Keskaegne Viljandi
Tallinna üheksa keskaegse linna hulka kuulub ka Lõuna-Eestis Viljandi järve kaldal ning Sakala kõrgustikul asuv Viljandi linn. Tihtipeale on raske määratleda keskaegsete linnade asutamisaastat, sest nagu öeldakse: ajaloovärvid on akvarellid. Küll aga saab laias laastus eeldada, et Viljandi linn muutus olulisemaks keskuseks 13. sajandi algul, nimelt 1224. aastal, mil esialgse puidust linnuse asemel hakati ehitama kivilinnust. Seega võib järeldada, et Eesti aladel hakkas linnade tähtsuse suurenemine üldjoontes samal ajal. Tallinnast hakkas samuti kujunema tähtsam keskus just 13. sajandi algul, 1219. aastal, mil Taani väed muistse vabadusvõitluse aegu Tallinnasse randusid. Nii Tallinnast kui Viljandist kujunesid ka Hansalinnad, millest Tallinn sai Lübecki linnaõiguse ning Viljandi Riia õiguse. Erinevalt Tallinnast on aga Viljandi tähtsus läbi aegade vähenenud. Viljandi tähtsus kulmineerus muistses vabadusvõitluses ning sellejärgses orduperioodis. Kuna Viljandi linn on läbi aegade olnud pigem väike, siis sõltus tema käekäik tohutult kaubandusest. Seega langes Viljandi tähtsus ja võim seoses Hansa liidu allakäiguga 16. sajandil drastiliselt. Samuti pidi Viljandi läbi ajaloo, eriti 16–18 sajandil, kandma mitmeid kaotusi erinevates sõdades, kus ta oli tihti jäänud kahe erineva võõrvõimu tallermaaks. Kõige masendavam periood Viljandi ajaloos oli Rootsi aeg, mil kunagisest Viljandi linnast oli Poola-Rootsi sõdade tõttu alles vaid rusuhunnik. Samal ajal kui Tallinn Rootsi ajal õitses, oli Viljandi kaotanud linnaõiguse, mis kihutas linnast eemale kaupmehed ning käsitöölised. 1681. aastal elas Viljandi aladel veel vaid 55 perekonda. Kui heita pilk veidi kaugemasse minevikku, muinasaja lõppu, võib täheldada aga Viljandi suurt panust eestlaste muistses vabadusvõitluses. Läti Henriku kroonika kohaselt oli Viljandis asunud suur topelt-palkseinadega kindlustatud linnus, millest oli vaenlasel ehk ristisõdijail äärmiselt keeruline ennast läbi murda. Viljandi linnuse esimene piiramine toimus 1211. aastal ning pärast nädal aega kestnud piiramist jõuti otsusele lasta linnusesse vaid preestrid ning muu sõjategevus lõpetada. Linnusesse lasti saksad sisse alles 1217. aastal pärast Madisepäeva lahingut, mil langes eestlaste osavaim väejuht ning rahvavanem Lembitu. Kuid Viljandi ei raugenud ka siis, vaid võttis innukalt osa ka 1223. aastal Saaremaalt alguse saanud ülestõusust. Ülestõusu käigus vangistasid sakalased linnuses olnud sakslased ning hukkasid neist mõjukamad. Viljandi oli linnuse taas oma käsutusse saanud ning hoidis koos vene abivägedega vaenlast edukalt tagasi. Kui aga 1223. aasta augustis kogenud väejuhi Lippe Berhhardi juhtimisel linnuse alla 8000-meheline sõjavägi kogunes, oli Viljandi sunnitud alla andma. Sellega oli lõppenud Viljandi vahelduv autonoomsus ning oli täielikult allunud ordule.
Viljandi ordulinnus
Nagu eelpool mainitud sai, kujunes Viljandi tähtsamaks keskuseks just muistse vabadusvõitluse lõpusirgel, mil endise palklinnuse asemel hakati ordumeistri käsul ehitama võimsat kivilinnust. Linnus ehitati Viljandi läheduses põletatud tellisest. Kivilinnust ehitati mitu sajandit ning sellest kujunes üks Baltimaade võimsamaid kindlustuskomplekse. Lisaks linnusemüürile kaitsesid seda ka linnamüürid ning pealinnuse kaks eeslinnust. Samuti ääristasid linnust vallikraavid. Linnus jäi lausa kuni 1560. aastani vallutamatuks. Tõenäoliselt 13. ja 14. sajandi vahetusel ehitati linnusemüüride sisse ka nelinurkne konvendihoone. Viljandi õitseaeg oligi ca 14. sajandil, mil viimane Hansa liiduga ühines. Viljandi asus nagu Tallinngi kaubateede lähedal ning seega olid mõlemad ka tähtsateks Hansalinnadeks. Viljandi asus kaubateel, mis ühendas Tallinnat ja Riiat ning Pärnut ja Tartut.
Viljandi ordulinnuse rekonstruktsioon
Linnamüür
Keskaegse Viljandi ümber ehitatud linnamüüri varemed (aastatel ~ 1260.-1300.a) on säilinud tänapäevani. Kaitsemüürid ümbritsevad linna kolmest küljest, müürid on kohati 2 meetrit lai ja 4 meetrit kõrged. Müüridest väljapoole jäid sügavad vallid, mis olid 20-30 m laiused ning 6-7 m sügavused. Müüriga piiratud ala oli keskajal 10,2 ha suurune, kuid linnamüür sai tugevalt kannatada 16.-17.sajandil toimunud sõdades. Müüri hävimist soodustas ka intensiivne ehitustegevus 18.-20.sajandi jooksul. Enamus keskaegsest linnamüürist on hävinenud. Viljandi linnamüüri juurde kuulusid keskajal neli kaitsetorni: Riia torn, Põhjakülje torn, Moskva torn ning Ümartorn. Kaitsemüüril asusid 3 väravat: Riia värav, Tartu värav ja Kolmas värav.
Võrdlus Tallinna linnamüüriga:
Tallinna linnamüüri ehitamine Taani kuninga ema Margarete käsul algas samuti 13. saj teisel poolel ning jätkus veel läbi sajandite erinevate täienduste ning tugevduste raames. Algselt oli müür võrdlemisi madal (kuni 5 m) ning mitte eriti paks (1-1,5 m), kuid tänapäevani säilinud säilmed pärinevad 14. sajandi algusest, kui uus Tallinna asehalduriks määratud Johannes Canne alustas rekonstruktsiooniga, mille käigus kasvas linnamüür laiahaardelisemaks, kõrgemaks (6,5 m) ja paksemaks (2,3 m). Uut Kanne müüri täiendasid ka müüri siseküljel asuv kaitsekäik ja ripptornid. 15. ja 16. sajandi jooksul toimusid ka edasised väga ulatuslikud arendused, muutudes võimsuse ja tugevuse poolest Viljandi omast tunduvalt suuremaks. Oma suurusest tulenevalt on Tallinnas ka enam väravaid ja torne, millest võimsaim Kiek in de KökTänapäeval on säilinud 2.4 km pikkusest linnamüürist 1.9 km, 46 esialgsest tornist on alles 20. Seega on alles oluliselt suurem osa kui Viljandist, kuid vallikraavi näitena on Viljandi linnamüür pädevam.
Viljandi Jaani kirik
Viljandi Jaani kiriku ehitusajendiks oli 1560. aastal frantsisklastele kuulunud Viljandi linnakiriku Liivi sõjas purustamine. Koguduse jaoks hakati kirikut taastama ning 17. sajandi esimesel kümnendil see ka valmis, kuid Põhjasõjas kannatas kirik taas. Kirik pühendati Ristija Johannesele. Viljandi Jaani kirik on mitmes sõjas kannatada saanud ning korduvalt restaureeritud. Barokne tornikiiver valmis 18. sajandi lõpus, kuid hävis põlengus 1811. aasta. 1815 valmis tänaseni seisev tornikiiver. Kirik suleti kaubalaoks 1950. aastal, 80.-ndatel alustati hoone kontserdisaaliks muutmisega. Kirik sai renoveeritud ja sisseõnnistatud 1992. aastal. Ainulaadsena Eestis on seal 3 tornikella ning 25 kellaga kellamäng. Kirikus olevad seinavaibad on kudunud kohalik tekstiilikunstnik prof. Anu Raud. Hetkel tegutseb seal Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.
Võrdlus Tallinna Toomkirikuga:
Tallinna Toomkirik on ehitatud 13. sajandil, Viljandi Jaani kiriku eelkäija linnakirik aga 15. sajandil. Mõlemas kirikus tegutseb EELK. Toomkirikus tegutsesid dominiiklased, Viljandi kirikus frantsisklased. Mõlemad kirikud on valged kivikirikud, mis tegutsevad ka tänapäeval. Kui Jaani kirik on pühitsetud Ristija Johannesele, siis Toomkirik Pühale Neitsi Maarjale.
Viljandi tänapäeval
Kahjuks on keskaegse Viljandi hiilgus tänapäevasest maailmast kadunud. Siiski on Viljandi linn, kus on palju näha ning palju teha. Tänapäeval tippsündmusteks Viljandis Hansapäevad ning Viljandi pärimusmuusika festival ehk Viljandi folk. Viljandi folk algas juba aastal 1993 ning toimub iga-aastaselt siiamaani. Viljandi folk toob kohale mitmeid eesti ja ka välismaa artiste, tantsijaid ja pillimängijaid. Folgile tuleb kohale tuhandeid inimesi, üle kogu Eestimaa. Nt aastal 2011 külastas Viljandi folki 4 päeva jooksul 20 000 inimest. Festival toob Viljandi tänavatele muusikat, tantsu ning festivalimeeleolu. Nagu kirjutatud Viljandi folgi kodulehel: “Ent kokkuvõttes oli on ja jääb kõige olulisemaks ikkagi Eesti pärimusmuusika hoidmine ja edendamine. Tahame ka tulevikus innustada noori inimesi omi laule laulma, lugusid mängima ning tantse tantsima, et meie pärimuskultuur oleks elus ja omanäoline – nagu emakeel, mille abil üksteisega suhtleme.”Viljandi on seega süda eesti folkloori elus hoidmises ning populariseerimises. Peale festivali saab Viljandis nautida ilusat loodust mitmete matkaradadega ning ilusa Viljandi järvega.
Kirjutasid Helery, Aiko, Aile, Liisa Rita, Sirle ja Anni.
© 2024, 136c