Arhiveeritud - kategooria: ‘12. klass’

Viimane EV sajandatest ehk realistid ĂŒlikoolilinnas

KĂ€esoleva aasta 2. veebruaril sai sada aastat Tartu rahu leppest. See on pĂ€ris viimane nendest EV sajandatest. LĂ”puks ometi. On lahe olnud, et gĂŒmnaasium on selle tĂ€he all möödunud, kuid peale on tulnud omamoodi tĂŒdimus. Samas andis see lĂ”pu jaoks iseĂ€ralikku tuhinat, et see nĂŒĂŒd ongi viimane. Reaalkoolile kohaselt ei saanud lĂ”ppu unarusse jĂ€tta: kurss Tartu poole ja minema!

Kunagi 11. klassis sai Narva suunas sĂ”idetud ja see oli olemuselt sarnane ĂŒritus: hommikul bussis magamise asemel kultuurikĂŒmblust, koha peal jaotutakse laiali, kuid pĂ€rast kogunetakse ĂŒhe kambana loenguid kuulama ning juba tagasi pealinna poole ja tagasiteelgi kultuurikĂŒmblust bussi kĂ”laritest.

12. klasside programmi esimene osa koosnes EÜS-i majatuurist ning TÜ muuseumikĂŒlastusest. EÜS-i majja pÀÀsemine mitteliigetele on tegelikult harv nĂ€htus ning samuti on ju tegemist ainult noormeeste organisatsiooniga: pĂ”nev vĂ”imalus kĂŒlastuseks meie naisperele. Majja jĂ”udes olime bussist vĂ€ljunutena kĂŒll uimased, kuid see polnud vĂ”rreldav sellega, millised olid juba pĂ€ev varem lĂ€inud koolikaaslased. Majja sisse astudes jaotusime kaheks grupiks ning meil vedas giidiga – tal oli kogu aeg sĂŒles pisike lapsuke nimega Maru.

Kuigi giid rÀÀkis hĂ€sti, jĂ€in juba esimeste ruumide jĂ€rel rĂŒhmast maha. Miks? Ei, mitte ebaviisakusest, vaid ĂŒks ruum lihtsalt lummas. Kui mind tunned, siis ilmselt juba aimad. Muidugi oli see raamatukogu. EÜS-i raamatukogu on tĂ”esti eriline, seal on Ă”ige hĂ”ng ning seda tunnistas ka giid: “Siin lihtsalt tuleb lugemisisu peale.” Ta lisas, et seal on nii mĂ”nigi lĂ”putöö valmis kirjutatud ja seda selsamal Ă”ige raamatukogutunde pĂ”hjusel. Riiulilt riiulile hĂŒpates mĂ€rkasime, et Ă€kki sisenes juba jĂ€rgmine rĂŒhm, kuid mĂ”istsime, et nĂŒĂŒd on vĂ€ljumiseks juba hilja ning jĂ€tkasime endises rahus.

PĂ€rast EÜS-i jalutasime TÜ muuseumisse, mis oli spetsiaalselt meie tulekuks esmaspĂ€eval lahti tehtud (!). Kuigi muuseum oli ĂŒĂŒratu, siis toon vĂ€lja kolm sĂ€ravamat mĂ€lestust sealt: 1) ĂŒlikooli anekdootide kogumik – ausalt öeldes on ĂŒkstapuha millisel giidil nii lĂ”busa teosega raske konkureerida, 2) nii vanad ja nii paksud raamatud, et lausa mitme mehe jagu, 3) Kristin ja see lift. Kristin oma ĂŒlirÔÔmsas olekus on ĂŒks parimaid nĂ€htusi ĂŒldse eales ning teda vĂ”is seal nĂ€ha muudkui ĂŒles ja alla sĂ”itmas ning vahepeal endaga kaasa kutsumas.

Tegelikult oli TÜs veel aega, kuid nĂ€lg nagu kĂŒlmgi Ă”ues kippus nĂ€pistama. Seadsimegi sammud Treffi poole, kus meile lĂ”unat pidi pakutama. Mida lubatud, seda saadud. JĂ€rjekorraga meil sĂ”pradega vedas, nii et kui lĂ”una oli sees, siis jĂ€i kogunemiseni TÜ aulas veel aega ja rakendasime selle muidugi, muidugi raamatupoes. RĂŒĂŒtli tĂ€nava antikvariaadis oli suht kuri mutt, nii et lĂ€ksime hoopis Krisostomusesse. Seal oli tĂ€iestiteine lugu ning kĂ”ik meist astusid sealt vĂ€lja kergema kukruga.

Juba algaski TÜ aulas pĂ€evakorra viimane suur punkt mitme alapunktiga. Esmalt HTG Ă”pilaste etendus ning siis kaks loengut. Kui me Markusega taha jĂ”udsime, siis hakkasid seal just kohad tĂ€is saama, nii et Madis Somelar kupatas meid esiritta, juhuslikult Anu Kella ja Martin Saare vahetusse esisesse. Sellel viimasel muidugi oma head ja oma halvad (mis tegelikult polnud vĂ€ga halvad) kĂŒljed.

PĂ€rast mĂ”nda lĂŒhikest sĂ”navĂ”ttu mĂ€ngisid trefneristid maha oma kooli ajalool baseeruva etenduse, mis oli kĂŒllaltki lĂ”bus. Mulle jĂ€i ĂŒsna toredana meelde: siuke paras kooliteatri tase. Klassijuhataja Kell seljataga siiski nĂ”usse ei jÀÀnud: “Treffnerilt oleks siiski rohkem oodanud.” 😀 

JĂ€rgnes klassika: Ago Pajuri loeng, mis traditsioone ei lĂ”hkunud ja oligi vaimustav. Ilma mingite abivahenditeta…umbes kolmesaja inimese ees kĂ€ed selja taga…enesekindlalt sorav jutt. See mees ikka teab. TĂ”eline eesti rahva pĂ€rl. (Ühe korra ta pidi hetke mĂ”tlema fakti ĂŒle ning see oli mingi suhteliselt suvalise sĂŒndmuse nĂ€dalapĂ€ev).

Pajurile jĂ€rgnes nii igavalt tehtud ettekanne EV pĂ”hiseaduse kohta, et ma parem isegi ei ava seda. Nagu ilmselt nii mĂ”nelgi ruumis, tuli mul seal uni peale. Vajutasin korra silma kinni, kuid minu olud erinesid teiste tukkujate omadest. Kohe kui pea vajus kĂŒljele, torkas Martin Saar selga. Markusele pakkus see kĂŒllaltki nalja ning ta matkis suikumist, kuid seljatagustele naljalise olemus pĂ€rale ei jĂ”udnud. “Markus ka!” hĂŒĂŒatas sosinal Anu Kell ning aset leidis jĂ€rgmine torge. Hoidmaks mu meelt erksana torkas Saar mulle mingi broĆĄĂŒĂŒri nĂ€ppu ja lisas: “Ära loe, lihtsalt hoia kĂ€es!” Ega see eriti tĂ”hus vahend uinumise vastu polnud, kuid tahtejĂ”u abil silmalaud enam ei langenud.

PĂ€rast loenguid kappasime bussi poole ning kiiremad said Ă”htueine korras teepealset Rimi vĂ€isata (bussid olid Vanemuise ees). Bussis jĂ€tkus kultuuriprogramm, mind pandi lugema Kuperjanovi elulugu ning kandsin oma osa ĂŒlima innukusega dramaatilisust lisades. PĂ€ike kustus ning valguse puudusel jĂ€i programm poolikuks. Peagi vĂ”isime end leida tuttava koolimaja ees ning mĂ”elda hoopis eesootava nĂ€dala kohustustele.

Autor: Nicolas

15.03.2020

Kuidas 135b jÀlle rahvale tegi

31. jaanuaril toimus taas Reaali VabaLava, seekordne jĂ€i meie lennule ka viimaseks. Ilusal neljapĂ€eva Ă”htul astusid ĂŒles kĂŒmned reaalikad, et kogu kooliperesse vĂ€rskust sisse puhuda. Kokku oli esinejaid 18, nende seast kolm ka meie kollektiivist.

Ürituse korraldajad oli se’ks puhuks vĂ€lja valinud ka kaks Ă”htujuhti – minu ja Pauli. Teatavatele tehnilistele muredele vaatamata saime viimaks Ă”htujuhtimise paika – juhatasime sisse ĂŒrituse ja kĂŒsitlesime kĂ”iki osalejaid. MĂ”nel puhul oli kĂŒsimuste leidmine raske – pidime koha peal vĂ€lja mĂ”tlema, sest varem ette valmistatud oli vĂ€ga vĂ€he. Mis puutub ĂŒrituse köögipoolde, Stina ja Herman tegid vĂ€ga head tööd – aitĂ€h neile!

Meie seast asusid esimestena lavale Sandra ja Laima ning esitasid Adele’i lugu “Rolling in the Deep” (ĂŒldnimekirjas viiendana). EsinemisnĂ€rv nĂ€is olevat kĂŒll pisut sees, aga sellest polnud hullu midagi – hÀÀle ja klaveri kooskĂ”la oli autente, vibe jĂ”udis rahvani. On Ă€ge, et tĂŒdrukud oma oskused ja mugavustsooni proovile panid. Selleks pole abituuriumist paremat aega.

PĂ€rast vaheaega jĂ€rgnesid juba suuremad kollektiivid ning ĂŒldjĂ€rjestuses 14ndana astus lavalaudadele ehk meie tuntuim kollektiiv – Kuum Segadus (Hugo, Sander, Kenner, Oskar, Joonas ja  Kristjan). Olles vĂ”itnud 2018. aasta VabaLava, oli seekordne tĂ”estuskoorem eriti suur. Ning poisid ei valmistanud pettumust – pĂŒĂŒdlik harjutamine oli viinud tĂ”elise meistriklassini, laul oli mitmehÀÀlne. Esitatavaks palaks oli “In the Jungle, the Mighty Jungle”, ka kostĂŒĂŒmid olid vastavad (vt pilte). KuivĂ”rd publik sai ĂŒllatuda, polnud tarvidust pettuda – tehti ikkagi rahvale! 

Segaduse jĂ€rel saabus lavale aga lĂ”nga ja niidiga Nicolas, kes kordas oma 2018. aasta VabaLava fenomeni ning tutvustas rahvale kĂ”ike seda, mida vĂ”ib ĂŒhe jojoga mĂ”eldavaks pidada. Ka sĂ”num tabas – taustaks mĂ€nginud Stylophonicu pala “If Everybody in the World Loved Everybody in the World” lĂ”i lootusrikka atmosfÀÀri. Seda tĂ€iendas Nicolase vastus kĂŒsimustevoorus:

ăƒŒ Kui sul oleks ĂŒks sĂ”num tĂ€na kĂ”igile, siis mis see oleks?

ăƒŒ Armastage ĂŒksteist, hoidke teineteist, see on kĂ”ige tĂ€htsam. 

[autori parafraseering]

Peagi pĂ€rast seda saabus aeg preemiate jagamiseks nii Rahva Lemmikule kui ĆœĂŒrii Lemmikule. Viimast otsustasid seekord meie kallis Anu, tema alatine tugi Martin ning muhedust vĂ”imendav Erik MĂ€e. Auhindadena olid jagamisel mitmed kinkekaardid, valmis oli pandud ka 60 eurot Mauruse krediiti mĂ”lemale auhinnakohale. 

Pettumiseks polnud vajadust – tĂ”ime mĂ”lemad vĂ”idud koju. Rahva Lemmikuks sai ĂŒhe(!) hÀÀle edumaaga Kuum Segadus. MĂ”neti uskumatuna nĂ€iv vĂ”it 21. kooli ansambli ees kinnitab aga ĂŒht: meie poiste populaarsus on kujunenud vĂ”itmatuks. Ja see polnud veel kĂ”ik – rahvahÀÀletusel 3. koha saavutanud Nicolas sai endale ĆœĂŒrii Lemmiku tiitli. Meie klassile oli seega Ă”htu vĂ€ga edukas, lausa kahju hakkab teistest klassidest. Kuid uhked saame olla ikka. 

Et seda kĂ”ike kokku vĂ”tta: meie klassist esines VabaLaval 10 inimest, viibis aga kokku 13 inimest (esinejad, Ă”htujuhid ja, noh, Gregor?). Mis veel, klassi 13 poisist 10 olid laval ja ĂŒlejÀÀnud rahva seas – edevad mehed on nagu umbrohi, neid juba vĂ€lja ei kitku. Samal ajal olid tĂŒtarlapsed aga ikka kohal nii laval kui publikus. Nendeta poleks vĂ”it ehk koju tulnud..

Igatahes oli ilus ja positiivne Ôhtu. 

Elagu VabaLava ning jaksu rebastele meie ĂŒletamisega!

Autor: Markus

Pildid: Markus Kitsing

13.03.2020

Meenutusi eelmisest aastast: gĂŒmnaasiumi jĂ”ulupidu ehk Ă”htu, mil kĂ”ik ĆŸanrid kĂ”lasid tuttavalt

18. detsembril toimus jĂ€rjekordne Reaalkooli traditsiooniline jĂ”ulupidu, kus iga klass sai esitada enda kokkupandud tantsu. Selleaastase peo teemaks oli “See ĆŸanr kĂ”lab tuttavalt”. Igale klassile loositi muusikaline ĆŸanr, mille jĂ€rgi tuli peo jaoks koostada kava. Meie klass sai loosiga popi. Kohe tuli poistel pĂ€he mĂ”te esitada Beyonce’ lugu “Single ladies” ning tĂŒdrukud tahtsid ilmtingimata esitada midagi Maiani ning Backstreet Boys’i loomingust. Kava vĂ€lja mĂ”eldud, hakkasime harjutama ning lĂ”puks valmis see saigi. VĂ€ga palju pandi rĂ”hku peo korraldamisele, et kĂ”ik perfektselt vĂ€lja kukuks. Juba kohe peale koolipĂ€eva lĂ”ppu hakkas korraldustiim valmistuma ja lava ĂŒles seadma. Lava sai maha alles jĂ€rgmise pĂ€eva hommikul. Pidu ning meie esitus lĂ€ks vĂ€ga hĂ€sti. Üritus oli suurepĂ€raselt korraldatud (merci KĂ€triinile ja Hugole) ning kokkuvĂ”ttes oli vĂ€ga meeldejÀÀv Ă”htu. Nendin, et tantsida kogu gĂŒmnaasiumi ja Ă”petajate ees nappide riietega tekitas alguses kahtlaseid tundeid, kuid vahet pole. Viimasest aastast tuleb vĂ”tta viimast. Vahepalaks ĂŒritasin teha natuke stand-up’i kuid sain aru, et see pole pĂ€ris minu jaoks. Igatahes oli vĂ€ga tore kolmapĂ€ev ja loodan, et jĂ€rgmine aasta tuleb vĂ€hemalt sama lĂ”bus pidu.

P.S. MĂ”tlemisainet vĂ”ib-olla 11.c klassi poistele – natuke pingutasite ĂŒle.

Autor: Sander

Pildid: Villem Susi

02.02.2020

Kaks nÀitlejat-monoloogimeistrit

Madis KÔivu monoloogide esitamise vÔistluse finaalis, mis toimus draamateatris detsembrikuu 5. pÀeval, esinesid laval meie Doris ja Nicolas. Noorte ilmekust ja nÀitlemisoskust sai nautida hilisÔhtuni. 

05.01.2020

SalongiÔhtu luulest ja luuletajatest, luulele ja luuletajatele

“Luule, see ei tule tuulest…” kirjutas Anna Haava oma luuleridades

14. novembril kogunes osa Reaali gĂŒmnaasiumiperest pimedal Ă”htul aulasse, et ĂŒheskoos vÀÀrtustada luulet ja poeete. Õhtu juhatasid sisse ning vĂ”tsid kokku Ă”petajad Kristi Koit ja Martin Saar ning luuleĂ”htuga kĂ€is kaasas tee ja koogitĂŒkike. SĂ”na vĂ”tsid mitmed gĂŒmnasistid valitud luuletustega, mis kĂ€sitlesid luule ja poeedi olulisust, olemust jms. Kel luule esitamisega rohkem, kel vĂ€hem kogemust – kĂ”ik olid oodatud lugema vĂ€rsiridu. Nii sattusin ka mina publiku ette esitama Archibald MacLeishi luuletust “Ars Poetica”, mis kĂ€sitles vÀÀrtusi, mida luuletus peaks kandma ja lugejale edastama. Eriti kĂ”nekaks osutusid viimased read: “A poem should not mean, but be“. Kerge nĂ€rviga suutsin edastada publikuni oma luuletuse, mis sulandus ĂŒheks kĂ”igi teiste vĂ”rratute esitustega. Kogu Ă”htu oli tĂ”eline hingepuhastus tavapĂ€raste koolipĂ€evade vahel.

AitÀh kÔigile osavÔtjatele ja korraldajatele vÀÀrt elamuse eest! Seda kogemust millegagi vÔrrelda ei anna, sest millega saaks vÔrrelda Ôhtut, kus saab nautida jumalikkust.

Autor: Sandra

05.01.2020

Leningrad? Ei, Peterburi!

Kes otsustab pöörase mĂ€rgipeo jĂ€rgsel hommikul kell 6 bussireisile minna? Ei keegi muu kui 135.b koos kolme a klassi poisiga! Seekord ei olnud kaasas ainult ĂŒks Ă”p Kell, vaid neid oli lausa kaks: Anu ja Maarja.

Niisiis alustasime oma unist teekonda 9. novembri varahommikul. Tegime vaid peatuse SillamĂ€e Olerexis, kus vĂ”tsin kĂ”ige suurema burgeri, mida seal pakuti. Ütleme nii, et hind oli igati proportsionaalne burgerist saadud kilokaloritega. Kiirtoit hinge all, jĂ€tkasime teekonda SillamĂ€e–Narva, mis oli tĂ€pselt sama rohkelt sisustatud magamisega kui Tallinn–SillamĂ€e.

Esimeseks arvestatavaks peatuseks oli Kroonlinn, kuhu sĂ”itsime lĂ€bi allveetunneli. Esmalt möödusime Kroonlinna nullist, kĂ€sti hĂ€sti meelde jĂ€tta ĂŒks Peeter I monument ning seejĂ€rel heitsime pilgu merele. Vaatepilt oli hall ja pilvine, kuid sellest hoolimata lĂ€bis keha Ă€revustunne, sest vastu vaatas viis–kuus sĂ”jalaeva, milletaolistest Eesti unistadagi ei oska. Heitsime pilgu peale ka Lydia Koidula viimasele elupaigale ning seejĂ€rel tuli Kroonlinna grande finale – Merekirik oma ortodokslikult uhke interjööri ja vĂ€liskujundusega. Lisaks tavapĂ€rasele vĂ”is kiriku ustelt ja muudelt detailidelt leida mereteemalist ornamentikat ning hoone siseseinu katsid mĂ€lestustahvlid kĂ”igile Venemaa merehukkudele. SĂ”itsime edasi Peterburi poole, kuhu jĂ”udsime planeeritust varem ning seega otsustasime esimesel pĂ€eval kĂ€ia vaatamas ka 18. sajandi Peterburi maketti (mÔÔtkavas 1:87 500).

Eriti suur Ă€revus tuli siis, kui oli aeg Ă”htusöögiks, sest siis jĂ€rgnes vaba aeg. Oli ju siiski suur osa Peterburist, rÀÀkimata öisest Peterburist, mida me polnud veel jĂ”udnud avastada. Minu puhul oli sihtkoht nr 1 KFC, kus Tomi ja Sultsoniga sĂ”ime end kanaks (ja saime kĂŒlge parasiithĂŒĂŒde “TĆ IIKEEEEN!”, mis kandus edasi ka teistele). Naasesime hotelli ning kuigi kaua seal ei saanudki olla, sest oli aeg suurema satsiga kluppi minna. Sisse lĂ€ksid kĂŒll vĂ€hesed, aga uue sĂ”bra said paljud ning linnamelu nĂ€gid kĂ”ik. Meie otsustasime Kristjaniga jalgsi hotelli poole liikuda ning teel kĂŒlastasime Nevski prospekti (featuring Đ”ĐŸĐŒ ĐšĐœĐžĐłĐž ja Kaasani katedraal) ja Pangasilda. Üks ĂŒleni tĂ€toveeritud mees kutsus meid lahkelt ka keldris asuvasse bordelli, aga keeldusime viisakalt ja lĂ€ksime eriti kiirel sammul edasi hotelli poole.

Teisel pĂ€eval sĂ”itsime ringi bussiga, heites pilgud peale Neeva paleerohketele kallastele. Saime kiire kirjandustunni osalisteks KrestĂ” vangla ees seisva Anna Ahmatova juures, tegime jĂ”uharjutusi Vaskratsanikku jĂ€ljendades ja kuulasime Oskari esitatud PuĆĄkini luuletust â€œĐ›ŃŽĐ±Đ»ŃŽ Ń‚Đ”Đ±Ń, ĐŸĐ”Ń‚Ń€Đ° тĐČĐŸŃ€Đ”ĐœŃŒĐ”â€. KĂŒlastasime SmolnĂ”i katedraali, mille ees sai nautida kontevĂ€ristavat kellamĂ€ngu. JĂ€rgnes kunstist ĂŒlekĂŒllastunud ErmitaaĆŸ, kus nĂ€gime pea kĂ”ike, v.a. absoluutselt kĂ”igi poolt suuresti oodatud Henri Matisse’i teoseid “Tants” ja “Muusika”. Ka impressionistide jm ĆĄedöövrid jĂ€id meil kaemata. Kui saabus vaba aeg, lĂ€ksime Andrease, Tomi, Juliana ja Kataga saatesarja “Game of Thrones” teemalisse baari ning kui olime ĂŒle kivide ja kĂ€ndude tagasi hotelli jĂ”udnud, pidasime maha ĂŒhe eesti-vene Ă”htusöögi, millesse kuulusid pelmeenid, sĂŒlt, heeringas (sibula ja hapukoorega) ning hapukurk.

Kolmandal, st viimasel pĂ€eval lĂ€ksime Tsarskoje Selosse. Lisaks kĂ”ikidele kulda uppunud saalidele nĂ€gime Ă€ra kurikuulsa merevaigutoa, kus (vaatamata pildistamise keelule) ohjeldamatud asiaadid kaameratega vehkisid. Enne Tallinna poole teele asumist saime reisi viimase töödeldud lihaga “kvaliteet”lĂ”una. SĂ”itsime lĂ€bi ka Lentast, sest ĂŒkski eestlane ei kĂ€i Venemaal ennast Lentas vaeseks ostmata. Vene-Eesti piiril lĂ€ks vĂ”rreldes eelmise aasta Venemaa reisiga kordades-kordades kiiremini. JĂ”udsime kooli juurde ligikaudu kell 20:45. Jumal tĂ€natud! Sest teisipĂ€ev oli siiski koolipĂ€ev ja puudumine ei tulnud kĂ”ne alla.

Autor: Kaarel

Pildid: Ôp Anu Kell

05.01.2020

Abiturientidele ja Ôpetajatele mÀrk rinda!

8. november oli 135. lennu jaoks vĂ€gagi mĂ€rkimisvÀÀrne pĂ€ev – saime lĂ”puks rinda kaua oodatud lĂ”pumĂ€rgi, viimase sĂŒmboli Reaalkooli gĂŒmnaasiumiperre kuulumisest. PĂ€rast seitset lĂŒhendatud tundi seadsime sammud aula ukse taha. Meile, kes soovisid ka Ă”petajatele mĂ€rki anda, soovitati enne harjutada selle rinda panemist, mis oli vĂ€gagi vajalik, sest ka klassikaaslase peal kogu protsessi lĂ€bi tehes vĂ€risesid kĂ€ed nii kĂ”vasti, et mĂ€rgi rinda saamine tundus kui kauge unistus. Aulas istudes tundis nii mĂ”nigi, kuidas kĂ€ed higistasid ja jalg hĂŒppas ĂŒles-alla, mis kĂŒttis ka teiste nĂ€rve, kuid pĂ€rast mitut kĂ”net ja ĂŒhte klassitĂ€it inimesi oligi minu kord mĂ€rgi jĂ€rele minna ning pĂ€rast seda sai juba natuke kergemalt hingata. SĂŒdame tegi tĂ”siselt soojaks hetk, mil mitmed meie lennust astusid Ă”petajate juurde neilegi mĂ€rke rinda panema ning osal neist olid koguni pisarad silmis. PĂ€rast mĂ€rgipeo perenaise ja peremehe kutset Ă”htusele pidustusele oligi aeg korraks koju suunduda ja peoriided selga panna.

Kui mina tagasi kooli jĂ”udsin, oli pidu ning Piret Otsa seltskonnatantsud juba alanud. Kogu gĂŒmnaasium oli kutsutud ning nii tore oli nĂ€ha, kui paljud olid kohale tulnud. Aulas tantsu löömise jaoks oli kohati ruumi, nagu alati, vĂ€ga vĂ€he. VĂ€ikesest tantsulavast hoolimata oli lahe seal keskel olla ning kĂ”igiga koos tantsida. Kell ĂŒheksa oli aeg kĂ”igil vĂ€iksematel minna ning nii laulsimegi mĂ€rkideta pidulised koolimajast vĂ€lja. SeejĂ€rel hakkas pihta mĂ€rgipeo traditsiooniline, kuid salajane tseremoonia, millest rÀÀkida ei tohi, kuid vĂ”in öelda nii palju, et tantsu lĂ”ime veel edasi ka Ă”htu hilisematel tundidel.

Autor: Ceitlin

Lisaks imelistele piltidele, mida saab nÀha Reaali kodulehel, paneme siia kaks fotot, mis vÔtavad ehk kÔige paremini kokku abiturientide mÀrgiaktuse-eelset meeleolu. (Pildid: Doris V.)

05.01.2020

Kuidas silmapaistvaimad meedikud Tartut vallutasid

10.–11. oktoobril toimus iga-aastane traditsiooniline Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapĂ€eva teaduskonverents. 2019. aastal tĂ€histati arstiteaduskonna vÀÀrikat 387. sĂŒnnipĂ€eva. TĂ€navusel teaduskonverentsil oli tunda pidulikkuse hĂ”ngu – möödub ju 100 aastat meie, eestlaste rahvusĂŒlikooli sĂŒnnist ning tĂ€itub ka sajand eestikeelse meditsiinihariduse andmisest. Tallinna Reaalkooli ja Ida-Tallinna Keskhaiglat esindasid tĂ€navu e-posterettekannetega meditsiinisuuna 12. klassi Ă”pilased Brigita Maria Raave, Doris Vahtra, Nicolas Lotman ja Kairit Klaus ning 11. klassi Ă”pilane AndrĂ© Otti.

NeljapĂ€eva, 10. oktoobri varahommikul seadsin sammud Tallinna bussijaama suunas, et sĂ”ita ĂŒhes teiste meditsiinihuviliste reaalikatega Tartusse arstiteaduskonna pĂ€evadele Eesti teadusmaastikuga tutuvuma. BussisĂ”it EmajĂ”e Ateenasse möödus vanemaealiste ja  ĂŒllatavalt valjuhÀÀlsete soome turistide seltsis, kuid hoolimata sellest sĂŒveneti kunstiajaloo Ă”ppimisse ning ehk said ka nĂ€dala jooksul puudu jÀÀnud unetunnid tasa tehtud. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna pĂ€evad avati Biomeedikumis teaduskonverentsiga. Esimesel pĂ€eval sai kuulata suulisi e-posterettekandeid nii ĂŒliĂ”pilastelt, doktorantidelt, arst-residentidelt, arstidelt kui ka teaduritelt. Ettekandeid oli igast meditsiinivaldkonnast: seljaajutraumade haigestumistrendidest, kardiokirurgilisel konsiiliumil arutlusel olnud haigusjuhtudest ja suuÔÔne mikrobiootast kuni kanepi tarvitamise trendideni kooliĂ”pilaste seas ja virtuaalreaalsuse kasutamiseni pediaatrilises neurorehabilitatsioonis. Ettekannete kĂ”rge tase ja teaduslikkus panid meid, gĂŒmnaasiumiĂ”pilasi, seejuures tundma end noorte ja rohelistena, kuid kĂŒll saabub kord ka meie aeg vĂ”rdvÀÀrset taset vĂ€lja nĂ€idata. Suurt Ă€ratundmisrÔÔmu tekitas aga ettekanne rakusisesest transportvalgust dĂŒneiinist, mis “töötab” rakus vastupidiselt kinesiini liikumissuunale – koheselt kerkis silme ette eelmisel aastal bioloogia tunnis Ă”p Veskimetsaga vaadatud kentsakas video mikrotuubulil “kĂ”ndivast” kinesiinimolekulist. Paras kurioossum oli muidugi meie postrite otsimine: omajagu Biomeedikumis ringitanud, saime teada, et sel aastal fĂŒĂŒsiliselt kuskil paberpostreid nĂ€ha ei saagi, vaid neid vĂ”ib uudistada netist.

Reede, 11. oktoober algas jĂ€rjekordse bussisĂ”iduga Tartusse (hĂ€da neile, kellel pole Tartus tuttavaid, kelle juurde öömajale jÀÀda…). JĂ”udnud Tartusse, sammusin juba tuntud teed mööda Biomeedikumi. Arstiteaduskonna pĂ€evade teist pĂ€eva sisustas  konverents “100 aastat personaalset meditsiini”, mille rĂ”huasetus oligi sel aastal just personaalmeditsiinil ning viimase seotusel geneetikaga. Konverentsi avas peaesineja Marju KĂ”ivupuu ettekandega “Rahvameditsiin: ajatu ja ajalik”, milles toodi vĂ€lja rahvameditsiini roll nii minevikus mĂ”isatepĂ€evil ja Eesti Wabariigis kui ka tĂ€napĂ€eval, kus rahvameditsiin on nĂŒĂŒdse akadeemilise meditsiini kĂ”rval justkui humoorikas fenomen. Personaalmeditsiinist Geenivaramu nĂ€itel rÀÀkis Lili Milani, geneetika vaatevinklit tutvustas Katrin Õunap ning personaalse meditsiini olulisust onkoloogias rĂ”hutas Peeter Padrik. Genoomika ja statistika vahetut seost sedastas Krista Fischer. KĂ”ik personaalmeditsiinist geneetika vaatepunktist rÀÀkinud esinejad tĂ”id aga oma ettekannetes vĂ€lja mutatsiooni BRCA-geenis, mis tĂ”stab oluliselt tĂ”enĂ€osust saada rinnavĂ€hki. Peetud ettekannetes tĂ”statati veel kĂŒsimus, kas 3D-printimine vĂ”iks olla hĂŒppelaud personaliseeritud ravimiteni ning milline on eestlaste geneetiline kirjaoskus? Selgub, et geneetilise kirjaoskuse skaala maksimaalsel vÀÀrtusel on Geenivaramu ning teisel ÀÀrmusel film “Jurassic Park”. Konverentsile panime punkti ĂŒhise “grupi”pildiga (osalemismÀÀr 60%), vaatamata asjaolule, et osa meist oli juba suuri vĂ”ite saavutamas mujal.

Autor: Kairit

Pildid: Tartu seltskond

27.10.2019

Natuke meie uuest presidendist

Idee kandideerida meie Ă”pilasesinduse presidendiks tekkis mul veel enne 11. klassi lĂ”ppu. Tundsin juba siis, et ĂŒrituste korraldamine, inimestega tegelemine ja koolielus aktiivne olemine sobivad mulle vĂ€ga hĂ€sti ning REKi presidendi ametikoht vĂ”imaldab seda veel efektiivsemalt teha kui enne.

Natukene sellest presidendiks saamise protsessist
 Septembris vĂ”tsin asja tĂ”siselt kĂ€sile, osalesin REKi töös vabakuulajana, korraldasin Ă”petajate pĂ€eva, retsinĂ€dalat. Natukene oli aktiivselt kooliellu panustamisel ka tagamĂ”te – eesmĂ€rk oli vĂ”imalikult paljude rebaste ja 11ndikega sĂ”bruneda. Suhtlesin gĂŒmnaasiumikaaslastega, et teada saada, mis on suurimad valukohad koolis jne.

Töötasin vÀlja realistliku ja Ôpilaste elu jaoks olulise valimisplatvormi ja Ôppisin seda kaitsma.

LÔpuks oli kauaoodatud valimisnÀdal ukse ees, Kaarli abiga valmisid lÔbusad plakatid. EsmaspÀeva hommikul sai need koolimaja peale kleebitud.

NĂ€dala jooksul said kandidaadid ennast aulas tutvustada ja pidada maha pika debati ja osaleda kĂŒsimuste ringis. Oli hea kogemus, avalik kĂ”nelemine on alati paras pĂ€hkel, aga tundes ennast inimeste ees hĂ€sti, ei tunne kunagi ohtu, et see halvasti peaks minema.

NeljapÀeval vastu reedet mina und ei saanud, nÀrv oli must ja pinge laes.

PÀrast 7. tundi tulid tulemused. Sel Ôppeaastal töötab REK minu juhtimise all, selleks andis mulle volituse 167 Ôpilast, moodustades 57,6% valinute arvust.

Töökas aasta on juba alanud, kergemaks ei lĂ€he, pĂ”nevamaks aga kĂŒll!

 

Teie president

Gregor Pihlak

27.10.2019

Seletuskirjade pÀev

Reedel, 4. oktoobril tĂ€histati Tallinna Reaalkoolis Ă”petajate pĂ€eva, mis tekitas ilmselt nii igas Ă”petajas kui abituriendis elevust. Õpetajad said lĂ”puks ometi enam-vĂ€hem vaba pĂ€eva, mida nauditi abiturientide kĂŒpsetisi nosides, ning 12. klassi Ă”pilastel oli vĂ”imalus proovida Ă”petajaametit.

Mina andsin Ceitliniga 6. tunni ajal kÀsitööd 6.b klassile ning 7. tunni ajal 10.c klassile eesti keelt (Hanna oli siis ka, 12.a), ent oli ka neid klassi-/lennukaaslasi, kes tegelesid raske tööga juba varasematest hommikutundidest saati, nÀiteks austatud direktor Ene Saar (Margareta) ja Ôppealajuhatajad Martin Saar ja Madis Somelar (Kristjan ja Gregor). Lisaks olid Terke ja Kirke kooliÔed, kelle Skittleseid tÀis tabletipurgid ravisid kÔik terveks.

Kuuendikest kĂ€sitöölised olid oma kudumisega nii ametis, et meist eriti vĂ€lja ei tehtud, vahel kĂ€idi kĂŒll abi kĂŒsimas, kuid neid aidata me eriti ei osanud (vabandame, Ă”petaja Egle, viga pole teis, vaid meis). KĂŒmnendikega sai see-eest palju tehtud – kĂ”igepealt tegime Kahooti (milles osales ka lugupeetud keka Ă”petaja Erik MĂ€e (Emma, 12.c), et testida nende teadmisi nii keele kui „Rannamaja“ kohta. Tuli vĂ€lja, et Erik teeb tuule alla vĂ€hemalt pooltele rebastele. Peale seda rÀÀkisime pool lugu eesti keele sĂŒnnist (vĂ€simus tuli hiljem peale), korjasime telefone Ă€ra ja panime Ă”pilasi tagatoengut tegema (kes teab, see teab!). Tund lĂ”ppes kĂŒmnendike aplausiga, seega saime tööga hĂ€sti hakkama vist?

Paar vahetundi korraldati ka POtsa tantse ning pĂ€eva lĂ”pus kogunes osa abituriente lugema Ă”pilaste seletuskirju, mille arv kĂŒĂŒndis vist vĂ€hemalt 100ni. PĂ€ev oli lĂ”bus, ent vĂ€sitav.

Respekt Ôpetajatele, et nad meid iga pÀev vÀlja kannatavad!!

Autor: Kristin

27.10.2019