Keskaegne Tartu

Tartu keskajal 

Esimene märge Tartust kui linnast leiti 13. sajandi keskpaigast pärit ürikutest, linnaks sai ta hiljemalt 1262. aastal, kuid tõenäoliselt tunduvalt varem. Hansa Liidu liikmena tunnistati Tartut 13. sajandi lõpul, oletavalt pärast Riia liitumist, kuid enne teisi Eestimaa linnu. Tartust sai tolle aja kohta tüüpiliselt edukas saksa kaubalinn, sest Tartu asus Pihkvasse ja Novgorodi suunduval kaubateel. Kui Pihkva ja Novgorodi allutamist Moskvale vähenes Tartu tähtsus kaubalinnana. Linna jõukusest tõestavad muuhulgas ka arheoloogilised leiud. 13. ja 14. sajandi üleminekuajast on Tartust leitud väga haruldasi, Süürias või Veneetsias valmistatud peekrite kilde. Tartu oli Riia ja Tallinna järel suuruselt kolmas linn Vana-Liivimaal. 1224. aastal pärast eestlaste muistse vabadusvõitluse lõppu Mandri-Eestis ja Tartus asunud puidust muinaslinnuse vallutamist ristisõdijate poolt, hakati püstitama kividest Tartu piiskopilinnust ning ehitus valmis 1230. aastal, kuid seda täiendati 16. sajandini alguseni.

Linnuse ümber tekkinud linn kandis saksapärast nime Dorpat, mis eestikeeles tähendab Tartut. Linnast sai 1224. aastast alates Lihula piiskopkonna keskus (al 1233. Tartu piiskopkond). Praegusele Tartu ülikooli peahoone asukohale rajati tollal Püha-Maarja kirik. Emajõe ja Tartu all-linna vahele rajati tornidega linnamüür, mille pikkuseks oli ligi kaks kilomeetrit, ning Toomemäel asuvale linnusele Emajõega ühenduses olev vallikraav. Linnamüüril asetsevate tornide arvu pole täpselt teada, kuid kõige rohkem ajalooallikad toob selleks arvuks 27, millest üheksas asus ka värav. Tähtsaimad linnaväravad olid Emajõe poole suunatud Vene värav, Jakobi värav ja Saksa värav. Kõik Tartu väravad jms kindlustused hävisid 1708. aastal Põhjasõjas Vene armee poolt sooritatud kahjustustööde ajal. Keskajale tüüpiline värav lossihärra maavalduste ja all-linna vahel Tartus puudus.

Kindlustustööd olid vajalikud eelkõige Vene vägede tõrjumiseks: Tartut ja selle ümbrust ründasid ja rüüstasid Vene väed 1234. ja 1262. aastal. Esimesel korral vallutasid nad Tartu asula, kuid mitte piiskopilinnuse, teiseks korraks olid Tartu kivimüürid aga juba valmis ja venelased ei suutnud linna vallutada.

15. sajandi alguses oli Tartus üheksa kirikut, rohkesti aedu ning linna ilu kiitsid oma reisikirjades paljud rännumehed. Tartus elas keskaja lõpul kuni 6000 inimest. 15. sajandi lõpu veerandil püstitati Peeter-Pauli katedraali lääneküljele 67 meetri kõrgused tornid, mis olid kõrgemad kui kuskil mujal tolleaegses Ida-Euroopas.

Tartu piiskopkonna suhted Pihkva ja Novgorodiga olid läbi sajandite kahetised: ühelt poolt sõltus piiskopkonna ja linna heaolu suures osas kaubandusest venelastega, samas oli pidevalt piirikonflikte ja sõdugi. Kuni 15. sajandi lõpuni olid suhted tavaliselt siiski normaalsed. Seoses Moskva Suurvürstiriigi esilekerkimise ja Novgorodi ning Pihkva minekuga selle võimu alla halvenesid Tartu ja kogu Vana-Liivimaa suhted idanaabritega aga tunduvalt.

1480/1481. aasta talvel käisid Moskva väed Liivimaa-Pihkva sõja käigus Liivimaad, sealhulgas ka Tartu ümbruskonda rüüstamas. 1494. aastal suleti Hansa kaubakontor Novgorodis. Vastuseks sellele lõhuti Tartus novgorodlaste kirik. 1501. aastal, enne Liivimaa-Moskva sõja algust, vangistati Tartus mitukümmend Vene kaupmeest, süüdistades neid Toomkiriku aarete röövimises. Sama aasta lõpus toimus venelaste uus rüüsteretk, mille käigus Tartu ümbrus taas rängalt kannatada sai. 1502. aastal järgnes sellele aga liivimaalaste edukas vasturünnak, misjärel sõlmiti Moskva ja Pihkvaga rahu, mida pikendati korduvalt kuni 1554. aastani.

Tartu vaade aastal 1553

Tartu Jaani kirik 

Eesti arhitektuuripärandi hulgast moodustavad vahest kõige hinnalisema osa keskaegsed ehitismälestised. Viimaste seas omakorda kuulub eriline koht Tartu Jaani kirikule. Seda eelkõige ehitusskulptuuri pärast. Kirikut kaunistavad nii seest kui ka väljast arvukad ehisdetailid. Kõik need on valmistatud terrakotast, s. o põletatud savist.

Tartu Jaani kirik on keskaegne telliskirik Tartus, mis on tuntud oma terrakotafiguuride poolest. Samal kohal on kirik asunud hiljemalt 13. sajandi esimesest poolest, praeguse hoone vanimad osad pärinevad 14. sajandist.Jaani kirik ehitati tõenäoliselt 14. sajandi esimesel kolmandikul kolmelöövilise basiilikana.  Kirik on ajaloo jooksul olnud korduvalt varemetes, viimati aastatel 1944–2005. Kirik on pühitsetud Ristija Johannesele.

Jaani kiriku terrakotaskulptuurid on kuulsad selle poolest, et need pole mitte ühe või mõne vormi abil stantsitud, vaid kõik kujud – algselt üle tuhande – on ükshaaval savist valmistatud, nii et igaüks neist on isenäoline. Praeguseks on säilinud ligikaudu 200 skulptuuri. Ühe hüpoteesi järgi kujutavad need kunagisi Tartu linna kodanikke.

Tartu Jaani kirikut puudutav ürikuline teave on napp ja seega ebapiisav kiriku ehitusajaloo rekonstrueerimiseks. Esmakordselt on kirikut mainitud juba 14. sajandil. Ürikutest on teada, et 1323. aastal määras paavst Johannes XXII Tartu Jaani kiriku plebaaniks Tartu toomkiriku kanooniku Berardus Suerwerdina. Arheoloogilised andmed on kiriku algajaloo osas kõnekamad ning nendest võib järeldada, et ilmselt on kirik rajatud varem hoonestatud alale.

Kirikut on korduvalt purustatud ja rekonstrueeritud, aga hoolimata sellest on kiriku keskaegne üldkuju säilinud. Tugeva läänetorniga kolmelöövilisele basilikaalsele pikihoonele liitub piklik polügonaalse lõpmikuga koor, mille põhjaküljel paikneb käärkamber. Pikihoone lõunaküljel oli nn Lüübeki kabel – meenutus ajast, mil Tartu hansalinnana vahendas ennekõike Lüübeki ja Venemaa kaubandust.Kirikut kaunistavad nii seest kui ka väljast arvukad ehisdetailid. Kõik need on valmistatud terrakotast, põletatud savist. Kiriku väliskujunduses domineerib võimas läänetorn.

Kirik sai vigastada Vene- Liivi sõjas 16. sajandil, selle tornikiiver on  mitmeid kordi välgulöögist süttinud. Juba 17. sajandil asuti rekonstrueerima Lüübeki kabelit.Osa kirikust hävis Põhjasõjas 1708. aastas. 1820.-30. aastail rekonstrueeriti kiriku interjöörid G. F. W. Geisti Kavade kohaselt, üritades ruumi muuta antiiktempli sarnaseks. Paraku oli see vist suurim hoop ehitisele kogu tema ajaloos. Tolle ajani oli säilinud enamik interjööri skulptuure. Need ei sobinud aga klassitsistlike vormikaanonitega ning raiuti põhilises osas maha. Säilisid üksnes kujud, mida oli lihtsam kinni müürida või krohvida. Alates 1899 restaureeriti kiriku fassaadid Riia arhitekti W. Bockslaffi juhtimisel. Nüüd eemaldati seintelt hilisemad krohvikihid ning päevavalgele tulid välisskulptuurid.

Kirjeldatud kujul säilis kirik kuni Teise maailmasõjani. 1944. aasta augustis Nõukogude vägede pealetungil põles ka Jaani kirik. Ööl vastu 26. augustit 1944 pommitasid linnast taganenud sakslased Tartut. Süttis ka Jaani kirik, tules lagunes müüride krohv ning paljastusid ammu unustatud keskaegsed skulptuuri. Kirik jäi rohkem kui 50 aastaks varemetesse. 2002. aastal hakkas ehitustöid, eesmärgiks lõpetada kiriku taastamistööd 2004. aasta detsembris. 

Meie ja Tartu Jaani kirik

Tartu Jaani kirik

Tartu toomkirik 

Apostlitele Peetrusele ja Paulusele pühitsetud ning Toomemäele nime andnud Tartu toomkirik on üks suurimaid ning ainus kahe torniga keskaegseid kirikuid Eestis. Kirikut hakati ehitama 13. sajandil ning seda täiendati 16. sajandi alguseni. Viimasena valmisid kirikutornid. 

Reformatsiooni ajal kannatas toomkirik pildirüüste all, 10. jaanuaril 1525, mil linnakodanikud tungisid kirikusse, purustasid pühakute kujusid ja krutsifikse. Reformatsiooni järel jäi kirik tühjaks ja hakkas lagunema. Liivi sõja käigus laastasid seda venelased. 1582. aasta järel, mil Tartu langes poolakate kätte, tehti plaane toomkiriku renoveerimiseks ja uuesti kasutuselevõtuks, kuid järgnenud Poola-Rootsi sõjad nurjasid need kavatsused. Rootsi võimu ajal lagunes toomkirik edasi, kuid matusepaigana jäi see kasutusele kuni 18. sajandini. Toomkirikust on leitud eriti ohtralt just rootsiaegseid matuseid, mille juures oli sageli panustena münte. Lisaks matusepaigale kasutati kirikut ka heinaküüni ja kuurina.

Varemeis toomkirik on üks Vana-Liivimaa silmapaistvamaid tellisgootika näiteid. 16. sajandil oli toomkirik Ida-Euroopa suurim kirikuhoone ja tellisehitis. Tartu toomkiriku kalmistu oli mitte koguduse surnuaed, nagu näiteks Tartu Jaani kiriku kalmistu, vaid keskaja ühiskonna eliidi matmispaik. Toomkirik on ainus hoone, mis on Toomemäel laiunud keskaegsest linnaosast tänaseni säilinud. Aastal 1802, mil taasavati Tartu ülikool, annetas Venemaa keiser Aleksander I Toomemäe koos kõigi sealsete ehitistega ülikoolile. Toomkiriku varemete kooriosa kujundati arhitekt Johann Wilhelm Krause kavandite järgi ülikooli raamatukoguks. Toomkirikus tegutseb teaduse ja ülikoolihariduse ajalugu tutvustav Tartu ülikooli muuseum.

Seni viimaseks suuremaks muudatuseks on toomkiriku tornide renoveerimine, misjärel need 2005. aastal huvilistele avati. Seejärel tekkinud Piiskopliku Tartu Toomkiriku Taastamise Selts on püüdnud saavutada kiriku taastamist oma keskaegses hiilguses Lübecki Maarja kiriku eeskujul. 

Meie ja Tartu toomkirik

Tartu toomkirik

Kirjutasid Eric, Olari, Mengel, Stefan, Sten ja Külvi

Kommenteerimine on keelatud.