135b

Iga hea asi vajab ilusat algust! Nii on see ka suvevaheajaga!

8. juuni õhtul alustasime oma imelist ja seiklusrohket 10. klassi lõpureisi ööbimisega meie armsas neljakorruselises neoklassitsistlikus ja lameda kelpkatusega koolimajas. Enamik meist nautis koolimaja oma kõikide hüvedega terve öö, magamine oli teisejärguline. Usun, et meie kõigi jaoks oli öö koolis vahva seiklus, mis niipea meil meelest ei lähe!

Laupäeva hommikut alustasime kõik kenasti ,,väljapuhanuna” ning entusiastlikult meelestatud meie eelseisvaks seikluseks. Alustasime sõitu ja võtsime suuna Virtsu poole. Praami peal saime süüa hommikust, nautida hommikukohvi ja osaleda sotsiaalses interaktsioonis klassivendade ja -õdedega.

Jõudnud Muhumaale, külastasime Muhu pagareid ja mekkisime imehead Muhumaa leiba, mis lausa sulas suus ja kõhu mõnusalt täitis. Seal ootas meid ka armas giid Ülo Roos, kes ilmselgelt Saaremaad nagu oma peopesa tundis ja meile ka neid teadmisi edasi anda püüdis. Üloga liikusime Muhumaal ringi, külastasime Juhan Smuuli sünnitalu ja sealt läbi sõites juba kohustuslikuks kujunenud Laasu talu, kus vaatasime jaanalinde ja teisi vahvaid loomakesi.

Seejärel liikusime edasi tuulikuparki, kus saime teha ilusaid pilte ja nautida imelist ilma. Keskpäeva paiku ületasime Väikese väina tammi ja jõudsime Orissaarele lõunat sööma, toitu oli palju ja see maitses hästi.

Pärast korralikku kõhutäit suundusime Maasilinna varemeid vaatama, saime jalutada varemete vahel ja tunda ennast ajaloost ümbritsetuna. Käisime ka Karja kirikus, aga seejärel vaatsime oma silmaga üle vaid neli tuhat aastat tagasi Saaremaale langenud Kaali meteoriidikraatri, saime ka kraatri põhjas olevat vett katsuda ja natukene ilusas metsas jalutada.

Õhtuks jõudsime Mändjala kämpingusse, mis oma suursugususega meid kedagi ei jahmatanud, aga noh vähemalt jäime kõik ellu ja ega magamine kohustuslik ei olnud. Õhtu möödus kenasti, paljud nautisid toredat seltskonda lõkke ümber, värviti Kenneri juukseid, käidi ujumas ja oli ka neid unetuid, kes ei näinud magamiseks põhjust ja otsustasid öösel, kui nõrgemad meie seast juba kenasti põhku olid heitnud, Saaremaal ringi matkata.

Hommikuks olid aga kõik terved ja minekuvalmis. Sõime ja jätsime kämpinguga hüvasti, sõitsime läbi Salme, külastasime ajaloolisi objekte ja meie giidi poolt rajatud ilusat dendroparki, kus oli palju erinevaid puid ning neil kõigil oli oma eriline lugu. Seejärel võtsime suuna Kuressaare poole. Tuvusime linnusega ja saime nautida väikest, rahulikku ja imeilusat Kuressaaret. Kella 16 paiku väljus meie praam Kuivastust ja algas meeleolukas tee tagasi Tallinna, kus saime magada, laulda ja nautida meie armsate klassikaaslaste seltskonda.

Kindlasti tuleb tänada Anu ja Martinit, kes meiega olles Saaremaa reisi üle elasid. Aitäh Ülo Roosile, kes meile Saaremaad tutvustas! Aitäh bussijuhile, kes meid puusse ega kraavi ei lennutanud ja kes suutis rooli keerata olenemata mürast ja lärmist, mis bussi tagumisest osast kostus.

Autor: Gregor Pihlak

Teet: Klassireisist võib kindlasti esile tuua Saaremaa keskkonna: meeldiv rahvas, rohelised metsad, kaunid rannad, lummav pankrannik ning huvitavad naturaalsed struktuurid. Juba saarele saabudes oli koheselt tunda, et eesootav vaatepilt tuleb maagiline. Lisaks andis esteetilisust juurde päike, mis lõi helkima viimsegi viljapea ja valgustas ka pimedaimad metsatukad. Ka kõik inimesed, kellega suheldud sai, olid hästi sõbralikud ja toredad ning tegid reisi veelgi nauditavamaks.

Tobias: Kõige meeldejäävam hetk klassireisist oli vast see, kui puhkekohas ujuma suundusin. Algul oli vees paar inimest, kuid aja jooksul saabus üllatavalt palju inimesi vette, mida mitmed pidasid üsnagi jahedaks. Pigem oli raskem veest väljumine, kuna tuul oli külmavõitu.

Kirke: Mändjalale, meie ööbimispaika jõudsime suhteliselt hilja. Kohe läks lahti grillimine ja ka kõik sääsed said ära toidetud. Ka Kenner läbis “Stiilipäeviku” ja sai endale suvised blondid kiharad. Kahjuks ta ema oli väga kuri (lubas isegi koduaresti ta panna) ja juba ülejärgmisel päeval oli ta tagasi oma igava pruuni tooniga. Aga mees pidas sõna! Õhtul/öösel grilliti, mängiti kaarte, jalutati rannas ja aeti niisama juttu. Paljud meist leidsid meie kõigi suure lemmiku Martin Saarega ühiseid ja intrigeerivaid jututeemasid ja juttu jätkus lausa kella kolmeni öösel. Ja kui veel kriitikat öelda, siis meie kalli klassijuhataja Anu arvates olid Mändjala majutustingimused alla nulli ja kindlasti üle 3/5 see koht ei saaks. Sõbrale ei soovitaks.

Sandra: Klassieksursiooni meeldejäävaim osa oli minu jaoks ööbimine koolis. Hõivasime koos Kairiti, Maria ja Laimaga kõigile armsa koduklassi 305, kus igaüks endale magamiseks sobiliku koha leidis. Õhtu (öö) jooksul lasime arvutist head muusikat, mängisime kaarte ning meenutasime möödunud kooliaastat. Sai ka aulas klaverit mängitud ning lauldud, mis oli juba isemoodi kogemus. Ootasime Kairitiga pikisilmi ka päikesetõusu, mis peale 4 pidi olema, kuid Estonia ‘ebasobiva’ asukoha tõttu jäi see meil nägemata.

Astra: Kõige meeldejäävam hetk klassireisist oli see, kui pärast sõitu üle Väikese väina peeti buss jälle teepervel kinni ja öeldi, et läheme tammi vaatama. Just ärganuna olin pisut unine ja arvasin, et läheme vastülesõidetud tammi kaugusest vaatama. Suur oli minu üllatus, kui peatusime hoopis keset staadioni suure tamme juures. Nüüd oskan une pealt öelda, mis oli 2015. aasta Euroopa aasta puu.

Paul: Bussis oli unine olemine, kuid tarka juttu sai aetud. Lõppkokkuvõttes olid meil ju kaitseinglid Saar ja Kell kaasas. Meri oli imeline ja mõned julgesid sinna isegi ujuma minna. Ütleks, et hommikul oli raske, kuna arvestuste nädalal ja koolis ei saanud korralikult magada, kuid samas üks hommikune suplus, mida Nicolas motiveeris mind tegema, äratas väga hästi üles.

10. b on nüüd Saaremaa vallutanud ning veel suuremad vallutused ootavad meid alles ees!

Pildid: õp Anu Kell, Sandra Tammaru, Maria Jõesoo, Gregor Pihlak, Sander Veskioja

Nüüd, mil 135. b-l on esimene õppeaasta Reaali gümnaasiumis üleelatud, on aeg taas teha väike kokkuvõte meie tegemistest meditsiini suunatundides.

Uuel aastal juhatasid anatoomiakursuse sisse pedagoog Tiina Talvi sissejuhatavad teooriatunnid. 11. jaanuaril saime ülevaate kursuse ülesehitusest ning 18. jaanuaril kuulsime juba tugi- ja liikumiselundkonnast. Anatoomiakursus rajanes tsüklitele, mis koosnesid paarist teooriatunnist, millele järgnesid 3-4 praktikatundi ITK-s. Teooriatundide eesmärk oli õpilased ette valmistada praktikateks samal teemal. Vähekene kuulsime ka eesseisvast potentsiaalsest peavalust – meditsiini õpimapist.

25. jaanuaril ning veebruarikuu 1. ja 8. päeval saime roteeruda kolme erineva praktikatunni vahel. Nende tundide jooksul valgustati meid põhiliste teadmistega radioloogilistest uurimismeetoditest, inimese siseehituse patoloogiast ning vererakkudest ja laboriväärtuste kujunemisest. Usun, et nii meile kui ka teistele gruppidele meeldis kõige enam patoloogia praktika, kus dr Eero Semjonov puhus muhedat (ent asjalikku) juttu ning saime taaskord käia külmkambris.

Möödusid mõned segased nädalad, ent 8. ja 15. märtsil saime lõbutseda taaskord teooriatundides, kus nautisime hingamis-, seede- ning vereringeelundkondade tudeerimist. Seekord saime tunda oma nahal ka kahte esimest pedagoog Talvi tunnikontrolli, mis esialgu kedagi eriti ei vaimustanud, kuna suur hulk meie seltsimeestest ja -naistest sai käia ka järeltööl. Õnneks said ninakarbikud peagi selgeks ning jätkasime praktikatundidega ITK-s.

22. ja 29. märtsil ning 5. aprillil tutvusime praktikatundides hingamiselundkonna ja südameveresoonkonna talitluse ning endoskoopiliste uurimismeetoditega. Muuhulgas põhjustas väikeseid ehmatusi just (gastro-)endoskoopia protseduuri nägemine (sm Simson pani pildi tasku).

12. ja 19. aprillil tegime veel enne vaheaega ära viimased teooriatunnid. Käsitlesime tugi- ja liikumiselundkonda (täpsemalt lihastikku) ning meeleelundeid (peamiselt kõrva ja silma).

3., 10., 17. ja 24. mail käisime operatsioonil, tutvusime silma ehituse ja talitlusega, kuulmise ja hääle uurimismeetoditega ning luu- ja lihaskonna funktsioonidega. Kindlasti oli põnev viibida täies pikkuses operatsioonil ning kontrollida oma silmanägemist.

31. mail saabus vaikus enne tormi – toimus viimne kordav teooriatund enne suulist arvestust, mis pidi aset leidma nädal hiljem. Kiirelt kadusid riiulitelt ka viimased anatoomiaõpikud. Samaks päevaks esitasime viimaks oma varasema kurikuulsuse minetanud õpimapid.

7. juunil (ja tegelt ka kaheksandal) jõudis torm sadamasse. 33 meditsiiniõpilast said tõmmata pileti kolme ülesandega ning pärast lühikest ettevalmistusaega saabus ka võimalus vastata. Teadmiste pagas pidi endas hõlmama kõike hammaste ehitusest suure vereringeni või olulisemate liigesteni. Siiski möödus arvestus edukalt ning sai viimaks suvepuhkusele minna. 11. juunil klaarisime viimaseid arveid veel ITK-s ja vahetasime mõtteid möödunud kui tuleva õppeaasta kohta.

Kokkuvõtvalt ollakse jätkuvalt rahul. Peamistest probleemidest on tehtud järeldused ning suuresti ongi need tingitud sellest, et tegemist on esimese meditsiinilennuga. Nüüd, kus anatoomiateadmised on enam-vähem kahe kõrva vahele nihutatud, on aga tarvis veidi puhata ja seejärel vaadata otsa uuele kooliaastale ja seega ka uuele meditsiinikursusele.

Autor: Markus Vaher

Arvestuste nädala keskel sõitsime klassiga Tartusse. Seal ootas meid Anu Kella endine õpilane Rait, kes rääkis lühidalt, millised näevad välja õpingud arstierialal ning kui jubedad tööd meid kirjanduse tunnis veel ees ootavad. Seejärel jagasime end kahte rühma ja suundusime laipade juurde. Viis õnnelikku said omale kinda, mis tagas võimaluse käe Douglase õõnde (vt pilti) panna. Päeva emotsionaalseim hetk oli siis, kui Sander (majandus) ulatas oma kinda Kaarlile (medi), sellele järgnesid soojad embused. Meelde jääb ka laipade kõhule suurelt kirjutatud surma-aasta. Meie poolt katsutud proua oli oma 10 aastat tudengite valitsuses olnud, aga leidus ka värskemaid laipu.

Seejärel suundusime õpitubadesse. Mul õnnestus oma rühmast maha jääda, aga Anu Kell päästis päeva, osaledes veregrupi määramise paaristöös. Kõik laabus kenasti, kuigi vatitupsude imamisvõime oli suur ning piiritust kulus rohkem, kui Rait arvas.

Teises õpitoas tutvusime tablettide valmistamise põhitõdedega ning käisime ka keldris tabletimasinat vaatamas, kusjuures selles ruumis lõhnas ebameeldivamalt kui laipade juures.

Lisaks meditsiinile lisas Anu meie reisile natuke kultuuri. Käisime skulptuurinäitusel. Meile räägiti Vana-Kreeka müüte ning kuigi tunneme neid juba päris hästi, leidus ikkagi uusi asju, mida kõrva taha jätta.

Saime veel hetke murul lamada ning oligi aeg lahkuda. Vaatamata kõigele ei saanud unustada, et arvestuste nädal on veel täies hoos. Tagasisõidul võis näha palju ajaloohuvilisi õpikuid lugemas ning teineteisele Jüriöö ülestõusust jutustamas.

Autor: Laura Raik

Pildid: õp Anu Kell, Laura Raik, Sandra Tammaru, Laima Šusta

3. aprillil toimus Reaalkoolis teaduspäev, millest võttis aktiivselt osa ka 10. b klass. Peale huvitavate loengute, mis panid meie gümnasiste mõtteid mõlgutama oma tuleviku plaanide üle, toimus ka aktus, kus pidas kõnet David Vseviov ning kus premeerit õpilasi (nende seas nii mõnedki 10. b klassist) edukate esinemiste eest olümpiaadidel. Päeva jooksul toimus loenguid väga erinevatest valdkondadest: räägiti, kuidas mikroplastid on potentsiaalne põhiprobleem tuleviku keskkonnas; kuidas pidada kõnet nii, et rahvas sind kuulaks ja usuks; kuidas on raud seotud neuroloogiliste haigustega; kas lühinägelikkus tänapäeval on põhjustatud eredatest ekraanidest või vähesest väljaskäimisest; kuidas inimese ruumilise keskkonna muutmine saab muuta kontrastselt inimese tervist. Kõikidele nendele põnevatele küsimustele saadi vastus loengute käigus. Peale uute huvitavate teadmiste said meie gümnasistid samas ka tõestust juba ammu teada-tuntud teadmisele – siin maailmas on nii palju, mida veel uurida, ning see kõik on meie noorte endi kätes!

Autor: Paul M. Tammiste

Selleaastane Taani päev tähendas mitu kuud tööd ja vaeva, et süstida oma koolikaaslastesse uut ja positiivset energiat selle veidi äraleierdatud ja pigem igava ürituse osas. Mina olin üks kümnest inimesest, kes ühel sombusel esmaspäevaõhtul andis REKi koosolekul hr Somelarile lubaduse seda päeva uuendada, korraldada ja läbi viia. Ütlen juba etteruttavalt ette, et jäime kõik ellu ja päev sai edukalt peetud.

Arvan, et korralduse üksikasjad ei paku kellelegi suuremat lugemiselamust ja seetõttu jätan selle osa vahele. Ütlen ainult nii palju, et alguses oli palju hullumeelseid ideid, seejärel kümneid koosolekuid ja märtsi alguseks tuhandeid ülesandeid, mida täites ning õhtupimeduses mööda koolimaja tormates tekkis küsimus, kas on üldse enam mõtet koju minema hakata…

Arvan, et tiimitöö ja suurejoonelise ürituse korralduse poolest oli see suurimaid ja väärtuslikemaid kogemusi, mis mulle siiani osaks on saanud.

Päeva ennast tähistasime 28. märtsil. Kavas olid legovõistlus (suurtele ja väikestele), loengud, filmiõhtu, Kahoot, mängud jne…

Taanipäeva läbiviimistiim oli imetore. Mina vastutasin algklasside heaolu ja päevaplaani eest. Kaasasin tegevustesse oma häid koolikaaslaseid, kes tundusid lastega tegelemisel potentsiaalselt pealehakkavad ja piisavalt kõva häälega, et ennast noortele ja veidi ülemeelikutele kooliõdedele-vendadele kuuldavaks teha. Muidugi pidid abilised olema ka piisavalt tublid, et paarist ainetunnist puududa. Kõik said imehästi hakkama!!

Kokkuvõttes oli meeleolukas, sündmusterohke ja rõõmsameelne päev ning loodan, et koolipere jäi seekordse Taani päevaga rahule.

Autor: Doris M. Tamkivi

Esmaspäeval, 19. märtsil käis Reaalkooli gümnaasium Viljandis Ugala teatris „Orpheus allilmas“ vaatamas. Loomulikult käisime ka meie kaasas.

Peale tunde läksime kõik bussidesse ja seadsime suuna Viljandi poole. Viljandis oli meil enne teatrit natuke aega. Mina (Hugo), Oskar, Kenner, Pirn ja Kristjan otsustasime külastada Oskari vanaisa (sõpradele Taadu) ja vanaema, kes elavad Ugalale väga lähedal. Kohale jõudes oli laud kaetud ja nagu vanavanematel ikka kombeks, ootas meid ees uhke pidusöök. Kõhud pungil, otsustasime sammud Ugala poole tagasi seada.

Näidend oli paljude jaoks natuke igav ja veniv. Lisaks nõudis see pingsat kaasamõtlemist ja keskendumist, mis täis kõhuga mugaval toolil istudes on üsnagi raske ülesanne… Bussisõit tagasi oli üsna meeleolukas, sest järgmisel päeval ootas meid nii muusika kui ka vene keele kontrolltöö, mis õnneks lükati edasi.

Autor: Hugo Rebane

11.-12. märtsil saime võimaluse minna lennuga Kuutsemäele, et ennast mäesuuskadel proovile panna. Motivatsiooni andis juurde ka see, et esmaspäeval ei pidanud kooli minema. Buss läks juba kell 8 hommikul ning sinna sõitsime kahe bussiga. Tegime peatuse ka Lõunakeskuses, et Mäkis käia või süüa osta. Kohale jõudes läks asi tubade jagamisega tuliseks, sest kõik tahtsid endale fancy’t maja. Käsikähmlusele vaatamata olid kõik magamiskohaga rahul (õhtu lõpuks kõik persoonid muidugi õigesse voodisse ei jõudnudki). Mäel said kõik väga hästi hakkama ja andsid endast parima. Õhtul, kui kõik väsinud juba olid, nautisime seltskonda ning mängisime lauamänge. Natuke puhanuna hakkasid seltskonnad segunema ning saadi tuttavaks inimestega, kellega varem pole olnud võimalust rääkidagi. Mingil ajal olid peaaegu kõik inimesed ühes väikses majas, aga häid lambaid mahub palju ühte lauta! Ühislaulmine jääb meie südametesse veel paljudeks aastateks… Ööseks leidsid kõik endale magamiskoha, kas diivanil või laoruumis… Hommikul olid kõik väsinud, kuid ikkagi rõõmsad. Hommikusöök oli tol hommikul kohe väga maitsev! Kes jaksasid, tegid veel paar tiiru mäel ning juba oligi aeg lahkumiseks. Rahva tungival soovil tegime veel peatuse Lõunakeskuses ning tagasisõit möödus rahulikult muusika saatel. Jääme kindlasti ootama järgmiseid seikluseid koos meie armsa ja kokkuhoidliku lennuga! Ehitame sildu edasi!

On 25. veebruari hommik ja aasta on 1918. Rohkem kui kaks kolmandikku Eesti demokraatilisest vabariigist, mis 24. veebruaril välja kuulutati, on Saksa vägede poolt hõivatud, Tallinn on veel eestlaste käes.

Tallinna Reaalkoolis, tolleaegses Tallinna Peetri Reaalkoolis leidis aset Ajutise Valitsuse esimene istung. Keskpäeva paiku astus Reaalist välja Eesti riigi esimene peaminister Konstantin Päts, kes luges ette Manifesti Kõigile Eestimaa rahvastele. Sellele järgnes Eesti esimene kaitsejõudude paraad, mis meie kooli eest algas ja läbi vanalinna liikus. Kella kahe paiku hõivavad Saksa Keisririigi väed Tallinna.

Nüüd, mil nendest monumentaalsetest sündmustest Eesti ajaloos on möödunud sada aastat, otsustati, et Tallinna Reaalkoolis toimub üks põnev, meeleolukas ja hariv üritus tähistamaks Ajutise Valitsuse esimest istungjärku.

Reaali tulnud külalised, õpilased ja õpetajad said nautida üht vahvat etendust, mille sisuks istungjärgu vahelised puhkepausid, kus ministrid omavahel ja ka kooliõpilastega juttu vestsid. Kaasa lõid tuntud näiltejad nagu Raivo E. Tamm, Pääru Oja ja loomulikult meie oma õpetaja Martin Saar. Sellele järgnes manifesti ettelugemine Reaalkooli trepil. Kohal oli ka peaminister, kes täitsa sisuka kõne pidas. Sellele järgnevalt liikus koolipere tänapäevasele Vabaduse väljakule, kus süüdati küünlad esimese valitsuse liikmete mälestuseks. Hiljem sai koolis ka süüa, neile, kes juba täisikka olid jõudnud, pakuti ka soojaks saamise otstarbel eestimaist viina.

Mälestamist vääriv päev sai kenasti mälestatud!

Autor: Gregor Pihlak

7. veebruaril toimus meil koolis täiesti enneolematu ja väga palju elevust tekitanud ajarännak. Milles see siis seisnes? 5.-12. klasside reaalikad rändasid ajas 100 aastat tagasi. Maandusime 1918. aastasse, mis siis, et tol aastal sellist kuupäeva nagu 7. veebruar ei eksisteerinud. Kõikvõimsad nagu reaalikad on, me tegime seda ikkagi. Ajarännakut korraldas EV100 raames ERM, kuid sellest võtsid osa paljud koolid üle kogu Eesti. Tänu Reaalkooli vanaaegsele hoonele ning sobivale atmosfäärile mõjus kogu see ettevõtmine üsna realistlikult. Kõik kaevasid vähemalt midagi kodust või sugulaste/sõprade käest välja, et ka riietus oleks ajastule kohane. Peab nentima, et nii see tõepoolest oli: mõni vähem ja mõni rohkem, kuid kõik olid pingutanud. Tüdrukud olid kas pikkade tumedate seelikute ja heledate pluusidega, rahvariietes või veel mingil muul moel riietunud. Enamikul poistel olid triiksärgid ning pintsakud, mis, kui aus olla, nägi superkena välja. Aga riietus riietuseks, mida me siis terve päev tegime?

Hommikut alustati koraali laulmisega ning direktori härra Nikolai Kannu (Martin Saare) lühikese, kuid sisuka tervitusega. Muidugi pidas hommikujutluse ka usuõpetaja (Madis Somelar). Ma ei oska öelda, kui ajastutruu kool välja nägi, aga see oli päris lahe. 4. korrusel oli kinosaal, vahetunnis sai aulas tantsida, keldrikorrus oli täis väljalõiked 1918. aasta ajalehtedest ning märkimata ei saa jätta, et seal olid ka laternad ja pargipink, kus sai poseerida nii oma sõpradele kui ka Delfi fotograafile. Tunnid olid samuti natuke teistmoodi. Herr Kann/Saar otsustas täielikult jääda 1918. aastasse, nii et tema loodusloo tund oligi väga tõetruu hetkeni, mil tal tuli meelde, et varsti on tulemas arvestus ja me päriselt õppima hakkasime. Päeva lõpus kogunesime kõik staadionile, moodustamaks EV100 logo, et sellest siis droonipilt teha. Iga klass luges isekeskis kooli ees ette ka iseseisvusmanifesti.

Ma usun, et see päev jääb kõigile üsna kauaks meelde ja kes teab, äkki tehakse 100 aasta pärast taoline päev uuesti.

Autor: Eva Margareta Päts

Pildid: õp Anu Kell

Esimesel veebruaril toimus Reaalkooli Vabalava, kus esindatud olid ka meie klassi tegusad noored. Vabalava meelitas publiku ette esinema mitmed Reaalkooli talendid nii laulmise, huumori, luule kui ka ainulaadsete jo-jo trikkidega. Suurepärase esitusega võlus publiku täielikult Nicolas, kes oma jo-jo trikkide järel pikalt kestva aplausi pälvis. Samuti esines laval vapralt meie klassi poisteansambel Kuum Segadus, kuhu kuuluvad Oskar, Sander, Joonas, Kenner, Kristjan ning Hugo, kes oma “Leekiva armastuse” esitusega pälvisid rahva lemmiku tiitli. Pärast pühendunud harjutamist oli see vääriline saavutus. Publikuna oli kohal suur osa meie klassist ja ka meie kallis klassijuhataja Anu Kell. Kohal oli ka ansambel Frankie Animal, kes väga laheda vahepala esitas. Frankie Animali laulja Marie Valgla oli osa ka žüriist, kuhu kuulusid lisaks ka Eesti üks kuulsaimaid lauljaid Ivo Linna ning reaalikate lemmik keemiaõpetaja Martin Saar. Šõu oli vägev ja tõestas jällegi, et reaalikatel talenti jagub!

Autor: Sandra Tammaru

Pildid: Sander Saluste