Viimane EV sajandatest ehk realistid ĂŒlikoolilinnas
KĂ€esoleva aasta 2. veebruaril sai sada aastat Tartu rahu leppest. See on pĂ€ris viimane nendest EV sajandatest. LĂ”puks ometi. On lahe olnud, et gĂŒmnaasium on selle tĂ€he all möödunud, kuid peale on tulnud omamoodi tĂŒdimus. Samas andis see lĂ”pu jaoks iseĂ€ralikku tuhinat, et see nĂŒĂŒd ongi viimane. Reaalkoolile kohaselt ei saanud lĂ”ppu unarusse jĂ€tta: kurss Tartu poole ja minema!
Kunagi 11. klassis sai Narva suunas sĂ”idetud ja see oli olemuselt sarnane ĂŒritus: hommikul bussis magamise asemel kultuurikĂŒmblust, koha peal jaotutakse laiali, kuid pĂ€rast kogunetakse ĂŒhe kambana loenguid kuulama ning juba tagasi pealinna poole ja tagasiteelgi kultuurikĂŒmblust bussi kĂ”laritest.
12. klasside programmi esimene osa koosnes EĂS-i majatuurist ning TĂ muuseumikĂŒlastusest. EĂS-i majja pÀÀsemine mitteliigetele on tegelikult harv nĂ€htus ning samuti on ju tegemist ainult noormeeste organisatsiooniga: pĂ”nev vĂ”imalus kĂŒlastuseks meie naisperele. Majja jĂ”udes olime bussist vĂ€ljunutena kĂŒll uimased, kuid see polnud vĂ”rreldav sellega, millised olid juba pĂ€ev varem lĂ€inud koolikaaslased. Majja sisse astudes jaotusime kaheks grupiks ning meil vedas giidiga â tal oli kogu aeg sĂŒles pisike lapsuke nimega Maru.
Kuigi giid rÀÀkis hĂ€sti, jĂ€in juba esimeste ruumide jĂ€rel rĂŒhmast maha. Miks? Ei, mitte ebaviisakusest, vaid ĂŒks ruum lihtsalt lummas. Kui mind tunned, siis ilmselt juba aimad. Muidugi oli see raamatukogu. EĂS-i raamatukogu on tĂ”esti eriline, seal on Ă”ige hĂ”ng ning seda tunnistas ka giid: âSiin lihtsalt tuleb lugemisisu peale.â Ta lisas, et seal on nii mĂ”nigi lĂ”putöö valmis kirjutatud ja seda selsamal Ă”ige raamatukogutunde pĂ”hjusel. Riiulilt riiulile hĂŒpates mĂ€rkasime, et Ă€kki sisenes juba jĂ€rgmine rĂŒhm, kuid mĂ”istsime, et nĂŒĂŒd on vĂ€ljumiseks juba hilja ning jĂ€tkasime endises rahus.
PĂ€rast EĂS-i jalutasime TĂ muuseumisse, mis oli spetsiaalselt meie tulekuks esmaspĂ€eval lahti tehtud (!). Kuigi muuseum oli ĂŒĂŒratu, siis toon vĂ€lja kolm sĂ€ravamat mĂ€lestust sealt: 1) ĂŒlikooli anekdootide kogumik â ausalt öeldes on ĂŒkstapuha millisel giidil nii lĂ”busa teosega raske konkureerida, 2) nii vanad ja nii paksud raamatud, et lausa mitme mehe jagu, 3) Kristin ja see lift. Kristin oma ĂŒlirÔÔmsas olekus on ĂŒks parimaid nĂ€htusi ĂŒldse eales ning teda vĂ”is seal nĂ€ha muudkui ĂŒles ja alla sĂ”itmas ning vahepeal endaga kaasa kutsumas.
Tegelikult oli TĂs veel aega, kuid nĂ€lg nagu kĂŒlmgi Ă”ues kippus nĂ€pistama. Seadsimegi sammud Treffi poole, kus meile lĂ”unat pidi pakutama. Mida lubatud, seda saadud. JĂ€rjekorraga meil sĂ”pradega vedas, nii et kui lĂ”una oli sees, siis jĂ€i kogunemiseni TĂ aulas veel aega ja rakendasime selle muidugi, muidugi raamatupoes. RĂŒĂŒtli tĂ€nava antikvariaadis oli suht kuri mutt, nii et lĂ€ksime hoopis Krisostomusesse. Seal oli tĂ€iestiteine lugu ning kĂ”ik meist astusid sealt vĂ€lja kergema kukruga.
Juba algaski TĂ aulas pĂ€evakorra viimane suur punkt mitme alapunktiga. Esmalt HTG Ă”pilaste etendus ning siis kaks loengut. Kui me Markusega taha jĂ”udsime, siis hakkasid seal just kohad tĂ€is saama, nii et Madis Somelar kupatas meid esiritta, juhuslikult Anu Kella ja Martin Saare vahetusse esisesse. Sellel viimasel muidugi oma head ja oma halvad (mis tegelikult polnud vĂ€ga halvad) kĂŒljed.
PĂ€rast mĂ”nda lĂŒhikest sĂ”navĂ”ttu mĂ€ngisid trefneristid maha oma kooli ajalool baseeruva etenduse, mis oli kĂŒllaltki lĂ”bus. Mulle jĂ€i ĂŒsna toredana meelde: siuke paras kooliteatri tase. Klassijuhataja Kell seljataga siiski nĂ”usse ei jÀÀnud: âTreffnerilt oleks siiski rohkem oodanud.â đÂ
JĂ€rgnes klassika: Ago Pajuri loeng, mis traditsioone ei lĂ”hkunud ja oligi vaimustav. Ilma mingite abivahenditeta…umbes kolmesaja inimese ees kĂ€ed selja taga…enesekindlalt sorav jutt. See mees ikka teab. TĂ”eline eesti rahva pĂ€rl. (Ăhe korra ta pidi hetke mĂ”tlema fakti ĂŒle ning see oli mingi suhteliselt suvalise sĂŒndmuse nĂ€dalapĂ€ev).
Pajurile jĂ€rgnes nii igavalt tehtud ettekanne EV pĂ”hiseaduse kohta, et ma parem isegi ei ava seda. Nagu ilmselt nii mĂ”nelgi ruumis, tuli mul seal uni peale. Vajutasin korra silma kinni, kuid minu olud erinesid teiste tukkujate omadest. Kohe kui pea vajus kĂŒljele, torkas Martin Saar selga. Markusele pakkus see kĂŒllaltki nalja ning ta matkis suikumist, kuid seljatagustele naljalise olemus pĂ€rale ei jĂ”udnud. âMarkus ka!â hĂŒĂŒatas sosinal Anu Kell ning aset leidis jĂ€rgmine torge. Hoidmaks mu meelt erksana torkas Saar mulle mingi broĆĄĂŒĂŒri nĂ€ppu ja lisas: âĂra loe, lihtsalt hoia kĂ€es!â Ega see eriti tĂ”hus vahend uinumise vastu polnud, kuid tahtejĂ”u abil silmalaud enam ei langenud.
PĂ€rast loenguid kappasime bussi poole ning kiiremad said Ă”htueine korras teepealset Rimi vĂ€isata (bussid olid Vanemuise ees). Bussis jĂ€tkus kultuuriprogramm, mind pandi lugema Kuperjanovi elulugu ning kandsin oma osa ĂŒlima innukusega dramaatilisust lisades. PĂ€ike kustus ning valguse puudusel jĂ€i programm poolikuks. Peagi vĂ”isime end leida tuttava koolimaja ees ning mĂ”elda hoopis eesootava nĂ€dala kohustustele.
Autor: Nicolas
15.03.2020