põlemiseks piisavalt hapnikku. Füüsikas tutvustati vooluringi toimimist lambipirnide süttimise abil ning juttu oli ka optikast – selgitati, miks ilmub läbi läätse kujutis seinale tagurpidi ja palju muud põnevat. Bioloogias sai süljest eraldada DNA-d ja vaadata valgusmikroskoobiga punaseid vererakke, ökoloogias aga uuriti digimikroskoopidega maapirniõit, vapsikut ning seene ehitust. Robootikas olid väikesed teadushuvilised autole programmi loomise tuhinas.

Lisaks töötubadele sai Teadlaste Ööl tutvuda ka algklasside õpilaste põnevaimate leiutistega. Muuhulgas leidusid seal näiteks elevandi hambapasta ja isetehtud kitarr. Noori teadlasi jätkus töötubadesse hilisõhtuni ning nad tundusid kõigest väga huvitatud, mistõttu võib selleaastase Teadlaste Öö lugeda igati kordaläinuks.

Autor: Katarina M.

8. septembri veetsid kõik meie seast erinevalt, kes jooksid, kes otsustasid raba-/seenematka heaks, kes kogus jõudu kooliks, kuid Kadriorus toimunud Kirjandustänava festivalil oli samuti meie esindus olemas. Kogu Koidula tänav oli muudetud tõeliseks kultuuri- ja kirjandusehälliks, kus autorid tutvustasid uusi teoseid, erinevad kirjandus- ja kultuuriorganisatsioonid rääkisid endast ja oma tegevusest, toimusid erinevad kirjanduseteemalised arutelud ja üritused ning pakuti ka igasugust toidu- ja joogipoolist.

Üks huvitavamaid sündmusi oli Tammsaare muuseumi ees peetud näidend, kus noored näitlejad lugesid ette katkendeid Tammsaare loomingust. Väga meeleolukas oli ka luule ettelugemine, kui Koidula tänava majade akendest rulliti alla luuletuste tekstid, mille näitlejad seejärel esitasid. Igast kümnendist kõlas üks oluline luuletus ning iga loetud luuletuse järel suundus mass edasi järgmise akna alla. Lõpuks jõuti taas välja Tammsaare muuseumi ette, kus toimus nn luulepiknik. Mängiti akustilist kitarrimuusikat ning loeti ette erinevaid luuletusi. Seejärel projitseeriti Koidula tänava majadele erinevaid Eesti kultuuritegelaste tsitaate ning üritus oligi läbi. Kokkuvõttes oli tegu äärmiselt meeleoluka kultuurse õhtuga.

Autor: Sandra T.

Kuigi klassi- ja koolikaaslastele sai juba suviseid elamusi jagada 1. septembril, sai seekord kooliaasta avapauguks 3. septembril Hiiu staadioni luidetel ja tartaanil toimunud spordipäev. Päev oli soe ja päikeseline ning spordipäeva alustas ka ergutav ühisvõimlemine. Seekord pandi end proovile klasside arvestuses 10x100m pendelteatejooksus ning individuaalselt 100m sprindis ja 2000m (poiste) või 500m (tüdrukute) krossijooksus. 100m jooksus olid meie tublideks Kadri, Kenner ja Markus; krossijooksus olid esiotsas Carmen, Kairit, Kristin, Mia ja Brigita (poisid olid uimased, nagu näib). Klassina jäime teatejooksus 5. kohale ning kokku teenisime klassidevahelise võistluse raames väärikad 20p (teatejooks + krossijooks + kergejõustik), mis asetas meid 3. kohale jooksvas tabelis. Eks näis, kuis edasi, aga kui mitte võidukalt, siis vähemalt rahvale! Lisaks muule toimusid lõuna ajal ka poiste ja tüdrukute lendudevahelised jalgpallimängud. Kokkuvõttes alustati kooliaastat ühe mõnusa ja aktiivse päevaga, mis andis toonuse kogu septembri alguseks.

Autor: Markus V.