135b

30. jaanuaril toimus Rahvusooper Estonias ühe eesti armastatuima kirjaniku A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva tähistamine. Meie klassijuhataja innustas meid üritusest osa võtma ja selle eest olen ma väga tänulik. Kui varem piirdusid teadmised Tammsaarest enamjaolt “Kõrboja peremehe” ja “Tõe ja õigusega”, oli lahkudes peas palju rohkemat. Üritus algas Tammsaare tuntud stseenide etendamisega ning sellele järgnesid kõned ja muusikalised vahepalad tema lemmikheliloojate loomingust. Pakuti välja ka mõte sellest päevast alates hakata tähistama tema sünnipäeva kui eesti kirjanduse päeva. Seega on hiljem uhke öelda, et olin kohal, kui see välja kuulutati. Üritus lõppes väikese kohvi ja koogiga ning enne lahkumist tegime kõik koos õp Kellaga pildi õhtu jäädvustamiseks.

Autor: Tom Enriko Kelt

Pilt: õp Anu Kell

Tean, et Reaalkooli jõulupeo näol oli tegemist ühe eriti meeleoluka üritusega ja ka seda, et teen seda ajaveebi postitust pea 3 kuud pärast sündmuse toimumist. Panen enda mälu nüüd proovile ja üritan kirja panna selle eriti vahva mälestuse, mis mul peost meeles on. Lugu on järgmine: oli üks porine, kuid siiski rõõmsameelne reede, kui Reaali gümnaaasium tähistas jõule suurejoonelise Eurovisiooniga. 10. b oli saatusliku loosiga saanud enda riigiks Kreeka. Keegi ei osanud selle kohta midagi arvata, sest Kreeka ei olnud päris Eurovisoonil meile eriti millegagi silma jäänud.

Proovidega alustasime 5 päeva enne esinemist, arvestuste nädala esmaspäeval. Esinejad sattusid esitustiimi juhuslikult – alustasime prooviga ning kaasasime need, kes kohal olid.

Reedel oli tunda kooli peal ootusärevust ning ülevaid meeleolusid. Otsustasime klassikaaslastega, et jääme peoni kooli ning sätime soengud ja paneme vaimu valmis. Tüdrukutega käisime eelmisel päeval ka särke otsimas, mis laval eriti sädeleksid, sest teadsime, et Kreekat iseloomustavad hoogsad liigutused ja silmahakkav välimus.

Aeg möödus vaimu valmis seades kiiresti: tegime proove ning keerasime lokid pähe. Esinesime teisena, nii et erilist lavanärvi tekkida ei jõudnud. Laval said kõik ilusti hakkama nind tantsuliigutusedki olid meeles. Saime suure aplausi osaliseks, kuid päris esikohta koju ei toonud (ehk järgmine aasta ;-)). Teised esinejad olid samuti tublisti etteastetesse panustanud ning õpetajadki olid tantsusammud selgeks õppinud. Taas oli tegemist ühe meeldejääva ning Reaali Vaimu täis õhtuga. Järgmine aasta jälle!

Autor: Doris Tamkivi

Vahemikus 3. kuni 12. detsember leidis Hollandis Arnhem-Nijmegenis aset neljateistkümnes Rahvusvaheline Juuniorite Loodusteaduste Olümpiaad (IJSO). Meie klassist võttis osa Andreas Simson (mina) ning Tallinna Reaalkoolist veel Martin Rahe (9. c) ja Anna Pauliina Rumm (9. b). Ülemaailmselt võttis antud võistlusest osa ligikaudu 300 õpilast 50-st riigist.

Ülejäänud olümpiaadi vältel said õpilased nautida korraldava komitee poolt määratud tuure üle kogu Hollandi ning kuna olümpiaadi läbivaks teemaks oli vesi ja jätkusuutlikkus, siis tutvustati õpilastele kõike, mis seostub veega ning selle “roheliselt” rakendamisega. Paljude teiste hulgas külastasid õpilased tammesid, mis hoiavad Hollandit turvatuna tormide eest, erinevaid firmasid, mis tegelevad alternatiivenergiaallikate avastamisega ning ka isegi üht reoveepuhastusjaama. Kui antud tuurid isegi vahel ei pruukinud olla kõige paeluvamad õpilaste jaoks, siis kindlasti olid need silmi avavad ning uudsed.

Kokkuvõttes on tagasiside võistluse osas reaalikatelt väga positiivne ning jääme ootama suurepäraseid tulemusi ka järgmistelt aastakäikudelt.

Autor: Andreas Simson

Pilt: http://opleht.ee/2017/12/eesti-voistkond-hiilgas-rahvusvahelisel-loodusteaduste-olumpiaadil/

Reedel, 15. detsembril külastasime klassiga Kiek in de Köki torni. Nimele vastavalt (tõlkes kiika kööki) sai keskaegse suurtükitorni kõrgematelt korrustelt peaaegu et mõnest korstnast sisse piiluda. Peamiselt pühendasime oma tähelepanu aga keskaegsetele karistusviisidele ja ka katku teemale. Üle sai vaadatud Liivi sõja aegne Mustpeade epitaaf ja meelde jäetud timuka maja asupaik. Ikka selleks, et vaheajal Melchiori lugusid lugedes taust juba tuttav oleks. Tehtud sai ka nii mõnigi lõbus pilt häbiposti pandud klassikaaslastest. Kui end mööda käänulisi treppe aga torni kõrgeimale korrusele olime suutnud vedada, ootas veel üks tore äratundmine. Nimelt võis seal parajasti üleval oleva näituse fotodelt leida nii mõnegi “Mathilda” filmi tegelase. Kuigi meie kallis klassijuhataja meiega seekord kahjuks ühineda ei saanud (ta oli hõivatud tähtsate hariduspoliitiliste küsimustega vastavas ministeeriumis), oli külastus siiski väga meeleolukas. Midagi huvitavat kõrva taha panna leidis kindlasti igaüks.

Autor: Liisa Mai Ümarik

Pildid: Laima Šusta

Palju õnne, kallis Eesti Vabariik!

Et eesti keel heliseks igavesti Eestimaal ning jätkugu eesti soost haritlasi!

9. detsembril toimus gümnaasiumi tüdrukute klassidevaheline korvpallivõistlus. Tegemist oli alagrupi mängudega. Ka meie panime oma tiimi välja. Tegime ka reedel trenni treener Joonase käe all, et aimu saada oma oskustest ja võimalustest. Mõistsime, et seis on üsna nukker ja lootsime, et päris häbisse ei jää ning läksime kõik oma teed. Osa meist aga ei suutnud leppida oma kesiste oskustega ning suunduti öösel kossuplatsile palli taguma, et natukenegi oma olematuid andeid lihvida.

Laupäeval saabusid kõik eri olekutes kooli ning panid end riidesse. Kindlat riietust polnud, kokku oli aga lepitud, et kanname Joonase pükse. Esimese mängu oma üllatuseks võitsime. Eeldasime, et tegemist on lihtsalt õnneliku juhusega, kuid lõpptulemusena võitsime 4-st mängust 3. Mängude kokkuvõtteks võib öelda, et need oli kõrvalt ilmselt üsna koledad, kuid sisaldasid vihaseid sõnu, pisaraid ning mõistmatust, kuhu poole rünnata tuleb. Siiski mingil moel saavutasime just meie alagrupi võidu. Peale mänge suundusid kõik oma teed, kes keemiasse, kes koju, kes tähistama võitu ning üks oma sünnipäeva. Nagu öeldakse, et sport võidab, siis seda deviisi me ei tunnista. Õigem oleks öelda: „135B VÕIDAB!“.

Ootamatult saabus teade, et soovitakse pidada lõpuks ära ka tüdrukute korvpalli poolfinaalid ja finaal. Selleks saatuslikuks päevaks sai reede, 26. jaanuar. Olime kõik (kui mitte kõik, siis soliidne enamus) halvas vormis. Tegime jälle trenni neljapäeval, kus pidime jagama väljakut c-klassiga Trenni tegid lõpuks vist mõlemast klassist rohkem poisid kui tüdrukud. Trenn sisaldas suures osas mossitamist ja tujutsemist, olime treenerile suureks peavaluks. Reedene päev möödus üsna rahulikult kuni riietumiseni, kus kõiki tabasid närvivapustused ja ärevushood. Mediteerimine, värisemine, veidrate liigutuste tegemine ja üksteisest üle rääkimine – mitte miski ei aidanud. Sellest olenemata võitsime poolfinaali suuremate viperdusteta. Üks geenius siiski otsustas valele poole joosta ja korvi hakata viskama, õnneks oli korvi tabamise oskused nii kesised, et sisse ei läinud. Finaalist võiks ju ka pikemalt rääkida, aga ega ma sellest väga midagi ei mäleta. Igatahes selle võitsime ka ja võiks ju eeldada võimsat eufooriatunnet, kuid kuidagi tühi tunne oli. Poiste reaktsioonid olid aga sellised, nagu nad oleks ise võitnud.

Nii mööduski meie teekond võiduni. Olime ja siiani oleme aga pettunud, et poistel on suur show ja tüdrukutel pole midagi, ka tüdrukute finaal võiks suurejoonelisemalt toimuda. Pisara silma tõi aga see, kui ühes kirjanduse tunnis sammusid meie kallid klassivennad klassi ette ja autasustasid meid kõige imelisema diplomi, (šokolaadi)medali või porgandite ja lastešampusega.

135B VÕIDAB!

Möödunud on 135. b teine õppeperiood Tallinna Reaalkoolis ning käes on paras aeg, et anda taaskord ülevaade meditsiinisuuna tegemistest. Seltsimehelikult lõppesid käsikäes nii esimene poolaasta kui ka meditsiinisuuna esimene kursus.

12. oktoobril moodustatud kolm 11-liikmelist gruppi jätkasid roteerumist ka 2. ja 9. novembril. Töötubadeks olid loeng tervishoiu juriidilisest poolest, ohutuse ja nakkuste ennetamise praktikum ning loeng terviseinfosüsteemidest.

16. novembril juhatasid saatuse keerdkäigud õpilasi aga vahearvestuseni. Vahearvestus koosnes neljast suuremast küsimusest, millele tuli õpilastel eraldi lehtedel kirjalikult vastata. Küsimused käsitlesid vastavalt meditsiiniajalugu ja tervishoiusündmuste mõju inimkonnale, eTervist ja terviseinfosüsteeme, näidisjuhtumit õnnetusest ja toodud juhtumiga tegelemiseks vajalikke funktsioone haiglas ning standardseid ettevaatusabinõusid nakkusohutuse tagamiseks. Lühidalt prooviti saada aimu meditsiiniõpilaste arengust eelnenud õppetöö käigus.

23. novembril, 30. novembril ja 7. detsembril jätkus roteerumine kolmes 11-liikmelises grupis, ent seekord oli igal nädalal ühel grupil võimalik kell 14.35 joosta koju õppima või trenni ootama hakata, teisel grupil külastada ITK Magdaleena üksust ja kolmandal grupil ITK Ravi tänava üksust. Näha oli küllaga ja kohati jäi aega puudugi. Iga grupp nägi asju küll natuke erinevalt, ent üldjoontes saime näha niivõrd mitmeid haigla osasid, et nende loetlemine läheks siinkohal keeruliseks.

Reedesel päeval, 24. novembril talutati kogu meditsiinisuund ning 5 majanduspoissi Ravi tänavale meditsiinikonverentsile. Konverents oli sisukas: oma uurimistöid esitlesid nii kõrgkooli kui ka Reaalkooli õpilased, alguses võttis sõna ITK juhatuse esimees Ralf Allikvee ning hiljem jagati parimatele töödele ka mitmesuguseid auhindu. Vähem oluliseks ei pidanud 135b õpilased ka pakutud suupistete tarbimist. Usun aga, et kõige meeldejäävamaks osaks konverentsist oli varasemate aastate 11. klasside uurimistööde nägemine ja aimduse saamine, mis imeloom see üldse on.

s14. detsembril saigi 1. kursus läbi. Kogunesime taaskord Ravi tänavale, seekord peaasjalikult konstruktiivse (ent loova) tagasiside vahetamiseks õppejõudude ja õpilaste vahel. Hindasime nii meditsiinisuuna senist sisu kui ka organisatoorset ülesehitust. Üldjoontes “polnud üldse hullu”, ent olulisemal kohal peaks meie lennu arvates olema erinevate meditsiiniloengute sidusus ja teadmiste terviklikkuse suurendamine. Lahenduseks pidasime kursuse kokkuvõttena kasutatavaid lisamaterjale, kust saaksid õpilased ülevaate sellest, mida nad peaksid olema omandanud.

Kokkuvõtvalt öeldes on meditsiinisuuna õpilased rahul. Vaatamata mõningasele arenguruumile on õppesuund hästi üles ehitatud, õppejõud on väga motiveeritud ja toetavad ning meie meditsiiniteadmised on saanud endale hea ja kindla aluspõhja. Samuti on rõõmustav, et meie klass oskab end haigla territooriumil väärikalt ülal pidada ning seeläbi rõõmustada ka õppejõude. Marika on ka rõõmus. Tõsisem töö saab alguse aga 2. meditsiinikursusega, sest õppesuuna rõhuasetus hakkab nihkuma üldteadmistelt tervishoiust, ohutusest ja haiglatest meditsiini sisulisele poolele.

Autor: Markus Vaher

Pildid: õp Kersti Veskimets, Laima Šusta

5. detsembril käisime klassiga Tallinna raekojas, et tutvuda Põhja-Euroopa vanima säilinud gooti stiilis raehoonega, kus Tallinna raad on juba alates 13. sajandist koos käinud. Garderoobis ootas meid giid, kes tegi lühikese sissejuhatuse keskaega ning raehoone algusaastatesse.

Peale seda juhatati meid juba kodanikesaali ehk avarasse eeskotta, kus peeti keskajal uhkeid vastuvõtte ja pidustusi. Võtsime kõik istet; neile, kes juhuslikult esimesse ritta sattusid sai osaks au puhata oma jalgu samadel istekohtadel eriti tähtsate isikutega, kes samuti neil toolidel kunagi istusid. Kodanikesaalis jutustas giid meile seinu katvatest gobeläänidest. Kahjuks olid seal hetkel eksponeeritud koopiad, ent siiski oli neid põnev vaadata.

Edasi liikusime raesaali, mille seinad on kaetud maalidega. Seal veetsime kindlasti kõige kauem aega, kuna selgitused olid pikad ja põhjalikud. Kuulasime hoolega, sest muuseumikülastustel räägitav oli tulemas ka kontrolltöösse. Maalid olid valdavalt piibliteemalised. Kui giid meile vägevast kangelasest Simsonist rääkima hakkas, pahvatas terve klass naerma, oli ju tol tegelasel sama nimi kui meie klassivennal Andreas Simsonil. Tundub, et piiblitemaatika on meie klassi jaoks esialgu veel veidi uudne. Andreas ise puudus sel päeval, seetõttu ei oska arvata, kas ta ise on oma kuulsast nimekaimust teadlik.

Edasi liikusime trepist alla keldrikorrusele. Seal saime vaadata erinevaid makette, näiteks Tallinna vanalinna ja kaupmeeste kaaluhoone oma. Eksponeeritud oli ka varasem Vana Toomas.

Keldrikorruselt suundusime juba tagasi garderoobi ning välisuksest välja astudes oli tunne veidi müstiline, nagu viibiks keskaegsel jõulupidustustel, sest raekoja ees toimus jõuluturg.

Autor: Brigita Maria Raave

29. novembril külastas 135. b Loodusmuuseumi geograafia tunni raames ning peale selle, et saadi lisainfot Maa ajajärkude kohta, tutvus ka meie klass tehnoloogia uusimate saavutustega. Nimelt saime kõik endale virtuaalreaalsuse prillid ette panna ja sukelduda maailmamere sügavustesse. Nii sai 135. b 29. novembril tunda end nii mõne trilobiidina, kes jalutab kambriumiaegse ookeani põhjas, kui ka teadlasena, kes suudab ajas ligi 4 miljardit aastat tagasi rännata.

18. novembril toimus Reaalis VII ajalooõpetajate kongress, millest ka meie, 135.b, võtsime osa, seda küll vähendatud koosseisus. Kongressi eesmärk on kutsuda kokku Eesti riigi ajaloost huvituvad õpetajad ja õpilased ning üheskoos veeta päev põnevaid esitlusi aktuaalsetel teemadel kuulates. Kongressi eripära on see, et esinejad ei ole ainult eestlased, vaid nad on kokku tulnud üle terve Euroopa, näiteks Hispaaniast, Taanist, Norrast, Lätist, Leedust, Ungarist, Soomest, Kreekast, Itaaliast, Portugalist ja Saksamaalt.

Sel korral oli kongressi teemaks põhiõigused demokraatlikus ja diktatuurses Euroopas maailmasõdadevahelisel perioodil. Huvitav oli vist kõigil, kes kohal olid, sest kuulata seda, kuidas eri riigid õpetavad tolle ajajärgu ajalugu, oli päris põnev. Kuna plaanin võtta osa veebruaris toimuvast ajalooolümpiaadist, mille teema on väga sarnane kongressi omaga, oli üritus mulle väga kasulik ja huvitav.

Mina sain osaleda kahes töötoas. Neist üht vedas eestlane Trivimi Velliste, Eesti Vabariigi endine välisminister. See töötuba oli teemal ,,Eesti riigi õiguslik järjepidavus – kas vorm või sisu?“. Teise töötoa, mille teema oli ,,Kas pärast sõda peaks tulema kõigepealt rahu või õiglus: 20. sajandi Hispaania näitel“, korraldas hispaanlane Luis Horrillo Sanchez. Mõlemas töötoas kajastus praegu väga aktuaalne teema – Kataloonia iseseisvus, mille olemusest, täpsemalt siis õigusest olla vaba, sain kõvasti rohkem teada.

Nagu ütles Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees Madis Somelar, oli väga tore näha, et peale õpetajate oli seekordsest kongressist osa võtmas ka palju õpilasi, kellel loodetavasti tärkas kirg ajaloo vastu ning kes tulevikus ise ka ajalooõpetajad on.

Kongress oli suurepärane, kohtume järgmisel korral!

Autor: Gregor Pihlak

Pildid: Laima Šusta, Margareta Päts