Tallinna Reaalkool - 135b » Blogi arhiiv » Tüdrukute korvpall ehk 135B võidab!

Tüdrukute korvpall ehk 135B võidab!

9. detsembril toimus gümnaasiumi tüdrukute klassidevaheline korvpallivõistlus. Tegemist oli alagrupi mängudega. Ka meie panime oma tiimi välja. Tegime ka reedel trenni treener Joonase käe all, et aimu saada oma oskustest ja võimalustest. Mõistsime, et seis on üsna nukker ja lootsime, et päris häbisse ei jää ning läksime kõik oma teed. Osa meist aga ei suutnud leppida oma kesiste oskustega ning suunduti öösel kossuplatsile palli taguma, et natukenegi oma olematuid andeid lihvida.

Laupäeval saabusid kõik eri olekutes kooli ning panid end riidesse. Kindlat riietust polnud, kokku oli aga lepitud, et kanname Joonase pükse. Esimese mängu oma üllatuseks võitsime. Eeldasime, et tegemist on lihtsalt õnneliku juhusega, kuid lõpptulemusena võitsime 4-st mängust 3. Mängude kokkuvõtteks võib öelda, et need oli kõrvalt ilmselt üsna koledad, kuid sisaldasid vihaseid sõnu, pisaraid ning mõistmatust, kuhu poole rünnata tuleb. Siiski mingil moel saavutasime just meie alagrupi võidu. Peale mänge suundusid kõik oma teed, kes keemiasse, kes koju, kes tähistama võitu ning üks oma sünnipäeva. Nagu öeldakse, et sport võidab, siis seda deviisi me ei tunnista. Õigem oleks öelda: „135B VÕIDAB!“.

Ootamatult saabus teade, et soovitakse pidada lõpuks ära ka tüdrukute korvpalli poolfinaalid ja finaal. Selleks saatuslikuks päevaks sai reede, 26. jaanuar. Olime kõik (kui mitte kõik, siis soliidne enamus) halvas vormis. Tegime jälle trenni neljapäeval, kus pidime jagama väljakut c-klassiga Trenni tegid lõpuks vist mõlemast klassist rohkem poisid kui tüdrukud. Trenn sisaldas suures osas mossitamist ja tujutsemist, olime treenerile suureks peavaluks. Reedene päev möödus üsna rahulikult kuni riietumiseni, kus kõiki tabasid närvivapustused ja ärevushood. Mediteerimine, värisemine, veidrate liigutuste tegemine ja üksteisest üle rääkimine – mitte miski ei aidanud. Sellest olenemata võitsime poolfinaali suuremate viperdusteta. Üks geenius siiski otsustas valele poole joosta ja korvi hakata viskama, õnneks oli korvi tabamise oskused nii kesised, et sisse ei läinud. Finaalist võiks ju ka pikemalt rääkida, aga ega ma sellest väga midagi ei mäleta. Igatahes selle võitsime ka ja võiks ju eeldada võimsat eufooriatunnet, kuid kuidagi tühi tunne oli. Poiste reaktsioonid olid aga sellised, nagu nad oleks ise võitnud.

Nii mööduski meie teekond võiduni. Olime ja siiani oleme aga pettunud, et poistel on suur show ja tüdrukutel pole midagi, ka tüdrukute finaal võiks suurejoonelisemalt toimuda. Pisara silma tõi aga see, kui ühes kirjanduse tunnis sammusid meie kallid klassivennad klassi ette ja autasustasid meid kõige imelisema diplomi, (šokolaadi)medali või porgandite ja lastešampusega.

135B VÕIDAB!