Võtsime ette lõuna ehk meie seiklused Barcelonas: Day 3&4

Teadagi on meie klassi pea äärmiselt kultuurne naine ja suurepärast võimalust oma huviobjekte meiega jagada ta kasutamata ei jätnud. Kolmanda päeva esimene rännak viis meid giidi eesjuhtimisel otse Kataloonia gooti stiili ühe kauneima näite, hiiglaslike kaarte alla. Santa Maria del Mari basiilika võimsust ei suutnud kahandada isegi tõsiasi, et kirik oli omamoodi “peidetud” väikeste tänavate vahele. Tänu Maarja Kella varasematele tundidele tundsid paljud meist ennast giidide jutte kuulates valgustatuna: üht-teist oleks nii mõnigi meist giidi asemel võinud rääkida.

Oli ka teine plaan, mis samal päeval kavatseti ellu viia – Picasso muuseum. Pablo Picasso nimi ei jää ilmselgelt mitte kellelegi võõraks, kuid elamus, mida selles muuseumis oli võimalik kogeda, kinnitas ja tõestas veel kord: Picasso oli, on ja kindlasti ka jääb üheks kunstimaailma surematutest geeniustest. Muuseum avas lisaks kubismile ukse Picasso nooruspõlve loomingumaailma ning lasi piiluda miniatuursete paokil uste vahelt eri variatsioone tema arenguaja kunstist: õlimaale, visandeid, joonistusi, kritseldusi, parandusi. Hämmastav, kui võimsaks võib osutuda inimese läbilöömine siin maailmas, kui järgida oma hingehäält, jalutades otsejoones läbi teiste ette kirjutatud vaimsete müüride!

Kui on üldse olemas kirik, mis eirab enamusi klassikalise kiriku kunstilise ülesehituse reegleid, siis see on oma aja suurmeistri Antoni Gaudi kavandatud Sagrada Familia. Kirik, mida meid vaatama viidi, oli sõna otseses mõttes üllatusi täis nii seest kui väljast: kõik stseenid, mida skulpuuridel ja maalidel kujutatutena tavaliselt kiriku sisemistelt seintelt leiab, olid viidud seest välja ehk kiriku välisseinu ilmestasid sajad erinevad skulptuurid piiblilugudest. Sisemise ruumi õhkkonna loomine oli jäetud päikese ja vitraažakende omavahelise valgusmängu hoolde.

Tegelikult ei õnnestunud meil näha kogu kirikut oma täies hiilguses. Põhjus oli lihtne: ehitus kestab (algas aastal 1882). Vahelduva eduga täiustub kirik veel väidetavalt 2026. aastani, mis hindajatele kombekohaselt on muidugi mõista ehitajate töövõimeid ülehindav ja kiriku kõrval elavate kodukaitsjate vastupanuvõimet alahindav pakkumine. Optimistlikult olukorrale lähenedes jõuab loodetavasti kirikut valminuna tulevikus siiski oma silmaga näha.

Osa meie seast sai tutvuda rohkem kui ühe Gaudi imelise arhitektuurilise lahendusega. See üllatavalt veider teravate nurkade (nelinurga) puudumine ja isikupärane materjali- ja värvilahendus annavad hea eelise Gaudi majadele teiste seast tungivalt esile kerkida. Gaudi oli geenius nagu Picassogi. Gaudi arhitektuuriline mõtlemine oli lihtne: kunstis on ainult üks reegel – gravitatsioon.

Autor: Doris V.

Lisas: 135b 20.07.2019 10:23

Võtsime ette lõuna ehk meie seiklused Barcelonas: Day 1&2

Kooliaasta oli praktiliselt läbi ja veel viimaseks pingutuseks enne reisi oli end aktusele vedada. Ilmaga vedas ning saime tseremoonia õues läbi viia. Abituuriumiks saamise judin jooksis üle selja: tunneli lõpus on valgus! See meeleolu nõudis tähistamist ja minul kaasvõitlejaist sõpradega saigi veedetud paar tundi Hirve pargis limpsi lürpides ning endale arusaamatuil teemail vaieldes.

Õhtul kogunesime Lennart Meri bareljeefi ees, kus üllatavalt ei hilinenud mitte mina, Paul ega Kristin, vaid manitseja ise. Lennuk püsis (üllatus-üllatus) taevas ning maandus probleemideta. Seejärel ootas meid buss Gironast Barcelonasse, millega sõit möödus üpriski uniselt. Aknast nägime läbi hämara veidi öist Barcat, mis paistis esmalt veidi kõhe, kuid võin kinnitada edasise kogemuse põhjal, et see seda kindlasti polnud. Tol õhtul otsustas enamus meist põõnamise kasuks ja teised tegid seda pärast korra poe külastamist.

Esimesel päeval ärkasin vara vaatamata hilisele uinumisele. Kui teised veel tudusid, siis mina vudisin hommikust sööma ja leidsin üles ülikooli juures pesitsevad raamatupoed, kus tegin oma esimesed ostud. Peagi kõllasid toakaaslased ning trehvasin nii nende kui Pauli hispaanlannast sõbrannaga. Esimestega tuiasime kodukandis edasi ning tutvusime imelise nähtusega nagu seda on xuxo [tšu-tšo].

Esimene rühmategevus oli sõit metrooga park Güelli. Siinkohal tuleb kiita Barcelona metroosüsteemi, mis on selgelt kavandatud ning arusaadav. Kohale jõutud, sisenesime parki ning tegime esmalt grupiga ühe tiiru ning siis jäi aega iseseisvaks imetlemiseks. Tuleb tõesti nentida, et oma hullumeelsete mõtetega oli Gaudi tõeline geenius. Mitte ainult polnud kaunid sambad, käigud, trepid jm suurepärased silmailuks, aga nendega sai teha ka vaimustavaid pilte. Isiklikuks lemmikuks jäi rohmakatest kividest poolkaar-sammaskäik, kus kaldpinnal sai muuhulgas väga häid pilte teha.

Pärast park Güelli suundusime gooti linnaossa jalutama, millest peamine mälestus on kahjuks Astra ja Pauliga mahajäämine, et varemkohtamatuid jäätisemaitseid proovida. Kiire tänavate läbimise järel anti meile nüüd õhtuni aega ostelda ning süüa.

Läksime päeva viimase punkti purskkaevude juurde juba varakult, et saada head kohad ning juba tunnikese pärast jälgisimegi vapustava mastaabiga vee, valguse ja heli vaatemängu. Märkamatult oli taevas hämardunud ning selle trotsiks panime Kenneriga rahad kokku ja soetasime sõbralikult müügimehelt vilkuvad Minnihiire kõrvad. Sealt edasi hargneti eri suundades: mina liitusin triumfikaare poole liikujatega. Gregor ja Kristjan juhatasid meid vapralt läbi öise linna, kuid huvist arhitektuuri ja muidu üksteisega kudrutamise vastu venis minejate sats üsna pika maa peale laiali. Neil ja ilmselt ka muil põhjuseil otsustas Astra, plinkivad kõrvad peas, Kenneri poole joosta ning nagu eesti keeles ole tohhujaa ütlusi igasuguste omavaheliste vasturääkivustega, et ometi saaks igas olukorras midagi tarka öelda, siis pill tuleb pika ilu peale: Astra väänas hüppeliigese päris rajult välja.

Egas midagi, medi klass, nagu me oleme, viisime neiu pärast hinnangulist ülevaadet vastu oma tahet nelja vahel tassides koju, samal ajal  praktiseerides RK-laagris õpitud vssk-prrm-prrm-vssk-ut. Taas kuuenda korruse korteris panime paika asendi ja peale külma, kuid nägime, et sihukesest naljast praegu ei piisa. Võtsime vastu otsuse kiirabisse minna ning külma närvi säilitades ning lõbusad meeleolud unustades olin mina tol hetkel sobivaim reisisaatja Astrale (kuna kell oli juba üle südaöö, siis õpetajatele tegin selgeks, et magagu nad välja). Kiirabi kutsumine oli üllatavalt hõlbus ja huvitav kogemus võrdluseks, kui kunagi peaks kodumaal või mujal olema tarvis neile helistada.

Sellega aga ei lõppenud me vaevad, sest Astra va targupea polnud endale Euroopa ravikindlustuskaarti teinud ning haiglale tuli saada kindlustuselt garantiikiri. Taaskord olin puldis ja… ja ma ei taha enam eal kindlustusega kokku puutuda! ĂśmberĂĽhendamine, ootel olemine ning pikkade arvude ja meiliaadresside tähthaaval telefonitorru lugemine ei ole meelistegevuste hulgas. Lõpuks saime siiski soovitu ning arstid asusid ĂĽkshaaval Astraga tegelema, ehmudes igaĂĽks eraldi jala seisundi ĂĽle. Pärast korduvaid röntgeneid ja ohkavaid doktoreid mähiti jalg paksult sidemeisse ning meile telliti takso. Kuna kell oli kojujõudmiseks juba kolm saanud ning kõik magasid, veetis Astra öö meie eluruumides.

Autor: Nicolas

Lisas: 135b 20.07.2019 10:21

Üks, kaks, kolm, neli, / mulle meeldib kaitsevägi, / viis, kuus, seitse, kaheksa, / siia tulekut ma ei kahetse

I päev

Jäin natuke hiljaks ning mind lükati otse veoauto tagakasti ja sõideti minema. Sile tee-sile tee-künklik tee. Iga teekonarus oli tunda. Kui lõpuks kohale jõudsime, pidime tavariietest lahti ütlema ja kõigile anti sama vorm. Käe peale kirjutatud number oli selleks, et meid hiljem ära tunda ja et me oma määratud rühmadesse jääksime. Järgnev sõit palavas veoautokastis viis meid keelatud aladele. Telefone kasutada ei tohtinud, veel vähem pilti teha. Päike küttis, kuid vorm pidi olema korrektne ehk frentš pidi selga jääma. Igaühele näidati ette voodi, mille pidime korisevate kõhtudega piinlikult korralikult ära tegema. Ähvardati, et kui piisavalt korralikult ei tee, saab karistada. Hirm snaipri või miinipilduja tule ees hoidis kõiki vagusi. Kui õhtu kätte jõudis, sammusime näljast nõrkenutena ühtsel sammul päeva esimest toidukorda saama. Pärast lugematuid kätekõverdusi oli lõpuks magamaminemise aeg. Päeva lõpuks kattis keha mitu kihti higi, kuid pesema jõudsid vaid esimesed õnnelikud. Mõned pesid jalgu kraanikausis, et mingitki inimväärikust säilitada.

II päev

Teine päev hakkas meie jaoks kell 6.00 äratusega. Meil oli aega täpselt 5 minutit, et panna ennast riidesse ja jõuda alla rivistusele. Selle õigeaegselt kohale jõudmisega ei läinud kĂĽll just kõige paremini, seega uuesti: kätekõverdused, kätekõverdused, kätekõverdused. Pärast risvistust saime nautida võimlemist, koristamist ja hommikusööki. Kohe oligi juba aeg asjad kokku pakkida ja kasarmust lahkuda. Saime natuke varustust juurde (aitäh, kott kaalus nĂĽĂĽd u 20 kg) ning suundusime laagriplatsile. Tegime katelokis sĂĽĂĽa ja alustasime õpitubade läbimisega. Me saime proovida näomaalingute tegemist, esmaabi andmist, telgi pĂĽstipanemist, pĂĽssist laskmist, tule kustutamist jne. Ă•htupoole, kui kõik olid jõudnud laagriplatsile, anti meile kotitäis  erinevaid toiduaineid ja 2 tundi aega ning meil oli ĂĽlesanne teha kõige parema maitse ja välimusega toit. Seda pidime presenteerima žüriile, oma jaoĂĽlematele ning lõpuks saime isegi natuke sĂĽĂĽa. Aeg lendas ja juba hĂĽppasimegi ĂĽle arvukate lompide, et jõuda õhtusele rivistusele, kus saime kuulata mitu huvitavat luuletust nutisõltuvusest (autoriteks muidugi kõige suuremad nutisõltlased ise). Siis oli aeg magama minna. Telgis, kus oleks pidanud olema 12 inimest, aga oli umbes 18, oli suhteliselt raske uinuda ja kui lõpuks jõudiski silm natuke loojuda, kõlas väljast hĂĽĂĽe: “HĂ„IRE!” Kui kõik olid telkidest välja saanud, saime jälle teha oma lemmikharjutust –  kätekõverdusi – ja kõige õnnetumad meist said veel mutta pikali heita, et kaitsta end miinipilduja eest. Kuid lõpuks saime telki tagasi ja siis oli juba võimalus magada hommikuni.

III päev

Järgmine äratus oli hommikul kella 7 paiku ning siis toimus hommikune rivistus. Peale seda oli natuke aega hammaste pesemiseks ning asjade (nt magamiskoti) kokkupakkimiseks. Ka telk tuli lahti lammutada ja kõik väikseimadki detailid tagastada jaoülematele. Veidi aja pärast saadi ka hommikusööki, milleks oli puder, pirukas, pirn, kohuke ning joogivalikus olid tee, kohv ja otseloomulikult vesi. Varsti mindi kuulama loengut võltsuudistest ja nende loomisest. Loeng kuulatud, võeti seljakotid ning asuti 8 km matkale. Matka jooksul pidime läbima erinevad kontrollpunktid, kus lahendasime erinevaid ülesandeid. Kõik rühmad üritasid võimalikult kiiresti matkaga ühele poole saada, sest teati, et selle lõpetades sai selga panna tsiviilriided ning asuda koduteele. Lõpppunkti jõudes toimus märkide kättejagamine ja sellele järgnes varustuse tagastamine ning väike lõunapaus. Peale seda toimus viimane rivistus, kus jagati parimatele autasusid ning tänati rühmaülemaid ja inimesi, kes aitasid laagrit läbi viia. Rivistus tehtud, mindi autokastidesse ning algaski kodutee. Peale u 25 min sõitu jõutigi tagasi Tallinnasse ning kõik said sealt edasi kodudesse, st duši alla liikuda.

Autorid: Astra I., Mia Ă–., Maria J.

Pildid: Terke K., Kirke K., Gregor P.

 

Lisas: 135b 24.06.2019 21:25

Päev enne kultuuripäeviku tähtaega, päev, millega algab nädal, päev, mil võtsime suuna Vargamäele

27. mail käis meie tore kollektiiv A. H. Tammsaare sünnikohas Vargamäel. Jõudnud sinna, nägime esimesena aidahoonet. Seejärel liikusime Anton Hanseni venna Augusti ehitatud elumajja, kus avati muuseum 1958. aastal. Sinna sisenedes võis kuulda märkusi, nagu „siia võiks isegi elamagi asuda, natuke tsiviliseeritum”.  Ilusas puitmajas kuulasime intervjuud Tammsaare õega ning nägime ka piiblit, kust kirjaniku isa oma lastele jutte luges. Järgmisena seadsime sammud rehielamu poole, kus meile peaaegu pilkases pimeduses jutustati, kuidas elu käis eelmisel sajandil. Pärast seda liikusime alla saunikute elupaika. Ka kaev, kust Krõõt pidi pidevalt vett tooma, oli seal. Rehielamusse naasedes oli aeg koondada kõik oma näitlemisoskused ning paarides-kolmikutes lavastada stseene „Tõest ja õigusest”. Albu valla toiduaita viisid meid juba korisevad kõhud ning siis võtsime ette tunnise matka ilusas rabas. Rabamatk oli 4 km pikk ning julgemad said vahepeal ka väikse supluse teha. Jõudnud tagasi bussideni, pidime juba lahkuma. Tagasiteel jõudsid usinamad isegi mõne kultuuripäeviku retsensiooni valmis kirjutada (tähtaeg: 28. mai). Kokkuvõttes oli tore reis, mis seostus praeguse kirjanduse teemaga ideaalselt.

Autor: Oskar M.

Pildid: õp Anu Kell

Lisas: 135b 10.06.2019 22:19

Suure lennuga tagasi aastasse 1869

Eelmine ja seni ainuke kord, kui ma meie suurepärasesse ajaveebi midagi kirjutasin, rändasime ajas tagasi aastasse 1918 – meenutasime iseseisvuse väljakuulutamist ja kõike sellega kaasnevat. Tänavu usaldati mulle taas ülesanne anda väike pilguheit meie selleaastasesse ajarännakusse. Tundub, et ajarännakud hakkavad traditsiooniks saama. Järgmine aasta ehk Tartu rahu?

Igatahes, ilma pikema jututa, 2. mail läksime terve kooliga tagasi aastasse 1869 – arvan, et see aastaarv on kõigil koolis pähe tuubitud – muidugimõista toimus siis esimene Eesti üldlaulupidu. Too laulupidu toimus küll Tartus, aga kuna me seda ainult meenutasime, siis jäime siiski Tallinnasse ning laulupidu toimus ka hoopis Kalevi spordihallis. Päev algas jällegi lineikaga aulas, kus kuulsime teravat vaidlust herr Jannseni (füüsikaõpetaja Marko Reedik) ning A. H. Willigerode (Madis Somelar) vahel. Meil oli ka oma C. R. Jakobson, kes nägi üllatavalt sarnane välja Reivo Maasikuga, ning Lydia Koidula (Katri-Liis Kaasik). Saanud aulas loodetavasti mõne fakti võrra targemaks, toimus meil neli koolitundi: füüsika, kus õppisime tunge ja jõude, keemia, kus lugesime teksti, mis koostatud neile talupoegadele, kes asju mõistusega teha tahavad (Martin Saare vihje?). Kirjanduse tunnis käisime kiiresti üle kõik laulupeoga seotud tegelased ja siis liikusime klassipilti tegema. Viimane tund oli matemaatika õpetaja Taltsiga, kus proovisime lahendada vanu ülikooli sisseastumiseks vajaminevaid teste. Taas oli koolis erileht, mida vahetundides ajalehepoistelt endale soetada sai. Ilmselgelt ei puudunud ka Piret Otsa legendaarsed tantsud, kuhu praeguseks juba terve kool kokku jookseb.

Pärast kooli läksid klassid staadionile, et moodustada sinna üks suur “1869” – taas kord tehti droonipilt, kuid kui eelmine aasta paksude lumeräitsakate keskel, siis seekord vihmasajus. Aga vahet polnud, tuju oli ikka hea. Siis liiguti rongkäiguga Kalevi spordihalli, kus peeti maha üks väiksemat laadi laulupidu ning simman, nagu kord ja kohus.

Mis oli ka see aasta ülimalt tore, oli kostüümiosa. Paljud meist olid imeilusates rahvariietes ning seega ka tõepoolest ajastukohased. Kui sellise ürituse jaoks minnakse rahvariideid isegi laenutama, siis see näitab küll suurt pühendumust. Sellest on minul vaid hea meel!

Autor: Eva M. P.

Lisas: 135b 08.05.2019 23:56

135.b vähendatud koosseis Tartus teadust tegemas

16.-17. aprillil toimus Tartus ERMis noorte teadusfestival. Meie klassi esindas sel aastal teadusfestivalil lausa 5 inimest (Paul, Laima, Andreas, Kadri, Kristjan). Festivalil tuli esitleda oma uurimistööd žüriile ning külalistele postri abil. Samuti said osalejad ise tutvuda teineteise töödega ning luua uusi sõprussuhteid. Arutelud žüriiga olid väljakutsuvad, kuid igati huvitavad. Õpilased said oma suhtlemisoskused päriselt proovile panna, üritades kokku võtta terve aasta tööd viie minutiga. Õhtul toimus ka ühine õhtusöök, kus sai jagada oma muljeid ning tutvuda veelgi enamate teadushuviliste noortega. (Kindlasti oli tegu esmakordse kogemusega ning nüüd on kõigil osalejatel oma UT peas nagu luuletus, seega kaitsmisel ei tohiks mingit probleemi tekkida). 135.b visad hinged saavutasid ka märkimisväärseid tulemusi: Laimale sai osaks II preemia ja Kristjanile kirjastuse eripreemia.

Teadusfestival peab ennast kindlasti valmis panema ka järgmiseks aastaks, kui teine osa 135.b uurimistöödest esitatakse konkursile. 🙂

Autor: Paul. M. T.

Lisas: 135b 08.05.2019 23:49

Liumägi, maalitud tsunami aias, katusematerjalist valmistatud hiigellennukid – ja seda kõike veel Eestis!

Olles just õppinud kaasaegset kunsti, külastasime klassiga Flo Kasearu muuseumi. Huvitav oli see, et muuseumi giidiks oli kunstnik isiklikult. Väga põnev oli jälgida, kuidas kunstnik ise oma loomingut tutvustab ja avab. Kui muuseumile oli ring peale tehtud (kes oma pea paar korda ära löönud, kes ootamatult ilmuvate kasside poolt ehmatatud), siis oli julgematel ka võimalus lasta alla liumäest, mille Flo oli ehitanud treppide asemele kahe korruse vahel. Muuseumiaias anti meile võimalus olla loomingulised ning me pidime välja mõtlema idee, kuidas saaksime koos Flo mägedega poseerida. Meie tegemised Flo jäädvustas muidugi ning postitas oma Instagrami. Kokkuvõttes oli väga omapärane ning huvitav külastus, mis kindlasti sobis varasemalt õpitud teemaga nagu valatult.

Autor: Kenner T.

Lisas: 135b 08.05.2019 23:47

135.b oma väärtuste ees seismas

15. märtsil otsustas vapraim osa 135.b-st tegutseda oma arusaamade järgi ja minna kliimastreigile meelt avaldama. Päev algas kogunemisega kunstiklassis, kus valmisid plakatid (osaliselt taaskasutatud töövihikutest). Pärast esimesi tunde sai need kaasa haarata ja Toompeale suunduva elevil rahvavooluga ühineda.

Ăśrituse kohta nii palju:

– reedesed streigid algatas (sel hetkel 16-aastane) rootslanna Greta Thunberg, kes on nomineeritud Nobeli rahupreemiale;

– 15. märtsil toimus kliimastreik rohkem kui 2000 linnas, osales ligi 1,4 miljonit õpilast;

– Riigikogu ette kogunes rohkem kui 500 inimest.

Üritus ise oli meeleolukas: peeti inspireerivaid kõnesid, rütmi ja õige meeleolu lõid suured trummid, eesmärgist anti valjult teada:

“Kliimastreik, KLIIMASTREIK!”

Õpetajate lahendus oli aga enamasti klassikaline: karjuti nende õpilaste peale, kes tunnis olid.

Autor: Kadri M.

Lisas: 135b 08.05.2019 23:39

Kõnepidu riiklike teenetemärkide üleandmisel

Oli kena veebruarikuu. Viibisin parasjagu sööklas, kui minule lähenesid pedagoogid Somelar ja Ahuna. Selgus, et Presidendi kantselei on sandis seisus, sest nad unustasid riiklike teenetemärkide üleandmise jaoks korraldada õpilaste kõnevõistluse. Seega pandi Reaalkool tanki, mistõttu nõustusin kõne pidama.

Täpsemalt anti mulle ülesandeks kirjutada köitev kõne (tuhat tänu, õpetajad Kell ja Saar ning Nicolas) ning see ette kanda Presidendi, meedia ja sajakonna tubli eestlase ees. Ettevalmistusteks jäi umbes nädal, kõnega jäin lõpuks enam-vähem rahule. Neli päeva enne päris üritust toimus ka oludega tutvumine. Mõned märkused protsessist: a) nii ERRi kui Presidendi kantselei töötajad olid väga professionaalsed ja muhedad inimesed; b) närv oli pisut sees; c) Presidendi kantselei tegeleb oma igapäevatöös ka küsimustega nagu “kus ööbis Taani kuninganna 1990. aastate visiidi ajal” ja ainuke viis sellele kiirelt vastata on hea institutsionaalne mälu. 22. veebruaril läksin siis teenetemärkide üleandmisele Laulasmaale Arvo Pärdi keskusesse (väga kaunis paik männimetsas). Hommikul tegime proovi (kõik sujus), kusjuures hetkel, mil pianist Auli Lonks mängis Heino Elleri “Kodumaist viisi”, jalutas sisse Arvo Pärt ja lausus “sa vist unustasid oma veepudeli maha”, märkamata, et ta oli saalis, kus tehti proovi. See oli tõesti armas, võib-olla ka seepärast, et tegu on Arvo Pärdiga.

Proov sai läbi, tulid külalised, tuli President, tuli tseremoonia. Ilmselt oli tegu kõige väljakutsuvama avaliku esinemisega minu senises elus, aga see ei olnud nii hull. Kui valgus paistab näkku ja sul on vaja kõne pidada, siis on sul ainult ruumi tagumisse ossa suunatud pilk (kus on kaamerad, aga kus ei ole President) ja tekst su ees ja hääl su kõrvus. Kahtlemata olin närvis, komistasin ka mõned korrad, kuid mitte liiga piinlikult. Ühesõnaga: sain hakkama. Kogu tsirkust saab ka ERRi arhiivist üle vaadata.

Viimane tähelepanek: kui kunagi sattuda Presidendi (kantselei) üritustele, siis süüa nii, kuis jaksad, sest neil on tõsiselt head suupisted.

Autor: Markus V.

Pilt: http://www.pealinn.ee/tagid/koik/galerii-president-tanas-eesti-tublimaid-teenetemargiga-n237311

Lisas: 135b 07.05.2019 13:11

Tagasivaade Vabalavale

Kuna kahjuks me eelmise aasta võidukat poistepandet Kuum Segadus kokku ei saanud, siis otsustasin, et keegi peab ju meie klassi ikkagi esindama. Mõeldud – tehtud, panin end seekord üksinda kirja. Ausalt öeldes polnud mul sel hetkel veel ideed, mida ma seal laval tegema hakkan. Laulda ei oska ja pillimängu oskused on igati puudulikud, pidin natuke kastist välja mõtlema. Sain natuke inspiratsiooni vanast heast interneedusest ning otsustasin siiski laulmise kasuks. Põhimõtteliselt lindistasin naabri abiga Olav Ehala laulu “Ma tahan olla öö” klaverisaate fono peale ja lõpuks mõtlesin ka oma sõnad juurde. Sõnade valmimisel sain suurt abi klassi ilmselt kõige loomingulisemalt liikmelt, Doris Vahtralt (Aitäh!). Vabalava hommikul ei teadnud ma veel päris täpselt, mis need sõnad küll olla võiksid, aga kirja olin juba ennast pannud. Esitus kukkus päris kenasti välja ja tundus, et ka rahvale meeldis. Suure üllatusena pälvisin lausa rahvalemmiku tiitli. Igatahes oli see üks väga kenasti korraldatud üritus ja mine tea, äkki saame järgmisel aastal siiski Kuuma Segaduse ka uuesti kokku!

Autor: Hugo R.

Lisas: 135b 03.05.2019 23:18