Märgiaktus ja -pidu
Reede, 10.11 oli kogu gümnaasiumile ning eelkõige abiturientidele eriline päev. Nimelt said meie kallid jumalad rinda koolimärgid. Ka noorematele koolikaaslastele oli see rõõmupäev, sest kõigil olid lühendatud tunnid ja sai varem õhtule reedet nautima. Aktus ise oli meile kui pealtvaatajatele pigem 1,5 h plaksutamist ja õnnelike abiturientide nägude vaatamist suurelt ekraanilt aula ees. Siiski oli see aga üks meie esimesi üritusi koolis, mis oli mõeldud vaid gümnaasiumile ja veidi eriline tunne oli ikka.
Õhtul kogunesime kõik taas koolimajja, et tantsida ja pidu pidada. Kõigil olid seljas oma parimad peorõivad ning tantsukingad. Kõige meeldejäävam osa mulle oli siiski õp Otsa seltskonnatantsud, mida mäletan ma ka juba põhikoolist. Õhupuudus peale seda kõva tantsuvihtumist aulas oli aga kohutav. Peale pisikest pausi saime praktiseerida oma tantsukursustel õpitud samme. Mõni eriti õnnelik klassivend sai ka tantsu meie armsa klassijuhatajaga, mõni aga ei pääsenudki kurvastuseks löögile, sest järjekord oli liiga pikk. Ehk järgmisel peol…
Kella 9 ajal jõudis kätte hetk, mil abituriendid meid välja laulma hakkasid, mis oli samuti omamoodi kogemus. Koolist lahkudes oli kõigil naeratus näol ja tõdeti, et oli väga tore olnud. Kurb oli isegi, et nii vara välja aeti. “Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama” pidas igati paika. Kindlasti oli see üks meeldejääv õhtu, kuid see kõige meeldejäävam tuleb alles kahe aasta pärast! 🙂
Autor: Kirke Kaur
© 2024, 135b