145a

14. Septembril klassijuhataja tunni ajal käisime koolihoovis 1. klassi lastele tutvustamas meie 4. klassi Tehnoloogia projekti mis oli koolihoovi kaunistamine erinevate mängudega. Ilm oli pisut niiske, aga see ei mõjutanud midagi. Lastel oli väga põnev õppida ja mängida mänge ning meil tore õppetada.

Markus-Robin Vahtrik

Loodusmuuseumi päeval jalutasime läbi vanalinna sinna. Loodusmuuseumis räägiti meile maa arengust. Kõigepealt tutvustati meile, kuidas maa kunagi välja nägi ja kuidas loomad elasid. Meile näidati fossiile ja kuidas need tekivad. Fossiilid tekivad loomaluudest, kui luud kivistuvad. Järgmisena mängisime mängu, kus meid jagati tiimidesse ja igale tiimile anti paber, pliiats ja ühe looma fossiili tükk või terve loom. Siis pidime ruumis, kus me olime, ringi vaatama ja joonistama, mis looma fossiil meile anti. Siis esitasime teistele, millise fossiili me saime ja mis me arvame, et see on. Pärast täitsime töölehti ja meile näidati, kui suured on erinevad dinosaurused võrreldes inimesega. Lõpuks anti meile aega ise muuseumis ringi vaadata.

Koolipäeva alguses olid meil tavalised tunnid, aga pärast läksime Rakett 69 teadusstuudiosse. Seal hakkasime lahendama ülessandeid. Meie teema oli “heli” ja kuidas heli liigub. Enne ülesannete lahendamist küsiti meilt heli kohta küsimusi. Edasi jagati meid neljastesse rühmadesse. Esimene ülesanne oli teha heliredel klaasidega ja mängida nendel üks lugu. Meile olid antud 6 klaasi, pulgad, millega vastu klaase lüüa, et heli tekiks, mõõdunõu, plaat, kus peal olid noodid ja 2 plastikpudelit. Alguses tundus, et on raske, sest vaja on 8 nooti, aga meil oli 6 klaasi. Lugude jaoks oli õnneks vaja ainult 6 nooti. Selleks, et klaasid erinevat häält tegema panna, oli vaja panna klaaside sisse erinev kogus vett ja lüüa neid õrnalt puust pulgaga. Kui olime klaasid õigesti kõlama pannud, oli meil aega enda välja valitud laulu harjutada. Pärast esitasime teistele rühmadele oma laule. Teine ülesanne oli seotud heli liikumise ja helilainetega. Meile anti pildid, kuidas iga täht näeb välja helilainetena. Ülesande mõte oli saada kokku neli numbrit ja igal rühmal oli tabalukk, mis tuli nende nelja numbriga avada. Tabalukud avasid kirstu. Iga rühm sai sõna, mis oli kirjutatud helilainetega. Pidime vaatama teisi pilte, et aru saada, mis number on paberile kirjutatud. Lõpuks, kui oli neli numbrit olemas, pidime välja mõtlema loogilise järjekorra, et tabalukk avada. Kui tabalukud olid avatud, avasime kirstu, kus sees olid kommid ja kommid asusid kõlari peal. Kui kõlar tööle panna, oli näha, kuidas kommid hüppasid.

Uuel aastal oli meil palju tunde õues. Näiteks kunstitund, mil ehitasime lumeskulptuure ning värvisime neid.  Joonistasime kriitidega TKP hoovi betoonseintele.

Või matemaatika, kus iga rühm võttis loosiga mõne geomeetrilise kujundi ja siis pidi neid oma kehadega teistele tegema. Klassikaaslased arvasid, mis kujund loodi. Tund oli lõbus, kuid kujundite ära arvamine ei olnudki nii lihtne, sest ega keegi ei tahtnud, et need ilmselged oleksid.

Või eesti keel, mil tegime näidendeid või siis, kui Hardi, Konrad ja William oma õpimappe Eesti omariikluse taassünni kohta esitasid.

Või loodusõpetus, kus kordasime aasta jooksul õpitut ja joonistasime veeringlust. Ka kompassi kasutamist ja kaarti õppisime kooliõuel.

Koolis kunstitundides konstrueerisime ise prismasid, kolmnurkseid ja kuubikuid.

Distantsõppe ajal harjutasime hobuse joonistamist värviliste pliiatsitega, tagasi kooli tulles joonistasime suksusid juba guaššidega. Eks nüüd oli näha, kes oli oma hobuse ise joonistanud ja kellel olid pereliikmed oma andekust näidanud. Aga valmisid siiski ilusad tööd, ka tausta värvisime seekord pintsliga mitte edasi-tagasi maalides, vaid pintsliga täpitades.

Järgmisena joonistasime üksikut õitsevat õunapuud. Seekord oli küll nii, et õpetaja näitas tahvlil ette ja meie tegime järele. Toonisime värve ja tausta “plätserdasime” paksu pintsliga. Puu tüve ja oksad joonistasime alt üles liikudes imepeenete pintslitega. Valged õied täpitasime kolmekaupa ja võis mõne ka õrnalt roosaga teha. Lõpuks olid tööd imeilusad. Veel joonistasime harilikuga ja kasutasime kasetüvede maalimiseks maalriteipi. Kaunistasime kriitidega kooliõue.                                                       

Üsna kooliaasta lõpus punusime sõbrapaelu, või kaelaehteid või mida igaüks neist teha soovis, sest mõni õpilane läks nii hoogu, et 20 cm asemel punus mitu meetrit paela valmis.       

Tallinna linna parimad kirjanduse tundjad käivad reaalkooli 3.a ja 3. b klassis. Esikoha võistluselt tõid Helin, Ott ja Albert. Nad esindasid Tallinna linna ja ka meie kooli üle-eestilisel võistlusel. Hea saavutuse tagasid meekonnatöö, see, et kõigil oli loetud kõik 12 raamatud ja Helin, kes ei lubanud kirjavigadega vastuseid ära saata.

MÕK-tunnis tegime koostööd kogu klassiga. Kui muidu töötame üksi, paarilise või rühmaga, siis kogu klassiga rühmatöö tegemine ei ole igapäevane tegevus. 30-kesi koos töötamine ei osutunud üldse lihtsaks. Õpilased kujutasid endast tootmisliini ja õpetaja oli praak, ei tohtinud lasta õpetajal istuda tühjale toolile. Arutelud strateegia üle kujunesid lärmakaks ja pingeliseks, sest arvamuse avaldajaid oli rohkem kui tarvis. Lõpuks tuli leppida sellega, et praak sai iga kord omale istekoha.

Jutu kirjutas Hardi

Meie käisime klassiga 11 veebruaril Valgehobusemäel suusatamas. See oli selle talve
kõige külmem talvepäev. Alguses kogunesime staadioni juures ja võtsime õunad. Peale seda
läksime bussi peale. Bussiga sõitsime umbes tund aega. Tee peal rääkisime palju juttu. Kui
kohale jõudsime läksime bussist välja. Kuna paljudel polnud suuski pidid nad suusad
laenutama. Kõige esimesena läksime murdmaad sõitma. Lapsed kellel olid enda suusad
kaasas said kohe rajale minna.
Minul olid ka enda suusad kaasas ja sain koos Jensi, Hanna-Britti, Markuse, Milana ja
Ottiga suusatamist alustada. Lõpus liitus meiega ka Koit. Me sõitsime kokku 3 km. Mõned
lapsed sõitsid ka 5 km, nemad keerasid kogemata valele rajale.
Peale murdmaa sõitu läksime lõunat sööma. Seal sai süüa pastat ja salatit. Peale
sööki oli valida kas minna tuubitama või mäesuuskadega sõitma. Kuna ma olin juba ennem
tuubitanud valisin mäesuusatamise. Kui olime oma ala ära valinud läksime koos teiste
mäesuusatajatega suusatama. Väga paljud lapsed polnud mäe suusatamist veel proovinud
ning treener pidi meid natuke õpetama.
Lõpuks läksime õhtuoodet sööma milleks oli kohupiimapirukas. Peale seda oli vaba
aeg millal võisid teha mida tahad. Päeva lõpus sõitsime tagasi kooli ja rääkisime oma uutest
kogemustest.
Ma arvan, et meie suusapäev oli väga tore ja jäi kõigile hästi meelde. Kõikidel oli
ükskõik sellest, et õues oli nii külm ja kellegil meist ei hakanud tegelikult külm sest tegime
palju sporti.

Loo kirjutas Albert

Me käisime klassiga Sõjamuuseumis. Me läksime sinna kahe bussiga, vahepeal kohtasime B-klassi. Siis jõudsime kohale ja meile tehti seal ekskursioon.

Üks Laidoneri sõber “varastas” Venemaa käest tema olulised medalid ja andis need üle USAle. Muuseum sai pärast iseseisvumist ja natukest aega omale need medalid (kui muuseum avati).

Näidati kuulipildujaid, kust saab tulistada 20-30 km kaugusele. Näidati relvi, seal oli mõõku, automaate, revolvereid (püsse) ja muid relvi. Siis saime veel teada, et sama pere vennad võisid sõdida erinevatel pooltel. Meile näidati Laidoneri ja varasemate sõjavägede ülemjuhatajate portreesi. Me saime teada, et Laidoneri poeg suri lasketiirus nende maja all, aga keegi ei tea, kas meelega või kogemata.

Laidoneri naine (poolakas) Maria Kruzewska sugulased said lapse. Maria ja Laidoner võtsid ta kasulapseks, kuid tema suri rongi peal loomavagunis.

Laidoner suri vangilaagris, tema naine Kruzewska asutas Siberis muusikakooli enne kui lahkus.

Viktoriin oli väga huvitav ja kõik said lõpus šokolaadi.