135b

Reedel, 15. detsembril külastasime klassiga Kiek in de Köki torni. Nimele vastavalt (tõlkes kiika kööki) sai keskaegse suurtükitorni kõrgematelt korrustelt peaaegu et mõnest korstnast sisse piiluda. Peamiselt pühendasime oma tähelepanu aga keskaegsetele karistusviisidele ja ka katku teemale. Üle sai vaadatud Liivi sõja aegne Mustpeade epitaaf ja meelde jäetud timuka maja asupaik. Ikka selleks, et vaheajal Melchiori lugusid lugedes taust juba tuttav oleks. Tehtud sai ka nii mõnigi lõbus pilt häbiposti pandud klassikaaslastest. Kui end mööda käänulisi treppe aga torni kõrgeimale korrusele olime suutnud vedada, ootas veel üks tore äratundmine. Nimelt võis seal parajasti üleval oleva näituse fotodelt leida nii mõnegi “Mathilda” filmi tegelase. Kuigi meie kallis klassijuhataja meiega seekord kahjuks ühineda ei saanud (ta oli hõivatud tähtsate hariduspoliitiliste küsimustega vastavas ministeeriumis), oli külastus siiski väga meeleolukas. Midagi huvitavat kõrva taha panna leidis kindlasti igaüks.

Autor: Liisa Mai Ümarik

Pildid: Laima Šusta

Palju õnne, kallis Eesti Vabariik!

Et eesti keel heliseks igavesti Eestimaal ning jätkugu eesti soost haritlasi!

9. detsembril toimus gümnaasiumi tüdrukute klassidevaheline korvpallivõistlus. Tegemist oli alagrupi mängudega. Ka meie panime oma tiimi välja. Tegime ka reedel trenni treener Joonase käe all, et aimu saada oma oskustest ja võimalustest. Mõistsime, et seis on üsna nukker ja lootsime, et päris häbisse ei jää ning läksime kõik oma teed. Osa meist aga ei suutnud leppida oma kesiste oskustega ning suunduti öösel kossuplatsile palli taguma, et natukenegi oma olematuid andeid lihvida.

Laupäeval saabusid kõik eri olekutes kooli ning panid end riidesse. Kindlat riietust polnud, kokku oli aga lepitud, et kanname Joonase pükse. Esimese mängu oma üllatuseks võitsime. Eeldasime, et tegemist on lihtsalt õnneliku juhusega, kuid lõpptulemusena võitsime 4-st mängust 3. Mängude kokkuvõtteks võib öelda, et need oli kõrvalt ilmselt üsna koledad, kuid sisaldasid vihaseid sõnu, pisaraid ning mõistmatust, kuhu poole rünnata tuleb. Siiski mingil moel saavutasime just meie alagrupi võidu. Peale mänge suundusid kõik oma teed, kes keemiasse, kes koju, kes tähistama võitu ning üks oma sünnipäeva. Nagu öeldakse, et sport võidab, siis seda deviisi me ei tunnista. Õigem oleks öelda: „135B VÕIDAB!“.

Ootamatult saabus teade, et soovitakse pidada lõpuks ära ka tüdrukute korvpalli poolfinaalid ja finaal. Selleks saatuslikuks päevaks sai reede, 26. jaanuar. Olime kõik (kui mitte kõik, siis soliidne enamus) halvas vormis. Tegime jälle trenni neljapäeval, kus pidime jagama väljakut c-klassiga Trenni tegid lõpuks vist mõlemast klassist rohkem poisid kui tüdrukud. Trenn sisaldas suures osas mossitamist ja tujutsemist, olime treenerile suureks peavaluks. Reedene päev möödus üsna rahulikult kuni riietumiseni, kus kõiki tabasid närvivapustused ja ärevushood. Mediteerimine, värisemine, veidrate liigutuste tegemine ja üksteisest üle rääkimine – mitte miski ei aidanud. Sellest olenemata võitsime poolfinaali suuremate viperdusteta. Üks geenius siiski otsustas valele poole joosta ja korvi hakata viskama, õnneks oli korvi tabamise oskused nii kesised, et sisse ei läinud. Finaalist võiks ju ka pikemalt rääkida, aga ega ma sellest väga midagi ei mäleta. Igatahes selle võitsime ka ja võiks ju eeldada võimsat eufooriatunnet, kuid kuidagi tühi tunne oli. Poiste reaktsioonid olid aga sellised, nagu nad oleks ise võitnud.

Nii mööduski meie teekond võiduni. Olime ja siiani oleme aga pettunud, et poistel on suur show ja tüdrukutel pole midagi, ka tüdrukute finaal võiks suurejoonelisemalt toimuda. Pisara silma tõi aga see, kui ühes kirjanduse tunnis sammusid meie kallid klassivennad klassi ette ja autasustasid meid kõige imelisema diplomi, (šokolaadi)medali või porgandite ja lastešampusega.

135B VÕIDAB!

Möödunud on 135. b teine õppeperiood Tallinna Reaalkoolis ning käes on paras aeg, et anda taaskord ülevaade meditsiinisuuna tegemistest. Seltsimehelikult lõppesid käsikäes nii esimene poolaasta kui ka meditsiinisuuna esimene kursus.

12. oktoobril moodustatud kolm 11-liikmelist gruppi jätkasid roteerumist ka 2. ja 9. novembril. Töötubadeks olid loeng tervishoiu juriidilisest poolest, ohutuse ja nakkuste ennetamise praktikum ning loeng terviseinfosüsteemidest.

16. novembril juhatasid saatuse keerdkäigud õpilasi aga vahearvestuseni. Vahearvestus koosnes neljast suuremast küsimusest, millele tuli õpilastel eraldi lehtedel kirjalikult vastata. Küsimused käsitlesid vastavalt meditsiiniajalugu ja tervishoiusündmuste mõju inimkonnale, eTervist ja terviseinfosüsteeme, näidisjuhtumit õnnetusest ja toodud juhtumiga tegelemiseks vajalikke funktsioone haiglas ning standardseid ettevaatusabinõusid nakkusohutuse tagamiseks. Lühidalt prooviti saada aimu meditsiiniõpilaste arengust eelnenud õppetöö käigus.

23. novembril, 30. novembril ja 7. detsembril jätkus roteerumine kolmes 11-liikmelises grupis, ent seekord oli igal nädalal ühel grupil võimalik kell 14.35 joosta koju õppima või trenni ootama hakata, teisel grupil külastada ITK Magdaleena üksust ja kolmandal grupil ITK Ravi tänava üksust. Näha oli küllaga ja kohati jäi aega puudugi. Iga grupp nägi asju küll natuke erinevalt, ent üldjoontes saime näha niivõrd mitmeid haigla osasid, et nende loetlemine läheks siinkohal keeruliseks.

Reedesel päeval, 24. novembril talutati kogu meditsiinisuund ning 5 majanduspoissi Ravi tänavale meditsiinikonverentsile. Konverents oli sisukas: oma uurimistöid esitlesid nii kõrgkooli kui ka Reaalkooli õpilased, alguses võttis sõna ITK juhatuse esimees Ralf Allikvee ning hiljem jagati parimatele töödele ka mitmesuguseid auhindu. Vähem oluliseks ei pidanud 135b õpilased ka pakutud suupistete tarbimist. Usun aga, et kõige meeldejäävamaks osaks konverentsist oli varasemate aastate 11. klasside uurimistööde nägemine ja aimduse saamine, mis imeloom see üldse on.

s14. detsembril saigi 1. kursus läbi. Kogunesime taaskord Ravi tänavale, seekord peaasjalikult konstruktiivse (ent loova) tagasiside vahetamiseks õppejõudude ja õpilaste vahel. Hindasime nii meditsiinisuuna senist sisu kui ka organisatoorset ülesehitust. Üldjoontes “polnud üldse hullu”, ent olulisemal kohal peaks meie lennu arvates olema erinevate meditsiiniloengute sidusus ja teadmiste terviklikkuse suurendamine. Lahenduseks pidasime kursuse kokkuvõttena kasutatavaid lisamaterjale, kust saaksid õpilased ülevaate sellest, mida nad peaksid olema omandanud.

Kokkuvõtvalt öeldes on meditsiinisuuna õpilased rahul. Vaatamata mõningasele arenguruumile on õppesuund hästi üles ehitatud, õppejõud on väga motiveeritud ja toetavad ning meie meditsiiniteadmised on saanud endale hea ja kindla aluspõhja. Samuti on rõõmustav, et meie klass oskab end haigla territooriumil väärikalt ülal pidada ning seeläbi rõõmustada ka õppejõude. Marika on ka rõõmus. Tõsisem töö saab alguse aga 2. meditsiinikursusega, sest õppesuuna rõhuasetus hakkab nihkuma üldteadmistelt tervishoiust, ohutusest ja haiglatest meditsiini sisulisele poolele.

Autor: Markus Vaher

Pildid: õp Kersti Veskimets, Laima Šusta

5. detsembril käisime klassiga Tallinna raekojas, et tutvuda Põhja-Euroopa vanima säilinud gooti stiilis raehoonega, kus Tallinna raad on juba alates 13. sajandist koos käinud. Garderoobis ootas meid giid, kes tegi lühikese sissejuhatuse keskaega ning raehoone algusaastatesse.

Peale seda juhatati meid juba kodanikesaali ehk avarasse eeskotta, kus peeti keskajal uhkeid vastuvõtte ja pidustusi. Võtsime kõik istet; neile, kes juhuslikult esimesse ritta sattusid sai osaks au puhata oma jalgu samadel istekohtadel eriti tähtsate isikutega, kes samuti neil toolidel kunagi istusid. Kodanikesaalis jutustas giid meile seinu katvatest gobeläänidest. Kahjuks olid seal hetkel eksponeeritud koopiad, ent siiski oli neid põnev vaadata.

Edasi liikusime raesaali, mille seinad on kaetud maalidega. Seal veetsime kindlasti kõige kauem aega, kuna selgitused olid pikad ja põhjalikud. Kuulasime hoolega, sest muuseumikülastustel räägitav oli tulemas ka kontrolltöösse. Maalid olid valdavalt piibliteemalised. Kui giid meile vägevast kangelasest Simsonist rääkima hakkas, pahvatas terve klass naerma, oli ju tol tegelasel sama nimi kui meie klassivennal Andreas Simsonil. Tundub, et piiblitemaatika on meie klassi jaoks esialgu veel veidi uudne. Andreas ise puudus sel päeval, seetõttu ei oska arvata, kas ta ise on oma kuulsast nimekaimust teadlik.

Edasi liikusime trepist alla keldrikorrusele. Seal saime vaadata erinevaid makette, näiteks Tallinna vanalinna ja kaupmeeste kaaluhoone oma. Eksponeeritud oli ka varasem Vana Toomas.

Keldrikorruselt suundusime juba tagasi garderoobi ning välisuksest välja astudes oli tunne veidi müstiline, nagu viibiks keskaegsel jõulupidustustel, sest raekoja ees toimus jõuluturg.

Autor: Brigita Maria Raave

29. novembril külastas 135. b Loodusmuuseumi geograafia tunni raames ning peale selle, et saadi lisainfot Maa ajajärkude kohta, tutvus ka meie klass tehnoloogia uusimate saavutustega. Nimelt saime kõik endale virtuaalreaalsuse prillid ette panna ja sukelduda maailmamere sügavustesse. Nii sai 135. b 29. novembril tunda end nii mõne trilobiidina, kes jalutab kambriumiaegse ookeani põhjas, kui ka teadlasena, kes suudab ajas ligi 4 miljardit aastat tagasi rännata.

18. novembril toimus Reaalis VII ajalooõpetajate kongress, millest ka meie, 135.b, võtsime osa, seda küll vähendatud koosseisus. Kongressi eesmärk on kutsuda kokku Eesti riigi ajaloost huvituvad õpetajad ja õpilased ning üheskoos veeta päev põnevaid esitlusi aktuaalsetel teemadel kuulates. Kongressi eripära on see, et esinejad ei ole ainult eestlased, vaid nad on kokku tulnud üle terve Euroopa, näiteks Hispaaniast, Taanist, Norrast, Lätist, Leedust, Ungarist, Soomest, Kreekast, Itaaliast, Portugalist ja Saksamaalt.

Sel korral oli kongressi teemaks põhiõigused demokraatlikus ja diktatuurses Euroopas maailmasõdadevahelisel perioodil. Huvitav oli vist kõigil, kes kohal olid, sest kuulata seda, kuidas eri riigid õpetavad tolle ajajärgu ajalugu, oli päris põnev. Kuna plaanin võtta osa veebruaris toimuvast ajalooolümpiaadist, mille teema on väga sarnane kongressi omaga, oli üritus mulle väga kasulik ja huvitav.

Mina sain osaleda kahes töötoas. Neist üht vedas eestlane Trivimi Velliste, Eesti Vabariigi endine välisminister. See töötuba oli teemal ,,Eesti riigi õiguslik järjepidavus – kas vorm või sisu?“. Teise töötoa, mille teema oli ,,Kas pärast sõda peaks tulema kõigepealt rahu või õiglus: 20. sajandi Hispaania näitel“, korraldas hispaanlane Luis Horrillo Sanchez. Mõlemas töötoas kajastus praegu väga aktuaalne teema – Kataloonia iseseisvus, mille olemusest, täpsemalt siis õigusest olla vaba, sain kõvasti rohkem teada.

Nagu ütles Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees Madis Somelar, oli väga tore näha, et peale õpetajate oli seekordsest kongressist osa võtmas ka palju õpilasi, kellel loodetavasti tärkas kirg ajaloo vastu ning kes tulevikus ise ka ajalooõpetajad on.

Kongress oli suurepärane, kohtume järgmisel korral!

Autor: Gregor Pihlak

Pildid: Laima Šusta, Margareta Päts

Reedel, 17. novembril käis 135. b Mandri-Eesti vanimas pühakojas Toomkirikus ekskursioonil, kus avanes ainukordne võimalus uurida lähedalt Ackermanni barokset altariseina. Klass jagati kolme gruppi, et tagada parem juurdepääs nii altarile kui ka kirikutorni. Õpilased tundsid end justkui kunstiajaloolaste ja restauraatoritena, ronides tellingutele lähemalt vaatlema eesti esimese vaba puunikerdaja Christian Ackermanni imetabast altarit. Tellingutel turnides köitis kõigi meeli suurejooneline vaade kiriku interjöörile, eriti altariseina tipust, kust sai näha pühakoda Jeesus Kristuse positsioonilt (10 meetri kõrgusel põrandast). Räägiti ka Ackermanni eluloost ja teistest tema loodud teostest Eesti väiksemates maakirikutes. Lisaks eelmainitule said õpilased ronida 69-meetrise keskaegse kellatorni tippu ning nautida lummavat vaadet süda- ja kesklinnale. Trepilt laskudes loeti ka kokku kellatorni viivate kiviastmete arv – 118 füüsilist pingutust nõudvat kiviastet. 135.b kollektiiv oli Toomkiriku ekskursioonist kütkestatud ning äärmiselt tänulik õpetaja Anu Kellale, kes selle harukordse ja hariva õppekäigu korraldas.

Autor: Kairit Klaus

Pildid: õp Anu Kell, Laima Šusta

13. novembril sai Reaali Poiss 90-aastaseks! Imeline arv, pean ütlema. Loomulikult oli Poisi sünnipäev vägagi suursugune üritus. Meie klass oli muidugi koolis pidulikes riietes, terve koosseis oli viks ja viisakas. Kahjuks said poisid ühe halva uudise osaliseks; nimelt tuleb soetada uued ülikonnad. ?

Aktuse asemel toimus Poisi ees pidulik kogunemine. Ning ka 135. b klass oli esindatud as always. Meie klassist oli Soome lipuga Hugo, saatjateks Kirke ja mina. Skaudi lipp oli uhkete skautide Gregori ja Kaareli käes. Pärast kogunemist oli kõigil siiski üpris külm, mitut õnnetut hinge ei aidanud isegi kindad. Kõige täbaramas olukorras olid aga Kaarel ja Gregor, kes olid terve ürituse kestel õues vaid skaudivormis. Pärast kogunemist saime kõik sõdurisuppi, mille serveerimisviis oli meile võõras: supp oli taldrikus. Olukorra tegi natuke nutuseks fakt, et nii mõnelgi said kas mantel, kingad või kindad supiga kokku.

Pärast sõdurisuppi läksime Solarisse ajalooloengut kuulama. Lisaks Reaalkooli õpilastele oli kohal ka GAG-i ja JWG-i õpilasi. Ajalookonverentsi võtaks kokku neli sõna: mitmed uinujad ja Reimannid.

Kokkuvõtteks pole soovida ei mitte midagi muud, kui et Poisil tuleks neid aastaid veel ja veel!

Autor: Terke Kram

Pildid:  http://real.edu.ee/gallery/main.phpg2_itemId=75802&g2_page=3                                                    

Reede, 10.11 oli kogu gümnaasiumile ning eelkõige abiturientidele eriline päev. Nimelt said meie kallid jumalad rinda koolimärgid. Ka noorematele koolikaaslastele oli see rõõmupäev, sest kõigil olid lühendatud tunnid ja sai varem õhtule reedet nautima. Aktus ise oli meile kui pealtvaatajatele pigem 1,5 h plaksutamist ja õnnelike abiturientide nägude vaatamist suurelt ekraanilt aula ees. Siiski oli see aga üks meie esimesi üritusi koolis, mis oli mõeldud vaid gümnaasiumile ja veidi eriline tunne oli ikka.

Õhtul kogunesime kõik taas koolimajja, et tantsida ja pidu pidada. Kõigil olid seljas oma parimad peorõivad ning tantsukingad. Kõige meeldejäävam osa mulle oli siiski õp Otsa seltskonnatantsud, mida mäletan ma ka juba põhikoolist. Õhupuudus peale seda kõva tantsuvihtumist aulas oli aga kohutav. Peale pisikest pausi saime praktiseerida oma tantsukursustel õpitud samme. Mõni eriti õnnelik klassivend sai ka tantsu meie armsa klassijuhatajaga, mõni aga ei pääsenudki kurvastuseks löögile, sest järjekord oli liiga pikk. Ehk järgmisel peol…

Kella 9 ajal jõudis kätte hetk, mil abituriendid meid välja laulma hakkasid, mis oli samuti omamoodi kogemus. Koolist lahkudes oli kõigil naeratus näol ja tõdeti, et oli väga tore olnud. Kurb oli isegi, et nii vara välja aeti. “Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama” pidas igati paika. Kindlasti oli see üks meeldejääv õhtu, kuid see kõige meeldejäävam tuleb alles kahe aasta pärast! 🙂

Autor: Kirke Kaur