Arhiveeritud - kuu 03.2020

Viimane EV sajandatest ehk realistid ĂŒlikoolilinnas

KĂ€esoleva aasta 2. veebruaril sai sada aastat Tartu rahu leppest. See on pĂ€ris viimane nendest EV sajandatest. LĂ”puks ometi. On lahe olnud, et gĂŒmnaasium on selle tĂ€he all möödunud, kuid peale on tulnud omamoodi tĂŒdimus. Samas andis see lĂ”pu jaoks iseĂ€ralikku tuhinat, et see nĂŒĂŒd ongi viimane. Reaalkoolile kohaselt ei saanud lĂ”ppu unarusse jĂ€tta: kurss Tartu poole ja minema!

Kunagi 11. klassis sai Narva suunas sĂ”idetud ja see oli olemuselt sarnane ĂŒritus: hommikul bussis magamise asemel kultuurikĂŒmblust, koha peal jaotutakse laiali, kuid pĂ€rast kogunetakse ĂŒhe kambana loenguid kuulama ning juba tagasi pealinna poole ja tagasiteelgi kultuurikĂŒmblust bussi kĂ”laritest.

12. klasside programmi esimene osa koosnes EÜS-i majatuurist ning TÜ muuseumikĂŒlastusest. EÜS-i majja pÀÀsemine mitteliigetele on tegelikult harv nĂ€htus ning samuti on ju tegemist ainult noormeeste organisatsiooniga: pĂ”nev vĂ”imalus kĂŒlastuseks meie naisperele. Majja jĂ”udes olime bussist vĂ€ljunutena kĂŒll uimased, kuid see polnud vĂ”rreldav sellega, millised olid juba pĂ€ev varem lĂ€inud koolikaaslased. Majja sisse astudes jaotusime kaheks grupiks ning meil vedas giidiga – tal oli kogu aeg sĂŒles pisike lapsuke nimega Maru.

Kuigi giid rÀÀkis hĂ€sti, jĂ€in juba esimeste ruumide jĂ€rel rĂŒhmast maha. Miks? Ei, mitte ebaviisakusest, vaid ĂŒks ruum lihtsalt lummas. Kui mind tunned, siis ilmselt juba aimad. Muidugi oli see raamatukogu. EÜS-i raamatukogu on tĂ”esti eriline, seal on Ă”ige hĂ”ng ning seda tunnistas ka giid: “Siin lihtsalt tuleb lugemisisu peale.” Ta lisas, et seal on nii mĂ”nigi lĂ”putöö valmis kirjutatud ja seda selsamal Ă”ige raamatukogutunde pĂ”hjusel. Riiulilt riiulile hĂŒpates mĂ€rkasime, et Ă€kki sisenes juba jĂ€rgmine rĂŒhm, kuid mĂ”istsime, et nĂŒĂŒd on vĂ€ljumiseks juba hilja ning jĂ€tkasime endises rahus.

PĂ€rast EÜS-i jalutasime TÜ muuseumisse, mis oli spetsiaalselt meie tulekuks esmaspĂ€eval lahti tehtud (!). Kuigi muuseum oli ĂŒĂŒratu, siis toon vĂ€lja kolm sĂ€ravamat mĂ€lestust sealt: 1) ĂŒlikooli anekdootide kogumik – ausalt öeldes on ĂŒkstapuha millisel giidil nii lĂ”busa teosega raske konkureerida, 2) nii vanad ja nii paksud raamatud, et lausa mitme mehe jagu, 3) Kristin ja see lift. Kristin oma ĂŒlirÔÔmsas olekus on ĂŒks parimaid nĂ€htusi ĂŒldse eales ning teda vĂ”is seal nĂ€ha muudkui ĂŒles ja alla sĂ”itmas ning vahepeal endaga kaasa kutsumas.

Tegelikult oli TÜs veel aega, kuid nĂ€lg nagu kĂŒlmgi Ă”ues kippus nĂ€pistama. Seadsimegi sammud Treffi poole, kus meile lĂ”unat pidi pakutama. Mida lubatud, seda saadud. JĂ€rjekorraga meil sĂ”pradega vedas, nii et kui lĂ”una oli sees, siis jĂ€i kogunemiseni TÜ aulas veel aega ja rakendasime selle muidugi, muidugi raamatupoes. RĂŒĂŒtli tĂ€nava antikvariaadis oli suht kuri mutt, nii et lĂ€ksime hoopis Krisostomusesse. Seal oli tĂ€iestiteine lugu ning kĂ”ik meist astusid sealt vĂ€lja kergema kukruga.

Juba algaski TÜ aulas pĂ€evakorra viimane suur punkt mitme alapunktiga. Esmalt HTG Ă”pilaste etendus ning siis kaks loengut. Kui me Markusega taha jĂ”udsime, siis hakkasid seal just kohad tĂ€is saama, nii et Madis Somelar kupatas meid esiritta, juhuslikult Anu Kella ja Martin Saare vahetusse esisesse. Sellel viimasel muidugi oma head ja oma halvad (mis tegelikult polnud vĂ€ga halvad) kĂŒljed.

PĂ€rast mĂ”nda lĂŒhikest sĂ”navĂ”ttu mĂ€ngisid trefneristid maha oma kooli ajalool baseeruva etenduse, mis oli kĂŒllaltki lĂ”bus. Mulle jĂ€i ĂŒsna toredana meelde: siuke paras kooliteatri tase. Klassijuhataja Kell seljataga siiski nĂ”usse ei jÀÀnud: “Treffnerilt oleks siiski rohkem oodanud.” 😀 

JĂ€rgnes klassika: Ago Pajuri loeng, mis traditsioone ei lĂ”hkunud ja oligi vaimustav. Ilma mingite abivahenditeta…umbes kolmesaja inimese ees kĂ€ed selja taga…enesekindlalt sorav jutt. See mees ikka teab. TĂ”eline eesti rahva pĂ€rl. (Ühe korra ta pidi hetke mĂ”tlema fakti ĂŒle ning see oli mingi suhteliselt suvalise sĂŒndmuse nĂ€dalapĂ€ev).

Pajurile jĂ€rgnes nii igavalt tehtud ettekanne EV pĂ”hiseaduse kohta, et ma parem isegi ei ava seda. Nagu ilmselt nii mĂ”nelgi ruumis, tuli mul seal uni peale. Vajutasin korra silma kinni, kuid minu olud erinesid teiste tukkujate omadest. Kohe kui pea vajus kĂŒljele, torkas Martin Saar selga. Markusele pakkus see kĂŒllaltki nalja ning ta matkis suikumist, kuid seljatagustele naljalise olemus pĂ€rale ei jĂ”udnud. “Markus ka!” hĂŒĂŒatas sosinal Anu Kell ning aset leidis jĂ€rgmine torge. Hoidmaks mu meelt erksana torkas Saar mulle mingi broĆĄĂŒĂŒri nĂ€ppu ja lisas: “Ära loe, lihtsalt hoia kĂ€es!” Ega see eriti tĂ”hus vahend uinumise vastu polnud, kuid tahtejĂ”u abil silmalaud enam ei langenud.

PĂ€rast loenguid kappasime bussi poole ning kiiremad said Ă”htueine korras teepealset Rimi vĂ€isata (bussid olid Vanemuise ees). Bussis jĂ€tkus kultuuriprogramm, mind pandi lugema Kuperjanovi elulugu ning kandsin oma osa ĂŒlima innukusega dramaatilisust lisades. PĂ€ike kustus ning valguse puudusel jĂ€i programm poolikuks. Peagi vĂ”isime end leida tuttava koolimaja ees ning mĂ”elda hoopis eesootava nĂ€dala kohustustele.

Autor: Nicolas

15.03.2020

Kuidas 135b jÀlle rahvale tegi

31. jaanuaril toimus taas Reaali VabaLava, seekordne jĂ€i meie lennule ka viimaseks. Ilusal neljapĂ€eva Ă”htul astusid ĂŒles kĂŒmned reaalikad, et kogu kooliperesse vĂ€rskust sisse puhuda. Kokku oli esinejaid 18, nende seast kolm ka meie kollektiivist.

Ürituse korraldajad oli se’ks puhuks vĂ€lja valinud ka kaks Ă”htujuhti – minu ja Pauli. Teatavatele tehnilistele muredele vaatamata saime viimaks Ă”htujuhtimise paika – juhatasime sisse ĂŒrituse ja kĂŒsitlesime kĂ”iki osalejaid. MĂ”nel puhul oli kĂŒsimuste leidmine raske – pidime koha peal vĂ€lja mĂ”tlema, sest varem ette valmistatud oli vĂ€ga vĂ€he. Mis puutub ĂŒrituse köögipoolde, Stina ja Herman tegid vĂ€ga head tööd – aitĂ€h neile!

Meie seast asusid esimestena lavale Sandra ja Laima ning esitasid Adele’i lugu “Rolling in the Deep” (ĂŒldnimekirjas viiendana). EsinemisnĂ€rv nĂ€is olevat kĂŒll pisut sees, aga sellest polnud hullu midagi – hÀÀle ja klaveri kooskĂ”la oli autente, vibe jĂ”udis rahvani. On Ă€ge, et tĂŒdrukud oma oskused ja mugavustsooni proovile panid. Selleks pole abituuriumist paremat aega.

PĂ€rast vaheaega jĂ€rgnesid juba suuremad kollektiivid ning ĂŒldjĂ€rjestuses 14ndana astus lavalaudadele ehk meie tuntuim kollektiiv – Kuum Segadus (Hugo, Sander, Kenner, Oskar, Joonas ja  Kristjan). Olles vĂ”itnud 2018. aasta VabaLava, oli seekordne tĂ”estuskoorem eriti suur. Ning poisid ei valmistanud pettumust – pĂŒĂŒdlik harjutamine oli viinud tĂ”elise meistriklassini, laul oli mitmehÀÀlne. Esitatavaks palaks oli “In the Jungle, the Mighty Jungle”, ka kostĂŒĂŒmid olid vastavad (vt pilte). KuivĂ”rd publik sai ĂŒllatuda, polnud tarvidust pettuda – tehti ikkagi rahvale! 

Segaduse jĂ€rel saabus lavale aga lĂ”nga ja niidiga Nicolas, kes kordas oma 2018. aasta VabaLava fenomeni ning tutvustas rahvale kĂ”ike seda, mida vĂ”ib ĂŒhe jojoga mĂ”eldavaks pidada. Ka sĂ”num tabas – taustaks mĂ€nginud Stylophonicu pala “If Everybody in the World Loved Everybody in the World” lĂ”i lootusrikka atmosfÀÀri. Seda tĂ€iendas Nicolase vastus kĂŒsimustevoorus:

ăƒŒ Kui sul oleks ĂŒks sĂ”num tĂ€na kĂ”igile, siis mis see oleks?

ăƒŒ Armastage ĂŒksteist, hoidke teineteist, see on kĂ”ige tĂ€htsam. 

[autori parafraseering]

Peagi pĂ€rast seda saabus aeg preemiate jagamiseks nii Rahva Lemmikule kui ĆœĂŒrii Lemmikule. Viimast otsustasid seekord meie kallis Anu, tema alatine tugi Martin ning muhedust vĂ”imendav Erik MĂ€e. Auhindadena olid jagamisel mitmed kinkekaardid, valmis oli pandud ka 60 eurot Mauruse krediiti mĂ”lemale auhinnakohale. 

Pettumiseks polnud vajadust – tĂ”ime mĂ”lemad vĂ”idud koju. Rahva Lemmikuks sai ĂŒhe(!) hÀÀle edumaaga Kuum Segadus. MĂ”neti uskumatuna nĂ€iv vĂ”it 21. kooli ansambli ees kinnitab aga ĂŒht: meie poiste populaarsus on kujunenud vĂ”itmatuks. Ja see polnud veel kĂ”ik – rahvahÀÀletusel 3. koha saavutanud Nicolas sai endale ĆœĂŒrii Lemmiku tiitli. Meie klassile oli seega Ă”htu vĂ€ga edukas, lausa kahju hakkab teistest klassidest. Kuid uhked saame olla ikka. 

Et seda kĂ”ike kokku vĂ”tta: meie klassist esines VabaLaval 10 inimest, viibis aga kokku 13 inimest (esinejad, Ă”htujuhid ja, noh, Gregor?). Mis veel, klassi 13 poisist 10 olid laval ja ĂŒlejÀÀnud rahva seas – edevad mehed on nagu umbrohi, neid juba vĂ€lja ei kitku. Samal ajal olid tĂŒtarlapsed aga ikka kohal nii laval kui publikus. Nendeta poleks vĂ”it ehk koju tulnud..

Igatahes oli ilus ja positiivne Ôhtu. 

Elagu VabaLava ning jaksu rebastele meie ĂŒletamisega!

Autor: Markus

Pildid: Markus Kitsing

13.03.2020