Arvamuslugu – Eesti spordisüsteem täna ja homme
Tihtipeale kajastatakse tänaseid eesti spordisündmusi meedias üsnagi negatiivsena. See on ka arusaadav, sest võrreldes kümnenditaguste aegadega on Eesti spordi tase märgatavalt langenud. Küsitakse palju küsimusi. Miks niimoodi? Miks enam pole nii nagu vanasti? Varem ju oli… jne. Selliste küsimuste küsimine pole vale. Nüüd oleks vaja nendele küsimustele ka vastused leida. Eesti viimasest olümpiavõidust on tänaseks möödas üle 11 aasta. Kus on kunagiste sangarite järeltulijad täna? Nad on ikka meie kõigi seas, kuid nende üles leidmine ja tippu viimine pole viimase aastakümne jooksul eriti tulemuslik olnud. Siinkohal annan enda poolt kolm ettepanekut, mis viiks Eesti spordi taas maailma edukaiamate hulka.
Esmalt oleks vaja täielikult ümber struktureerida Eesti spordi järelkasvusüsteem. Tänapäevane professionaalne sport nõuab endast enamat kui lihtsalt rohket treenimist. Sportlane peab olema 24/7 sportlane. Sportlike eluviiside õpetamiseks ja realiseerimiseks oleks vaja taaselustada spordikoolid. Täna tegutseb Eestis vaid üks erarahastusega spordikool, mille kompententsus on samuti kaheldav. Rajama peaks spordialade põhised koolid, mis koondaksid ühes asutuses kogu ühe spordiala järelkasvu eliidi. Samuti peaks tagama koolidele riigipoolse rahastuse, mis garanteeriks noortele sportlasetele parimad võimalikud tingimused.
Teiseks oleks vaja rajada universaalne ühtne olümpia treeningkeskus, kus oleksid olemas maailmaklassist treeningvõimalused. Sarnane keskus on hetkel saamas Kääriku spordibaasist, kuid hetkesed treeningtingimused pole endiselt piisavad. Vaja on parandada spetsiifiliste spordirajatiste olemasolu ning teha keskus atraktiivseks treeningpaigaks mitmete erinevate spordialade sportlastele. Eelpool kirjeldatud keskuse ainukeseks ülesandeks poleks mitte ainult treeningtingimuste parandamine, vaid ka spordimeditsiini ja sporditeaduse parem kättesaadavus. Täna puudub Eesti spordist täielikult teaduslik lähenemine. Selline keskus oleks ühenduspunkt sportlaste ja sporditeadlaste vahel, kes aitaks sportlastel treenida veelgi tõhusamalt ning aitaks vältida võimalikke vigastusi.
Ja ega spordist rääkides ei saa üle ega ümber rahast rääkimata. Hetkel valitseb Eesti spordis rahastamises järgmine seaduspära: Kui tuleb tulemus, tuleb raha. Selline raha jagamise meetod on ka võhikule arusaadavalt vale. Sportlane peaks saama finantseeringut alates järelkasvu klassidest. Raha ei peaks olema talendika sportlase puhul see faktor, mis otsustaks tema karjääri jätkumise või lõpu. Ainuüksi erasponsoritega spordi tegemine ei ole jätkusuutlik. Täna teeb suur osa Eesti järelkasvust sporti 100% oma vanemate finantseeringust.Â
Kõigi nende tingimuste täitmiseks on võtme kohal jällegi raha. Kuid panustades nendesse punktidesse paraneks Eesti spordi olukord märgatavalt. Mine tea, äkki näeme uut olümpiavõitjat juba mõne aasta pärast.
Kirjutas Kaspar P
Olümpiavõitja Kristina Šmigun Vähi
© 2024, 136c