VII ajalooõpetajate kongress

18. novembril toimus Reaalis VII ajalooõpetajate kongress, millest ka meie, 135.b, võtsime osa, seda küll vähendatud koosseisus. Kongressi eesmärk on kutsuda kokku Eesti riigi ajaloost huvituvad õpetajad ja õpilased ning üheskoos veeta päev põnevaid esitlusi aktuaalsetel teemadel kuulates. Kongressi eripära on see, et esinejad ei ole ainult eestlased, vaid nad on kokku tulnud üle terve Euroopa, näiteks Hispaaniast, Taanist, Norrast, Lätist, Leedust, Ungarist, Soomest, Kreekast, Itaaliast, Portugalist ja Saksamaalt.

Sel korral oli kongressi teemaks põhiõigused demokraatlikus ja diktatuurses Euroopas maailmasõdadevahelisel perioodil. Huvitav oli vist kõigil, kes kohal olid, sest kuulata seda, kuidas eri riigid õpetavad tolle ajajärgu ajalugu, oli päris põnev. Kuna plaanin võtta osa veebruaris toimuvast ajalooolümpiaadist, mille teema on väga sarnane kongressi omaga, oli üritus mulle väga kasulik ja huvitav.

Mina sain osaleda kahes töötoas. Neist üht vedas eestlane Trivimi Velliste, Eesti Vabariigi endine välisminister. See töötuba oli teemal ,,Eesti riigi õiguslik järjepidavus – kas vorm või sisu?“. Teise töötoa, mille teema oli ,,Kas pärast sõda peaks tulema kõigepealt rahu või õiglus: 20. sajandi Hispaania näitel“, korraldas hispaanlane Luis Horrillo Sanchez. Mõlemas töötoas kajastus praegu väga aktuaalne teema – Kataloonia iseseisvus, mille olemusest, täpsemalt siis õigusest olla vaba, sain kõvasti rohkem teada.

Nagu ütles Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees Madis Somelar, oli väga tore näha, et peale õpetajate oli seekordsest kongressist osa võtmas ka palju õpilasi, kellel loodetavasti tärkas kirg ajaloo vastu ning kes tulevikus ise ka ajalooõpetajad on.

Kongress oli suurepärane, kohtume järgmisel korral!

Autor: Gregor Pihlak

Pildid: Laima Šusta, Margareta Päts

Kommenteerimine on keelatud.