Arhiveeritud - kuu 02.2019

14. veebruar 135.b moodi

Aitäh, meie džentelmenid!

24.02.2019

Meie Marta

Koerad on superarmsad ja veel „mida pehmem seda parem“. Ise olen pigem küll kassiinimene (rahunege maha), kuid armas koer on armas koer. Ja viiendal jaanuaril sai meie klass rõõmusõnumiga meili Marikalt: ITK-s on nüüd koer.

Kohe hakkas klassichat’is pihta möll. Küsiti, kui suur koer on, kui vana, mis tõugu, kas ta on armas, poiss või tüdruk jne. Mõnel meie klassis oli juba olnud privileeg koeraga kohtuda ning öeldi, et tegu on Jaapani akitaga (siiralt soovitan guugeldada, sest see on ebareaalne, kui armas saab mõni koer olla). Kaheksandal jaanuaril oli meil lõpuks ometi au temaga kohtuda. Tähtsaim esimesena: kas ta oli armas? Jah. Kas ta oli pehme? Jah. Mis ta nimi on? Marta.

Alatest sellest hetkest on meil tundides olemas karvane kaaslane Marta. Enne tunni algust kogunetakse teda alati paitama ja kaisutama (mõnel läheb see mängimine veidike “karmimalt“ @Tom). Õnneks on ta väga sõbralik ja seltskondlik loom, seega ta ei pane pahaks. Tundide ajal on alatihti kuulda, kuidas ta end saputab ja vahetevahel ka niutsub. Mõndadel kordadel lastakse Martal tunnis ringi käia. See on muidu väga tore, aga selle rikub ära koera harjumus laudade ja toolide peal olevaid sidemerulle suhu pista. Dieedi poolest kehv valik. Mõned korrad saame meili teel kehvade uudiste osalisteks, et kahjuks Marta tundi ei tule. Kuid õnneks on ta tavaliselt järgmine tund jälle kohal.

Marta on killuke vikerkaart meie muidu tumedates koolipäevades. Elagu Marta!

Autor: Terke K.

24.02.2019

Kehra, siitmaalt ja mitte enam

Just 4. jaanuaril möödus sada aastat vabadussõja otsustavast lahingust, millega peatati Tallinna poole suunduvad ĂĽksused. Meenutamaks murdelahingute 100. aastapäeva, toimus 4. jaanuaril Kehras mälestusĂĽritus, kus 135.b klassist võtsin osa mina, Tobias ja Nicolas. Päev algas hommikul kell 10 Balti jaamas kogunemisega, mille järel suunduti peagi Kehra rongile. Sõit vabadussõja radadele võis alata. Jõudnud Kehrasse, koguneti jaamahoone juurde mälestushetkele pĂĽhendatud kõnesid kuulama ning pärgade asetamist vaatama. Jaamahoone juures kohtasime ka eakat meest, kes ei suutnud must-kuldsetes mĂĽtsides noormehi nähes oma vaimustust väljendamata jätta – olime ju meie, realistid, samuti 100 aastat tagasi märgilise rolliga vabadussõjas iseseisva Eesti eest võitlemas. Mälestushetke järel seati aga sammud soomusrongi nr 7 Wabadus juurde, kus pidasid kõne kaitseminister JĂĽri Luik ning Eesti sõjamuuseumi direktor Hellar Lill. Kõned peetud, avati sĂĽmboolse pauguga taasloodud soomusrong, mida said seejärel uudistada kõik Kehrasse kogunenud ajaloohuvilised. Päev jätkus Kehra muuseumis aktusega, kus pidas kõne ka meie Nicolas. Kuulda sai veel Erko Olumetsa ja Margus Lombi esitlusi realistide panusest Eesti Vabadussõjas ning märkimisväärsest kehalise kasvatuse õpetajast ja skautluse rajast Anton Ă•unapuust. Muusikalise meelelahutuse eest kandsid hoolt 11. klassi noormeeste ansambel ja fĂĽĂĽsikaõpetaja Toomas Reimann. Kõlasid kõigi lemmikuks saanud sõdurilaulud “Enne veel kui tõuseb päikene” ja “Singeri masin”. Aktuse lõppedes tänati geograafiaõpetajat Piret Karu mälestusaktuse korraldamise eest ning nauditi kuuma teed ja reaalikatele spetsiaalselt tehtud pitsat. Ăśheskoos vahetati veel muljeid möödunud päevast ning seejärel seati sammud Tallinna rongile. Vabadussõja murdelahingute mälestuspäev Kehras omab reaalikate teadvuses kindlasti olulist rolli ning jääb kauaks veel pakkuma mõtlemisainet realistide panusest vabadussõjas.

Tekst ja pildid: Kairit K.

24.02.2019

Üks tähtsaimaid pidupäevi meie jaoks ehk 13. detsember

13. detsembril oli meie armsa klassijuhataja Anu sünnipäev. Loomulikult ei saanud me seda tähistamata jätta. Otsustasime mitte jääda klassikaliste lillede ja kommikarbi juurde, vaid kinkisime elamuse ja emotsioone. Tegu pidi olema üllatusega, kuid oma suure uudishimu ja sooviga teada, mis toimub, oleks Anu oma sürpriisi peaaegu täiesti ära rikkunud. Õnneks suutsime ristküsitlusele osavalt vastata ja üllatusmomendi säilitada. Nimelt korraldasime kultuuriõhtu, kus esitasime lüürilist luulet, maailmatasemelist proosat ja laval sai näha ka muusikalist etteastet. Publiku ette jõudis ka Dorise lavastatud lühinäidend ning tema ja Markuse humoorikas sõnaline etteaste. Nagu ikka, küpsetas Tom oma legendaarseid viineripirukaid! Ka klassi olime muutnud küünalde ja tulukestega hubaseks ja mõnusaks ning usun, et kõigil meil oli üks meeldiv jõulueelne kultuurne koosviibimine ning et ka Anule jääb meie üllatus kauemaks meelde kui lilled ja šokolaad, mis nädalaga juba kadunud oleksid olnud. Veendusime taaskord, et meie klass on igatepidi andekas ja varjatud talente on küll ja veel. Väärime tõepoolest seda gümnaasiumi parima klassi tiitlit.

Tekst ja pildid: Kirke K.

24.02.2019

Järjekordne ekspeditsioon ida poole

Kolmapäeval, 28. novembril sõitsime terve gümnaasiumiga itta, et anda au saja aasta eest kodumaa kaitsmist alustanud eestlastele. Nii mõnelegi (k.a. minule) tundus sõja alguse tähistamine algul imelikuna, sest kellelegi ju ei meeldi sõda, kuid õppereisi oodati siiski huviga.

Juba reisi algus oli tegus. Olenemata varasest väljasõidu kellaajast, ei lubanud õpetaja Martin Saar kellelgi magama jääda – oli aeg kuulata vabadussõja sõdurite mälestusi ja laule!

Narvasse jõudes võtsime peale oma giidi ning tegime kiire tuuri linnas. Külastasime Kreenholmi Manufaktuuri, Rootsi lõvi mälestusmärki, bastioneid ja vanalinna. Tuur jäi aga suhteliselt lühikeseks, kuna pakane kippus läbi jope kehale kallale.

Edasi sõitsime obeliskikujulise Riigiküla lahingu mälestusmärgi juurde, kus vaid poole meetri kauguselt saime näha kõndivat ning paarikümne meetri kauguselt rääkivat presidenti. Pärjapaneku tseremoonia kestis ligikaudu pool pikka tundi, mille jooksul nii mõnigi kõrv ja/või sõrm suutis külmast punaseks ja seejärel siniseks muutuda. Pudireas tasapisi bussi poole kõndides sai unistada peagi saabuvast soojusest.

Eelviimane peatus oli meie jaoks Narva raekoja plats, kus segakoori lauljad said hea tundega jalutada järjekorra esiotsa, et kõigist varem sooja sõdurisuppi ja -kringlit oma külma kõhtu manustada. Narva Kolledžis tegi segakoor proovi, et valmistuda peagi saabuvaks esinemiseks ning tehti ära ka igakolmapäevane proov, sest iga kolmapäev loeb! Segakoor jäi aga ilma umbses ruumis toimunud loengutest, mille ajal nii mõnigi õpilane kui ka õpetaja õhupuuduse tõttu magama kippus jääma.

Autor: Kaarel S.

Pildid: õp Anu Kell

24.02.2019