135b

Retsinädal! RetsiNÄDAL! RETSINÄDAL!!!!!!!! Ma olin elevil, eks me kõik. 10. klass oli kaks aastat tagasi ning oi, kuidas seda kogemust igatsesime. Uued toredad inimesed, natukene lõbu ja särtsu muidu rutiinsesse kooliperioodi ning teiste “kiusamine” 😀 Nädala korraldamine tekitas algselt palju kära, aga eks see ongi osa orgunnimisest. Mitte kunagi ei saa kõik kõigega rahul olla. Seega panime juba kevadel lennusiseselt kokku ühe satsi, kes kõik üritused, kohtumised, raha korjamised ja planeerimised enda peale võttis. Retsinädalale pani alguse (minu arvates vähemalt) rebaste pildistamine. Saatsime Kaarli ja Vahtra rebsude klassidesse natukene pulli tegema ja neid hirmutama. Marsiti kahekesi klassi sisse, kurjad näod ees, ja hakati õpilasi nelja kaupa klassist välja kolmandale korrusele saatma. Mõni sai kohe algul aru, et tegu on naljaga, kuid mõnel teisel jooksid küll hirmujudinad üle selja. Kolmapäeval panime üles teise korruse seinale rebaste pildid. Iga grupp otsustas individuaalselt, kas tahavad, et nende grupi liikmed avalikustatakse kolmapäeval või juba varem ning kuidas. 13.-14. september korraldasid grupid tutvumispeod nii, kuidas soovisid. 135. lennu korraldatud retsinädalal oli üldtemaatikaks telesaated ja kokku oli 12 gruppi: Nunnad, Teletupsud, Kreisiraadio, Modellid, Kardashianid, Simpsonid, Money Heist, South Park, Breaking Bad, Doctor Who, Selgeltnägijate tuleproov ja Buratino.

Esmaspäev: Möll algas. Hommik oli oi, kui palju elevust täis. Jumalad (või siis juhtkonnale meelepärasemalt hundid) olid kõik valmis uute gümnasistidega vingerpusse mängima. Vahetundide ajal toimusid dance battle’id. Nicolase juhendamise all sai antud ka retsivanne. 135. lennu ikooniline “Üks kõikide, üks kõikide” jäi 137. lennul küll kordamata, aga ehk oligi see hea. Tantsuvõistluste keskel toimus ka palju-palju paremini kavandatud flashmobi tants. Koolipäeva lõpetas staadionimäng, mis kujutas endast ette erinevaid teatevõistlusi: pulga ümber keerutamine, pastaka pudelisse saamine, apple bobbing jne. Mõni grupp tegutses veel hiljem õhtulgi.

Teisipäev: Möll jätkus. Hommik algas võrgutavate tantsuliigutustega – rebased ei oska tantsida. Päeva jooksul toimusid samad üritused, mis eelmiselgi. Pärast tunde toimus rebastel viktoriin, kus küsiti rebsude jumalate seikluste ja tegude kohta. Mõni rebane väljendas hiljem pahameelt, umbes et: “Nõmedad küsimused: miks Realica laadi küsimusi polnud, näiteks kooli vanade õpetajate või vabadussõja kohta.” Mul on öelda vaid üht: ……………………

Kolmapäev: Koolipäev koolipäevaks, same old same old. Aga koolipäeva lõpp oli põhiline aka maastikumängud! Nii selle korraldamine kui ka punktis istumine osutus üllatavalt lõbusaks. Rebased pidid puhuma kondoomid lõhki, kätekõverdusi tehes teise suust kurki sööma, kiilaspeale musi tegema ja or… taarat (!) otsima. Selle lõppedes saatsid osa gruppe oma rebased vanalinna tänavatele kerjama. Kõik seda ei teinud, aga see oli täiesti arusaadav. Tegelikult on ikka suhteliselt ebameeldiv tänaval niisama lällata ja turistidelt paar närust eurot anuda. Kuid mu enda põhimõtteks jäi, et kui pidin piineldes hakkama saama mina, saavad ka nemad. Legendaarne retsinädala kolmapäev vastas ootustele ja uni ei kuulunud tol õhtul meie sõnavarasse, kui just et mitte tõdeda, et uni on nõrkadele.

Neljapäev: Oli raske. Punkt.

Reede: Raju reede jnejne. Rebaste pikk treenimine flashmobiks oli lõpuks kõike seda väärt. Tormasime pärast tunde Viru keskusesse. Kuna meid oli sinna ikka väga palju kogunenud ja rebased äratasid oma kostüümidega ikka väga palju tähelepanu, kästi paljudel poodides või mujal mõnda aega ringi jalutada, et koheselt massi ei tekitaks. Enda rebsud saatsime Ilumaailma oma meiki värskendama ❤ Tantsisime 2 korda, et teine kord saaks jumalad ka kampa lüüa. Lasime oma tantsu ka filmida ning õnneks on meie rebaste tants jäädvustatud. Enda retsitantsu me keegi peast enam ei mäleta, sest selle videosalvestis kaotati ära 🙁 Õhtul kogunesid rebased koolimajja, kus leidis aset ristimine. Selle kohta ma kirjutada ei tohi! Veelgi rohkem õhtupoole oli retsipidu. Eelmise aasta retsipeole tegime ikka pika puuga ära, pole küsimustki, aga eks paarislendudel olegi viga küljes 😕

Laupäev: Noorhärra Rebase korraldusel kogunesime rebaste ja jumalatega hommikul Pirita kloostri ette, kus võtsime osa Maailmakoristuspäevast. Inimesed viskavad maha ikka väga palju prügi, olime väga pettunud 😞 Aga tänu meile sai Pirita mets ja rand puhtamaks! Retsinädal sai väga kena punkti. Tegelikult isegi mitte punkti, vaid hüüumärgi!

Retsinädal oli lihtsalt vapustav. Klassijuhataja Anu Kell võttis messengeris klassichatis kõik väga hästi kokku: “Kallis 12.b, olen teie üle väga uhke kogu rebaste nädala väärika korraldamise üle – ei mingeid pahandusi, ainult ilusad ja hästikorraldatud üritused. 137. lennul on, kellest eeskuju võtta, kuidas peab käituma üks tõeline reaalikas. Käisime Martiniga hilisõhtul veel koolimajast läbi – kõik läikis. Ja siis muidugi laupäevane väärikas finaal – ma ei saaks olla uhkem klassijuhatajana, kui ma praegu teie üle olen. […] Olen kõige uhkem klassijuhataja ja 12.b on maailma parim klass. Armastan teid!”

135. lend – suur süda teile!

     ❤️❤️     ❤️❤️

❤️❤️❤️❤️❤️❤️❤️

❤️❤️❤️❤️❤️❤️❤️

❤️❤️❤️❤️❤️❤️❤️

     ❤️❤️❤️❤️❤️

          ❤️❤️❤️

               ❤️

Autor: Terke

Flashmob: https://www.youtube.com/watch?v=kSae7ike3uo    

Natuke meie laupäevastest tegemistest ehk aitäh, Delfi: https://m.delfi.ee/maailmakoristuspaev/article.php?id=87501695&fbclid=IwAR1gPa6nlZGy90r-UUyzZ9C80JZYqVH5jpM4D8amSQHCVzOyG0tavU4Wtn4

Pildid: Krete Roopõld, Herman Hõrrak

13.–14. septembril 2019 toimus Tallinna Reaalkoolis koostöös Eesti Teadusagentuuriga rahvusvaheline reaal- ja loodusteadusliku hariduse konverents õpetajatele, ülikooli õppejõududele, tulevastele õpetajatele ja haridusasutuste partneritele. Kahe päeva jooksul tutvustati erinevate riikide uusimaid haridusreforme ning arutleti Eesti hariduse tuleviku üle. Ka paljud 135.b klassi õpilased võtsid osa sellest erakordsest sündmusest.

Paljud õpilased olid konverentsi käigus tõlgid meie väliskülalistele või aitasid muud moodi kaasa konverentsi edukale kulgemisele. Külalisi oli nii Šotimaalt, Leedust, Venemaalt kui ka Soomest. Peale konverentsi ametlikku osa oli õpilastel võimalus ka osaleda pidulikul õhtusöögil, kus toimus külalistevaheline suhtlus ja kontaktide vahetamine. Õhtu käigus arutati paljude koostöövõimaluste üle, kuidas saaks eesti ja välismaa noori kokku viia ning oma mõtteid jagama panna. Konverentsil esinejad olid kõik hästi positiivsed, innovatiivsed ja entusiastlikud haridustegelased – selliseid õpetajaid ja koolijuhte vaadates tekib lootus helgesse tulevikku.

Väliskülalised tegid oma ettekandeid erinevatel teemadel. Räägiti, kuidas toimub uurimistöö kirjutamise protsess välismaal. Arutleti, kuidas oleks võimalik erinevaid õppeaineid veel rohkem omavahel lõimida. Tutvustati teadusliku uurimistöö tegemise võimalusi Šotimaal. Konverentsil toimunud paneeldiskussioonidel arutleti aktuaalsete Eesti haridussüsteemi probleemide üle – neist kõige kuumem teema oli põhikooli riigieksamite ärakaotamine. Vaidluse käigus jõuti ühisele järeldusele, et põhikooli riigieksamid vajaksid kül mõndasid muudatusi, kuid neid ei tohiks täielikult haridussüsteemist kustutada. Eks näis, kas ka meie riigikogu võtab haridusspetsialistide arvamust kuulda?

Peale selle, et õpilased said kuulata loenguid, said nad ka küsida palju küsimusi konverentsi esinejatelt. Nii mõnigi õpilane sai vastuseid enda tuleviku ülikooli valikute kui ka pedagoogi eriala osas. Õpilaste ja väliskülaliste koostöö laabus sujuvalt ning paljud ootavad juba neljandat konverentsi.

Autor: Paul

Pildid: Hannes Vau, Õpetajate Leht

Ärgates 2. septembri varahommikul, teadsime kõik, et ees on ootamas pikk ja meeldejääv päev. Klassijuhatajatundi hilinemisega oli probleeme nii mõnelgi meist – ühtedel oli lihtsalt ajaplaneerimisega raskusi, teistel oli vaja veel ette võtta lillekimbu soetamine. Lõpuks jõudsid kõik klassi ja õp Kell alustas südamliku tervitusega. Mainimata ei jäänud ka meid eesootavad eksamid – pöörati üldse üsna palju tähelepanu lõpetamisele, mis paljudel meele kurvaks tegi. Järgnev aktus pakkus aga osale ka naeruhetki, kes naljatles meie lipuheiskajate üle, kellel nende tähtis ülesanne algul väga hästi välja ei tulnud, kes aga kuulas tähelepanelikult koolijuhi kõnet ja endale juba tuttavat kolmnurkse frontooni ja historitsistliku koolihoone lauset kuulis.

Kui kõik lihtsurelikud peale aktust kas tundi või koju suundusid, teadis 12. klass, et suuremad katsumused on veel ees. Väike söögipaus ja kohe oligi vaja esimese klassi jütse sõbralikult vastu võtma minna. POtsa “Otsi endale pastakas, Oskar, nii on lihtsam!” lausete saatel astusid murelikud vanemad ja veel murelikumad lapsed kooli sisse ning neid ootasid segaduses naeratavad abituriendid. Suurepärane kombo. Kõik said lõpuks siiski imeliselt koolituuriga hakkama ja peagi hakati juba kogunema aula ette. Pinge oli kõikidel suur: väikesed seltsimehed ei teadnud, mida oodata inimeste nii suurest kontsentratsioonist ühel korrusel, abituriendid mõtlesid sealjuures saalis valitsevale palavusele ja sellele, et neil tuleb aktus seistes üle elada. Pidulik tseremoonia möödus kõikidele meeldivalt ning Paul pidas toreda ja teemakohase kõne.

Nüüd suundusime väikestega Reaali Poisi ette, kus nad said mütsid pähe. Peatselt aga ootasid meid kas 201 või 301 klassis õpetajad, et seal tarku õpetussõnu jagada. Füüsik M. Reedik näitas meile Bernoulli printsiibi ja Newtoni II seaduse kehtimist looduses. „Keemiaõpetaja Martin” ja meie oma Andreas panid lapsed ahhetama ennenägematute katsete üle. Alates kõige ilusamatest keemialilledest lõpetades kolme erineva (!) veega tegid keemikud imelise 10minutilise töö.

Kui juntsud olid peale kahte tundi väikesesse majja viidud, said abituriendid rahulikult kodu poole suunduda. Viimane esimene oli läbi. Ees ootas ehk veelgi nauditavam ja huvitavam kooliaasta.

Autor: Laima

Nii, viimane päev. Juba!? Hommikul pidime varakult kõigi oma kodinatega hotelli ees kokku saama. Nii mõnelgi meist oli eelmine õhtu pikapeale läinud ja uni oli “oi, kui magus“, aga ega kultuur ei oota! Girona linn tahtis avastamist. Tunnike bussisõitu ja juba olimegi pisikeses Hispaania linnakeses, mis oli võrreldes Barcelonaga justkui inimtühi, aga vahelduseks väga teretulnud. Taaskord saime aega einestamiseks ning seejärel ootas meid giidiga ekskursioon Girona toomkirikus ja tänavatel. Jällegi oli giid väga tore ja põnev oli kuulata. GOT-i fännidel (@Gregor) oli mingi oma djelo nende tänavatega. Sel teemal ma kaasa rääkida ei oska. Pärast tuuritamist suudlesid julgemad veel ka lõvi tagumikku ning võisimegi asuda teele lennujaama poole.

Tom aga arvas, et reis on liiga sujuvalt ja äpardusteta kulgenud (Astra jalg krhm) ning otsustas oma rahakoti Girona toomkirikusse kaotada. Olime valmis juba halvimaks ja kandsime Tomi ja Anu sinna loomuliku kao nimekirja, kui Tom siiski viimasel hetkel meiega väravas liitus ja lennukile pääses. Ei tea, kas tegu oli heade läbirääkijatega või pandi mängu oma viimased säästud… kes teab. Ja polegi tegelikult oluline, sest peamine oli see, et me alustasime ja lõpetasime oma reisi 34 liikmega. Õnneks polnud lennukis 1/3 reisijatest väikesed karjuvad lapsed ning sai oma öösel väheseks jäänud unetunnid täis magada. Mujal on tore, kuid kodus ikka kõige parem ning nii läkski pärast maandumist iga roju oma koju. Reis oli meeldejääv ja väga meeldivalt mitmekülgne. Aitäh, Anu, et meile sellise laheda reisi korraldasid! Ja aitäh seltskonnale. Elagu 135.b! Teinekordki!❤️

Autor: Kirke

Teadagi on meie klassi pea äärmiselt kultuurne naine ja suurepärast võimalust oma huviobjekte meiega jagada ta kasutamata ei jätnud. Kolmanda päeva esimene rännak viis meid giidi eesjuhtimisel otse Kataloonia gooti stiili ühe kauneima näite, hiiglaslike kaarte alla. Santa Maria del Mari basiilika võimsust ei suutnud kahandada isegi tõsiasi, et kirik oli omamoodi “peidetud” väikeste tänavate vahele. Tänu Maarja Kella varasematele tundidele tundsid paljud meist ennast giidide jutte kuulates valgustatuna: üht-teist oleks nii mõnigi meist giidi asemel võinud rääkida.

Oli ka teine plaan, mis samal päeval kavatseti ellu viia – Picasso muuseum. Pablo Picasso nimi ei jää ilmselgelt mitte kellelegi võõraks, kuid elamus, mida selles muuseumis oli võimalik kogeda, kinnitas ja tõestas veel kord: Picasso oli, on ja kindlasti ka jääb üheks kunstimaailma surematutest geeniustest. Muuseum avas lisaks kubismile ukse Picasso nooruspõlve loomingumaailma ning lasi piiluda miniatuursete paokil uste vahelt eri variatsioone tema arenguaja kunstist: õlimaale, visandeid, joonistusi, kritseldusi, parandusi. Hämmastav, kui võimsaks võib osutuda inimese läbilöömine siin maailmas, kui järgida oma hingehäält, jalutades otsejoones läbi teiste ette kirjutatud vaimsete müüride!

Kui on üldse olemas kirik, mis eirab enamusi klassikalise kiriku kunstilise ülesehituse reegleid, siis see on oma aja suurmeistri Antoni Gaudi kavandatud Sagrada Familia. Kirik, mida meid vaatama viidi, oli sõna otseses mõttes üllatusi täis nii seest kui väljast: kõik stseenid, mida skulpuuridel ja maalidel kujutatutena tavaliselt kiriku sisemistelt seintelt leiab, olid viidud seest välja ehk kiriku välisseinu ilmestasid sajad erinevad skulptuurid piiblilugudest. Sisemise ruumi õhkkonna loomine oli jäetud päikese ja vitraažakende omavahelise valgusmängu hoolde.

Tegelikult ei õnnestunud meil näha kogu kirikut oma täies hiilguses. Põhjus oli lihtne: ehitus kestab (algas aastal 1882). Vahelduva eduga täiustub kirik veel väidetavalt 2026. aastani, mis hindajatele kombekohaselt on muidugi mõista ehitajate töövõimeid ülehindav ja kiriku kõrval elavate kodukaitsjate vastupanuvõimet alahindav pakkumine. Optimistlikult olukorrale lähenedes jõuab loodetavasti kirikut valminuna tulevikus siiski oma silmaga näha.

Osa meie seast sai tutvuda rohkem kui ühe Gaudi imelise arhitektuurilise lahendusega. See üllatavalt veider teravate nurkade (nelinurga) puudumine ja isikupärane materjali- ja värvilahendus annavad hea eelise Gaudi majadele teiste seast tungivalt esile kerkida. Gaudi oli geenius nagu Picassogi. Gaudi arhitektuuriline mõtlemine oli lihtne: kunstis on ainult üks reegel – gravitatsioon.

Autor: Doris V.

Kooliaasta oli praktiliselt läbi ja veel viimaseks pingutuseks enne reisi oli end aktusele vedada. Ilmaga vedas ning saime tseremoonia õues läbi viia. Abituuriumiks saamise judin jooksis üle selja: tunneli lõpus on valgus! See meeleolu nõudis tähistamist ja minul kaasvõitlejaist sõpradega saigi veedetud paar tundi Hirve pargis limpsi lürpides ning endale arusaamatuil teemail vaieldes.

Õhtul kogunesime Lennart Meri bareljeefi ees, kus üllatavalt ei hilinenud mitte mina, Paul ega Kristin, vaid manitseja ise. Lennuk püsis (üllatus-üllatus) taevas ning maandus probleemideta. Seejärel ootas meid buss Gironast Barcelonasse, millega sõit möödus üpriski uniselt. Aknast nägime läbi hämara veidi öist Barcat, mis paistis esmalt veidi kõhe, kuid võin kinnitada edasise kogemuse põhjal, et see seda kindlasti polnud. Tol õhtul otsustas enamus meist põõnamise kasuks ja teised tegid seda pärast korra poe külastamist.

Esimesel päeval ärkasin vara vaatamata hilisele uinumisele. Kui teised veel tudusid, siis mina vudisin hommikust sööma ja leidsin üles ülikooli juures pesitsevad raamatupoed, kus tegin oma esimesed ostud. Peagi kõllasid toakaaslased ning trehvasin nii nende kui Pauli hispaanlannast sõbrannaga. Esimestega tuiasime kodukandis edasi ning tutvusime imelise nähtusega nagu seda on xuxo [tšu-tšo].

Esimene rühmategevus oli sõit metrooga park Güelli. Siinkohal tuleb kiita Barcelona metroosüsteemi, mis on selgelt kavandatud ning arusaadav. Kohale jõutud, sisenesime parki ning tegime esmalt grupiga ühe tiiru ning siis jäi aega iseseisvaks imetlemiseks. Tuleb tõesti nentida, et oma hullumeelsete mõtetega oli Gaudi tõeline geenius. Mitte ainult polnud kaunid sambad, käigud, trepid jm suurepärased silmailuks, aga nendega sai teha ka vaimustavaid pilte. Isiklikuks lemmikuks jäi rohmakatest kividest poolkaar-sammaskäik, kus kaldpinnal sai muuhulgas väga häid pilte teha.

Pärast park Güelli suundusime gooti linnaossa jalutama, millest peamine mälestus on kahjuks Astra ja Pauliga mahajäämine, et varemkohtamatuid jäätisemaitseid proovida. Kiire tänavate läbimise järel anti meile nüüd õhtuni aega ostelda ning süüa.

Läksime päeva viimase punkti purskkaevude juurde juba varakult, et saada head kohad ning juba tunnikese pärast jälgisimegi vapustava mastaabiga vee, valguse ja heli vaatemängu. Märkamatult oli taevas hämardunud ning selle trotsiks panime Kenneriga rahad kokku ja soetasime sõbralikult müügimehelt vilkuvad Minnihiire kõrvad. Sealt edasi hargneti eri suundades: mina liitusin triumfikaare poole liikujatega. Gregor ja Kristjan juhatasid meid vapralt läbi öise linna, kuid huvist arhitektuuri ja muidu üksteisega kudrutamise vastu venis minejate sats üsna pika maa peale laiali. Neil ja ilmselt ka muil põhjuseil otsustas Astra, plinkivad kõrvad peas, Kenneri poole joosta ning nagu eesti keeles ole tohhujaa ütlusi igasuguste omavaheliste vasturääkivustega, et ometi saaks igas olukorras midagi tarka öelda, siis pill tuleb pika ilu peale: Astra väänas hüppeliigese päris rajult välja.

Egas midagi, medi klass, nagu me oleme, viisime neiu pärast hinnangulist ülevaadet vastu oma tahet nelja vahel tassides koju, samal ajal  praktiseerides RK-laagris õpitud vssk-prrm-prrm-vssk-ut. Taas kuuenda korruse korteris panime paika asendi ja peale külma, kuid nägime, et sihukesest naljast praegu ei piisa. Võtsime vastu otsuse kiirabisse minna ning külma närvi säilitades ning lõbusad meeleolud unustades olin mina tol hetkel sobivaim reisisaatja Astrale (kuna kell oli juba üle südaöö, siis õpetajatele tegin selgeks, et magagu nad välja). Kiirabi kutsumine oli üllatavalt hõlbus ja huvitav kogemus võrdluseks, kui kunagi peaks kodumaal või mujal olema tarvis neile helistada.

Sellega aga ei lõppenud me vaevad, sest Astra va targupea polnud endale Euroopa ravikindlustuskaarti teinud ning haiglale tuli saada kindlustuselt garantiikiri. Taaskord olin puldis ja… ja ma ei taha enam eal kindlustusega kokku puutuda! Ümberühendamine, ootel olemine ning pikkade arvude ja meiliaadresside tähthaaval telefonitorru lugemine ei ole meelistegevuste hulgas. Lõpuks saime siiski soovitu ning arstid asusid ükshaaval Astraga tegelema, ehmudes igaüks eraldi jala seisundi üle. Pärast korduvaid röntgeneid ja ohkavaid doktoreid mähiti jalg paksult sidemeisse ning meile telliti takso. Kuna kell oli kojujõudmiseks juba kolm saanud ning kõik magasid, veetis Astra öö meie eluruumides.

Autor: Nicolas

I päev

Jäin natuke hiljaks ning mind lükati otse veoauto tagakasti ja sõideti minema. Sile tee-sile tee-künklik tee. Iga teekonarus oli tunda. Kui lõpuks kohale jõudsime, pidime tavariietest lahti ütlema ja kõigile anti sama vorm. Käe peale kirjutatud number oli selleks, et meid hiljem ära tunda ja et me oma määratud rühmadesse jääksime. Järgnev sõit palavas veoautokastis viis meid keelatud aladele. Telefone kasutada ei tohtinud, veel vähem pilti teha. Päike küttis, kuid vorm pidi olema korrektne ehk frentš pidi selga jääma. Igaühele näidati ette voodi, mille pidime korisevate kõhtudega piinlikult korralikult ära tegema. Ähvardati, et kui piisavalt korralikult ei tee, saab karistada. Hirm snaipri või miinipilduja tule ees hoidis kõiki vagusi. Kui õhtu kätte jõudis, sammusime näljast nõrkenutena ühtsel sammul päeva esimest toidukorda saama. Pärast lugematuid kätekõverdusi oli lõpuks magamaminemise aeg. Päeva lõpuks kattis keha mitu kihti higi, kuid pesema jõudsid vaid esimesed õnnelikud. Mõned pesid jalgu kraanikausis, et mingitki inimväärikust säilitada.

II päev

Teine päev hakkas meie jaoks kell 6.00 äratusega. Meil oli aega täpselt 5 minutit, et panna ennast riidesse ja jõuda alla rivistusele. Selle õigeaegselt kohale jõudmisega ei läinud küll just kõige paremini, seega uuesti: kätekõverdused, kätekõverdused, kätekõverdused. Pärast risvistust saime nautida võimlemist, koristamist ja hommikusööki. Kohe oligi juba aeg asjad kokku pakkida ja kasarmust lahkuda. Saime natuke varustust juurde (aitäh, kott kaalus nüüd u 20 kg) ning suundusime laagriplatsile. Tegime katelokis süüa ja alustasime õpitubade läbimisega. Me saime proovida näomaalingute tegemist, esmaabi andmist, telgi püstipanemist, püssist laskmist, tule kustutamist jne. Õhtupoole, kui kõik olid jõudnud laagriplatsile, anti meile kotitäis  erinevaid toiduaineid ja 2 tundi aega ning meil oli ülesanne teha kõige parema maitse ja välimusega toit. Seda pidime presenteerima žüriile, oma jaoülematele ning lõpuks saime isegi natuke süüa. Aeg lendas ja juba hüppasimegi üle arvukate lompide, et jõuda õhtusele rivistusele, kus saime kuulata mitu huvitavat luuletust nutisõltuvusest (autoriteks muidugi kõige suuremad nutisõltlased ise). Siis oli aeg magama minna. Telgis, kus oleks pidanud olema 12 inimest, aga oli umbes 18, oli suhteliselt raske uinuda ja kui lõpuks jõudiski silm natuke loojuda, kõlas väljast hüüe: “HÄIRE!” Kui kõik olid telkidest välja saanud, saime jälle teha oma lemmikharjutust –  kätekõverdusi – ja kõige õnnetumad meist said veel mutta pikali heita, et kaitsta end miinipilduja eest. Kuid lõpuks saime telki tagasi ja siis oli juba võimalus magada hommikuni.

III päev

Järgmine äratus oli hommikul kella 7 paiku ning siis toimus hommikune rivistus. Peale seda oli natuke aega hammaste pesemiseks ning asjade (nt magamiskoti) kokkupakkimiseks. Ka telk tuli lahti lammutada ja kõik väikseimadki detailid tagastada jaoülematele. Veidi aja pärast saadi ka hommikusööki, milleks oli puder, pirukas, pirn, kohuke ning joogivalikus olid tee, kohv ja otseloomulikult vesi. Varsti mindi kuulama loengut võltsuudistest ja nende loomisest. Loeng kuulatud, võeti seljakotid ning asuti 8 km matkale. Matka jooksul pidime läbima erinevad kontrollpunktid, kus lahendasime erinevaid ülesandeid. Kõik rühmad üritasid võimalikult kiiresti matkaga ühele poole saada, sest teati, et selle lõpetades sai selga panna tsiviilriided ning asuda koduteele. Lõpppunkti jõudes toimus märkide kättejagamine ja sellele järgnes varustuse tagastamine ning väike lõunapaus. Peale seda toimus viimane rivistus, kus jagati parimatele autasusid ning tänati rühmaülemaid ja inimesi, kes aitasid laagrit läbi viia. Rivistus tehtud, mindi autokastidesse ning algaski kodutee. Peale u 25 min sõitu jõutigi tagasi Tallinnasse ning kõik said sealt edasi kodudesse, st duši alla liikuda.

Autorid: Astra I., Mia Ö., Maria J.

Pildid: Terke K., Kirke K., Gregor P.

27. mail käis meie tore kollektiiv A. H. Tammsaare sünnikohas Vargamäel. Jõudnud sinna, nägime esimesena aidahoonet. Seejärel liikusime Anton Hanseni venna Augusti ehitatud elumajja, kus avati muuseum 1958. aastal. Sinna sisenedes võis kuulda märkusi, nagu „siia võiks isegi elamagi asuda, natuke tsiviliseeritum”.  Ilusas puitmajas kuulasime intervjuud Tammsaare õega ning nägime ka piiblit, kust kirjaniku isa oma lastele jutte luges. Järgmisena seadsime sammud rehielamu poole, kus meile peaaegu pilkases pimeduses jutustati, kuidas elu käis eelmisel sajandil. Pärast seda liikusime alla saunikute elupaika. Ka kaev, kust Krõõt pidi pidevalt vett tooma, oli seal. Rehielamusse naasedes oli aeg koondada kõik oma näitlemisoskused ning paarides-kolmikutes lavastada stseene „Tõest ja õigusest”. Albu valla toiduaita viisid meid juba korisevad kõhud ning siis võtsime ette tunnise matka ilusas rabas. Rabamatk oli 4 km pikk ning julgemad said vahepeal ka väikse supluse teha. Jõudnud tagasi bussideni, pidime juba lahkuma. Tagasiteel jõudsid usinamad isegi mõne kultuuripäeviku retsensiooni valmis kirjutada (tähtaeg: 28. mai). Kokkuvõttes oli tore reis, mis seostus praeguse kirjanduse teemaga ideaalselt.

Autor: Oskar M.

Pildid: õp Anu Kell

Eelmine ja seni ainuke kord, kui ma meie suurepärasesse ajaveebi midagi kirjutasin, rändasime ajas tagasi aastasse 1918 – meenutasime iseseisvuse väljakuulutamist ja kõike sellega kaasnevat. Tänavu usaldati mulle taas ülesanne anda väike pilguheit meie selleaastasesse ajarännakusse. Tundub, et ajarännakud hakkavad traditsiooniks saama. Järgmine aasta ehk Tartu rahu?

Igatahes, ilma pikema jututa, 2. mail läksime terve kooliga tagasi aastasse 1869 – arvan, et see aastaarv on kõigil koolis pähe tuubitud – muidugimõista toimus siis esimene Eesti üldlaulupidu. Too laulupidu toimus küll Tartus, aga kuna me seda ainult meenutasime, siis jäime siiski Tallinnasse ning laulupidu toimus ka hoopis Kalevi spordihallis. Päev algas jällegi lineikaga aulas, kus kuulsime teravat vaidlust herr Jannseni (füüsikaõpetaja Marko Reedik) ning A. H. Willigerode (Madis Somelar) vahel. Meil oli ka oma C. R. Jakobson, kes nägi üllatavalt sarnane välja Reivo Maasikuga, ning Lydia Koidula (Katri-Liis Kaasik). Saanud aulas loodetavasti mõne fakti võrra targemaks, toimus meil neli koolitundi: füüsika, kus õppisime tunge ja jõude, keemia, kus lugesime teksti, mis koostatud neile talupoegadele, kes asju mõistusega teha tahavad (Martin Saare vihje?). Kirjanduse tunnis käisime kiiresti üle kõik laulupeoga seotud tegelased ja siis liikusime klassipilti tegema. Viimane tund oli matemaatika õpetaja Taltsiga, kus proovisime lahendada vanu ülikooli sisseastumiseks vajaminevaid teste. Taas oli koolis erileht, mida vahetundides ajalehepoistelt endale soetada sai. Ilmselgelt ei puudunud ka Piret Otsa legendaarsed tantsud, kuhu praeguseks juba terve kool kokku jookseb.

Pärast kooli läksid klassid staadionile, et moodustada sinna üks suur “1869” – taas kord tehti droonipilt, kuid kui eelmine aasta paksude lumeräitsakate keskel, siis seekord vihmasajus. Aga vahet polnud, tuju oli ikka hea. Siis liiguti rongkäiguga Kalevi spordihalli, kus peeti maha üks väiksemat laadi laulupidu ning simman, nagu kord ja kohus.

Mis oli ka see aasta ülimalt tore, oli kostüümiosa. Paljud meist olid imeilusates rahvariietes ning seega ka tõepoolest ajastukohased. Kui sellise ürituse jaoks minnakse rahvariideid isegi laenutama, siis see näitab küll suurt pühendumust. Sellest on minul vaid hea meel!

Autor: Eva M. P.