Viimane EV sajandatest ehk realistid ülikoolilinnas
Käesoleva aasta 2. veebruaril sai sada aastat Tartu rahu leppest. See on päris viimane nendest EV sajandatest. Lõpuks ometi. On lahe olnud, et gümnaasium on selle tähe all möödunud, kuid peale on tulnud omamoodi tüdimus. Samas andis see lõpu jaoks iseäralikku tuhinat, et see nüüd ongi viimane. Reaalkoolile kohaselt ei saanud lõppu unarusse jätta: kurss Tartu poole ja minema!
Kunagi 11. klassis sai Narva suunas sõidetud ja see oli olemuselt sarnane üritus: hommikul bussis magamise asemel kultuurikümblust, koha peal jaotutakse laiali, kuid pärast kogunetakse ühe kambana loenguid kuulama ning juba tagasi pealinna poole ja tagasiteelgi kultuurikümblust bussi kõlaritest.
12. klasside programmi esimene osa koosnes EÜS-i majatuurist ning TÜ muuseumikülastusest. EÜS-i majja pääsemine mitteliigetele on tegelikult harv nähtus ning samuti on ju tegemist ainult noormeeste organisatsiooniga: põnev võimalus külastuseks meie naisperele. Majja jõudes olime bussist väljunutena küll uimased, kuid see polnud võrreldav sellega, millised olid juba päev varem läinud koolikaaslased. Majja sisse astudes jaotusime kaheks grupiks ning meil vedas giidiga – tal oli kogu aeg süles pisike lapsuke nimega Maru.
Kuigi giid rääkis hästi, jäin juba esimeste ruumide järel rühmast maha. Miks? Ei, mitte ebaviisakusest, vaid üks ruum lihtsalt lummas. Kui mind tunned, siis ilmselt juba aimad. Muidugi oli see raamatukogu. EÜS-i raamatukogu on tõesti eriline, seal on õige hõng ning seda tunnistas ka giid: “Siin lihtsalt tuleb lugemisisu peale.” Ta lisas, et seal on nii mõnigi lõputöö valmis kirjutatud ja seda selsamal õige raamatukogutunde põhjusel. Riiulilt riiulile hüpates märkasime, et äkki sisenes juba järgmine rühm, kuid mõistsime, et nüüd on väljumiseks juba hilja ning jätkasime endises rahus.
Pärast EÜS-i jalutasime TÜ muuseumisse, mis oli spetsiaalselt meie tulekuks esmaspäeval lahti tehtud (!). Kuigi muuseum oli üüratu, siis toon välja kolm säravamat mälestust sealt: 1) ülikooli anekdootide kogumik – ausalt öeldes on ükstapuha millisel giidil nii lõbusa teosega raske konkureerida, 2) nii vanad ja nii paksud raamatud, et lausa mitme mehe jagu, 3) Kristin ja see lift. Kristin oma ülirõõmsas olekus on üks parimaid nähtusi üldse eales ning teda võis seal näha muudkui üles ja alla sõitmas ning vahepeal endaga kaasa kutsumas.
Tegelikult oli TÜs veel aega, kuid nälg nagu külmgi õues kippus näpistama. Seadsimegi sammud Treffi poole, kus meile lõunat pidi pakutama. Mida lubatud, seda saadud. Järjekorraga meil sõpradega vedas, nii et kui lõuna oli sees, siis jäi kogunemiseni TÜ aulas veel aega ja rakendasime selle muidugi, muidugi raamatupoes. Rüütli tänava antikvariaadis oli suht kuri mutt, nii et läksime hoopis Krisostomusesse. Seal oli täiestiteine lugu ning kõik meist astusid sealt välja kergema kukruga.
Juba algaski TÜ aulas päevakorra viimane suur punkt mitme alapunktiga. Esmalt HTG õpilaste etendus ning siis kaks loengut. Kui me Markusega taha jõudsime, siis hakkasid seal just kohad täis saama, nii et Madis Somelar kupatas meid esiritta, juhuslikult Anu Kella ja Martin Saare vahetusse esisesse. Sellel viimasel muidugi oma head ja oma halvad (mis tegelikult polnud väga halvad) küljed.
Pärast mõnda lühikest sõnavõttu mängisid trefneristid maha oma kooli ajalool baseeruva etenduse, mis oli küllaltki lõbus. Mulle jäi üsna toredana meelde: siuke paras kooliteatri tase. Klassijuhataja Kell seljataga siiski nõusse ei jäänud: “Treffnerilt oleks siiski rohkem oodanud.” 😀
Järgnes klassika: Ago Pajuri loeng, mis traditsioone ei lõhkunud ja oligi vaimustav. Ilma mingite abivahenditeta…umbes kolmesaja inimese ees käed selja taga…enesekindlalt sorav jutt. See mees ikka teab. Tõeline eesti rahva pärl. (Ühe korra ta pidi hetke mõtlema fakti üle ning see oli mingi suhteliselt suvalise sündmuse nädalapäev).
Pajurile järgnes nii igavalt tehtud ettekanne EV põhiseaduse kohta, et ma parem isegi ei ava seda. Nagu ilmselt nii mõnelgi ruumis, tuli mul seal uni peale. Vajutasin korra silma kinni, kuid minu olud erinesid teiste tukkujate omadest. Kohe kui pea vajus küljele, torkas Martin Saar selga. Markusele pakkus see küllaltki nalja ning ta matkis suikumist, kuid seljatagustele naljalise olemus pärale ei jõudnud. “Markus ka!” hüüatas sosinal Anu Kell ning aset leidis järgmine torge. Hoidmaks mu meelt erksana torkas Saar mulle mingi brošüüri näppu ja lisas: “Ära loe, lihtsalt hoia käes!” Ega see eriti tõhus vahend uinumise vastu polnud, kuid tahtejõu abil silmalaud enam ei langenud.
Pärast loenguid kappasime bussi poole ning kiiremad said õhtueine korras teepealset Rimi väisata (bussid olid Vanemuise ees). Bussis jätkus kultuuriprogramm, mind pandi lugema Kuperjanovi elulugu ning kandsin oma osa ülima innukusega dramaatilisust lisades. Päike kustus ning valguse puudusel jäi programm poolikuks. Peagi võisime end leida tuttava koolimaja ees ning mõelda hoopis eesootava nädala kohustustele.
Autor: Nicolas
© 2024, 135b