Kas täiskuu ajab meid hulluks?
Juba Vana-Kreeka arst Hippokrates sidus inimese vaimset tervist täiskuuga. Ta kirjutas “One who is seized with terror, fright and madness during the night is being visited by the goddess of the moon.” See oli ka asi, millesse roomlased tugevalt uskusid. Samuti, nagu me kõik teame, on palju lugusid inimestest, kes muutuvad täiskuu paistel libahuntideks või vampiirideks. Arvata ju võib, et need tõekspidamised pole tulnud tühja koha pealt ja mingi seos peab olema Kuul ja meie keha ning mõistuse toimimisel. Kuid, kas see ka päriselt nii on?
Mitmed statistikad ja uuringud näitavad, et see tõesti võib nii olla. Rääkides näiteks politseinike või erakorralise meditsiini osakonna töötajatega, väidetakse tihti, et täiskuu ajal on rohkem õnnetusi, vägivaldseid juhtumeid ja psühhiaatrilisi vastuvõtte. 2013 aasta suvel tehti ka näiteks uuring, kus 33 inimest magasid akendeta pimedas ruumis, teadmata kuu tsüklit. Tulemused näitasid, et täiskuu ajal oli unekvaliteet 15% madalam, uinumiseks kulus keskmiselt 5 minutit kauem ja melatoniini tase langes madalamale kui tavalise kuu ajal.
Ameerika psühholoogid James Rotton ja Ivan Kelly aga seost kuufaaside ja meie käitumise vahel ei leidnud. 1985. aastal kombineerisid nad kokku 37 uuringu tulemused, milles käsitleti kuufaaside mõju. Nad leidsid, et täiskuul pole pistmist õnnetuste arvu või kuritegevuse suurenemisega. Oli täiskuu öid, kus oli probleeme palju, kuid vastukaaluks oli ka selliseid, kus oli neid vähe. Sageli langesid kuritegevuse ja õnnetuste rohked ööd kokku puhkuste või nädalavahetustega, kus oli inimestel rohkem vaba aega. Ka hilisema täiendava uuringu kohaselt, mis hõlmas 20 uuringut Kuu faasi ja enesetappu kavandavate inimeste arvu vahelise seose kohta, jõudis järeldusele, et seost pole.
Sellise arusaama levimise põhjuseks võib aga pidada seda, et ajakirjandust huvitavad just need uuringud, kus selline seos mingisugustki kinnitust leidis. Selle tõttu võivad olla mitmed vastupidise tulemusega uuringud lihtsalt sahtli põhja ununenud. Üheks põhjuseks, miks võib osadele inimestele tunduda loogiline, et Kuul on meie üle mingi maagiline mõju, võib olla seos loodetega. Kuna meie kehast moodustab ligikaudu 60% vesi, võib Kuu meid samamoodi mõjutada nagu loodeidki, kuid nii see päris ei ole. Teiseks arvatakse, et suurt mõju omab kuuvalgus, mis tegelikkuses on võrreldav vaid veerandiga küünlavalgusest. Seega võib järeldada, et tegu on aastatuhandetepikkuse linnalegendiga. Kuigi Kuul on suur mõju Maale ei ole tal väge inimese üle.
Kirjutas Marie
Täiskuu
© 2026, 136c