Draamaprojektist hakati meile väga varakult rääkima juba 5. klassi alguse poole. Kõigepealt moodustasime grupid ja hakkasime, siis kirjanduse tunnis näidendit kirjutama. Meie näidend pidid olema luuletuste põhjal, mida oli huvitav teha, kuna see on väga lai teema. Kui meil näidendid olid kirjutatud, oli vaja meil teha maketid, aga enne seda veel oli meil vaja teha kunsti tunnis joonised ning siis saime hakata tehnoloogias makette tegema. Makettide tegemisel tuli kasutada erinevaid materjale näiteks puitu, riiet, kangast jne. Kui maketid valmis olime saanud tuli meil see kõige raskem osa, kus tuli näidendit harjutama hakata, selleks olid meil draamatunnid, kus varem olime juba teinud hääle harjutusi ja muud vajalikku selleks, et näidend sujuvalt läheks. Näidendi tegemisel tuli mõelda paljudele asjadele, kuidas rääkida nii, et kõik kuuleksid, kuidas paikudada asju laval ja ka kostüümidele. Mida pikem näidend oli, seda rohkem tuli harjutada. Paar gruppi pidid harjutama omast vabast ajast ka, et näidend lõpuni töödelda. Kui kõigil oli palju harjutatud ja kõik oli selge, tuli ka päris laval läbi proovida koos muusika ja valgusega. Minu meelest oli see kõige huvitavam ja toredam osa. Kui kõik oli paigas ja proovid tehtud oli vaja teha veel väike peaproov enne, kui me meie näidendeid oma vanematele näitasime. Proovide tegemine oli ajaga võidu jooksmine, sest nii palju gruppe, aga vähe aega. Meie klass näitas oma näidendeid 4.a klassile, et nad saaksid aimu, mis neid järgmisel aastal ees ootab. Õhtul saime, siis ka lõpuks vanematele näidata ja ka näha 5.b klassi näidendeid. Vanematele oli väga tore näidata ise tehtud näidendeid ja oli ka tore näha 5.b klassi näidendid. Lõpuks läks kõik hästi ja tuli välja.
Minu meelest oli draama projekti tegemine väga tore, sest see andis uue kogemuse ning see oli midagi teistsugust tavalistest koolipäevadest.
Anni Vili
© 2023, 145a