Sveni juures, Hiiumaal

  1. juuni algas paljude (poolte) jaoks varajase ärkamisega, et toimetada end bussijaama sõiduks Hiiumaale. Hiiumaale otsustasime minna, kuna Sven läheb järgmine aasta Ameerikasse vahetusaastale. Ega siis lahkumispeota ei saa kodumaalt lahkuda. Sass ei saanud varajase ärkamisega hakkama ning magas sisse, mis osutus tema Hiiumaale jõudmiseks saatuslikuks. Veidi alla kahe tunni pärast jõudsime Rohuküla sadamasse, kus astusime Tiiu pardale. Laevaga oli muidu täitsa normaalne sõita, kuid pardal asuva R-Kioski hot dog’id olid kuidagi kallid ning tualetipottides oli veetase kuidagi kõrgel – nagu Ameerikas. Hiiumaal Heltermaa sadamas võttis meid peale vanemat sorti kollane buss, millega oli väga tore sõita Käinasse Konsumisse, kus ostsime liha, muidu süüa (mille eest pole mõned muidusööjad siiani maksnud) ning liitrite kaupa juua. Sellele järgnevalt laadisime kogu krempli bussi ning sõitsime Orjakusse, kus Sven (tuleb välja, et seal kutsutakse teda Aigariks) elabki. Sveni juures paigutati meid külalistemajja. Võiks öelda, et see oli päris rustikaalne. Järgnevate tundide jooksul grilliti, söödi ja joodi. Liha jätkus koguni kaheks toidukorraks. Mõned, kes käisid ujumas naasesid kõik punaka päikesepõletusega näol. Peagi peale ujujate tagasitulekut jõudis kohale ka Somelar. Tunni progressiivsel hilinemisel muutusid mõned järk-järgult aina rohkem väsinuks ja emotsionaalseks, mille tõttu oli isegi päris hilja öösel kuulda ühest toast kaheldava väärtusega muusikat. Samuti hakkas öösel sadama ja müristama, kohutavalt kõvasti müristama, kuid see ei seganud und – ilmselt olid nad peale pikka päeva ikka väga väsinud. Nii väsinud, et mõnel oli tarvis ennast õues tuulutada. Neid tabas välk ja vesi ning nad said päris märjaks. Hommik tõi nii mõnelegi peavalu – pikalt magamine võib paradoksaalselt teha väsinumaks. Kell 11 äratas meid Madise hääl, mis kutsus kolme õpilast saare peale ringi sõitma. Kümne minutiga oli lisaks Somelarile autos täitunud hoopis neli kohta: Anni, Marie, Miko, Karmo ja Mia. Esialgne siht oli sõita Kõpu tuletorni juurde, aga kui saime aru kui kaugel see on, siis jätsime selle viimaseks. Etteruttavalt võib öelda, et sinna ma ei jõudnudki.
    Kui eile naersime, et Madis hakkab meid vedama mööda Hiiumaa kirikuid, siis täna see juhtuski. Esimene peatus oli Pühalepa kirik, mis on Hiiumaa vanim kiviehitis. Esimene kivikirik valmis enne 1260. aastat. See oli kaitsekirik. Avasime omavoliliselt värva ja läksime hauaplatse uurima. Tipphetk oli, kui Miko suutis vana hauakivi enda keharaskusega maa seest lahti lükata. Edasi läksime Suuremõisa kohvikusse hommikukohvi nautima. Nagu kohane, tegid härrasmehed tüdrukutele joogid välja. Järgmine siht oli Tahkuna tuletorn. Kuna sõit oli pikk, siis saime arutada Somelari kabineti korrastamist ja disaini. Plaanid on igatahes lahedad. Tee peal käisime Ristimäel, mis uppus inimeste poolt tehtud ristidest. Legende on palju, aga teada on, et need toovad õnne. Riste oli lihtsalt nii palju, et hakkas kõhe ja isegi puujuured olid risti kasvanud. Tegime ise ka mõne risti. Ristidega sama palju oli seal ka sääski, kes sõid meid täielikult ära. Peatusime ka puittangi juures, mida kasutati filmis “1944”. Madisest ja Mikost sai armsaid pilte. Loodushuvilistest saatsime pildi ka õpetaja Veskimetsale.
    Ülejäänutele tegi Patrick hommikuks pannkooke. Jõudsime veidi enne kella viit Kärdlasse, et sõita sealt bussiga koju. Oli ka õige aeg; kohe peale meie lahkumist Orjakust hakkas kõvasti sadama ja nähtavus oli nii madal, et liiklus seiskus. Tagasitee möödus vahejuhtumiteta.

Aitäh Sven toreda ürituse eest. Jääme sind igatsema!

Kirjutas Nikita

Kommenteerimine on keelatud.