135b

Käesoleva aasta 2. veebruaril sai sada aastat Tartu rahu leppest. See on päris viimane nendest EV sajandatest. Lõpuks ometi. On lahe olnud, et gümnaasium on selle tähe all möödunud, kuid peale on tulnud omamoodi tüdimus. Samas andis see lõpu jaoks iseäralikku tuhinat, et see nüüd ongi viimane. Reaalkoolile kohaselt ei saanud lõppu unarusse jätta: kurss Tartu poole ja minema!

Kunagi 11. klassis sai Narva suunas sõidetud ja see oli olemuselt sarnane üritus: hommikul bussis magamise asemel kultuurikümblust, koha peal jaotutakse laiali, kuid pärast kogunetakse ühe kambana loenguid kuulama ning juba tagasi pealinna poole ja tagasiteelgi kultuurikümblust bussi kõlaritest.

12. klasside programmi esimene osa koosnes EÜS-i majatuurist ning TÜ muuseumikülastusest. EÜS-i majja pääsemine mitteliigetele on tegelikult harv nähtus ning samuti on ju tegemist ainult noormeeste organisatsiooniga: põnev võimalus külastuseks meie naisperele. Majja jõudes olime bussist väljunutena küll uimased, kuid see polnud võrreldav sellega, millised olid juba päev varem läinud koolikaaslased. Majja sisse astudes jaotusime kaheks grupiks ning meil vedas giidiga – tal oli kogu aeg süles pisike lapsuke nimega Maru.

Kuigi giid rääkis hästi, jäin juba esimeste ruumide järel rühmast maha. Miks? Ei, mitte ebaviisakusest, vaid üks ruum lihtsalt lummas. Kui mind tunned, siis ilmselt juba aimad. Muidugi oli see raamatukogu. EÜS-i raamatukogu on tõesti eriline, seal on õige hõng ning seda tunnistas ka giid: “Siin lihtsalt tuleb lugemisisu peale.” Ta lisas, et seal on nii mõnigi lõputöö valmis kirjutatud ja seda selsamal õige raamatukogutunde põhjusel. Riiulilt riiulile hüpates märkasime, et äkki sisenes juba järgmine rühm, kuid mõistsime, et nüüd on väljumiseks juba hilja ning jätkasime endises rahus.

Pärast EÜS-i jalutasime TÜ muuseumisse, mis oli spetsiaalselt meie tulekuks esmaspäeval lahti tehtud (!). Kuigi muuseum oli üüratu, siis toon välja kolm säravamat mälestust sealt: 1) ülikooli anekdootide kogumik – ausalt öeldes on ükstapuha millisel giidil nii lõbusa teosega raske konkureerida, 2) nii vanad ja nii paksud raamatud, et lausa mitme mehe jagu, 3) Kristin ja see lift. Kristin oma ülirõõmsas olekus on üks parimaid nähtusi üldse eales ning teda võis seal näha muudkui üles ja alla sõitmas ning vahepeal endaga kaasa kutsumas.

Tegelikult oli TÜs veel aega, kuid nälg nagu külmgi õues kippus näpistama. Seadsimegi sammud Treffi poole, kus meile lõunat pidi pakutama. Mida lubatud, seda saadud. Järjekorraga meil sõpradega vedas, nii et kui lõuna oli sees, siis jäi kogunemiseni TÜ aulas veel aega ja rakendasime selle muidugi, muidugi raamatupoes. Rüütli tänava antikvariaadis oli suht kuri mutt, nii et läksime hoopis Krisostomusesse. Seal oli täiestiteine lugu ning kõik meist astusid sealt välja kergema kukruga.

Juba algaski TÜ aulas päevakorra viimane suur punkt mitme alapunktiga. Esmalt HTG õpilaste etendus ning siis kaks loengut. Kui me Markusega taha jõudsime, siis hakkasid seal just kohad täis saama, nii et Madis Somelar kupatas meid esiritta, juhuslikult Anu Kella ja Martin Saare vahetusse esisesse. Sellel viimasel muidugi oma head ja oma halvad (mis tegelikult polnud väga halvad) küljed.

Pärast mõnda lühikest sõnavõttu mängisid trefneristid maha oma kooli ajalool baseeruva etenduse, mis oli küllaltki lõbus. Mulle jäi üsna toredana meelde: siuke paras kooliteatri tase. Klassijuhataja Kell seljataga siiski nõusse ei jäänud: “Treffnerilt oleks siiski rohkem oodanud.” 😀 

Järgnes klassika: Ago Pajuri loeng, mis traditsioone ei lõhkunud ja oligi vaimustav. Ilma mingite abivahenditeta…umbes kolmesaja inimese ees käed selja taga…enesekindlalt sorav jutt. See mees ikka teab. Tõeline eesti rahva pärl. (Ühe korra ta pidi hetke mõtlema fakti üle ning see oli mingi suhteliselt suvalise sündmuse nädalapäev).

Pajurile järgnes nii igavalt tehtud ettekanne EV põhiseaduse kohta, et ma parem isegi ei ava seda. Nagu ilmselt nii mõnelgi ruumis, tuli mul seal uni peale. Vajutasin korra silma kinni, kuid minu olud erinesid teiste tukkujate omadest. Kohe kui pea vajus küljele, torkas Martin Saar selga. Markusele pakkus see küllaltki nalja ning ta matkis suikumist, kuid seljatagustele naljalise olemus pärale ei jõudnud. “Markus ka!” hüüatas sosinal Anu Kell ning aset leidis järgmine torge. Hoidmaks mu meelt erksana torkas Saar mulle mingi brošüüri näppu ja lisas: “Ära loe, lihtsalt hoia käes!” Ega see eriti tõhus vahend uinumise vastu polnud, kuid tahtejõu abil silmalaud enam ei langenud.

Pärast loenguid kappasime bussi poole ning kiiremad said õhtueine korras teepealset Rimi väisata (bussid olid Vanemuise ees). Bussis jätkus kultuuriprogramm, mind pandi lugema Kuperjanovi elulugu ning kandsin oma osa ülima innukusega dramaatilisust lisades. Päike kustus ning valguse puudusel jäi programm poolikuks. Peagi võisime end leida tuttava koolimaja ees ning mõelda hoopis eesootava nädala kohustustele.

Autor: Nicolas

31. jaanuaril toimus taas Reaali VabaLava, seekordne jäi meie lennule ka viimaseks. Ilusal neljapäeva õhtul astusid üles kümned reaalikad, et kogu kooliperesse värskust sisse puhuda. Kokku oli esinejaid 18, nende seast kolm ka meie kollektiivist.

Ürituse korraldajad oli se’ks puhuks välja valinud ka kaks õhtujuhti – minu ja Pauli. Teatavatele tehnilistele muredele vaatamata saime viimaks õhtujuhtimise paika – juhatasime sisse ürituse ja küsitlesime kõiki osalejaid. Mõnel puhul oli küsimuste leidmine raske – pidime koha peal välja mõtlema, sest varem ette valmistatud oli väga vähe. Mis puutub ürituse köögipoolde, Stina ja Herman tegid väga head tööd – aitäh neile!

Meie seast asusid esimestena lavale Sandra ja Laima ning esitasid Adele’i lugu “Rolling in the Deep” (üldnimekirjas viiendana). Esinemisnärv näis olevat küll pisut sees, aga sellest polnud hullu midagi – hääle ja klaveri kooskõla oli autente, vibe jõudis rahvani. On äge, et tüdrukud oma oskused ja mugavustsooni proovile panid. Selleks pole abituuriumist paremat aega.

Pärast vaheaega järgnesid juba suuremad kollektiivid ning üldjärjestuses 14ndana astus lavalaudadele ehk meie tuntuim kollektiiv – Kuum Segadus (Hugo, Sander, Kenner, Oskar, Joonas ja  Kristjan). Olles võitnud 2018. aasta VabaLava, oli seekordne tõestuskoorem eriti suur. Ning poisid ei valmistanud pettumust – püüdlik harjutamine oli viinud tõelise meistriklassini, laul oli mitmehäälne. Esitatavaks palaks oli “In the Jungle, the Mighty Jungle”, ka kostüümid olid vastavad (vt pilte). Kuivõrd publik sai üllatuda, polnud tarvidust pettuda – tehti ikkagi rahvale! 

Segaduse järel saabus lavale aga lõnga ja niidiga Nicolas, kes kordas oma 2018. aasta VabaLava fenomeni ning tutvustas rahvale kõike seda, mida võib ühe jojoga mõeldavaks pidada. Ka sõnum tabas – taustaks mänginud Stylophonicu pala “If Everybody in the World Loved Everybody in the World” lõi lootusrikka atmosfääri. Seda täiendas Nicolase vastus küsimustevoorus:

ー Kui sul oleks üks sõnum täna kõigile, siis mis see oleks?

ー Armastage üksteist, hoidke teineteist, see on kõige tähtsam. 

[autori parafraseering]

Peagi pärast seda saabus aeg preemiate jagamiseks nii Rahva Lemmikule kui Žürii Lemmikule. Viimast otsustasid seekord meie kallis Anu, tema alatine tugi Martin ning muhedust võimendav Erik Mäe. Auhindadena olid jagamisel mitmed kinkekaardid, valmis oli pandud ka 60 eurot Mauruse krediiti mõlemale auhinnakohale. 

Pettumiseks polnud vajadust – tõime mõlemad võidud koju. Rahva Lemmikuks sai ühe(!) hääle edumaaga Kuum Segadus. Mõneti uskumatuna näiv võit 21. kooli ansambli ees kinnitab aga üht: meie poiste populaarsus on kujunenud võitmatuks. Ja see polnud veel kõik – rahvahääletusel 3. koha saavutanud Nicolas sai endale Žürii Lemmiku tiitli. Meie klassile oli seega õhtu väga edukas, lausa kahju hakkab teistest klassidest. Kuid uhked saame olla ikka. 

Et seda kõike kokku võtta: meie klassist esines VabaLaval 10 inimest, viibis aga kokku 13 inimest (esinejad, õhtujuhid ja, noh, Gregor?). Mis veel, klassi 13 poisist 10 olid laval ja ülejäänud rahva seas – edevad mehed on nagu umbrohi, neid juba välja ei kitku. Samal ajal olid tütarlapsed aga ikka kohal nii laval kui publikus. Nendeta poleks võit ehk koju tulnud..

Igatahes oli ilus ja positiivne õhtu. 

Elagu VabaLava ning jaksu rebastele meie ületamisega!

Autor: Markus

Pildid: Markus Kitsing