135b

Koerad on superarmsad ja veel „mida pehmem seda parem“. Ise olen pigem küll kassiinimene (rahunege maha), kuid armas koer on armas koer. Ja viiendal jaanuaril sai meie klass rõõmusõnumiga meili Marikalt: ITK-s on nüüd koer.

Kohe hakkas klassichat’is pihta möll. Küsiti, kui suur koer on, kui vana, mis tõugu, kas ta on armas, poiss või tüdruk jne. Mõnel meie klassis oli juba olnud privileeg koeraga kohtuda ning öeldi, et tegu on Jaapani akitaga (siiralt soovitan guugeldada, sest see on ebareaalne, kui armas saab mõni koer olla). Kaheksandal jaanuaril oli meil lõpuks ometi au temaga kohtuda. Tähtsaim esimesena: kas ta oli armas? Jah. Kas ta oli pehme? Jah. Mis ta nimi on? Marta.

Alatest sellest hetkest on meil tundides olemas karvane kaaslane Marta. Enne tunni algust kogunetakse teda alati paitama ja kaisutama (mõnel läheb see mängimine veidike “karmimalt“ @Tom). Õnneks on ta väga sõbralik ja seltskondlik loom, seega ta ei pane pahaks. Tundide ajal on alatihti kuulda, kuidas ta end saputab ja vahetevahel ka niutsub. Mõndadel kordadel lastakse Martal tunnis ringi käia. See on muidu väga tore, aga selle rikub ära koera harjumus laudade ja toolide peal olevaid sidemerulle suhu pista. Dieedi poolest kehv valik. Mõned korrad saame meili teel kehvade uudiste osalisteks, et kahjuks Marta tundi ei tule. Kuid õnneks on ta tavaliselt järgmine tund jälle kohal.

Marta on killuke vikerkaart meie muidu tumedates koolipäevades. Elagu Marta!

Autor: Terke K.

Postitatud: Pühapäev, 24.02.2019 kell 09:58 Kategooria: 11. klass. Selle sisestuse RSS-voog: RSS 2.0