145a

Kooliaasta lõpuaktusel oli ilus ilm nagu tavaliselt. Hästi palju jagati mkiituskirju, meie klassis said need lausa 6 õpilast – järgmisel aastal lubasid poisid ka mõne vastu võtta.

Aktus lõppes kaerajaani tantsimise ning loomulikult pum-tšiga-pummi ja mütside viskamisega.

Käisime klassiga Päästeametis tutvumas tuleohutusega. Kõik, mis puudutab klassi või kooli, on meil selge, kuid keeruliseks läks lugu siis, kui samu asju küsiti oma kodu kohta.

Õnneks oli päästjatel palju näitmaterjale ja kuidas tuleohtu vältida, sai hästi arusaadavaks ja selgeks.

Füüsikaõpetaja Mart Kuurme oli neljapäeval koolihoovis koos kahe teleskoobi ja mitme karbi flopiketastega – hakkasime vaatama päikesevarjutust. Jälgisime mitme tunni vältel, kuidas Kuu Päikese eest mööda liigub. Võrdlesime omavahel teleskoobi projektsiooni paberil, vaatasime teisest teleskoobist nähtavat pilti ning piilusime läbi flopiketaste. Kuu liikus aeglaselt, kuid kogu protsess oli ülipõnev!

Meil oli karjääripäev, kus lapsevanemad tutvustasid oma ameteid. See oli ülilahe, sest iga õpilane sai valida nelja ameti vahel ja vanemad olid vaeva näinud, et põnevalt oma erialast rääkida.

Saime valida advokaadi, saatejuhi, produtsendi, panga direktori, kaitseväelase, maksuametniku, noorsoopolitseiniku, keemiku, närviarsti jpm ametite vahel. Põnevaim oli vist Microsoftis töötava isa amet, kes tutvustas, kuidas saab helisalvestiselt ära kaotada taustamüra. Kuid rahule jäid kõik.

Meil on üliägedad lapsevanemad!

Theodori ema tutvustas meile maastikul orienteerumise põhitõdesid: tingmärke, kaadi ja kompassi kasutamist ning kaardi lugemist ja orienteeruja varustust.

Siis jäime meie plaani joonistama, pidime kasutama erinevaid tingmärke ja värve. Mõni suutis teha isegi lähiümbruse kaardi, aga enamik joonistas loovalt endale ühe kaardi.

Lõpuks pääsesime liikuma. Tegelikult ei olnud kerge õigesse punkti jõuda, kuigi igaühel oli oma kaart – selle lugemine pole nagu raamatu lugemine, et kohe saad aru, kus punkt on ja kuidas sinna pääseb. Õnneks jõudsid kõik sihtkohta tagasi.

Päev lõppes rikkaliku koolilõuna-piknikuga.

7. juunil oli Ohhoo!!! päev. Sel korral säästeti kodusid ja vanemaid leiutamisest, sest distantsõpe oli kuu aega tagasi alles läbi saanud.

Kõik võtsid kodudest kaasa materjale, mida saab taaskasutada, kuid mida ei pea kohe ära viskama ning millest saab midagi uut teha või uuesti kasutada.

Meie ehitasime kood b-klassiga torni. Hommikul tutuvusime erinevate tornidega (vaate-, tule-, tele-, vee- jpt) ja arutasime, miks inimesed ehitavad erinevaid torne ja miks neid vaja on. Leppisime kokku, et torn peab mõnda aega ka stabiilne olema e püsti seisma. Seejärel jagunesime rühmadesse, vaatasime üle oma ressursid: materjalid, vahendid ja tööriistad. Iga rühm leidis endale sobiva töökoha ja asusimegi tööle.

Esimene ülesanne oli välja mõelda, millist probleemi oma torniga lahendame.

Mõnel rühmal sujus töö kiiremini, mõnel aeglasemalt. Mõnes rühmas väsisid mõned noored mehed varem kui ülejäänud, mõni rühm panustas stabiilsusele, mitte kõrgusele. Igatahes said kõigil tornid valmis.

Tulemused:

Pikim torn “Pilvelõhkuja” oli 2 m 61 cm kõrge ja selle ehitasid  Jaagup, Nele ja Lennart M,Artur, Pirk Taniel,  kuigi viimased väsisid teistest varem.

Funktsionaalseim “Redeli veetorn”, sest seal oli päriselt paagis vesi sees, see oli stabiilne ja teda saab kasutada joogivee võtmiseks, tule kustutamiseks jm. Selle torni ehitasid Anni-Mari, Helin, Christofer, Mark Andreas ja Theodor.

Ägedaimaks hääletati “Hiltoni hotell”, millel oli mitu erinevat tasapinad, stabiilne ja hästi paljude läbimõeldud detailidega.

Uuel aastal oli meil palju tunde õues. Näiteks kunstitund, mil ehitasime lumeskulptuure ning värvisime neid.  Joonistasime kriitidega TKP hoovi betoonseintele.

 

Või matemaatika, kus iga rühm võttis loosiga mõne geomeetrilise kujundi ja siis pidi neid oma kehadega teistele tegema. Klassikaaslased arvasid, mis kujund loodi. Tund oli lõbus, kuid kujundite ära arvamine ei olnudki nii lihtne, sest ega keegi ei tahtnud, et need ilmselged oleksid.

Või eesti keel, mil tegime näidendeid või siis, kui Hardi, Konrad ja William oma õpimappe Eesti omariikluse taassünni kohta esitasid.

 

Või loodusõpetus, kus kordasime aasta jooksul õpitut ja joonistasime veeringlust. Ka kompassi kasutamist ja kaarti õppisime kooliõuel.

Sel aastal oli Ohhoo!!! päev teistsugune. Probleemiks sai valida, milleks on torni vaja. Ehitati mitmeid torne: vaatlus-, tule-, tele- ja veetorne ja üks hotell. Kasutati jäätmeid, isegi plakatid tegime taaskasutatavatele alustele.

Tornid pidid olema funktsionaalsed, ägedad ja stabiilsed. Üsna keeruline oli kõrget torni stabiilsena hoida ning selle pärast ehitasid mõned rühmad kohe kompaktsed, stabiilsed ja kindla funktsiooniga tornid.

Kõige kõrgem oli “Pilvelõhkuja” 2 m ja 61 sentimeetriga. Kõige ägedamaks hääletati “Hiltoni hotell”, mis nägi väga vahva välja, tal oli palju erinevaid tasapindu ja läbimõeldud detaile ning väga stabiilne. Kõige funktsionaalsemaks tunnistati veetorn “Redeli veetorn”, mis oli ka stabiilne ja mille funktsionaalsus seisnes veepaagis – sealt saab vett joomiseks, kustutamiseks ja kastmiseks.

Kõigil ei tulnud rühmatöö päris hästi välja, kuid päev sujus rõõmsalt ning oli tore.