Järjekordne ekspeditsioon ida poole

Kolmapäeval, 28. novembril sõitsime terve gümnaasiumiga itta, et anda au saja aasta eest kodumaa kaitsmist alustanud eestlastele. Nii mõnelegi (k.a. minule) tundus sõja alguse tähistamine algul imelikuna, sest kellelegi ju ei meeldi sõda, kuid õppereisi oodati siiski huviga.

Juba reisi algus oli tegus. Olenemata varasest väljasõidu kellaajast, ei lubanud õpetaja Martin Saar kellelgi magama jääda – oli aeg kuulata vabadussõja sõdurite mälestusi ja laule!

Narvasse jõudes võtsime peale oma giidi ning tegime kiire tuuri linnas. Külastasime Kreenholmi Manufaktuuri, Rootsi lõvi mälestusmärki, bastioneid ja vanalinna. Tuur jäi aga suhteliselt lühikeseks, kuna pakane kippus läbi jope kehale kallale.

Edasi sõitsime obeliskikujulise Riigiküla lahingu mälestusmärgi juurde, kus vaid poole meetri kauguselt saime näha kõndivat ning paarikümne meetri kauguselt rääkivat presidenti. Pärjapaneku tseremoonia kestis ligikaudu pool pikka tundi, mille jooksul nii mõnigi kõrv ja/või sõrm suutis külmast punaseks ja seejärel siniseks muutuda. Pudireas tasapisi bussi poole kõndides sai unistada peagi saabuvast soojusest.

Eelviimane peatus oli meie jaoks Narva raekoja plats, kus segakoori lauljad said hea tundega jalutada järjekorra esiotsa, et kõigist varem sooja sõdurisuppi ja -kringlit oma külma kõhtu manustada. Narva Kolledžis tegi segakoor proovi, et valmistuda peagi saabuvaks esinemiseks ning tehti ära ka igakolmapäevane proov, sest iga kolmapäev loeb! Segakoor jäi aga ilma umbses ruumis toimunud loengutest, mille ajal nii mõnigi õpilane kui ka õpetaja õhupuuduse tõttu magama kippus jääma.

Autor: Kaarel S.

Pildid: õp Anu Kell

Kommenteerimine on keelatud.