Kehra, siitmaalt ja mitte enam
Just 4. jaanuaril möödus sada aastat vabadussõja otsustavast lahingust, millega peatati Tallinna poole suunduvad üksused. Meenutamaks murdelahingute 100. aastapäeva, toimus 4. jaanuaril Kehras mälestusüritus, kus 135.b klassist võtsin osa mina, Tobias ja Nicolas. Päev algas hommikul kell 10 Balti jaamas kogunemisega, mille järel suunduti peagi Kehra rongile. Sõit vabadussõja radadele võis alata. Jõudnud Kehrasse, koguneti jaamahoone juurde mälestushetkele pühendatud kõnesid kuulama ning pärgade asetamist vaatama. Jaamahoone juures kohtasime ka eakat meest, kes ei suutnud must-kuldsetes mütsides noormehi nähes oma vaimustust väljendamata jätta – olime ju meie, realistid, samuti 100 aastat tagasi märgilise rolliga vabadussõjas iseseisva Eesti eest võitlemas. Mälestushetke järel seati aga sammud soomusrongi nr 7 Wabadus juurde, kus pidasid kõne kaitseminister Jüri Luik ning Eesti sõjamuuseumi direktor Hellar Lill. Kõned peetud, avati sümboolse pauguga taasloodud soomusrong, mida said seejärel uudistada kõik Kehrasse kogunenud ajaloohuvilised. Päev jätkus Kehra muuseumis aktusega, kus pidas kõne ka meie Nicolas. Kuulda sai veel Erko Olumetsa ja Margus Lombi esitlusi realistide panusest Eesti Vabadussõjas ning märkimisväärsest kehalise kasvatuse õpetajast ja skautluse rajast Anton Õunapuust. Muusikalise meelelahutuse eest kandsid hoolt 11. klassi noormeeste ansambel ja füüsikaõpetaja Toomas Reimann. Kõlasid kõigi lemmikuks saanud sõdurilaulud “Enne veel kui tõuseb päikene” ja “Singeri masin”. Aktuse lõppedes tänati geograafiaõpetajat Piret Karu mälestusaktuse korraldamise eest ning nauditi kuuma teed ja reaalikatele spetsiaalselt tehtud pitsat. Üheskoos vahetati veel muljeid möödunud päevast ning seejärel seati sammud Tallinna rongile. Vabadussõja murdelahingute mälestuspäev Kehras omab reaalikate teadvuses kindlasti olulist rolli ning jääb kauaks veel pakkuma mõtlemisainet realistide panusest vabadussõjas.
Tekst ja pildid: Kairit K.
© 2024, 135b